Kas õppe-eesmärgil loomade vangistamine on õige?

Vähem provotseerivas vormis kõlaks pealkiri nii: käisime loomaaias. 

Kuna nagunii lastega muudkui Tallinna vahet sõidan, siis pakkusin lastele välja, et seekord pärast osade laste laupäevaseid tunde lähme loomaaeda. Mõte tuli eelmisel õhtul, kui minipisiga džungliloomade raamatut vaatasime. Joonistatud pildid. Nii tahtsingi talle päris loomi näidata. Loomaaias on tema ka korduvalt käinud, aga praeguseks 3-aastane eelmistest aastatest väga midagi ei mäleta. 

Hommikul silmi avades pakkusingi lastele selle mõtte välja. Kõigile meeldis. 

Siis ronisin voodist välja ja vaatasin aknast õue. Vihma sadas. 

Ahah ... see polnud mu plaanis. 

Kogu Tallinna tee sadas. Aga no mõtlesin, et lubatud ju sai ... kuigi guugeldasin ikka varuvariante ka. 

Läks aga nii, et kui lõpuks loomaaega jõudsime, oli ilm täitsa ilus. Mõned lapsed kiskusid vahepeal isegi joped seljast ära. Mina mitte. 

Alustasime seekord miniloomaaia pool olevast väravast. Nii said lapsed alustuseks kohe nunnutamisega pihta hakata ja silmad särasid. Seega oli selge, et see oli hea otsus. 

Järgmised tunnid kulgesidki vahvate kohtumiste tähe all. 

Minu jaoks oli vahepeal segane, et kuidas peaks uuendatud loomaaias oma liikumise trajektoori kujundama, et kõik loomad ära näha. Meil jäi kindlasti mingi osa vaatamata. Ilmselt oleks saanud endale kaardi võtta, aga ... hmm ... milleks. Orienteerusime teeviitade järgi. Need on küll toimivad. 

Aga varem oli jah kuidagi lihtsam võtta see ring, ära käia ja siis teadsid, et miskit vahele ei jää. Nüüd on erinevate loomade alad nii suured, et ei saa vahepeal arugi, kas peaks mingis suunas minema või mitte. Ja samas on vanad puurid, kus käid terve rea läbi ja lõpuks leiad vaid lõbutseva paari, kellest mees on vanasse karude puuri roninud ja naine teda siis pildistab. 

Loomade elutingimuste parandamine on muidugi olnud silmnähtav. Jalutasime ka nende aedade vahel, kus varem kõik kitselised ja sead jms loomad olid. Ei kujuta küll enam ette, et nad kõik neis pisikestes puurikestes oleks.  

Seekord nägime korraks ka jääkaru, keda eelmisel korral õues polnud.  

Vahva oli näha, et kuigi suuremad lapsed ju mäletavad ka eelmisi loomaaiakülastusi, siis elevust jätkus lõpuni. 

 

Nii jääbki küsimus - kas õppe-eesmärgil loomade vangistamine on õige?

Kindlasti on see hea teema, mille mõnes järgmises raamatus mõnele oma tegelasele võiksin anda. Mul pole kindlat seisukohta. Ühelt poolt on muidugi kurb vaadata loomi, kes üksinda puuris päeva lõppemist ootavad. Või järgmist toidukorda. 

Samas on nende elu kindlasti turvalisem kui metsikus looduses elavatel liigikaaslastel. 

Minu laste jaoks oli see retk kindlasti hariv ning õpetas pigem loomi austama ja mõistma. Seega loomaaias elavate loomade vangistus täitis vähemalt minu laste puhul küll õppe-eesmärki. 

Jah, see on küsimus, mille vastus oleneb, millisest vaatenurgast vaatad. 

Ise võtsin seisukoha, et kui loomad juba niigi seal on, siis pigem panustan piletirahaga nende heaolusse ning viin lapsed loomi vaatama.  

***

 

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 7a ja 3 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu matrjalid. 

 

"Nõidkapteni needus"- etendus, mis sobib nii 2- kui 12-aastasele

See on ikka ülimalt lahe, kui ühest noorteraamatust etendus saab. Ma siin muudkui unistan, et äkki ... kunagi... ühel päeval ... juhtub see mõne minu raamatuga ka. Reeli Reinausi raamatust "Nõidkapteni needus" aga sel aastal just näidend tehti ja täna käisime lastega seda Pootsi veinimõisas vaatamas. 

Reeli Reinaus on vaieldamatult autor, kelle teoseid mu lapsed on kõige rohkem lugenud ja nautinud. Ta tõesti teab, kuidas kirjutada põnevaid lugusid, mis just ka poistele lugemise põnevaks teevad. Nii olid lapsed vaimustunud, kui Pärnus Rüütli tänaval ühel päeval etenduse reklaamplakatid nägime. Kohe oli selge, et seda me nägema peame.  

Minu ja Reeli Reinausi intervjuud Eesti Noortekirjanduse Ühingu lehel saad vaadata siit: Reeli Reinaus!

Naljakalt kujunes välja, et meil oli täna korduva  Maria päev. Nimelt hommikul laulsime oma Mariale palju õnne sünnipäevaks, sest 9 aastat tagasi ta meie juurde tuli. Siis sõitsime Pootsi veinimõisa minnes mööda Maria talust. Seejärel ilmus etenduse käigus lavale Maria. Peale etendust saime veel Maria isaga pilti ka teha. Rääkimata Juss Haasmast, kes andis aastaid tagasi inspiratsiooni mu raamatuks "Ütlemata sõnad", mille peategelane on Maria (Jussist kirjutan postituse lõpus veel!). 

