reede, 29. märts 2019

Paku meile klaverit!

Otsime klaverit! Täitsa tõsiselt!

Meie teine laps Joosep hakkas 1,5 aastat tagasi klaverit õppima. Kuna ta siis käis alles lasteaias, siis võtsime rahulikult aega, et vaatame, kui kauaks tal seda indu ja tahtmist jätkub ja kas üldse midagi välja tuleb. Nii ei tormanud esimese asjana klaverit ostma.

Nüüd tuleb välja, et tuleb välja!

Meil oli üks diil klaveriga, aga see jäi algul transpordi taha ja siis üldse ära.

Nii et nüüd on väga oodatud kõik pakkumised klaverile.

Soovime sellist, mis ikka oleks täitsa töökorras, kuna läheb lapsele õpinguteks. Muusikakoolis käivad meil teisedki lapsed. Nende pillid (trompet ja viiul) vajavad klaverit pigem saateks. Aga näiteks solfedžo õppimiseks on ikkagi klaverit vaja.

Nii et mänguasju palun mitte pakkuda, kuid kõik päris pillid on oodatud!

Kui on valida, siis päris 5.korruselt ka pilli tuua ei tahaks. Piirkondadest on eelistatuimad Pärnumaa ja Raplamaa.

Aga esmatähtis on jah, et oleks ikka korras pill, mis ilusti hääles seisab, klahvid jm terve.

Pakkumised (info pilli seisukorra kohta, hinnasoov, asukoht jms) palun saata mulle FBs või helikunnapas@gmail.com. 

Kui sul endal pole klaverit pakkuda, siis palun jaga seda kuulutust, et muusikahuvilised ja pill ilusti kokku saaksid! 

Aitäh!

Imelist päeva jätku!


***



Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

neljapäev, 28. märts 2019

Miks ma rikaste harjumuste tõttu trompetipäevade galakontsertile jõudsin?

Kõige lihtsam on alati loobumine.

Loobumine on isegi lihtsam, kui pidev kiunumine-vingumine-halvustamine-sapistamine (=kõigi ja kõige pihta sapi loopimine). Need tegevused nõuavad ju mingit tegevust. Isegi kui see on läbimõtlematu "lõugade lõksutamine", siis selleks peab ikkagi midagi tegema. Loobumiseks mitte.

Eile lõuna paiku leidsingi ennast loobumise äärel. Teadsin küll, et õhtul on Rahvusvaheliste Trompetipäevade Galakontsert Estonia Kontserdisaalis. Aga no Tallinnasse sõitmine... ja hiline tagasijõudmine... ja kodus ju ka nii palju teha.... lapsed olid kõik eile terve päeva kodus (osad veidi tõbised), nii et vaba aega tahaks... Kuna Mathias (10a) sai piletid trompetikonkursil osalemise eest, siis piletite eest ka makstud polnud ja isiklikku kulu otseselt polnud...

Mathiase esinemisest on üks video siin ka:

Hmm, nagu näha, ma polnud isegi vabaduste leidmisega väga leidlik.

Ja siis saabus ärkamine: eile läks trükki minu uus raamat "Rikaste inimeste 30 harjumust". Üks neist on, et rikkad-edukad-külluslikud inimesed proovivad uusi asju, sest kunagi ei tea, milline uus taipamine mõnest uuest kogemusest tuleb. Teiseks pöördus ümber mõte piletite osas- mu poeg õppis mitu kuud ja osales edukalt trompetikonkursil, kust sai piletid. Nii et need on väärtuslikumad, kui enda raha eest ostetud.

Joosep (8a) teatas kindlalt, et tema tuleb ka. Nii oli veidi sees värin, et kuidas nad mõlemad selle pika kontserdi vastu peavad. Eriti kuna Joosep õpib hoopis klaverit ja äkki pole tal piisavalt huvitav?

Uute asjade proovimisest ilmus romantiliste lühiromaanide sarjas alles Meelike E.-Villupi raamat "24 päeva uue ja parema eluni". See püsis mul ka eile otsust tehes meeles.

