Laupäev, 25. august 2018

Päikseline koostöö Erika Salumäega kannab vilju

Täpselt nii ongi- suvekuude üheks tööks mu kirjastuses oli olümpiavõitja Erika Salumäe esimese raamatu kirjastamine.

Eelmisel nädalal oli hea meel laiali saata selline teade:
Septembris avaldab Heli Kirjastus olümpiavõitja Erika Salumäe esimese lasteraamatu “Triinu lood”. Tumedate lokkis juuste ja tõmmu nahaga kõhn Triinu on tüdruk, kes ei püsinud pudeliski paigal. Triinu elas lastekodus. Peagi seitsmeaastaseks saav tüdruk unistas oma emast ja isast, kodust ja perekonnast. Kuidas tema unistused täitusid, sellest kirjutabki olümpiavõitja Triinu lugudes.
,,Selleks, et saavutada elus oma eesmärke ja unistused täituksid, tuleb nendesse uskuda ja olla töökas, õpihimuline ja järjekindel. Kuigi Triinu lugudeks olen saanud inspiratsiooni enda kogemustest, siis kindlasti pole tegemist elust maha kirjutatud teosega,” kinnitab Hispaanias elav Salumäe. ,,Olen Triinu lugusid kandnud endas aastaid. Tänu mitmetele toetajatele said need lood nüüd lõpuks kirja ja kaante vahele.”
Heli Kirjastuse juht Heli Künnapas ütleb, et koostöö Erikaga kulges väga sujuvalt. „Pikad telefonikõned ja e-mailid olid alati väga päikselised, nagu Erika isegi. Särav ellusuhtumine paistab välja ka Erika kirjutatud lugudest. Isegi kui tema raamatu tegelastega juhtub midagi kurba, lõpeb kõik ikkagi hästi. Lastesse peab süstima enesekindlust ja elujaatamist. Seega on tore, et varsti on Erika südamlikud lood kõigile kättesaadavad,“ lisab Künnapas.
Raamatu “Triinu lood” pildid joonistas Jana Valge. ,,Illustreerija on väga hästi ära tabanud Triinu olemuse. Olen nende piltidega väga rahul,” kinnitab Salumäe.
Olümpiavõitjal on käsil juba Triinu lugude 2. osa, mis on mõeldud veidi vanemale koolieale ja peaks raamatupoodidesse jõudma jõuludeks.
Erika Salumäe raamatu ,,Triinu lood” 1.osa eelmüük otse kirjastusest algab esmaspäeval, 27.augustil!

Selle koostöö eest tänan väga kirjanik Margit Petersoni, kes on selle raamatu koostaja. Just tema meid Erikaga kokku viiski. Raamatu kirjastamise teemadel peetud telefonikõnede käigus oleme suve jooksul ka pool maailmast läbi arutanud, sest Erikaga on lihtsalt nii lihtne ja mõnus vestelda.

,,Triinu lood" on mõeldud kooli esimeste klasside õpilastele ja kindlasti võib seda ette lugeda lasteaia lastele. Selle raamatu lugudega tegin taaskord läbi minu laste testi ehk et lugesin enda lastele. Neile küll väga meeldis. Seega loomulikult läks see raamat töösse. Kõvad kaaned ning rohked imelised illustratsioonid teevad teose väga lastesõbralikuks.

Nagu öeldud, juba esmaspäeval saab hakata raamatut soodushinnaga ette tellima. Välja saadan raamatud pärast ilmumist ehk septembrikuu keskpaigas.

Minu jaoks on taaskord olnud üks imeline koostöö kogemus! Loodetavasti see ka jätkub. Praegu küll tundub nii. 


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Pühapäev, 19. august 2018

Tere tulemast, meie imeline 5.beebi- Johanna!

Nii ongi- meie imeline 5.beebi on nüüd juba mitmendat päeva meie juures. Sünnipäevapeole kutsume iga aasta 17.augustil. Tutika ilmakodaniku nimeks sai JOHANNA!