Eks etenduse eel oli veidi ärevus sees, et kuidas mu 2-aastane (olgu, tegelikult paari nädala pärast on ta juba 3-aastane!) vastu peab. Oli jur kirjas, et etendus on soovitav alates 7-aastastest. Mingil hetkel ta küll sahmerdas, aga tegelikult võib öelda, et Johannale täitsa meeldis. Paugutav torm oli üks koht, mille ajal ta mu külje alla ronis. Muidu aga ei muusika, ega hääled tema jaoks liiga kõvad kindlasti polnud. Päris väikestele aga see etendus ilmselt jah pole. Teise vaatuse ajal oli aga pisikesega ka lihtsam.  

Peale väikese Johanna teistega mingit muret polnud, sest kõigile meeldis väga. Kogu aeg. Vahepeal olid küll pikemad jutustamise osad ning siis tundus, et 7-aastane hakkab veidi rahutuks muutuma, kuid neid kohti oli vähe. Pigem pidin neid vahepeal vaigistama, et nad vaimustunult kaasa ei elaks, sest laste jaoks oli nii põnev, kui keegi jälle vette visati, taaskord võitlemiseks jne. 

Suuremad lapsed jälgisid mõlemat "Nõidkapteni needuse" vaatust ühtmoodi huvitatult, kuid ka 7-aastase puhul nägin, et 2.vaatus meeldis rohkem. Minu enda jaoks oli kogu lugu mõnus. Igal juhul on see õigustatult kogu pere etendus ja igav ei hakka kellelgi.

Üldiselt meenutas lugu Eestimaa Kariibimere piraate. Needus, konkureerivad piraadid, kadunud sugulased, surnust ülestõusnud, karm omakohus laeval, mõõgavõitlused ja paljugi muud põnevat. 

Mina lootsin rohkem laule kuulda. Need mõned, mis olid, võeti publiku poolt väga hästi vastu. Samuti jäid lapsed ka laule veelgi suurema tähelepanuga kuulama. Kui näitlejate seas on nii head lauljad, siis seda oleks kindlasti võinud paremini ära kasutada ja neile rohkem laulmise võimalusi anda. 

Pootsi veinimõisas pole ma enne käinud. Tiigile ehitatud laev-lava on väga vahva ehitis. Laste jaoks oli muidugi väga keeruline sellest eemal püsida. Nad oleksid hea meelega kogu laeva ise ka läbi uurinud. Tõesti vahva ehitis. 

Tribüün oli väga mõnusalt ehitatud, nii et kõik nägid ilusti lavale. Keegi ette ei jäänud.

Peale etendust algas osa "vaatame, kas saame mõne näitlejaga pilti ka". Muidugi oli laste esmane valik kaptenid. Mina muidugi ootasin, et keegi korraldaks nii, et me pilti saaks. Ausalt - ma võin ise esineda nii paljude ees kui vaja, aga ... kui on vaja küsida pitli "kuulsus ja mina", siis minu poolest jääksid kõik pildid tegemata. Ma ei julge lihtsalt küsida... 

No näiteks kui Joosep läks Mikk Saare käest küsima, et kas pilti saaks teha, siis läks mööda ka Juss Haasma, kelle käest mina sama ei julgenud küsida. Seda, miks ta minu loomingu (noorteka "Ütlemata sõnad") jaoks oluline on, kirjutan fännipostituses : Mis värk mul selle Juss Haasmaga on?   

Miks need "mina ja kuulsus" pildid üldse olulised on? Ee ... ma ei teagi. Aga minu jaoks näitab see kuidagi, et artisti tehtu puudutas. Artistiga pilt on kuidagi tõelisem mälestus. Joosep selgitas pärast, et tema tahtis kapteniga pilti sellepärast, et tema arvates näitels Mikk Saar väga hästi. 

Aga kui keegi teab paremini, miks inimesed "mina ja kuulsus" pilte teevad, siis anna aga julgelt teada. 

Kokkuvõtlikult olgu siis veel öeldud, et mulle ja lastele "Nõidkapteni needus" väga meeldis. Raamat on meil raamatukogust juba võetud, nii et nüüd läheb rabelemiseks, kes enne lugema jõuab.   

Kellel veel suvel aega, siis Pootsi venimõisa tiigilaval/-laeval saab "Nõidkapteni needust" augustis veel korduvalt näha. Piletilevi lehelt saab pileteid osta siit: Nõidkapteni needus. Rohkem infot ja videoid leiad ka Pootsi veinimõisa FB lehelt. 

Jaga soovitusi, millist laste- või noorteetendust sel suvel veel nägema peaks? 

 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 

 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Milliseid lauamänge lastega mängida?

Eelmisel nädalal käisin taas suuremate lastega Tallinnas. Kord oli ühel tund, siis oli teisel konsultatsioon jne. Ikka turvaliselt. 

See, kellel mingeid kohustusi sel hetkel polnud, käis minuga linnas ringi. Täitsa mõnus matk oli. Näiteks jõudsin elus esimest korda Hirveparki. Ma isegi ei teanud, kus see oli, kuigi pargi olemasolust muidugi teadsin. Ootamatult sain teada, et olen aastaid korduvalt sellest lihtsalt mööda kõndinud. 

Tunne kodumaad ... või misasja... 