Kui tundub, et mõtisklused osalemise üle võtsid tohutult kaua aega, siis tegelikult oli see vaid kiire mõttevahetus iseendaga. Selline, milliseid enamus meist iga päev peab. Ja selle tulemusena on meie seas inimesi, kes vinguvad, et midagi ei tehta ja ei toimu... samas aga on ülitoredaid üritusi, kus on vähe inimesi, sest lihtsalt ei viitsita ennast kodust välja ajada... Valikute küsimus!

Minu valik aga õigustas ennast igati. Esimese osa lõpus mõlemal mu poisil silmad särasid. Mul ka. Tund aega päris-päris kontserti (ehk et mitte vaid lastele mõeldud tilulilu-lugusid) ja lastele meeldis. Minust rääkimata. Olen viimased 2,5 aastat Mathiase kõrvalt puhkpillimuusikat tundma õppinud. Siiani on see maailm minust kuidagi täitsa mööda läinud. Nüüd aga vaimustun iga hetkega üha rohkem. Ja ma pole ainus.

Joosep on mul lõoke. See tähendab, et kontserdi teise osa ajal algas tal uneaeg. Tema tahab õhtul kell 21 magada, sest hommikul on ta üleval enne päikest ja kukke ja kõiki muid hommikukuulutajaid. Nii nägin, et ta hakkas 2.osa keskel endale kuidagi kohta otsima ja nihelema.

"Emme, laes on ühes kohas 46 lampi," teatas ta äkitselt. Tuli ära! See hirmutav märkus, millest "mul-on-niiii-igav" on tavaliselt vaid sekundite kaugusel. Aga ei- sinna see jäigi! Joosep vaatas edasi.

Varsti aga ilmusid taas lavale orkestrilised koosseisud ning need panid laste silmad veel eriti särama.

Eilsel laiskusehetkel esitasin endale ühe väite:
"Sa tead, et kui ei lähe, hakkad pärast seda kahetsema!"

Hetk hiljem teadsin ise ka, et see on vale. Me ei kahetse asju ja kogemusi, millest ilma jääme, sest me ei tea, mida oleksime võinud saada. Ma poleks elu sees uskunud, millise emotsioonide pahvaku kontserdilt kaasa saan.

Eilsele õhtule mõeldes jookseb siiani mõnus energia surin mööda keha üles-alla. Mul ei ole väga millegagi võrrelda, sest minu puhkpilliteadmised lõppevad kohalike puhkpillifestivalide ning 9-10-aastaste trompetikonkursi repertuaaridega. Ühtteist oleme koos lapsega youtubest ka juurde vaadanud. Ise galakontserdil kohal olla on aga midagi muud.

Fantastiline muusika oli üks asi. Täiendav põhjus rõõmustamiseks aga see, et ma olen endale kasvatanud kaaslased, kellega sellisel kontserdil käia. Pea 10 aastat on minu jaoks sellised uksed suletud olnud, sest esiteks väikeste lastega sinna ei lähe ning teiseks polnud väga kellegagi minna. Võidurõõmus tunne oli lugu loo järel näha, et mu lapsed saavad sellises kohas hakkama. Rääkimata sellest, et nad tõesti nautisid.

Siinkohal ongi minu jaoks igivana küsimus: kuidas harjutada lapsi sellistes kohtades käituma, kui kartes nende mittevastupidamist, lapsi enamasti kaasa ei võeta? 

Tean ise ka, et sa ei saa last esimest korda klassikalise muusika kontserdile, ooperisse, balletti vms viia 15-aastaselt ja siis mõelda, et ta oskab seda nautida. Samas varem viies, kui lapsel pole kogemust, võib ta igavlema hakata ja kaaskülastajaid häirima hakata, mis on ju lubamatu.

Nii et jagage kogemus: kuidas oma lapsi klassikalise muusika, ooperi, balleti ja muude taoliste kohtadega harjutate? Meil on ilmselt balletietendus siis üks järgmisi külaskäike, sest Joosep küsib seda minu käest juba väga mitmendat korda. Eile "Estoniast" väljudes küsis muidugi jälle.

Ma nüüd naudin edasi oma eilset energialaksu ja pühapäeval juba Mathiasega "Trompetialendid 2019" konkursile.