Kuna kõik mu sünnitatud lapsed on suured olnud, siis sai arstidega kokku lepitud esilekutsumine. Ehk siis püüdsime beebi välja meelitada umbes nädalake enne tähtaega, et ta väga suureks ei kasvaks. See tähendab, et ma tulin haiglasse juba 15.augusti hommikul ja siis hakkas "midagi" toimuma.

Nagu ütlesin, sündis Johanna 17.augusti varahommikul veidi enne kl 2 öösel.

(Täiendatud: algul ununes kirjutada, et see varem esilekutsutud beebi kaalus lõpuks ikkagi 4800 gr ja oli 55 cm pikk!!!)

Ausalt- see oli mu elu kõige raskem sünnitus! Ei hakka kõike täpselt seletama, aga lühidalt öeldes ei läinud miski ootuspäraselt. Jaa, ma olen eelneva nelja sünnituse jooksul õppinud seda, et ei ole sellist asja, nagu traditsiooniline sünnitus. Ja siis veel seda, et kui siiski on mingid normid, siis minu keha töötab neist veel erinevalt.

Kõige lõpuks läkski nii, et kuna ma ei suutnud selgeks teha, et beebi tuleb kohe välja ja masinad seda ei näidanud, siis lihtsalt pressisin ta ise välja nii, et arst ja teised ei saanudki veel aru, et see kohe juhtub. Hetkel, kui mulle öeldi, et mulle hakatakse nüüd ütlema, mida täpselt tegema pean, pressisin veel korra ja beebi oligi täitsa väljas. Ojaaa- seekord tundsin, kuidas kogu mu elu sai selgemaks! Beebi väljalupsamine ning esimene kohtumine on alati seletamatult imeline tunne olnud, kuid pärast neid mitut päeva oli see veel erilisem. Ja just seepärast, et seekord ootasime beebit nii mitmekesi. See oli esimene rasedus, kus mu ülejäänud lapsed olid nii suured, et suutsid terve rasedusaja kaasa elada. Nii ootasimegi mitmekesi ja seega oli ka beebi sünnirõõm rohkem jagatud!

Kuna kõik oli korras, siis sai abikaasa ilusti nabanööri läbi lõigata ja mina võisin kekutama hakata "Meil on beebi! Meil on beebi!"

Teoreetiliselt on seega meiega kõik ilusti korras. Sünnitus oli aga pikk ning eriti just mulle emotsionaalselt raske. Sain sünnitustuppa astudes aru, milline šokk oli minu jaoks olnud eelmise lapse Christiani sünd. Selle arusaamaga kaasnes värisemine ja palavik sünnituslaual. Ning minu segadus ilmselt muidugi mõjutas ka beebit.

Praegu saame mõlemad mõned päevad veel antibiootikumide ravi. Muidu aga naudime ilusti koosolemist ja sooja tuba ning regulaarset toitlustust ja koristamist. Täitsa nagu hotellis! Õnneks pole arve hiljem selle eest sama, mis hotellis... kuigi tulemata ei jää seegi 

Ülejäänud asjaosalised käivad meil muudkui külas. Lapsed tunnistasid beebi kõlbulikuks. Esimesel päeval oli küll hinnang, et kiunub veidi palju ja pole päris inimese nägu ja ei suhtle üldse. Esimesele kohtumisele ei aidanud kaasa ka, et beebi tuli just kanüüli panemast ning saabus koos tilgutamise aparaadiga.


Nüüd aga lähevad hinnangud iga päevaga leebemaks. Esiteks muutub Johanna iga päevaga asjalikumaks ja vaatab näiteks rohkem otsa.

Teiseks aga saavad lapsed aru, et selline see meie kauaoodatud beebi ongi ja selline abitu olendike ongi tulnud, et meie peresse lisada üks puuduv tükike ning et koos meiega kasvada ja areneda.

Kui ma mõtlesin, et haiglas aega kõigeks, siis ega ma väga asjalik pole olnud. Uudistega püüan ennast kursis hoida ja ühte raamatut olen ka jõudnud lugeda. Kirjutanud pole ridagi. Nüüd siis see blogipostitus. Aga kuna meil on siin veel päris mitu ilusat päeva koos veeta, siis eks jõuab veel.

