Esmaspäev, 16. mai 2022

Kas õppe-eesmärgil loomade vangistamine on õige?

Vähem provotseerivas vormis kõlaks pealkiri nii: käisime loomaaias. 

Kuna nagunii lastega muudkui Tallinna vahet sõidan, siis pakkusin lastele välja, et seekord pärast osade laste laupäevaseid tunde lähme loomaaeda. Mõte tuli eelmisel õhtul, kui minipisiga džungliloomade raamatut vaatasime. Joonistatud pildid. Nii tahtsingi talle päris loomi näidata. Loomaaias on tema ka korduvalt käinud, aga praeguseks 3-aastane eelmistest aastatest väga midagi ei mäleta. 

Hommikul silmi avades pakkusingi lastele selle mõtte välja. Kõigile meeldis. 

Siis ronisin voodist välja ja vaatasin aknast õue. Vihma sadas. 

Ahah ... see polnud mu plaanis. 

Kogu Tallinna tee sadas. Aga no mõtlesin, et lubatud ju sai ... kuigi guugeldasin ikka varuvariante ka. 

Läks aga nii, et kui lõpuks loomaaega jõudsime, oli ilm täitsa ilus. Mõned lapsed kiskusid vahepeal isegi joped seljast ära. Mina mitte. 

Alustasime seekord miniloomaaia pool olevast väravast. Nii said lapsed alustuseks kohe nunnutamisega pihta hakata ja silmad särasid. Seega oli selge, et see oli hea otsus. 

Järgmised tunnid kulgesidki vahvate kohtumiste tähe all. 

Minu jaoks oli vahepeal segane, et kuidas peaks uuendatud loomaaias oma liikumise trajektoori kujundama, et kõik loomad ära näha. Meil jäi kindlasti mingi osa vaatamata. Ilmselt oleks saanud endale kaardi võtta, aga ... hmm ... milleks. Orienteerusime teeviitade järgi. Need on küll toimivad. 

Aga varem oli jah kuidagi lihtsam võtta see ring, ära käia ja siis teadsid, et miskit vahele ei jää. Nüüd on erinevate loomade alad nii suured, et ei saa vahepeal arugi, kas peaks mingis suunas minema või mitte. Ja samas on vanad puurid, kus käid terve rea läbi ja lõpuks leiad vaid lõbutseva paari, kellest mees on vanasse karude puuri roninud ja naine teda siis pildistab. 

Loomade elutingimuste parandamine on muidugi olnud silmnähtav. Jalutasime ka nende aedade vahel, kus varem kõik kitselised ja sead jms loomad olid. Ei kujuta küll enam ette, et nad kõik neis pisikestes puurikestes oleks.  

Seekord nägime korraks ka jääkaru, keda eelmisel korral õues polnud.  

Vahva oli näha, et kuigi suuremad lapsed ju mäletavad ka eelmisi loomaaiakülastusi, siis elevust jätkus lõpuni. 

 

Nii jääbki küsimus - kas õppe-eesmärgil loomade vangistamine on õige?

Kindlasti on see hea teema, mille mõnes järgmises raamatus mõnele oma tegelasele võiksin anda. Mul pole kindlat seisukohta. Ühelt poolt on muidugi kurb vaadata loomi, kes üksinda puuris päeva lõppemist ootavad. Või järgmist toidukorda. 

Samas on nende elu kindlasti turvalisem kui metsikus looduses elavatel liigikaaslastel. 

Minu laste jaoks oli see retk kindlasti hariv ning õpetas pigem loomi austama ja mõistma. Seega loomaaias elavate loomade vangistus täitis vähemalt minu laste puhul küll õppe-eesmärki. 

Jah, see on küsimus, mille vastus oleneb, millisest vaatenurgast vaatad. 

Ise võtsin seisukoha, et kui loomad juba niigi seal on, siis pigem panustan piletirahaga nende heaolusse ning viin lapsed loomi vaatama.  