Sellest postitusest võib jääda mulje, et pidin endaga eile palju võitlema. Kirjutatu mõte on aga see, et me võitleme endaga iga päev. Teeme erinevaid otsuseid. Ka loobumine on ju otsus. Selle jutuga näitasin, mida mina võitsin ühest järjekordsest mitte loobumisest. Kindlasti ei saa kõigele jah öelda. Viimastel aastatel olen just rohkem õppinud ei ütlema. Rohkem valima. Ütlema ei sellele, mis mind ei toida, et jääks rohkem aega ja energiat sellele, mis mu ellu positiivseid muuatusi toob. 

Ma tänan väga kõiki esinejaid ja korraldajaid selle imelise galakontserdi eest!!!
 
***




Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

reede, 22. märts 2019

Miks on vaja, et osa inimesi oleksid vaesed ja lollid?

Eile käisime koos beebi-Johannaga Märjamaal lugejatega kohtumas. Seekord olid kuulajateks 8.klasside õpilased.

Kirjanikuna tutvustasin ikka alustuseks enda raamatuid. Kuigi ma pean iga kord pikalt mõtlema, millest oma esimestes raamatutes rääkisin. Lihtsalt nii palju uusi on peale tulnud. No mingit osa mu raamatutest saad nüüd kuulata ka youtube´st: Tähtajaline elu ja Naine, kes ei nuta, saab rikkaks. Ise saan ka kuulata ja meelde tuletada.

Kuulajatest keegi polnud veel ühtegi mu raamatut lugenud. Eks ma rääkisin ka sellest, et lugeda tasub. Mitte vaid minu, vaid teiste autorite teoseid ka.

Eile aga jõudsin endale ootamatult selleni, et pidasin lastele hoopis loengut sellest, kuidas rikkaks ja edukaks saada. Oma mõju oli kindlasti sellel, et eelmisel päeval lõpetasin oma järgmise raamatu käsikirja ülevaatamise. See on lühike käsiraamat pealkirjaga "Rikaste inimeste 30 harjumust". Nii oligi kogu see edukaks saamise teema minus nii värske, et lapsed said päris palju sellekohast infot.  Hea oli näha, et see pani mõnelgi silma särama!

Rikaste inimeste 30 harjumuse seas on kindlasti lugemine. See on tegevus, mis mahutatakse oma igasse päeva. Rikkad ja edukad loevad enamuses muidugi erialast ja jõukusega seotud materjale. Ehk selliseid, mis annaksid uusi mõtteid omas valdkonnas.

Teisalt- lugemine ei anna sulle kellegi teise mõtteid, vaid uued ideed ja lähenemised aitavad sinus endas senist infot liigutada või kuidagi teisiti nö kokku panna. Piltlikult- su peas on olemasolevad mõtted ja info kui seisev vesi. Raamatust loetud uus mõte aga hakkab seda vett segama, nii et tekivad hoopis uued kooslused.

Lugemine üksi ei tee rikkaks. Tuleb ka muid tegevusi juurde teha. Aga lugemiseta on raske oma elujärge parandada. Küsimus pole vaid raha hulga kasvamises. Sinu ilusa elu osa on ka erinevad suhted, tervis, sisemine rahulolu jms. Kõigi nende valdkondadega tuleb tegeleda.

Sel nädalal alustasin ka külluslikust elust rääkivate raamatute tutvustamist youtube´s. Esimeses videos räägingi loetud raamatus nimega "Võrratu elu". See raamat andis minu jaoks selge pildi sellest, et küllusliku elu jaoks on vaja, et väga mitmed valdkonnad meie elus oleksid korras. Vaata seda videot siit:


Nii mina kui ilmselt paljud õpetajad kuulevad pidevalt, et lugemine ei saa kohustuslik olla. Olen sellega nõus. Selgitasin eile ka õpilastele, et miks nõustun.