Nii et harjume teineteisega edasi! Johanna kohaneb järjest siinse maailmaga! Suured uhked vennad, õde ja issi aga käivad muudkui uut ametit harjutamas:



Meie ilus elu on igatahes ühe kullakoorma võrra imelisem!

P.s. hmm... meil on nüüd abikaasaga ka üks abielusiseselt sündinud laps... mitte, et see tänapäeval midagi loeks :) 


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Reede, 10. august 2018

Millest ma rääkisin meedias suvekuudel?

Viimastel kuudel olen taas aktiivsemalt ümbritseva suhtes sõna võtnud. Siin on väike ülevaade sellest, millistel teemadel ja kus ma rääkisin või kirjutasin või mida minust kirjutati. Lingile klikates jõuad originaalartikli juurde ja saad sealt pikemalt lugeda.

Tänan kõiki inimesi, kes mulle nende lugude kohta on tagasisidet andnud. Eriti neid, kes on välja käinud mõtteid, mis teemasid veel esile tõsta võiksin. Lubatud arvamusavaldused on plaanis ja tegutsen järjest, nii kuidas jõuan.

Loodan väga, et vähemalt mõnest siin esitatud artiklist on kasu olnud ja ma suudan mõnegigi inimese rohkem mõnele teemale mõtlema panna. Ma ei ütle, et mul on alati õigus, kuid minu põhiline eesmärk on näidata, et me ei saa ja ei pea nõustuma kõigega, mis meile ette visatakse. Ükskõik, millisel positisoonil, on meil võimalik kaasa rääkida! Jah, see võib aegaajalt enda poole tagasi pöörduda ning tunduda, et lihtsam on vait olla ja leppida, aga... minul küll vähemalt pole lihtsam olla kui tean, et olen lasknud käest võimaluse midagi paremaks ja loogilisemaks muuta. Kasvõi natukene!

***

2.05.2018 ilmus Pärnu Postimehes Anete Kruusimägi kirjutatud artikkel "Heli Künnapas kirjutab lühiromaani valmis kõigest paari päevaga". Selles siis juttu, kuidas, mida ja miks ma kirjanikuna kirjutan. Tähelepanu all ka minu eelmisel aastal alustatud sari "Mõni õhtu romantikat", mis on lugejate poolt väga hästi vastu võetud.

4.05.2018 avaldati Postimehe arvamusküljel mu lugu "Heategevus või loomade vastane kuritegu?", milles kirjutan tšintšiljade müügiaktsioonist, millesse pahatahtlikult haarati heategevuslik organisatsioon, mille liikmed arvasid, et päästavad loomi.  

23.05.2018 kirjutasin Pere ja Kodu lehel sellest, et "Töö ja ettevõtlus on naise tagala".  Isegi tänasel päeval on kuulda hääli, mis arvavad, et just naine peab kogu aeg lastega kodus olema ning naise ülesanne on vaid sünnitada, süüa teha ja koristada. Leian, et selline suhtumine ja olukord on ohtlik, sest on hea pinnas paljudele probleemidele, nagu näiteks koduvägivald. Loomulikult on iga pere otsustada, mis on neile parim, kuid üldiselt naiste töötamist tänasel päeval halvustada on väga vale. Kurb, et üldse selline suhtumine ikka eksisteerib.

23.05.2018 ilmus sarnasel teemal mu arvamus EPL/Delfi arvamusküljel: "Eesti mehed, kus on nüüd teie tõrvikud! Kes läheb tänavatele meie laste eest võitlema?".  Olen kindel, et kui me ei suuda praegusel ajal Eestis suure osa laste turvalisust tagada, siis pole mõtet rääkida sellest, et meil on vähe lapsi. Meil leidub küll inimesi, kes turvalisest elukeskkonnast rääkides karjuvad üksikute sündmuste üle, mis toimuvad meist tuhandete kilomeetrite kaugusel, kuid märkamata jäävad sajad juhtumid, mis toimuvad meie kodusõues. Näiteks sellised, mille tagajärjel jõuavad lastemajadesse oma pereliikmete poolt väärkoheldud lapsed. 