***

 
Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 7a ja 3 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu matrjalid



 



Pühapäev, 8. mai 2022

Kõige hirmsam asi, mis kirjanikku 32.raamatu ilmumise ajal võib tabada

Asjad on siis nüüd nii, et täna avastasin, et tänaseks olen 32 avaldatud raamatu autor. Nimelt jõudis e-raamatuna lugejateni minu uus noorteraamat "Mälestusteta suvi" 2.osa. E-raamatute puhul pole alati päris täpselt teada, millal raamat valmis saab, nii et ... ma polnud selleks päris valmis. Paberraamatu puhul on teada, et trükikojast tuleb see välja 15.mail ning seejärel jõuab tellijate ning poodideni. 

Täna oli aga siis see hetk, kui tuli otsa vaadata kõige hirmsamale asjale, mis kirjanikku 32.raamatu ilmumise ajal võib tabada. See kõige hirmsam asi on ... raamatu ilmumine!!!

Teadmine, et su armastatud lugu on nüüd äkitselt maailmas laiali... kontrollimatult ... ei tea, kus ...

Hirm, et kas su armastatud tegelased võetakse vastu sama soojalt, nagu ise oled neid hoidnud ja armastanud...

Paanika, et kas said ikka kõik õmbluskohad korda ning igasugused loogika- ja kirjavead parandatud ... et äkki oleks ikka VEEL korra pidanud läbi vaatama ...

Ligi hiilib mõte, et "kas neile ikka meeldib ...?" 

Tuhat mõtet endale, et "äkki oleks veel pidanud ...." 

Lugejatega kohtudes küsitakse tihti, et kuidas üle saada hirmust oma esimese raamatu avaldamise ees. 

Aus vastus: mul pole õrna aimugi! Minu jaoks on 32.raamatu ilmumine täpselt sama hirmus kui oli 1.raamatu oma. Äkki isegi hirmsam, sest ootused on suuremad. Samuti inimeste hulk, keda mu ilmunud raamat puudutab ning kes seda märkavad. 

Jaa, esimesed arvustused Goodreadsis on julgustavad ... aga no esimese kirjutas mu õde, kes sai käsikirja tasuta lugeda ... aga no kuna ta pärjati hiljuti "Silmapaistvaks nooreks eestlaseks", siis võib loota, et ta ka päris jama kirjutamist endale lubada ei saa. Isegi tasuta raamatu eest mitte. 


Aga ... no ma sukeldun nüüd uude käsikirja ja teen näo, et ma tegelikult ei tea, et Brenda ja Richard on taas teie ees ... ja et mul pole enam mitte mingit kontrolli selle üle, mis nendega edasi saab. 

(enne uue raamatu kirjutamist lähen ja kargan ikka mõned korrad õnnelikult mööda tuba ringi, sest see on niiiiiiiiiiiiiiiiiiii äge, kui uus raamat ilmub!!!! Äge!!!) 

P.S. nädalavahetusel mõtlesin selgeks, et tahaks inimesi näha ja nii hakkan homme tegelema sellega, et Tallinnas üks raamatuesitlusekene korraldada. Ikka sellele samale raamatule. 

***



 
Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 7a ja 3 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu matrjalid



 


Teisipäev, 3. mai 2022

Kogu tõde Heli Künnapase kohta, mida Kroonika võiks tahta avaldada

Saame selle teemaga siis lõpuks ühele poole ja paneme siia kirja siis KÕIK need asjad, mida minu kohta avalikustada on. Kui sa pole viimase aasta jooksul minu FBs, blogis jms mingeid veidraid "avalikustamisi" näinud, siis võib see postitus imelik tunduda. Kui sa aga oled üks neist, kes käib mu käest küsimas, et mis toimub, siis ... saame sellega lõpuks ühele poole. 

Olen korduvalt öelnud ja kinnitan veelkord, et ma ei kavatse mingit avalikku lahutust teha. Ma ei kavatse "suud puhtaks" rääkida. Esiteks juba sellepärast, et mul on lapsed, kes on mulle väga tähtsad. Nende jaoks on mõlemad vanemad olulised. Nad teavad piisavalt seda, mis on päriselt olnud ja mingi avalik "tõendite" tekitamine ei ole see, mida lastele vaja on. Selleks, et esitada päriselt olemasolevaid vajalikke tõendeid, on olemas õiged kohad ja aeg. 

Samas olen väsinud elamast nii, et mul on kogu aeg "kaas peal", sest kui mul midagi hästi läheb või midagi enda ja laste heaks teen, kordub üha: "Sinu kohta lähevad asjad avalikuks!" 

Teeme siis selle ära: siin on postitus, mille kommentaaridesse võib kirja panna KÕIK asjad, mida on vaja avalikustada, et mu tööd, isikut, mainet, lähedasi ja toetavaid inimesi jne kahjustada. Oodatud on fotod, videod, pangakontode väljavõtted, isiklikud kirjavahetused, screenshotid ... ma ei teagi, mis veel. Kogume materjalid ühte kohta kokku, et huvilised ei peaks neid mööda FB seinu või artiklite kommentaare jne taga otsima. Kui sul hakkab sellest parem ja see su enesehinnangut tõstab, siis lase käia. 

Ma ei tea üldse, millest iga kord jutt käib. Mis on need avalikustamiseks kõlbava asjad, mille tõttu ma ei tohi oma elu edasi elada? Mis on see, mida Kroonika võiks minu kohta teada tahta? Mida Õhtuleht võiks avaldada? Tahaksin ise ka teada. Või et mille eest nad ka raha maksaksid? Ma tahan ka enda kohta müüa infot, mille eest ollaks nõus maksma. Nii et head ajakirjanikud, kui olete kellelegi teisele minu "info" eest raha pakkunud, siis palun pakkuge mulle ka ja ma võin teile veelgi põnevamaid materjale enda kohta toota ja leiutada. Ma ise olen siiani millegi pärast arvanud, et olen liiga pisike putukas, et ajakirjandust minu must pesu võiks huvitada ... nii ma isegi ei tea, mis see minu "must pesu" võiks olla?

Ausalt, nüüdseks ma tean, kust tulevad naiskurjategijad (ee ... kas on ok avalikult sellist lauset kirjutada? Kas seda pehmendab kuidagi asjaolu, kui kinnitan, et tänaseks on kohtumine Vaimse Tervise Keskuses broneeritud?). Ma mõistan, miks naised (ja ilmselt ka samas olukorras mehed?!?) jäävad suhtesse, mis ei toimi - sest lihtsam on kannatada seda, mida sa tead ja tunned, kui võidelda sellega, mis on uus ja tundmatu. Uuele vastu astudes pole sul vahendeid ja meetodeid, kuidas sellega hakkama saada. Iga päev on siis uus ning olukorrad ja ohud, millega tuleb tegeleda, on tihti tundmatud. Pead pidevalt uusi hakkamasaamise strateegiaid välja mõtlema, teadmata, kas need toimivad, sest sa pole neid katsetanud. Jah, vana ja muutumatu on kindlam ja turvalisem, isegi kui see on ebaturvaline.  

Tegelikult on täitsa hull, kui tihti erinevates pereeluga seotud gruppides küsitakse, et kas peaks lahku minema, kui suhe ei toimi ja ei tea, kuidas pärast hakkama saaks. Ja siis tulevad soovitused, et küll sa hakkama saad, lapsed ei peaks halba suhet nägema, pigem olge lahus õnnelikud, kui laste ees õnnetud. Teades, kui keeruline see on, siis mõistan, miks inimesed valivad laste ees õnnetu olemise, mitte elude eraldamise ... sest see eraldamine on teadlik töö! Lihtsam on laste ees õnnetu olla ja ... õpetada järgmist põlvkonda, kes teab, et õnn on asjades ... 

Mina valisin teise tee. Ei taha lastele õpetada, et õnnetu olemine on ok. Jah, mul ei õnnestu neile pikaajalise abielu saladust õpetada, sest mul pole seda. Kusjuures- tegelikult usun, et lahutades õpetan lastele suurima hea suhte saladuse. See on enda eest hoolitsemine. Kui inimene saab endaga hästi hakkama, on endaga sõber, siis pole tal vaja teisi halvustada või teiste arvelt ennast paremana näidata. Kui inimene saab enda tunnetega hakkama, siis on lihtsam täisväärtuslikult panustada nii suhtesse kui vajadusel ka suhte lõpetamisse. 

Ei, ma pole kusagil väitnud, et kõike seda oskan. Aga ma tunnistan, mida ei oska ning olen valmis õppima. 

Nüüd aga lahendame edasi minu personaalset küsimust.  

Alustan siis avalikustamise nimekirja ise, et oleks lihtsam: 

  •  mulle ei meeldi süüa teha! Midagi kindlasti oskan ja lapsed nälga ei jää, aga paar päeva tagasi oli mu elu parim päev - 13-aastane poeg tegi väiksematele pannkooke! Mitte mina!!! Nagu -ajeeee ... või miskit! 
  • ma ei tööta kellast kellani, sest panustan rohkem aega lastesse ja nende huviharidusse!!! Samas töötan tihti õhtuti, nädalavahetustel, autos, rannas, metsas ...
  • mul ei ole 10 000€ kontol, et seda kohtukuludeks tasuda ning seeläbi välja teenida vabadus ja otsused kõigil neil teemadel, mis praegu "kaant peal" hoiavad (rääkimata sellest, et kohtu puhul kunagi ei tea, millised need otsused on ... kuigi otsus on ilmselt alati parem kui otsustamatus ...)
  • mul ei ole kontol, ega rahakotis raha, et pool majast välja osta. Eriti kuna ma ei tea isegi, mis on poole maja väärtus. Ei, ma ei saaks praegu selleks ka pangalaenu, sest tegutsen oma ettevõttes, mitte ei käi kellegi teise juures tööl (kusjuures, tegelikult on mul hetkel haigekassa just ikka kellegi teise juures töötamisest ... siis ma ikka töötan ...)  
  • ma ei maksnud laste isale siin majas elatud viimase kuu eest üüri, sest maksin üksinda kogu kuu kõike muud, mis oli lastega seotud. Lisaks olin 100% ajast üksinda lastega. 
  • ma olen oma laste peale karjunud. Jah, pärast vabandanud, aga ... olen küll karjunud siis, kui enda tunnetega hakkama ei saanud. Jah, tean, et see tähendab, et enda elus tuleb muudatusi teha, et endaga oleks nii hästi, et ei ela ennast vales kohas välja ... aga seda ma ju proovingi ... Kuid see ei muuda jah fakti, et olen küll enda laste peale karjunud ja selleks pole õigustust. 
  • jah, mul endal on ikka veel mõned laenud, kuigi räägin finantsvabadusest, laenuvabadusest, investeerimisest, rahatarkusest. Olen viimase aastaga rahaga seotud teemadel teinud suure hüppe ja mitte ühelgi neist teemadest ei valeta. Pole kusagil öelnud, et mul endal ühtegi laenu ei oleks, aga samas tean teekonda, kust ma tulen ja MIKS ma sealt tulen. 
  • ei, mul pole kogu aeg kõik korras ja ilus ja hästi. Blogis ja avalikkuse ees räägin asju, mis võiks teistele ka kasuks olla, kellel on samu teemasid, mida lahendada. Ma ei tassi avalikkuse ette kõiki oma keerulisi ja kurbi päevi, sest selle infoga pole teistel midagi teha. Avalikustan asju, mis võiks kedagi teist toetada või millest kellelgi võiks kasu olla. See ei ole sama, kui reaalsuse ignoreerimine või peitmine. Jah, see on valikuline avalikustamine. Usun, et oskus mõelda, mida avalikustada on tarkuse, mitte nõrkuse märk.   
  • ma kasutan lapsi avalikkuses osana oma mainest ja kuvandist ... ee ... jah, nad on osa minu tegemistest ja nad on ise sellega nõus. Kõiki mu töid ja tegemisi mõjutab väga tugevalt see, et olen 5 lapse ema ning seega on mu võimalused ja tegutsemine sellest lähtuv. See tähendab, et ma ei räägi näiteks rahateemadest või ajakasutusest nii, nagu oleksin lastetu. See oleks vale. Jah, olen usutav siis, kui teemasid käsitledes ei unusta, et mul on lapsed. Ei, ma pole kunagi lapsi avalikult halba valgusse seadnud selleks, et kuidagi endale paremat mainet või kuvandit luua (kuidas see üldse võimalik oleks, et saaksin ise parem inimene välja paista, kui oma laste kohta halvustavat materjali jagaksin?). Samas ei ole lapsed minust teinud kirjanikku. Nii saaksin ka lastevabalt maailmale pakkuda seda, mida oma raamatute kaudu teen, sest neid ei kirjuta mu lapsed, vaid see anne minu sees, mida ma pole ise kusagilt ostnud, vaid mis ... tuli kaasa ... või ma ei teagi, kust selle sain. 
  • jah, mu sissetulekud sõltuvad raamatumüügis. Ei, ma ei tea ükski kuu, mitu raamatut müüakse. Jah, ma saan teha teatud tegevusi, et raamatumüüki mõjutada. Ei, ma ei saa kontollida kõike, mis raamatumüüki mõjutab (no näiteks sõda!).
  • jätan tihtilugu kooliealisi lapsi üksi mitmeks tunniks koju, kui ise teiste lastega mujal pean olema. Ja nad pole nälga surnud. Nad saavad endaga hakkama. Sest neile õpetati seda juba lasteaias. Ja lapsevanematena oleme neile aaastaid endaga hakkamasaamist õpetanud. Ja peale kõige muu- seadus lubab kooliealisi lapsi üksi koju jätta, kui neil on kõik vajalikud asjad olemas. Ja kusagil on perekondi, kus lapsed tulevad isegi koolist üksi koju ja jäävad koju, kuni vanemad töölt koju tulevad ... (mu laste suur unistus on, et neil oleks oma kodu võtmed ja nad saaks ise koolist koju tulla ..)
  •  ... 
  •  ... (jätka ise kommentaarides)


Kui oleksin saanud 10€ iga korra eest, mis viimase aasta jooksul enda või lastega igasugu ametnike, nõustajate, terapeutide vms juures olen käinud, siis oleks number mu pangakontol ka kindlasti suurem. Eriti kuna igasugu kohtumiste tulemuseks on üks suur mõttetu null, sest keegi ei saa midagi teha, et saaks toimivad kokkulepped ja kuni neid kokkuleppeid ei ole, pole ka vaimse poole remontimiseks midagi teha. Sõnu ei saa takistada. Kuni pole kuritegu ... (pekki!!! Päriselt ka üks ametnik ütleb sellised sõnad???). No ja eks sellest see postituski sündis, et siin saab siis kõik ära öelda.

Fakt on see, et kui ma kunagi veel kellegagi koos peaks elama, siis peab mees olema rikas ja kuulus. No selline, kellel on midagi kaotada. Mitte, et see minu jaoks vajalik oleks. Mina pole nõus samade vahenditega võitlema. Eriti, kuna võitlused on ilmselgelt erineva eesmärgiga. Lihtsalt siis ei kuule ma lauset, et mind võib igati kahjustada, sest teisel pole midagi kaotada. Nii et rikkad ja kuulsad mehed - võtke siis rivvi - neljakümnendates viie lapse ema on teel .... kui enne tee otsa ei saa! 

Olen kogu selle aasta piinliku täpsusega jälginud, et ei lahkaks blogis ja meedias lahutust. Kõik oma augud üksinda vaikuses läbi käinud. Olen kirjutanud ENDAST, enda tegemistest ja mõtetest. See ei ole abielu, ega lahutus. Aga iga mu liigutus on ikkagi toonud tagasiside, milles põhiline lause on, et minu kohta lähevad asjad avalikuks. Minu jaoks on sellega teema lõppenud. Edasised võitlused privaatsed. Põhiliseks eesmärgiks laste heaolu ja minu isiklikuks eesmärgiks oma oskuste ja annete vaba kasutamine, nii et need aitaksid teistel inimestel oma elu paremini elada ja seega saaksid mulle sisse tuua küllust erinevates vormides. 

Samuti usun, et ka siinses postituses olen JÄTKUVALT arutanud ENDA privaatküsimust, minu vigu, möödalaskmisi, mittehakkamasaamisi. Pole toonud avalikkuse ette mitte ühtegi uut fakti teise poole kohta. Aga tean, et kõik on tõlgendamise küsimus ja et mina ei saa suunata seda, kuidas teine inimene maailma näeb.  

Viimase aasta jooksul on minu suurim pisarate valamise põhjus olnud inimesed. Need, kes on selja pööranud, eriti pisaraid valama pole pannud. Esiteks mõistan, et keegi ei taha sitaloopimisele liiga lähedal olla. Teiseks aga ongi see aeg mõnusalt välja toonud, kes ja miks sõber on. Kolmandaks mõistan, et inimeste infoväli on erinev ja vaid ühe poole info pealt saabki ühesuguseid otsuseid teha. Kui aga inimesel ei teki küsimust, et kas see info on tõesti tõene, siis kes olen mina, et peaks hakkama "infot" ümbr lükkama?

Pisardama on aga hoopis pannud inimesed, kes on toeks olemas olnud, kuigi nad pole seda pidanud. Täiesti uskumatutest kohtadest. Seni kõrvalised isikud. Viisidel, mida ma poleks oodanud, ega ise ka küsinud. Inimesed, kes on märganud ja mõistnud, isegi kui ma pole midagi küsinud, ega öelnud. See ongi sisemuses tekitanud segaduse, et aegajalt tundub, et ma olen üksi loll ja ei saa maailmast aru ja siis ... kohtun inimestega, kes mõistavad poolelt sõnalt ja kinnitavad, et olen kõigest õigesti aru saanud ning panevad õla alla, et ma ka edasi jõuaks. 

Kahtlesin pikalt, kas need mõtted siia kirja panna. 

Sisemuses kasvav kergendustunne aga ütleb, et nii on õige. 

Jah, ma ei tea, milline "info" minu kohta nüüd avalikuks läheb, aga ma ei karda seda enam. Ma astun nüüd välja nõiaringist, kus oskustele ja annetele vastavat tööd ei saa teha, sest pole lahutatud ja kusagil on mingi avalikustamist ootav info... lahutada ei saa, sest pole raha, et kinni maksta vajalikud sammud ... raha pole, sest ei tee piisavalt oskustele ja annetele vastavat tööd, sest muidu läheb mingi info avalikustamisele ... 

Õudsad asjad on hulga lihtsamad siis, kui nad on käes, sest siis saab nendega tegeleda. Oodates on õudsad asjad alati õudsamad, sest siis pole täpselt teada, millised need on. Kui need on käes, siis tead täpselt, millega tuleb tegeleda. 

Blogis kirjutan edasi jätkuvalt selles võtmes, et mis kõik on võimalik ja mis on hästi läinud. Lihtsalt sellepärast, et see on viis, kuidas ennast ja teisi üles ehitada, mitte lammutada. Soovin jagada oma mõtteid ja kogemusi, mis ka teistele innustust ja julgustust annavad. Pole kusagil püüdnud väita, et kõik on lihtne. Küsimus on selles, millele keskendud. Oleksin korduvalt võinud istuma jääda auku, kuhu kukkusin, pori sees püherdada ja enesehaletsust nautima jääda. Kellele see kasulik oleks olnud? 

Tulemust ei määra ju see, kui mitu korda ja kui kõrgelt kukud. Tulemuse määrab see, kas ja kui mitu korda uuesti püsti tõusta suudad. 

Olen nüüd siis valmis järjekordseks kukkumiseks ... 

Nüüd siis saab avalikuks kogu tõde, mis laseb mul ka lõpuks rahulikumalt heade asjadega edasi tegutseda (edasi loe kommentaaridest). 

Ise kavatsen siin homme aga taas hoopis teistusugsed teemad üles võtta ...

***



 
Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 7a ja 3 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu matrjalid



 

 

 

Esmaspäev, 2. mai 2022

Miks ma täna mitte millestki kirjutan?

Püsilugejad märkasid, et ma kadusin vahepeal veidi ära. Postituste teemade nimekiri, millest tahaks rääkida, on nii pikk, et täna otsustasin mitte millestki kirjutada.

Kui ma nüüd tagant järgi kalendris uuesti aprillikuu ette keeran, siis see oli päris kiire küll. Kui tavaliselt on just maikuu kuidagi ülepaisutatud olnud, siis seekord oli seda aprill. 

Peale igapäevaste tegemiste olid lastel koolivaheajal mõned lisaeksamid, milleks käis valmistumine ka ikka kõik koos. Ootamine ja närveerimine samuti. Tulemusi tuleb ka veel oodata, aga .. eks näis, kuidas läheb. Ja kui tulemused olemas, siis saab mõelda, millised peaks järgmised sammud olema. Hetkel ei muretse. 

Mitmeid häid uudiseid ja tulemusi oli aprillis samuti. Järgmistes postitustes .... :) 

Mina ise kuulan siin mitmendat ringi oma pikaaegset ülisuurt lemmikut, kelle laul tänaseks on täitsa teise tähenduse saanud: 

Eile õhtul võtsin lahti uue noorteraamatu faili, mille esimese lehekülje kirjutasin valmis täpselt aasta aega tagasi maikuus. Nüüdseks on 4 peatükki arvutis olemas. Mõte jookseb. 

Kirjastusel on selle aasta algus täitsa tühi olnud. Ilmus küll ukrainakeelne lasteraamat, aga see oli minu lasteraamatu "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" tõlge, nii et ühtegi uut raamatut pole olnud. Eks see ole nii sise- kui välissõdade tulemus. 

Kahe nädala pärast aga jõuab trükikojast mu uus noorteraamat "Mälestusteta suvi" 2.osa. Nii tundsingi eile kuidagi eriti teravalt, et olen taas vaba. See lugu on valmis. Minu käest läinud. Mitmed muud teemad, millega ka seotud olin, on kuidagi mingid lahendused (või vähemalt lahenduse moodi asjad) leidnud ning minu sekkumist enam ei vaja, nii et ... 

... ma kirjutan taas! 

Suure vabaduse märgiks sõin eile õhtul kirjutamise kõrvale ära ülimegahead kommid. Terve paki. Ise mõtlesin, et kui antibiootikume peab võtma koos toiduga, kas see läheb arvesse. Lõpuks otsustasin, et läheb. Nii sai vabadusega veidi eksperimenteeritud. Aga no ühekordse projektina võib endale vahest ka seda lubada. 

Ühel hiljutisel lugejatega kohtumisel küsiti mu käest turvalisuse kohta. Et kuidas saavutada see turvalisus, et saaks ja julgeks riskantseid uuendusi teha. Fakt on, et turvatsoonis uuendis ei tehtagi. Uuenduste keskel elades ongi ebaturvaline, tulebki riskida. Mõnikord need õigustavad ennast, mõnikord mitte. Kui aga ei riski, siis pole ka võimalust, et miskit muutub. 

Sellised need tänased mõtted kõigest ja mitte millestki saidki.

***



 
Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 7a ja 3 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu matrjalid