Nimelt on meil riigis lolle ja vaeseid inimesi ka vaja. Seda halli massi, kellele poliitikud saaksid valetada ja nii mõne hirmutamise või rumala lubadusega massiliselt hääli korjata. Ettevõtetele on kasulikud lollid ja vaesed, kes lasevad ennast reklaamist mõjutada ning hetkelise heaolu nimel tuleviku arvelt kulutavad... ning seejärel pankadele ka veel kasumit toovad. Kogu see tööstus, mis väidab, et: "Kõigil teistel on! Sul on ka vaja, sest sa oled viimane inimene maa peal, kellel seda imelist toodet veel pole!" vajab neid samu lolle ja vaeseid inimesi. Jah, just vaesed ostavad selliseid "luksuslikke pakkumisi", mis "kõigil on" rohkem kui rikkad, sest vaesed tahavad ennast korraks hästi tunda oma igapäevases stressirohkes elus või soovivad naabritele oma staatust näidata. Rikastel seda vajadust pole.

Kogu maailm oleks muidugi ilusam, kui inimesed teadlikult suhtuks endasse, oma elusse, ümbritsevatesse inimestesse ja ümbritsevasse maailma. Sellel teel on raamatud suurteks abilisteks. Aga õige on, et lugemine pole kunagi kohustuslik! Samuti ka mitte teadlik, õnnelik, tark ja rikas olemine. Igaühe valik on, kas kasutada raamatute abi külluslikuma elu poole või täiendada vaeste ning lollide rida!

***




Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

neljapäev, 14. märts 2019

Lihtne viis, kuidas olla hea ema

Beebi Johanna (6-kuune) tegi mulle ilusti selgeks nipi, kuidas olla hea ema. Teoreetiliselt oled emaksolemisega hakkama saanud siis, kui laps on rahulik, hoitud ja õnnelik.

Minu oma on küll. Tõestust vaata siit:



Järelikult heaks emaks olemise lihtne nipp on see, et lased lapsel ise ennast hoida.

teisipäev, 12. märts 2019

Kõige erilisemad sünnipäevakingitused

Sünnipäevad on minu jaoks alati olulised olnud. Tunnistan, et FBs ma eriline sünnipäevaõnnitluste kirjutaja ei ole. Nii tulebki meelde õnnitleda neid, kelle sünnipäevi peast tean. Iga päev FBs sünnipäevalaste infot ma ei jälgi.

Aga ise olen küll õnnitluste üle õnnelik. Nii tänan kõiki, kes mind viimastel päevadel on õnnitlenud ja tunnistan, et olengi nüüd 37-aastane.

Sel aastal otsustasin endaga eriti armas olla ning ei hakanud korraldama suurt pidu, mille eel ja järel oleks mida pidanud mitu päeva kokkama ja koristama. Nii tulid külla kõik need, kes ise tahtsid. Perekonnaga aga oli veel nii armas variant, et tegime vanemate juures sünnipäeva õhtusöögi, nii et... ma läksin vaid oma sünnipäevale kohale. Mmm, maailma parim variant sünnipäeva pidada. Aitäh, väga vahva oli!!!

Sellega aga kogu lugu ei lõppenud: täpselt minu sünnipäeva päeval, 10.märtsil oli Viljandis konkursi "Parim noor instrumentalist 2019" trompetite kategooria eelvoor. Oeh, ma kadestan oma laste rahulikku meelt enne esinemisi... ja siis püüan ise sama rahulik püsida... ja samas hoida meeleolu, mis esinemiseks vajalikku pinget langeda ei lase.

Joosep tuli ka seekord kaasa. Lubas, et istub vaikselt ja ma ei pea kordagi keelama... eee.... no tegelikult oli päris tubli. Usun ikka, et eks lastel vastupidavus ja oskus kontsertidel ja teatris jms hakkama saada tulebki vaid neis kohtades käies. Loomulikult oleks mul üksi lihtsam olnud, aga kuidas muidu mu lapsed sellises kohas käitumist õpiks?

Mathias jäi saali ukse taha esinemist ootama, kuid meie Joosepiga olime publiku seas. Joosep ütles, et
tahab kuulata, kuidas trompetit mängivad, sest tahab ise ka seda tulevikus lisapillina õppima hakata. Millegi pärast arvan, et ta tahaks lihtsalt sama hästi mängida, kui vanem vend, aga mitte nii palju õppida... Pealegi naudib ta praegu jätkuvalt oma põhipilli klaveri õppimist.

14 osaleja seast mängis Mathias 12ndana. Väikeste vanuserühmas olid lood küll lühikesed, kuid ikkagi tundus, et terve igavik tuli Mathiase esinemist oodata. Kui ta lõpuks lavale astus, siis mu muutumatu vererõhk tõusis vist küll lakke. Ja ikka olin rahulik. Noot noodi haaval sain rahulikumalt hingata, kui Mathias ühest ja teisest kohast mööda sai, mis mõnikord probleeme on tekitanud. Pilte tegin temast päeva algul lavaproovi ajal, kuid esinemise ajal tegin viimaste nootide ajal ühe kiire klõpsu. Siis juba julgesin. Ja hingasin.

Oeh, oleks ma teadnud, et esineva lapse vanem nii keeruline on olla... siis oleks ise mingi esinemisega jätkanud...  Iga kord oleks nagu esimene kord...

Selle konkursi puhul meeldis mulle väga, et lapsed pidid vaid pool tundi oma tulemusi ootama.

Ja siis see tuli:
,, Palju õnne sünnipäevaks, Heli! Mathias sai 3.koha!"

No olgu- selle Heli õnnitlemise unustas žürii küll ära, kuid Mathias ja 3.koht kuulutati küll välja.

Naeratus nii Mathias kui minu näol oleks võinud vist pool maailma ära valgustada. See tähendab tema jaoks finaali pääsemist. Kuigi finaalist olulisem oli minu arvates Mathiase jaoks see koht. Ta sai midagi!!! Nii õnnelikuna pole ma teda vist kunagi näinud. Pärast üritust saalist väljudes lubas ta kõva häälega, et nüüd hakkavad igapäevased harjutamised veel pikemad olema. Ühe teise kooli õpetaja kuulis ja ütles kohe, et loodetavasti seisab see lubadus pärast ka meeles. Kuna ma eile olin kogu päeva kodust ära, siis tegelikult ma ei teagi, kuidas esimene konkursile järgnenud päev möödus.

Olen seda varemgi kirjutanud, et ma pole kunagi õpetanud lapsi kohti taga ajama, vaid õppima-treenima, et olla endast parem.

Aga eks koht konkursil on siiski mingi mõõdik või tasu tehtud töö eest.

Ja kuna ma tean, kui palju olen võidelnud ja rabelenud, et lapsed saaksid huvihariduses osaleda, siis sellised päevad on veel eriti olulised.

Lisaks loomulikult fakt, et ta ei sa koolis muusikatunnis hakkama ning tegelen kolmandat aastat iganädalaselt selle probleemiga. Mind on alati kurvastanud, kuidas me ikka veel koolis halli massina keskmist inimest koolitame, aga... no see on nii suur süsteem, et hiljutine vestlus ühe koolipsühholoogiga kinnitas, et ega meil muud teha pole, kui püüame lapsed sinna ühele keskmisele tasemele välja upitada.

Segase jutu lõpetuseks oli mul igatahes ülimalt hea meel, et Mathiasel on oskus enda keha ja mõtteid nii palju kontrollida, et leida endale viis esinemispinge maandamiseks. Eks näis, mis saab edasi, kuid seekord läks hästi.

Sellist kingitust pole mulle keegi veel varem teinud.

Eile öösel pikalt koolitus- ja koosolekupäevalt Tallinnast koju jõudes ootas mind ees vanemate ja
õdede poolt veelgi üllatuslikum kingitus: e-luger. Olen ammu mõelnud, et peaks selle endale muretsema, aga pole nagu prioriteet olnud. Praegu aga avastan üha rohkem e-raamatute maailma, nii et see oli lihtsalt niiii õige kingitus nii õigel ajal.

Kuna ma praegu panen kokku e-raamatut edukate inimeste harjumustest ja jätkan ikka oma projekti "Kuidas ma 100 raamatu lugemisega külluseni jõuan", siis on see kingitus praegu otsene töövahend, mis läheb kohe hoogsalt kasutusse... nii kui saan täpselt selgeks, kuidas see töötab.

Minu kirjastuse raamatud on ammu e-raamatutena olemas, kuid ise ma pole e-raamatuid kunagi lugenud. Lihtsalt pole võimalust olnud. Niisama õhtuti loen ilmselt ikka paberraamatuid, aga e-luger on oluline just siis, kui oled kodust eemal või kui vajad raamatut, mille järgi raamatukogusse minna ei saa. Igatahes- mu maailm on taaskord avaram ja avatum. Nii vahva! 



***




Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

neljapäev, 7. märts 2019

Kuidas ma oma esimese audioraamatu tegemisega hakkama sain?

Aastaid on mulle tehtud ettepanek, et mu raamatud võiks olla kättesaadavad ka audioraamatutena ning mõnigi neist võiks ka teleekraanidele jõuda. Sarja "Mõni õhtu romantikat" telesarjaks saamiseks on tänaseks olemas eelleping, kuid sellest kirjutan mõne aja pärast pikemalt.

Eile öösel sain aga hakkama uue asjaga: peaaegu audioraamatuga.

Ja seda seepärast, et ma pole suutnud välja uurida, kuidas teha päris audioraamatuid...

Selgemalt rääkides: audioraamatute tegemise kohta pole ma jah täpsemat infot, ega ühtegi tegijat suutnud leida. Nii tuli mõte teha nö kodukootud variant. See tähendab, et ma lugesin ise teksti sisse ning panin youtube videona üles. Praegu on kättesaadaval mu realistliku romantilise lühiromaani "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks" 1.peatükk. Vaatan, kuidas sellel läheb ja kui on huvi, siis nii ka jätkan.

Ise olen enda üle ülimalt uhke, sest eile ei osanud ma sedagi. Teatavasti ei ole ma väga suur it-guru. See tähendab, et ma ei teadnud, et näiteks youtube ülespandud videole ei saa ma seal mingit tausta lisada, vaid seda tuleb eelnevalt teha video toimetamise programmis. Ja siis mul ju polnud mingit sellist programmi. Siis ma pidin välja uurima, millist mul vaja on ning selle endale tõmbama (ojaaa, isegi mingi programmi tõmbamine ei kuulu väga minu pädevusse, sest ma ei saa aru, milline on turvaline variant jne).

Tulemus on aga näha siin. Loomulikult saab paremini. Ise aga võrdlen sellega, et eile polnud sedagi ning eile hommikul polnud mul oskusi, et sedagi teha. Tänaseks on.

Kas sinu arvates on selline "audioraamat" kasutuskõlblik ja oleks mõtet edasi teha? 

Ise olen hakanud näiteks autos palju youtube videosid kuulama. Just selliseid tekstiga, mitte vaid laule. Eks see minu elustiili muutus aitas kaasa, et tänaseks sellisele mõttele tulin.

Minu esimest "audioraamatukest" näed ja kuuled siin:


Kas jätkan? Tahad teada, mis järgmises peatükis juhtuma hakkab?

***




Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

kolmapäev, 6. märts 2019

Beebi annab käske

Eile õhtul tegi beebi-Johanna (6k.) selgeks, et mähet tal enam ei vahetata.

Vaata siit, kuidas beebi seda väljendas:




***




Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

teisipäev, 5. märts 2019

Kas oskad lugeda laulu "Segased lood"?

Palju õnne, kui suutsid selle postituse pealkirja enda jaoks ära tõlkida.

Päris mitu aastat tagasi hakkasin kirjutama lühijuttude kogumikku, kus iga loo aluseks on mõni populaarne laul. Sarjas "Mõni õhtu romantikat" kirjutasin ka raamatu "Mu koju tood sa", mille üks teemadest sai samuti alguse samanimelisest laulust "Mu koju tood sa", aga ülejäänud lugu pole otseselt seotud.

Lühijuttude kogumikus aga on lood nii otseselt laulust lähtuvad, et võiks tekkida tunne, et sa oled laulu sees ja loed seda laulu. Vähemalt kirjutades oli mul just täpselt selline tunne. Praegu on päris mitu lugu valmis, kuid nimekiri nendest, millest veel kirjutada sooviks, on pikem. Ilmselt aga on see üks mu järgmistest teostest, mille tahaks ära lõpetada.

Kas sina tunned siit ära Karl-Erik Taukari "Segased lood"?

SEGASED LOOD

Kõnnin eemale. Kiiremini. Kaugemale. Kuulen, kuidas prügikast saab mehe käest käe või jalaga obaduse. Selja taha ma ei vaata, sest nii muutuksin ilmselt kivikujuks. Just nagu selles vanas muinasjutus. Liigun edasi. 


Soolased pisarad langevad mööda mu põski. Sisemuses olen siiski endaga rahul. Ma suutsin lahkuda. Olen väsinud, et meie vahel on pidev sõda. Ma olen justkui ida ja tema lääs, ma tuli, ta jää. Teineteiseta me elada ei suuda, kuid kokku saaksime justkui vaid sõdimiseks. Minu tuli kõrvetab teda, tema jää paneb mind külmetama.

Tean, et mu kiire lahkumine jätab mulje, justkui ma poleks teda armastanud. Aga mis see pidev sõdimine rohkem armastuse moodi on? Äkki on just lahkumine see, mis näitab, kui palju ma teda armastan, sest säästan teda edasisest sõdimisest?

Ta ei tule mulle järgi. Ta ei saa. Nii võiks keegi neist kohtumistest teada saada. Pigem annab ta prügikastile järgmise hoobi, mis mehe keeles näitab, et selles lõputus kaoses on üks hing, mis jääb mind igavesti igatsema - tema oma!

Kõike seda tean ka tagasi vaatamata. Oleme sama teed nii mitmeid kordi läbi teinud, et miski pole uus. Vahel tundub veider, et saame teineteise mõtetest aru, seejärel oleks taas justkui tundmatule maale sattunud. Me vahel ja mõlemal pool on pidevalt segased lood.

Minu relvaks on sõnad, hästi valitud laused. Prügikastid ja seinad jäävad minust peksmata. Inimeste hinged aga saavad puudutatud.

,,Me ei saa kõiki reegleid rikkuda. See puudutab nii paljusid inimesi,” teatas mees täna kohtudes oma pead nukralt mu õlale toetades.

,,Parem variant on see, et liigume samades ruumides, oleme kõrvuti ning igatseme teineteist?” küsisin nõudlikult.
,,Valu on võimalik peita. Ma tean. Olen seda oma elu jooksul nii palju kordi teinud,” muigas mees nukralt.

,,Tean. Sellepärast sa oledki minu juures,” vangutasin kurvalt pead.

,,Mille pärast?” ei saanud mees aru.

,,Sest sa peidad ennast valu eest ja toidad sellega igatsust. Oled kõik eneses külmutanud. Sa ei saa kunagi rahu, enne kui oma valule otsa ei vaata.”

,,Sinuga rääkimine on valus. Iga kord. Alati ootan, millal järgmist korda oma sõnadega ründad. Aga ma teen seda ikka.”

,,See on valus, sest sa peidad ennast ka armastuse eest,” ei jätnud ma tõde enda teada.

,,Aga ma ei või sind armastada.” Mehe silmis oli seletamatu nukrus.

,,Miks mitte?” nõudsin.

,,Tead isegi. Sa ei ole mulle lubatud maa.”

,,Armastada võib paljusid. Armastus ei ole igavene. Armastades anname inimesele midagi, mida tal sel hetkel on elus vaja. Nii et kui on vaja, siis tuleb armastada,” selgitasin õhinal.

,,Palun ära kiusa mind,” anus mees.

,,Ei kiusagi. Nii see lihtsalt käib- kui on vaja, siis armastad inimest. Sest nii kaua, kuni sa oma tundeid peidad, toidadki igatsust ja peidad ennast valu eest. Järjekordne rahutu hing ilmas.”

,,Ma ei saa sinna midagi teha. Ja paljud teised elavad ka nii,” õigustas mees ennast.

,,Ja nii nad välja surevadki - õnnetult!”


,,Õnn ongi ülehinnatud. Õnne kõigile ei jätkugi.”

,,See oli küll nüüd kõige kurvem ja masendavam mõte maailmas, mida ma kuulnud olen.”

,,Vaata kasvõi meid - kõik, mida me teeme, teeb õnnetuks meid ennast ja ka inimesi meie ümber.”

,,Kõik?” küsisin muiates ning leidsin oma kätega tee mehe särgi alla, samal ajal teda huultele suudeldes. Mehe keha oleks seda justkui oodanud. Ta klammerdus minu külge ning hetkeks oli tunne, et tal oli plaan mind õhtupimeduses ära süüa. “Kõik?” kordasin oma küsimust, kui hetkeks mehest veidi eemale tõmbusin.

,,Jah, kõik!” vastas ta nukralt. ,,Iga kord sind suudeldes tean, et ilmselt on see viimane kord. Tean, et ma ei saa sind alati kui tahan. Tean, et ma ei saa kunagi sind päriselt endale.”

,,Mitte keegi ei saa kedagi kunagi päriselt endale,” lohutasin. ,,Mingit omamist ei ole.”

,,Ära kiusa! Sa tead, mida ma mõtlen,” vastas mees nukralt.

,,Tean ja selles asi ongi. Aga sina ei saa siiani aru, mida mina seletan - selleks, et rahu saada, pead valu endast läbi laskma. Korraks võitlemise lõpetama. Olukorrale alla andma. Ennast avama. Endaga aus olema. Ennast kõigist teistest ettepoole seadma.”

,,Seda ei saa ma mitte kunagi teha. Ma pean mõtlema kõigi teiste peale. On nii palju neid, keda mu käitumine võib õnnetuks teha,” pahvatas mees.

,,Nii et pigem oled ise õnnetu, kui teed teised õnnetuks? Kuigi see, et sina oled õnnetu, teeb hoopis teised õnnetuks?”

,,Miks peaks kedagi huvitama, kas mina olen õnnelik või õnnetu?”

,,Miks peaks siis sind huvitama, kas teised on õnnetud või õnnelikud?”

,,Sest mina hoolin neist,” kõlas mehe hääl alistunult.

,,Ja nemad sinust ei hooli?” küsisin provotseerivalt.

,,Mina saan hakkama. Mina olen harjunud õnnetu olema. Mina tean, et mulle pole õnne siin ilmas määratud.”

Vaikisin hetkeks selle hämmastavalt alistunud ja masohhistliku mõtte peale.

,,Ja sa ei saa aru, et sa ise oled see, kes enda õnnel tee peal ees seisab?”  

,,Teadsin, et sa ei saa minust aru ...” vangutas mees pead.

,,Sest sa ei julge tunnistada, et ma hoolin sinust liiga palju, et lasta sul väljamõeldud põhjusel õnnetu olla,” lõpetasin mehe lause.

Vaatan, kuidas mees eemaldub. Ta ei vaata kordagi tagasi. Tean, et ta ei saagi, sest siis ei suudaks ta lahkuda. Muutuks kivikujuks, justkui selles vanas muinasjutus. Ta peab minema, sest armastab mind liiga palju. Ta ei saa mulle otsa vaadata, sest siis ei suudaks ta kunagi lahkuda. Ta valis igatsuse ja valu. Ta valis rahutu elu.

Mehe valik oli, et see segane lugu ei lõppeks. Äkki on tal vaja, et ma teda kogu ülejäänud elu saadaksin. Ta pole valmis oma valuga tegelema ning minust lahti laskma. Ta saab ise ka aru, et kui ta endale lubaks ja mind ära armastaks, siis pärast seda tuleks minust lahti lasta. Ta teab, et siis ei jääks minust midagi talle alles. Praegu mees lahkub ja lõputu kaos jätkub. Tema kadunud hing igatseb mind alati. Igavesti. Ta valis tee, millel jääb minuga alatiseks seotuks. Segased lood toovad ta alati minu juurde tagasi ... ja siis olen mina see, kes lahkub.

Mina lubasin endale armastamist. Tulena lõõmamist. Armastasin teda. Ja armastasin ta ära. Tundsin valu. Piinlesin selle käes. Igatsesin. Käisin läbi puhastustulest ... ja tulin sellest välja puhtama ja selgemana.


***




Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com