24.05.2018 Pärnu Postimehes kirjutasin "Ärge sünnitage! Sõitke bussiga!".  Teemaks siis tasuta ühistransport ning Valga ja Põlva sünnitusosakondade sulgemine. Jätkuvalt on kurb, et inimesed ei mõista, et kui midagi saame tasuta, siis ilmselt tuleb see raha millegi muu arvelt. Ükskõik, kui palju püüad riigis rahakotte lahutada, siis ühtedele andes jäävad teised millestki ilma. Millised on meie prioriteedid? Leian, et meil ei arvestata tervikut, vaid käib rabelemine, kuidas otsusele enda nimi külge kleepida.

12.06.2018 kirjutasin Pärnu Postimehes "Lisakontroll probleemide lahendamise asemel?". Teemaks lasteaedade kohustuslikuks muutmine. Juba praegu oleme olukorras, kus lasteaedades pole tagatud tugiteenused, rühmad on liiga suured, pädevate lasteaiaõpetajate leidmine on vaevaline... Kohustuslikus lasteaias oleks seda kõike veel rohkem vaja. Rääkimata sellest, et lisakohustused tuleksid ka lapsevanemale. Alustades sellest, et kõrge kütusehinnaga tuleks rohkem lasteaia vahet sõita. Sel suvel on mu senisele artiklile lisandunud probleem, et tegelikult ei ole meie lasteaiad ju valmiski lapsi iga ilmaga vastu võtma, sest selle suve kuumuses ei suudetud tagada lastele vajalikku maksimaalset 26 kraadi. Kuidas saab lastele ohtliku koha kohustuslikuks teha?

16.06.2018 kirjutas ajakirjanik Kalev Vilgats juhtkirja "Kohustuslik lasteaed" ning mainis selles ka minu mõtteid.

20.06.2018 kirjutas ajalehe Raplamaa Sõnumid ajakirjanik minust artikli "Heli Künnapas lahkab oma raamatutes inimhinge". Avalikult ma seda artiklit netiavarustest kahjuks ei leidnud.


26.06.2018 avaldas Hiiu Leht minu mõtted elatisraha süsteemi muutmisest. Pealkirjaks "Reinsalu plaan on üksikvanema suhtes selgelt pahatahtlik ja küüniline". Seda samuti netist kahjuks avalikult lugeda ei saagi.

27.06.2018 avaldati Õhtulehes arvamus, mida nad ise minult lasteaedade teemal küsisid. Loo pealkirjaks: "Keda aitab kohustuslik lasteaed?"  Kinnitan selles, et alusharidusse tuleks rohkem raha paigutada, kuid et kohustuslik lasteaed oleks pigem kontrollmeetod lapsevanemale. Lasteaia eesmärk on siiski aidata lapsevanemal tööl käia, mitte lisakohustuse tekitamine.

28.06.2018 ilmus Pärnu Postimehes minu artikkel "Arvete tasumine vastavalt võimalustele", milles avaldan nördimust, et elatisraha miinimumist rääkides esitas Justiitsministeerium väite, et praegune kord käib paljudele elatise maksjatele üle jõu, mitte ei räägita laste vajadustest ja huvidest. Ehk siis sellist suhtumist arvestades võime edaspidi kõik maksta arveid vastavalt maksevõimekusele?  Nii et kui kodulaenuga ostetud koju lisandub uusi pereliikmeid, siis pere maksevõimekus väheneb ja võib vähem pangalaenu tagasi maksta???