Peaaegu inimtühjas Tallinna vanalinnas oli ka päris veider käia. Pärast saime teada, et Piip ja Tuut tegid Raekoja platsis oma saadet ning me kõndisime vaid tund aega varem sealt läbi. Nende teatrist läksime ka mööda. Maria siis õhkas, et nii väga tahaks neid vaatama minna. Novot- peaaegu oleks kohtunud ... aga siiski mitte. Tuleb ikka kodus telekast vaadata.

Ööbimiskohas aga avastasime "Aliase" mängu. Otsustasime proovida. Ühel hetkel olime kõik nii mängus sees ning tõesti väga lõbus oli. 

Loomulikult olen varasematel aastatel sõpradega palju lauamänge mänginud. Lastega on meil aga alati nii olnud, et kuna keegi on pidevalt pisike, siis lauamängud ja muud sellised tegevused jäävad kõrvale. Käärid ja värvid jms on meil samuti majas alati peidetud. 

Nii oligi minu jaoks suht suur üllatus, et saan oma kolme vanima lapsega rahulikult "Aliast" mängiga. 

Entusiastlikult mõtlesin kohe, et otsin siis veel mänge, mida kodus ka üheskoos mängida saaksime. Ja siis avastasin, et peateelt kõrvale astudes pole mul asjadest ikka õrna aimugi. "Alias" ja "Monopol" on tuttavad, aga sealt edasi ... 

Küsingi täna targematelt nõu - millised on sinu soovitused, milliseid lauamänge võiks mängida, milles saaks osaleda 6-12-aastased lapsed ning ka täiskasvanul huvitav oleks? 

Ise piilusin Brain Games lehte. Nende valik tundus päris põnev. Strateegiamängud kõlavad põnevalt. Kuid samas tundub, et enamik neist mängudest vajab enne tõsist õppimist. Tahaks midagi sellist, mille juhised saaksid kiiresti selgeks. 

Suur valik tundus olevat ka lauamängud.ee lehel. Aga sama küsimus- kas keegi on midagi sealt mänginud ja julgeb soovitada? Niisama kirjelduse järgi on suht keeruline aru saada, et mis päriselt võiks sobida.  

Juku mänguasjapoes tundus valik olevad rohkem väikelastele. Samas ka sealt on enamik meil proovimata.

Mõni muu lehekülg, kust soovitad otsida? 

Seega palun nüüd siia ritta kõik soovitused, mida täiskasvanud ja 6-12-aastased lapsed saaksid koos mängida. Aitäh!  

p.s. no ega meil pole ju siin kodutöö ja distantsõppe vahel midagi muud teha, kui mängida ...

 ***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Mida mu laps koolivaheajal kirjanikuna töötamise kohta õppis?

Koolivaheaeg on 5-lapselises peres üks ütlemata tore aeg, sest siis... saab segamatult tööd teha. 

Kevadest alates olid need kõige tihedamad lugejatega kohtumiste päevad. Kolme päeva jooksul sõitsin läbi peaaegu 1000 kilomeetrit ning toimus 8 kohtumist. Kaks päeva veetsin Põlva-, Jõgeva- ja Võrumaal ning seejärel Harjumaal Lool. 

Algselt mõtlesin rahulikult üksinda matkamist nautida. Kuna sel aastal aga üks mu lastest käib Tallinnas muusikakoolis, siis temaga saame mitu korda nädalas pikalt koos aega veeta. Nii kargaski ühel hetkel pähe, et seekord on Maria kord koos emaga tööle kaasa tulla. 

Lisaks oli Marial vaja koolivaheajal läbi lugeda raamat, mida kohalikus raamatukogus pole, sest kogu klass loeb seda korraga. Lapsel oli juba paanika, sest keegi sõpradest oli öelnud, et koolivaheaja alguseks peaks juba pool raamatust läbi olema ja ülejäänud jõuab siis koolivaheajal lugeda. Nii tuligi mõte, et kuna ma töötan need päevad raamatukogudes, siis võiks ju Maria samal ajal lugeda. 

See mõte toimis- Maria luges raamatut kahel kohtumisel. Esimese päeva õhtuks oli tal ,,Tont ja Facebook" loetud. Hea asi selle juures oli, et kui laps enne ei uskunud, et ei ole paanikat, et ta alles koolivaheajal seda lugema hakkab, sest ma usun, et jõuab loetud, siis esimese matkamispäeva õhtuks ta uskus, et suudan ta lugemisvõimet temast õigemini hinnata. Koolitöö sai ema töö juures tehtud. 

Tegime kohtumiste järel ka mitmed live-videod, mida saad näha Heli Kirjastuse lehelt: 

1. Käisime Orava raamatukogus

2. Värskast saime kirjaniku medali 

3. Ärkasime Võrus ja asusime taas teele

4. Nautisime imelist vaadet Tsolgo raamatukogu ees 

5. Ekslesime ja maiustasime Pajusi raamatukogus Pisisaarel 

6. Lõpetasime õhtu Põltsamaal 

Algul tundus endalegi veidi hirmutav, et kas suudan kõigi kohtumiste jooksul elus ja energiline olla. Eriti kuna üks kohtumine oli ka lasteaias, mis on alati päris korralik väljakutse. Täiskasvanud suudavad viisakad olla ka siis, kui neil on igav. Lapsed sahkerdavad tihti ka siis, kui neil tegelikult on hästi tore olla.

Tegelikult oli nii, nagu alati- kohtumised lugejatega annavad nii palju energiat tagasi, et iga kohtumine on suur rõõm. Lasteaias oli veel eriti vahva ja põnev, sest lastel on ju kõigele hoopis uudsed lahendused.

Põlva- , Jõgeva- ja Võrumaa tuuri kõige ägedam kogemus oli minu jaoks näha, kuidas Maria mu tööd ja tegemisi tundma õppis. Oma arust olen lapsi oma tegemistesse alati kaasanud nii palju kui võimalik. Aga no igapäevane kirjaniku ja ka kirjastaja töö väga põneb polegi. Võin ju öelda, et istu 3 tundi mu kõrval ja vaata, kuidas ma arvutis kirjutan, aga... ilmselt pole lapse jaoks just parim pakkumine. 

Esimese päeva õhtuks õhkas aga Maria, et mul on ikka igavesti äge töö. Meid võeti kõikjal armsalt vastu. Ta sai käia raamatukogudes ruumides, kuhu lugejad tavaliselt ei saa. Kui algul Maria ei saanud aru, et kuidas tema siis võib, siis selgitati ilusti, et Maria ja mina oleme kutsutud külalised ja sellepärast võime. Söödeti-joodeti meid kõikjal. Osteti väga palju raamatuid, mida Maria hea meelega müüs. Kõikjalt lahkusime kingitustega. Nii et see kõik kokku andis lapsele üsna hea pildi sellest, millega ma juba aastaid tegelenud olen ja kust lastele leib lauale tuleb. 

Tuuritamise kolmandal päeval oli aeg suunduda Harjumaale Loole. Sinna tuli kaasa Johanna. Kui ma muidu olen oma väikeste lastega alati kõikjal käinud, siis Johanna on olnud see õnnelik ja õnnetu, kelle jaoks on alati keegi kodus olemas, kes teda valvata saab. No ja nii teda väga palju kaasa ei võetagi. Seda enam oli vahva seekord ka koos temaga tegutseda: 

Nii nägingi sel koolivaheajal, et mu lapsed on nii suured, et neid veelgi rohkem oma tegemistesse pühendada. 

Novembris korraldab Heli Kirjastus Pärnus raamatulaata. See on kindlasti koht, kus oma lastele juba erinevaid ülesandeid olen planeerinud.  

Samuti tuli välja, et kirjanikuna töötamine polegi nii üksildane amet. Nii et oleme perekondlikult järgmisteks kohtumiste kutseteks avatud (kuigi esimesed juba tulidki selle tuuri ajal). 

Imelist päeva jätku kõigile! 

 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Kuidas me lastega Tallinnas maali sisse saime?

Koolivaheaeg läheb alati kiiremini kui kõik teised nädalad... mis ometigi ka kiiresti mööduvad.

Viimasel ajal olen aga püüdnud laste vaheaegadesse mahutada ühe retke Tallinnasse.

Päris mõnusa ekstreemse kogemuse said lapsed seekord trammisõiduga. Meie jäime küll hätta sellega, et ühe pangakaardiga sai osta vaid ühe pileti. Või noh, me ei suutnud aru saada, kuidas rohkem osta. Nii otsisimegi välja erinevad pangakaardid, et saaks mitu piletit. Tagasi tulles lugesime välja, et kuna ma olin kuni 3-aastase lapse saatja, siis mul polnudki piletit vaja.

Enne retke teatasin lastele, et me läheme näitusele. Teadsin, et seal on liikuvad maalid, aga... tegelikult polnud mul endal ka õrna aimugi, kuidas see asi välja näeb.

Monet2klimt on multimeedia kunstinäitus. Koolivaheajal on lastele sissepääs tasuta!!! Sooja joogi saab ka veel kaasa.

Asi nägi välja nii, et astusime ühte suurde ruumi, kus näitus käis kogu aeg. Nii võid sisse ja välja astuda siis, kui ise tahad. Näituse kestab 45 minutit. Siis hakkab kõik korduma. Toole nähes hakkasin kartma, et kas ikka jõuame kõik seal vastu pidada. Ma millegi pärast enne arvasin, et seal tuleb ringi liikuda. Aga istusime maha ja... kõik olid lummatud.

Jah, pisike Johanna ja ka Christian läksid varsti veidi jalutama. Näituse treilerist on näha, et pidevalt olid ka põrandal ägedad pildid, nii et lastele väga meeldis neid katsuda. Või mööda seinaääri käia, sest seintel jooksid ka kogu aeg pildid.

Muusika ja liikuvad maalid olid tõesti väga efektsed. Lastel läks silm särama, kui tulid tuttavamad klassikalise muusika lood. Ümberringi jooksvaid maale vahtisid kogu aeg päranisilmi.

Kui kordama hakkas, siis vaatasime algust veel uuesti. Kuigi Johannal oli teine uni täitsa magamata, siis pidas tema ka väga ilusti vastu.

Monet2klimt on väga hea viis lastele maalikunstist esimesed elamused anda. Isegi kui see eesmärk pole, siis väga hea meelelahutus on see igatahes. Ja seda kogu perele.

Nagu öeldud, koolivaheajal on see lastele ka tasuta, nii et soovitan soojalt! 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Mis jama mul selle laste õppimise ja õpetamisega on?

Kordan ennast, aga seekord on kooliaasta ikka väga vaevaliselt alanud. Oluline ajakulu on olnud sellele, et nüüd tuleb lahendada mitmeid probleeme, mis on mujal pikema aja jooksul koguneda lastud. Viimastel nädalatel tahaks korduvalt kasutada klassikaks saanud sõnu: "Ma ei peaks olema siin...", aga kuni mulle abitult otsa vaadatakse, pole mujale ka minna.

Lastega hakkasin nüüd siis tegema süsteemi, et pole päris koduõppel, aga püüan ühe päeva nädalas või vähemalt üle nädala igale lapsele koduseks õppimiseks võimaldada. See tähendab muidugi, et sel päeval on ka minu tööpäev häiritud, sest olen õpetaja, aga no... ega söögiraha teenimine ongi ületähtsustatud. Peaasi, et lastel koolitükid selged on. Õigemini küll- neil päevadel tegelen sellega, et lastel uudishimu ja õppimisrõõm kuhugi ei kaoks.

Täna võtsime salaja ette koduõppe päeva. Ehk et tegime retke loodusesse, mida lapsed kindlasti koduõppena ei võtnudki. Viimasel ajal pole me loodusesse väga jõudnud, sest kooliaasta alguse tegemised on nii palju aega võtnud, et kui on vaba hetk, siis lapsed puhkavad kodus ja mina saan neil vabadel hetkedel siis vahepeal veidi tööl käia. Paar nädalat tagasi õnnestus ühel pisikesel üldnarkoosiga operatsioonil ka käia, nii et peale seda polnud metsades ja põldudel tatsamine kõige tervislikum. Vist... ega ma tegelikult siiani ei tea, mida ma teha tohin või ei tohi... aga niite enam sees pole, järelikult olen nüüd taas tavaline inimene.


Tänane koduõppe valik oli Kiigesaare, kus oleme tegelikult ka varem korduvalt käinud. Loodusõpetusest sain teada, et mõnigi mu laps ei suuda lehtede järgi mõnda puud ära tunda, aga... lugemisega on kõik korras. Nimelt leidis Joosep ühel hetkel, et mitmelgi puul oli juures silt, et mis puu see on. Mina juba rõõmustasin, et laps on äkitselt puuteadlikumaks saanud, aga... tuli välja, et hoopis luges. No aga seegi ju oluline oskus. Ise ju korrutan muudkui, et lugedes saab rikkaks.

Loodus uuritud ja vestlused peetud läksid lapsed kehalise kasvatuse tundi. Mina aga mõnulesin voolava vee juures. Enne kinnitasin abikaasale, et mulle on ikkagi vaja maja mere ääres. Vähemalt kirjutamiseks. No nagu kirjutamistalu või midagi sellist. Abikaasa nägu arvestades pean selle maja endale ise ostma, kui esimese miljoneid koopiaid müüva bestselleriga hakkama saan. 

Et mõnus loodus kehast ka hiljem ei kaoks, lindistasin vett. Ei mäleta, millal viimati Kiigesaarel käies vesi niiviisi voolas. Täna igatahes voolas. Kui sa tahad ka veidi rahustavat loodust oma praegusesse hetke, siis vaata ja kuula siit:

Vee ääres oli väga rahulik. Kehalise kasvatuse tunnis aga tegid mu lapsed samal ajal midagi, mida pole lapsevanemana vist väga tervislik pealt vaadata. Võiks äkki muretsema hakata. See nägi välja nii:

Kui sa videot lõpuni ei viitsinud vaadata, siis ütlen ette, et korduvalt lasti sealt alla neljakesi koos.

Abikaasa kinnitas, et see trosskiik (või kuidas seda nimetada?) katki ei lähe (ikka ju teiste vara pärast muretsed esimesena). Selle pärast ei pea muretsema.

Aga lapsed... Nuvot- nii ma oma lapsi kasvatangi- õpivad tegutsemise, katsumise, proovimise, mõnikord ka ebaõnnestumise teel. Järgmisel korral on targemad. Ja õppimise ajal ei mõistagi, et õpivad. Ja lastel oli väga lõbus.

Jaa, kui keegi oleks vahepeal maha kukkunud, siis oleks haiget saanud... aga tulime koju ja Christian sai sõrme veriseks hoopis magamistoas kapi uksega (ojaa, pole vaja küsida, et kuidas see juhtus, sest mul pole õrna aimugi, sest ta ei teinudki seal peaaegu midagi). Minu jaoks taaskord tõestus, et lastega juhtuvad suurimad õnnetused tavaliselt tavalistest lihtsates olukordades ja vanemate silma all.

Lapsed ei õpi ainult raamatust, ega loengutest, vaid peavadki mõned õppetunnid ise kätte saama. Samuti arenemiseks on vaja teha seda, mida sa ei oska. Ületada oma piire ning teha asju, mida kardad. Loomulikult on eriti laste puhul oluline jälgita, et nad mõistaksid julguse ja hulljulguse piiri.

Võimalik, et mõne aja pärast on meil plaanis lapsi pikemalt koduõppel hoida, nii et selleks ajaks tuleb vaikselt endale ka süsteemi sisse seada ja mõelda, kuidas päevaplaan võiks toimida. Ega igapäevane töötamise vajadus ju ei kao ka kuhugi.

See on ikka nii äge, kui sul on kodus nii palju õpetajaid, kellega koos iga päeva selle ägeda elu ja elamise kohta midagi uut õppida!



***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Suurpere retk imelisel Saaremaal

Viie lapsega möödub suvi niigi kiiresti, kuid peale selle on meil pidevalt igasuguseid tegevusi ka, nii et... vahva on mõelda, et oleme aja hästi ära kasutanud (jah, said õigesti aru, et ma jätsin siinkohal ütlemata, et: "Kuhu see aeg küll kaob?").

Kui tantsupidu oli perekondlikult vaadatud ja laulupeol mul koos naiskooriga lauldud, ootas meid ees suurpere retk Saaremaale. See tähendab siis, et minu ja mu õe pere ning meie Ameerikas elavad sugulased. Ehk et meid oli palju.

Meil ei õnnestu enam väga tihti kogu perekonda pildile saada. Sellepärast on keset merd asuv praam hea, et seal pole kellelgi kuhugi mujale vaja ära joosta ja saime ühe klõpsu ikka tehtud:

Silmad kinni-lahti? Aah, see oleks juba liigne tähenärimine. Kõik on pildil. See loeb.

Tegelikult oleme lastega paar aastat tagasi Saaremaal käinud. Enamus neist olid aga siis nii väikesed, et väga midagi ei mäleta. Seekordne retk oli ikka hoopis midagi muud, sest lapsed märkasid ja oskasid hinnata hoopis rohkemat.

Nagu osalejate kirjeldusest võib arvata, siis esmatähtis polnudki ka kõiki Saaremaa vaatamisväärsusi näha, vaid siiski teha seda ühise ajaveetmise kõrvale.

Käisime ära Kaali kraatri ääres. Mõnus oli, et selles oli nii palju vett, et jäi nagu järvekese mulje... peaaegu, aga samas oli seda piisavalt vähe, et lapsed said ringe ja ringe ümber vee joosta. See tähendas küll mõne aja pärast esimesi kukkumisi libedal pinnasel ja musti püksipõlvi, aga... ma pole ema, kes ennast sellistest väikestest asjadest häirida laseks. Sellepärast peavadki lastel varuriided alati autos kaasas olema. Igavesti äge tunne oli aga näha, et kogu kraatri ümbrus oli ainult meid täis. Kuna meie reisiseltskond oli 10 täiskasvanut ja 7 last, siis polnud väga keeruline ühtegi kohta täielikult asustada.

Ööbisime Johan SPAs. See on pisike armas hotell keset Kuressaare linna. Meie sviit oli ülimalt mõnus ja hea õhkkonnaga. Kõik oli olemas. Tuppa toodi lisaks lisavoodi ning beebivoodi ja nii mahtusime kõik ilusti ära ka. Lasterikka perega hotellides käies on ju alati see küsimus, et kuidas tuppa mahtuda. Tavaliselt ei mahugi ja tuleb mitu tuba võtta. Sinna aga mahtusime. Laste mure, et kas meil ikka telekas toas on, oli loomulikult ka asjatu, sest ikka oli. Ainult, et lastel polnud aega seda vaadata, sest me olime pidevalt lennus. Johan SPAs on, nagu nimigi ütleb, olemas SPA. Meie jõudsime sellest basseinidesse ning nende juures olevatesse saunadesse. Lastele meeldis väga õuebassein, kus siis mina koos nendega pidin käima. Lapsed küll küsisid korduvalt veekeskuse järele, aga kui said aru, et see pole see hotell, siis nautisid olemasolevaid basseine täie mõnuga.

Hommikusöök oli väga hea. Kuigi söögisaal oli väike, siis ära mahtusid ikkagi kõik. Kogu aeg koristati kiiresti kõik ära. Ruum oli ilus ja hubane. Toiduvalik samuti väga hea ja rikkalik. Johan SPA miinuseks on parkimine. Teisel õhtul leidsime küll juba hotelli ümbruses parkimiskohad, aga esimesel parkisime kõik meie seltskonna 4 autot kusagile ümbruskonna tänavatele. Samas jällegi oli hotellist hea kõikjale jalutada. 

Kui järgmisel päeval hotellist välja saime, suundusime esmalt Panga pangale. Ameerika eestlastele tuli selgitada, mis vahe on pangal ja pangal ning et meil pole plaanis mingeid finantstegevusi teha, vaid ikka loodusesse läheme.

Ameerika eestlaste jaoks oli üllatus, et sellises kohas ühtegi piiret ees ei olnud. USAs oleks see mõeldamatu. No ja eks me ka hoidsime enamasti ikka lastel käest kinni või... endal peast, sest kõik tahtsid ju ikka võimalikult kaugele näha. Panga pank on tõesti võimas ja imeilus koht:

Ja et reisikilomeetrid ikka täis tuleks, oli järgmiseks peatuspaigaks Sõrve säär. Õnneks ärkas beebi autos üles, nii et tuletorni mina ei roninud. Hmm, kõrgused pole päris minu teema. Aga Sõrve sääre tippu jalutasime küll kõik koos. Positiivne avastus oli, et sääre tippu sai lapsevankriga sõita. Loomulikult polnud see sama, kui mööda asfalti kihutada, aga vähemalt ei pidanud beebit terve tee süles vedama.

Mõnus maailma otsal seismise tunne on seal küll:

Kuressaare lossita ei saanud me muidugi ka. Lastele meeldis küll kõige rohkem vibulaskmine lossi värava esisel platsil, mida Kuressaare Keskaja Elamuskeskuse inimesed korraldasid. Saime ka reklaamlehe Keskaja Elamuskeskuse kohta, kuid kahjuks me sinna ei jõudnud. Nii palju, kui nende kohta uurida jõudsin, tundub aga väga põnev ning kindlasti tahaks lastega seal ära käia.

Laste jaoks üks ülivahva avastus oli veel Kuressaare kesklinna mänguväljak. Lapsevanemate jaoks on see ka mõnus koht, kuna aed on ümber ja nii ei pea pidevalt lapsi üle lugema.  Märkasime mänguväljakut söögikohtadesse minnes ja tulles. Õnneks või kahjuks õhtusöögilt tulles oli koht kinni, sest aed on avatud 9-21. Aga järgmisel päeval me enam mööda hiilida ei saanud. Ja lastel oli seal tõesti huvitav. Kõige ägedam oli mingi kollimäng, mis rääkis lastega... ja käskis neil ära joosta. No ringi nad igatahes hakkasid jooksma mingil hetkel. Kuressaare kesklinna mänguväljak on ka ilmselt koht, kuhu veel tagasi läheme, sest lapsed räägivad sellest siiani.

Keskväljak ise pakkus muidugi lastele parima meelelahutuse:

Õnneks või kahjuks olid ilmad suht jahedad, nii et tegelikult käis jooksmas vaid üks laps, kellega hetkeks lihtsalt teistest eraldi jalutasime. Aga tal oli ikka niiiii lõbus.

Päevad möödusid kiiresti. Vahva oli näha, et võrreldes varasemate mitmepäevaste matkamistega on lapsed ikka nii palju suuremad juba, et nendega on suht lihtne. Jah, loomulikult peame veel erinevaid matkamise osi (näiteks oma koti kiire pakkimine, oma asjade eest reisi jooksul vastutamine jne) harjutama, aga eks see vilumus tuleb siis, kui tihemini niiviisi ringi käia.

Seekordne retk läks aga hästi, nii et see lisab kindlasti julgust lastega veelgi rohkem ringi käia.


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 11-kuune).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Mis Viljandis on ja meil õnneks ei ole? Minu õnneks.

Täna käisime lastega Mustlas küülikud toomas. Vaata siit, mida me avastasime, mis Viljandis on ja mida meil õnneks ei ole.... vähemalt minu õnneks, sest muidu ma peaksin tõesti esmaabi kursustele minema (kuigi ma olen seal korduvalt käinud...):

Tegelikult on äge näha, kuidas lapsed vajavad lihtsalt võimalust ning seejärel lihtsalt kasutavad seda. Kuna päris palju veetsime aega autos, siis on arusaadav, miks lastel nii palju energiat oli. Kuigi see parkuurimise koht oli nii lahe, et nad oleksid ilmselt ka puruväsinuna seal mitu tundi rabelenud.

Kuna meil olid aga beebi ja küülik autos, siis kahjuks väga pikalt Viljandis aega veeta ei saanud.

Aga järgmisel korral teame, kuhu minna!

Kodus pole me igasuguste ronimiskohtade ehitamisega ikka väga kaugemale jõudnud. Suvi lippab ikka nii kiiresti. Aga plaanis on, sest lastel on tõesti vaja kohta, kus oma energia mõistlikult maha rahmeldada.

Praeguseks niitsime põllule ringi... las jooksevad seal... või lihtsalt ümber maja. Hmm, ja kusjuures nad teevadki seda.

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 10-kuune). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Kuidas ma oma laste tulistamise tõttu võitjaks tulin?

Normaalne oleks kirjutada koolivaheaja postitus sellest, et viidi lapsed suusareisile (eelmisel aastal koolivaheaja lisandudes ju oli see jutt, et just suusareisideks sai see loodud), mina aga pean tunnistama, et võitsin, sest tulistasin oma lapsi.

Laste eilne päev algas kurva uudisega, sest sõber, kes pidi külla tulema, ei saanud tulla. See tähendas, et esiteks oli mul kodus 3 asemel 5 last, sest väiksed ei läinud ju selles ootuses ka lasteaeda. Pealegi olin oma tööpäeva planeerinud nii, et saan lastega olla. Kõige tipuks neist viiest suuremad olid täitsa pisarateni kurvad, kuna suur plaan sai nii ootamatu lõpu.

See tähendas kiiret reageerimist. Kuna suusapuhkustel me veel ei käi, siis suurem osa koolivaheajast on kulunud kodus puhkamisele. Nädala jooksul on plaanis muusikakoolis üks tund trompeti konkursiks ettevalmistumiseks (lisaks muidugi kodune harjutamine!) ning üks korvpalli trenn. Muid kohustusi lastel pole. Minul on valimistega samuti juba rihm lõdvaks lastud- kes mind toetab, on oma hääle juba andnud või teeb seda pühapäeval. Kes ei toeta, seda ma ilmselt tänaval ligihiilimisega ka ei veena (minu enda kogemus ühe kandidaadiga).

Ootasin küll tulumaksutagastuse laekumist, et osa sellest koolivaheaja pidamisele kulutada, aga kuna seda pole siiani juhtunud, siis tuli kättesaadavamate vahenditega hakkama saada.

Lapsed viskasid lihtsalt õhku, et lähme Laserparki. Tüüpiline eestlane- esimene vastus oli "ei".

Siis hakkasin mõtlema, et miks ka mitte.

Pealegi oli meil veel kasutamata üks jõulukingiks saadud Apollo kinkekaart. Kuna Laserpark avati hiljem, siis mahtus filmivaatamine ilusti päevaplaani. Apollo kinkekaartidega on muidugi see kehv asi, et kui internetist ostad kinopiletid ja kogu raha ära ei kasuta, siis see mõni euroke jääb sinna kusagile rippuma ja seda sa enam kasutada ei saa. Tänapäeval ikka enamus kinkekaarte on juba sellised, mille ülejäänud osa saad sa kas hiljem kasutada või tagasi. Nii et selle probleemi võiksid Apollo inimesed mingil hetkel ikka ära muuta.

Enne kino mõtlesime veidi jõe ääres jalutada, aga ilm oli hirmus tuuline, nii et see lõppes kiirelt.

Filmivalikuks sai "Hundid ja lambad 2". Jäime täitsa rahule. Klassikaline world-peace-tüüpi film minu arvates. Täitsa nauditav igatahes.

Seejärel oligi aeg Laserpargi käes. Lapsed küsisid kohe, kas tulen nendega mängima. Jälle vastas tüüpiline eestlane, et "ei". Siis hakkasin jälle mõtlema. Üritan üldse sisse harjutada kommet, et enne iga "ei"-d mõtlen, et miks ka mitte?

Seekord tuli välja, et põhjust pole. Nii jagasimegi juba õhinal, kes ühes meeskonnas on ja mis värvi püssid saame. Suuremad poisid on tantsutrenni laagriga seal varem ka käinud ja teadsid, mis toimub. Meie väiksematega kuulasime hoolega.

Laserpargi kodulehel on vanusepiiranguks küll alates 5.eluaastast, aga meie 4,5-aastane Krissukas sai ilusti hakkama. Aga no talle pole kunagi ronimine ja muu selline aktiivne tegevus võõras olnud. Kuna mängusaalis on mitu treppi, siis pimedas võib-olla tõesti väiksematele lastele see eriti turvaline pole.

Mõni minut pärast mängu algust teadsin, et see oli parim "jah" minu elus. Mul oli niiiii lõbus! Hiilisin mööda nurgataguseid, ajasin oma lapsi taga ja muudkui tulistasin neid. Nemad mind ka. Mängus pead pihta saama teise püssile ja tabamus lülitab püssi mõneks sekundiks välja. See oli üks suur asi, mis mulle meeldis- kui ma "surma" sain, siis sain mõne hetke pärast edasi mängida, mitte ei pidanud igaveseks kuhugi pingile ootama minema. Laste kohta ma ei tea, aga mina küll poleks tahtnud kusagil nurgas "surnud" olla kauem kui need mõned sekundid ja vaadata, kuidas "elusad" edasi mängivad.  Mulle meeldis kogu aeg mängida.

Üllatuslik hetk oli minu jaoks, kui ühe nurga peal sain kokku Krissuga (4,5a), kes oli minu meeskonnas... ja ta hakkas mind tulistama... sest ta polnud enam minu meeskonnas. Krissu oli vahepeal käinud väljas ja püssi ära vahetanud ning kuulus nüüd hoopis mu vastasmeeskonda. 

Laserpargi kodulehelt infot lugedes tundus, et 18-minutiline mäng on hirmus lühike. Tegelikult aga olin esimese mängu lõpuks läbimärg ja väsinud. Ma siis istusin mängunurga põrandal ja puhkasin, kuni lapsed mängunurgas mängisid.

Peale esimest mängu õppisin selgeks, et püss näitab kogu aeg, kui palju sul punkte on ning mitmendal kohal sa mängijate seas oled. Hasart haaras mind pealaest jalatallani. Seekord olid pere väiksemad koos suurima vennaga minu vastas. Nii hakkasin järjest neid tulistama ja nii punkte koguma. Püsisin kogu aeg esimesel kohal. Kuni mängu lõpuni. Suurele pojale sain ka ikka pihta. Ise "surma" ka. Ja niiii lõbus oli.

Ojaa... juba kuulen, kuidas aasta ema tiitel tuleb, sest ma võitsin mängu oma väikseid lapsi tulistades... aga ausalt- oli küll äge!!!

Joosuga olime teises mängus ühes meeskonnas, nii et põgenemise vahele saime mõne selfie ka teha.  

Aastate jooksul on minu jaoks alati olnud suur küsimus, et mida saan koos lastega teha? Mitte see, et viin lapsed kuhugi, kus lapsed teevad midagi. Vaid just koos. Näiteks avastasin mingil hetkel, et mererannas jalutamine on tõsiselt vabastav ühine kogemus. Nii oleme lastega selliseid käike ette võtnud pea iga ilmaga. Siiani aga pole väga palju tegemisi, mida tehes meil kõigil ühtlaselt lõbus oleks. Suuremate lastega koos küll juba saaks rohkem asju teha, kuid vanusevahe väiksematega on ikkagi tuntav.

Kinos on tore koos lastega käia. Aga kui valida oleks, siis ausalt ma vaataks pigem "Tõde ja õigust", kui mõnda multikat. Ja kui ma oma Apollo klubiliikme ajalugu vaatan, siis on seal 6 multika kohta 1 täiskasvanute film, nii et...  Aga mulle meeldib koos lastega multikaid vaadata, sest me teeme seda koos!

Sõdimine Laserpargis oli aga just üks sellistest tegevustest, mis haaras meid kõiki. Jah, 6-kuune Johanna jäi küll maha, kuid kõigi ülejäänud lastega oli ülimalt nauditav üritus.

Lõpetuseks ootan aga väga soovitusi, millistesse kohtadesse võiks veel minna, mis oleks ühtviisi huvitavad ja nauditavad nii lastele (4,5- 10-aastased) kui lapsevanematele? Need kohad ja tegevused võivad olla erinevatel aegadel ja kohtadel tehtavad. Ehk et mitte vaid selleks koolivaheajaks, sest ma tahaks ikka igal ajal ning erinevates kohtades koos lastega tegevusi nautida. 

Tänan juba ette heade mõtete eest!

P.s. nüüd ka uued videod meie youtube kanalil. Tule ja vaata järgi! Kui tahad meie tegemistega kursis olla, siis tule meie kanali jälgijaks. Õpin veel seda värgi, aga varsti juba rohkem videoid!



***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com