29.06.2018 tõi ülimalt oodatud head uudised. Uudises "Laenutushüvitiste edetabelis troonib taas Erik Tohvri" on kirjas, et 2017.a olin ma laenutushüvitist saanud kirjanike seas Eestis 9.kohal ning üldarvestuses kõigist laenutatud kirjanikest 16.kohal. Blogis kirjutasin oma tänusõnad pikemalt postitusse "Piilu kirjaniku rahakotti ehk minu 9585 tänu!" Mul on tõesti ülimalt hea meel, et minu raamatud on aasta aastalt leidnud üha rohkem tee lugejate südametesse. Sel aastal pole ma väga midagi jõudnud kirjutada, kuid selline tagasiside annab kindla teadmise, et mu teoseid on vaja ja luban, et neid tuleb varsti-varsti veel!

2.07.2018 ilmus Vabauudised.ee lehel video-intervjuu: "Kirjanikust nelja-lapse ema Heli Künnapas: aitama peab päriselt hädasolijaid!" Selles kinnitan, et kõik ei pea kõigile tasuta olema ning riigi ülesanne on pigem aidata siiski neid, kellel seda abi päriselt vaja on. Samuti selgitan, miks ma olen Vabaerakonna liige ning just koos nende inimestega poliitikas osalen.

16.07.2018 kommenteerisin olukorda, millega püüti vaigistada sünnitusosakondade sulgemisega seonduvad probleemid. EPL/Delfi avaldas mu arvamuse "Kas olemegi jõudnud vaikivasse ajastusse, kus kiirabitöötaja peab lunastama Mäggi eksimuse?" Teemaks siis hämmastav olukord, kus taheti lahti lasta kiirabitöötaja, kes asjaosaliste nõusolekul jagas pilti maantee ääres sündinud beebist ja tema vanematest.

27.07.2018 oli selge, et jälle on saadaval üks ministrikoht, aga keegi ei taha. Minu repliik Õhtulehes: "Kes tahab saada ministriks?" Loomulikult sisaldub selles artiklis taaskord ettepanek, et topeltministrid võiks ära kaotada ja taastada olukorra, kus ühes ministeeriumis on üks minister.

31.07.2018 avaldasin Pärnu Postimehes arvamust: "Ärge nõustuge suveleitsakus tehtud rumalustega!" Teemadeks taaskord ka ühistransport, kuid enam hämmastav uudis Töötukassa ja Haigekassa nimevahetusest, viimase valitsuse ajal pidevalt vahetuvad ministrid ning meeldetuletus, et raiskamist riigis on võimalik lõpetada väikestest muudatustest. Hakkame lihtsalt kusagiltki pihta!
See lugu on loetav ka Vabauudised lehelt

10.08.2018 avaldas EPL/Delfi mu arvamuse "Riigikogulased töötagu tasuta ja tehku ruumi nõunikele? See ei paranda midagi." Minu jaoks on hämmastav, kui palju seda lugu on jagatud. Loodan lihtsalt väga, et inimesed artikli ka lõpuni läbi on lugenud ja mõistavad ikka, et ma ei toeta riigikogulaste tasuta töötamist, vaid ütlen, et inimesed peavad olema pädevad oma tööd tegema. Ei ole mõtet, et maksame esindusnäona suurt palka riigikogulasele ja veel tema mitmele nõunikule, kes mõtlevad välja, mida riigikogulane võiks rääkida. Nii et tasuta töötamine meid kindlasti ei päästaks, vaid hoopis pädevamad riigikogulased.

Kui mõni mu siinsetest mõtetest sulle sobib, siis võid rahulikult neid artikleid jagada! Tänan väga juba ette. Mitmed siinsed artiklid on olemas www.vabauudised.ee lehel, kust saab neid samuti soovi korral jagada.

Jaa, olen ikka veel kindel, et maailma muudetaksegi väikeste tükikeste kaupa! Minu jaoks on kirjutamine ja probleemide tõstatamine üks viis, kuidas seda teha! Asjad muutuvad siis, kui piisavalt suur hulk inimesi sarnaselt mõtleb ja ühes suunas liigub! Nii ongi! 

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , peaaegu 6a ja 4a). Meie pere pesamunaga loodame kohtuda juba selle aasta augustis! 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi