Reede, 27. jaanuar 2017

Kõik algas sõbrapäeval... "Mu koju tood sa"

Tahad teada, mida ma viimasel ajal teinud olen? Sõbrapäevaks valmistusin. Ei, selles pole midagi romantilist. Välja arvatud see, et tegemist on sarja "Mõni õhtu romantikat" järgmise raamatuga.

Tegevuskohtadeks ikka Pärnu-Jaagupi ja Pärnu. Laiendatult ka Libatse.

Peategelaseks Katrin, kes valitsuse vahetuse tõttu jääb ilma haridusministri töökohast. Tema uueks väljakutseks saab ajalooõpetaja töökoht Pärnu-Jaagupis. Mis seal juhtuma hakkab, kus on kogu loos romantika ning milliste reaaleluliste karmide teemadega tuleb Katrinil tegeleda, seda saad juba varsti lugeda raamatust.



Piilumiseks aga loo esimene peatükk:


1. See ei ole minu uue aasta algus
“Pauh ... pa-pauh ... tra-ta-ta-ta-taa,” vaatan raha taevasse lendamas. “Tšaahh ... ” järgneb uus sädemesadu. Järgmised eurod. Kuidas teisiti ilutulestikku kirjeldada?

Rahvas ahhetab ja ohhetab. Kuulen seda isegi läbi kinnise akna. Vaatan toimuvat ükskõikselt pealt. Ei, see pole mingi ülbus, nagu mulle ei meeldiks kohalike ilutulestik. Mulle pole lihtsalt kunagi meeldinud kohustuslikud asjad. Täna on aastavahetus ja kõik peavad südaööl vallamaja ette kogunema, et vaadata vägevat ilutulestikku. Pilku üle platsi lastes tundub küll, et kogu Pärnu-Jaagupi on kohal. 

Mul pole aga mingit tahtmist kogu sellest trallist osa võtta. Vallamaja kõrval elades pole muidugi varianti ja saan sunniviisiliselt ilutulestikust ning sellele järgnevatest omavahelistest “head uut aastat!” soovidest osa. Kuulen ja näen neid, aga ei tunne sellegi poolest midagi.

Minu jaoks on uus aasta juba alanud. See algas Pärnu-Jaagupisse kolimisega. Ei, pigem algas see valitsuse vahetusega novembrikuu lõpus. See tähendas minu jaoks haridusministri kohast ilmajäämist. Kogu oma senisest elust ilmajäämist. Olime viimastel valimistel oma edus nii kindlad, et ma kandideerisin nimekirja tagumises otsas. Nii jäin riigikogust välja, kuid nagu ette kokku lepitud, anti mulle kohe ministri ametikoht. Valitsuse vahetumist meie tolleaegsetes plaanides polnud.

Novembrikuu lõpus oleksin võinud niisama rahulikult istuma ning elu nautima jääda. Aga ma ei oska. Olen harjunud rabelema. Kiiremini ja kõrgemale pürgimist alustasin umbes viiendas klassis. Sealt edasi on tempo ja panused ainult kasvanud. Ootamatult sülle sadanud vabaduse nautimise asemel lõin “Õpetajate lehe” lahti ja kohe jäi silma, et Pärnu-Jaagupi Põhikooli otsitakse ajalooõpetajat. Kandideerisin ja mind valitigi välja.

Tööintervjuul küsiti küll kohe, et mis saab siis, kui pooleteise aasta pärast toimuvatel valimistel valituks osutun. Vastasin otsekoheselt, et sel juhul valin taaskord töö riigikogus või valitsuses. Nägin, et koolidirektorile see ei meeldinud, aga ta oli vist nii hädas, et andis mulle ikka võimaluse.

Olen talle väga tänulik. Kindlasti oleksin küll leidnud ka mingi muu töö, kuid see andis mulle põhjuse tagasi kodukohta kolida. Olen aastaid ... aastakümneid Pärnu-Jaagupist ära olnud. Mu vanemad kolisid ka ammu Tallinnasse, et minul, õel ning õelastel lähemal olla. Eks nad lootsid ja uskusid, et varsti on ka meil Hannoga lapsed … aga nii ei läinud. Hoopis lahku läksime!

Tundub, et Hannoga suutsime peaaegu kümme aastat koos olla just seepärast, et meil mõlemal oli väga kiire. Meil polnud aega mõttetute asjade pärast kiskuda või teineteise kallal maailma parandada. Kord nädalas käisime alati õhtust söömas ning nädalavahetustel püüdsime koos teleka ees mõnuledes vähemalt ühte filmi vaadata. Need olid meie rutiinid. Kinnitasime endale, et sellised ühised tegemised on vajalikud suhte hoidmiseks. Tegelikult aitasid need suhtes rutiini tekkimisele kiiremini kaasa.

Ei, ma ei tea tegelikult, millal meie vahelt viimnegi armastus ja usaldus kadus. Tagant järgi mõeldes saan aru, et tegelikult elasin ma Hannoga koos olles alati üksi. Ma ei lasknud teda endale kunagi lõplikult ligi. Polnud nagu vajagi.

Seltskonna-ajakirjandus sahistas ammu Hanno lembusest nooremate tüdrukute vastu. Ma ei tunne ennast kolmekümne viie aastasena väga vanana, aga need tüdrukud olid ikka tõesti noored. Tean, et ajakirja on vaja kuidagi müüa ja Hanno rahustas mind alati maha. Sel sügisel aga seisis ta äkitselt mu ees ja ütles, et nüüd on kõik ja tema on leidnud oma tõelise armastuse.   

See oli šokk! Teadsin, et meie vahel pole kõrvetavaid tundeid. Aga ma uskusin, et armastust polegi olemas. Inimesed valivad kaaslase ja on temaga koos, sest mõlemad on nii otsustanud. Uskusin, et kõik lihtsalt mängivad armastuse olemasolu. Teesklevad. Siis aga seisis Hanno minu ees ja ütles, et minuga ei tule midagi välja, aga mingi noore tibiga tuleb … et ta armastab!

Kuuajase vahega kaotasin elukaaslase ja töökoha. See oligi minu uus algus. Kalendris kokkulepitud aeg ilutulestiku paugutamiseks ja raha taevasse laskmiseks mind ei puuduta. Mina alustasin juba varem. Hannoga ühiselt üüritud korterist lahkumine polnud keeruline. Pigem oligi Pärnu-Jaagupisse suundumise üheks põhjuseks soov Tallinnast ja kõigest Hannoga seonduvast võimalikult kaugele saada. Seltskonna-ajakirjandus on küll meie suhte lahkamise nüüd lõpetanud, kuid valitsuse vahetusega seoses hakati jälle ka muud vana soppa üles kergitama.

Nädala pärast lõpeb lõputuna tunduv koolivaheaeg ja siis hakkan lastele ajalugu õpetama. Esimest korda saan ülikoolis õpitud eriala ning õpetajakoolitusel omandatud teadmisi rakendada. Ikka selleks, et enda isikliku ajaloo käest pääseda. Usun, et õnnestub. Mul on alati õnnestunud kõik, mida teen. Just sellepärast, et ma ei kummarda kinnisilmi teiste tehtud reegleid. Ma teen neid ise.

Ilutulestik lõpeb.

“Head uut aastat mulle,” mõtlen ja liigun aknast eemale. 

*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

Kolmapäev, 18. jaanuar 2017

Maria tööpäev Banaanikalaga

Joosepi tööpäev koos emaga polnud kõige lõbusam (kui hilisemad mammutid välja arvata), nagu võid lugeda siit: Lapsed emaga tööle kaasa? Või mitte? Tegelikult ta jäi reisipäevadega rahule, aga see nö töine osa oli tema jaoks igav.

Marial läks hulga paremini. Tema käis minuga pühapäeval kaasas Järva- ja Viljandimaal. Minu ja Maria tööks oli seal vaadata lasteetendust.

Olgu, nii lihtne see ka polnud. Tegelikult algas üritus sellega, et mina rääkisin oma raamatutest, meie elust, oma poliitikas osalemisest ja muudest plaanidest. Ain Ostra kirjutatud kokkuvõtet päevast saad lugeda siit: Lasteetendus Türil ja Ramsil!

Mul puudus igasugune eelinfo enne etendust. Türi rahvamajja sisse astudes lugesin kuulutuselt, et loo pealkiri on "Muinasjutt kuldsest kalakesest".

Etenduse algul astus sisse  uneleva olemisega vanaaegses kleidis haldjalik naine, kes näis kuidagi eksinud. Peatus korra. Ikka veel näis eksinud. Ja siis istus klaveri taha. Siis hakkas ilus! Etteruttavalt võin öelda, et etendus oli tempokas ja haarav, aga muusika oli siiski erakordne osa sellest. Korduvalt unustasin ennast klaverit kuulama ning oleks tahtnud püsti tõusta ja paluda, et pianist Ulla Mölder loo lõpuni mängiks. Aga no mõnel teisel ajal mõnes teises kohas ilmselt.

Siis ruttas sisse soliidselt (vanaaegselt) riietatud mees, kes... näis samuti eksinud. Istus maha ja... hakkas meiega rääkima. Algul ei julgenud keegi teregi vastu öelda, sest teatris ju ei räägita. Tuli välja, et selles teatris räägitakse küll. Etenduse jooksul anti korduvalt lastele (ja emadele... ja isadele... ja vanaemadele... ja ... vanaisasid ei olnud) sõna. Näitleja Allan Kress reageeris kiirelt ja andekalt laste ootamatutele vastustele ning kontrollimatutele kommentaaridele. Lapsed ju ikka pahvatavad mõnikord välja just selle, mida näevad või mis pähe tuleb. Allan Kress ei sattunud kordagi segadusse, ega jätnud kedagi tähelepanuta. Eks see on ka väiksemaarvulise publiku eelis. Oleks saal puupüsti täis, siis ei jõuaks kõigile reageerida.

 Ma tean, et mu 4-aastane Maria suudab teatris hästi käituda. Sellegi poolest on laps aus ja kui talle ei meeldi, siis sa saad seda teada. See etendus Mariale meeldis. Me vaatasime seda ühe päeva jooksul kaks korda ja ta istus ka teise korra lummatult. Eks kaasa aitas ka see, et ta sai etenduse käigus ühe ülesande... ning teisel korral ta oskas seda juba oodata ja kergitas käe kõrgele taevasse, kui jälle oli see koht, et oli ühe lapse abi vaja. See aktiivne osalemine jäi talle ka kõige eredamalt meelde.

Samuti meeldis Mariale muusika. Pärast teise etenduse lõppemist oli võimatu teda klaveri tagant ära saada, sest ta tahtis samamoodi mängida. Meie pianist Ulla Mölderiga rääkisime samal ajal muusikaõpingutest ja pilliharjutamisest. Sain uusi nippe, kuidas Mathiast muusikakooliga aidata.

Enamus meist on kindlasti kuldkalakese lugu kuulnud. Kohvrisse mahtuvas teatris, milles mängis üks näitleja, oli kogu lugu aga nii hästi lahendatud, et kaks korda järjest vaadata oli põnev ning ma ei kahtleks, kui saaks veel vaatama minna.

Minu jaoks oli põnev jälgida, kuidas teisel järjestikul etendusel olid mõlemad esinejad sama tasemel kui esimesel. Tean omast käest, et mitu esinemist päevas on ikka keeruline. Teisel korral hakkad juba mõtlema, et: "Kas seda ütlesin sel või eelmisel kohtumisel?"

Näitleja Allan Kress teatas pärast, et nad käivad ka kodudes laste sünnipäevadel ja väiksemates kohtades esinemas. See pani mõtted tööle. Päeva jooksul kahetsesingi kõige rohkem seda, et kõiki teisi oma lapsi kaasa ei võtnud. Neile oleks lugu samuti väga meeldinud. Ainult seda ma ei tea, et kui nad koju esinema tulevad, kuidas siis klaveriga saab? No meil on kodus akordion olemas :)

Seda ja teisi etendusi tegeva organisatsiooni nimi on Banaanikala Projektiteater. Nimi ise on juba nii naljakas, et Maria korrutas seda tükk aega. Nii nad siis näitleja Allan Kressiga rääkisid kahekesi etenduse ajal: "On ju naljakas nimi?"- "Jah, on küll!". Facebookist leiad nad siit: Banaanikala Projektiteater.

Meie Mariaga saime väga toreda teatrielamuse (korduvalt!) ning ma loodan väga, et minu... ja kõik ülejäänud lapsed ka seda etendust näevad. Õigemini- osaleda saavad! Sest just see ongi ilmselt oluline osa, et lapsed saavad osaleda ning lapsi ei kardeta! Lihtsam on suruda lapsed vaikselt toolidele, kui neilt aktiivsust oodata. Seega tunnustan veelkord näiteja julgust lapsi kaasata.

Pärast esimest etendust võttis Maria aga sisse sellise poosi.

"Nii pole veel keegi meie etendust vaadanud," nentis näitleja Allan Kress.

Nüüd siis on! :)



*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

Esmaspäev, 16. jaanuar 2017

Lapsed emaga tööle kaasa? Või mitte?

Viimase nädala jooksul õnnestus mul tööalaselt pea 1000 kilomeetrit läbi sõita. No ja kui mõelda, et mu töökoht on kodus, siis on seda ikka üsna palju. Seda, et mis on töö ja mida ma tööks nimetan, ei hakka ma siin uuesti läbi rääkima. Natuke kirjutasin sel teemal hiljuti Pere ja Kodu blogis: Selle asemel, et enda elu parandada, kritiseeritakse teisi.  Ja tõug on ikka Berni alpi karjakoer, mitte lambakoer. Eks ole!

Ma olen püüdnud väljasõidu-töödele lapsi kaasa võtta alati kui see on võimalik. Ma püüan üldse lastega koos veeta nii palju aega, kui võimalik. Nad on väikesed nii lühikest aega. Samas kõikjale ei saa ma neid kaasa võtta.

Kõige rohkem on minuga kaasas käinud Mathias. Esiteks seepärast, et kui ta oli üksik laps, siis oli loomulik, et ikka ema võtab lapse tööle kaasa. Kui ta sai suuremaks, siis oli tema kõige rahmeldisem, nii et ilma temata oli lihtsam kodus väikseid vaadata. Samas on ta vanima lapsena olnud kõige mõistlikum, nii et temaga on välitöödel kõige lihtsam hakkama saada.

Joosep on siiani kõige vähem saanud kaasas käia, sest ta ei viitsi kusagil nii kaua istuda. No ja seekord oli ta hirmus vaimustunud, kui teatasin, et Tartus toimuvale erakonna juhatuse koosolekule tuleb just tema kaasa. Me keegi ei teadnud muidugi siis, et koosolek kestab kokku 4 tundi. Muuseas otsustasime näiteks sellist asja, et juba järgmisel üldkoosolekul võtab Vabaerakond kasutusele elektroonilise hääletamise.

Jah, poole koosoleku peal oli Joosepil juba kõrini. Siis läks ta koosolekuruumist välja ja mängis trepil. Pärast teised, kes väljas käisid ütlesid, et Joosep oli iga mööduja käest küsinud, et kas koosolek on juba läbi. Kuna kohtumine oli Tartu Ülikooli kohvikus, siis ilmselt liikus seal ka mitte meie koosoleku inimesi...

Pool tundi enne koosoleku lõppu tundsin rõõmu, et mina olen ka nüüd nutiinimene ja andsin Joosepile kätte oma telefoni, millest ta multikaid vaatas. Loomulikult olid meil kaasas ka raamatud, värviraamat ja pliiatsid ning üks uus mänguasi. Nii et Lapse Koosolekupaketi täisvarustus.

Aga tegelikult saime ikka enne ja pärast koosolekut pojakesega mõnustalt koos aega veeta. Terve autosõidu aja jutustasime. Jalutasime mitmes kohas ringi. Käisime Jääaja keskuses. Minu jaoks oli see meeldiv võimalus enda peaaegu 6-aastast pojakest rohkem tundma õppida.

Ma veedan tõesti palju aega lastega koos, kuid täiesti uskumatu, milline teine külg lapsest avaneb, kui sa temaga hoopis teises keskkonnas ja teistes tegemistes vaid kahekesi oled. Me oleme ka kahekesi tihti koos, see pole see, et meil poleks üldse eraldiolemise aega, aga teise Eestimaa otsa reisimine oli ikka kuidagi teistsugune.

Reisi teine päev nägi meil välja selline:


"Emme, tee pilti, kuidas ma leian mammutite jäljed! Siin on mammutid käinud!"

Lõpuks ka mõni omasuurune :)
Mariaga veedetud tööpäevast kirjutan aga juba järgmises postituses. Hoiatan, see sisaldab Banaanikala!

Kas sinul on võimalik lapsi tööle kaasa võtta? Kas seda peaks üldse tegema? Või kuidas kompenseerid lastele selle aja, mil oled tööl ja nad sind ei näe?

*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!




Neljapäev, 12. jaanuar 2017

Enda eluga ei taha midagi teha?

Eile avaldati Pere ja Kodu lehel mõned päevad tagasi avaldatud tekst. Pealkirjaks sai: Selle asemel, et enda elu parandada, kritiseeritakse teisi (Pere ja Kodu 10.01.2017)- loe siit!


Teemaks ikka see üks ja sama mõte, millest ma pidevalt kirjutan: ela ise oma elu, las teised saavad enda omaga ise hakkama! 

Mind tohutult hämmastavad inimesed, kellel on aega teiste tegemistel pingsalt silma peal hoida. Mul pole kogu enda elulugugi meeles, aga mõnel on aega kõigi teiste elulood (ja eriti möödalaskmised.... NENDE arvates möödalaskmised) meelde jätta. Hurraaa ja juhuu neile inimestele! Väga hea mälu ning ajaplaneerimisega olete, kui selleks kõigeks mahti on!

Aga enda elu on ikka korras, sel ajal, kui teiste eludega tegelete?

Eile käisin üle hulga aja jõusaalis. Mõtlesin, et seekord ei tee sellest enam avalikku aktsiooni ja ei luba kellelegi... aga no igatahes olen endaga taas rahul. Pikk tee on sportimises minna, aga oktoobri lõpus alanud hullumaja on möödas ja nüüd tuleb rohkem ka enda vajadustega tegeleda. Ega keegi teine seda minu eest teha ei saa.

Eile öösel sai valmis ka pool sarja "Mõni õhtu romantikat" uuest raamatust. Korraks tekkis juba paanika, et algne mõte oli olemas, aga see ei jooksnud kusagile. Eile käisin raamatukogus. Kuna mul on enda pere tõttu vaja ennast harida poiste ning meeste kasvatamise osas, siis tõin hunniku selleteemalisi raamatuid.

Esimesena jäi kätte Hartley-Brewer´i "100 nippi rõõmsameelse ja enesekindla lapse kasvatamiseks. Poiste eneseväärikus". Oi, kui mõnus oli kohe esimestest lehekülgedest alates näha, et raamat toetab mu seni õpitut ning seda, mida oma poiste peal niigi praktiseerin. Siia maailma pole vaja rohkem mitte ühtegi madala enesehinnangu ning emotsionaalse kirjaoskuseta poissi, nii et minu töö on aidata lastel sisemiselt tugevaks saada, et nad suudaks ja oskaks ennast ning teisi armastada. Ja sellel ju kogu maailm põhinebki. 

Täna täitsin ka Mathiase kohta koolist saadetud küsitluslehe. Selles taheti teada, et kuidas hindan lapse hakkamasaamist koolis ning mida teen, et last õppetöös aidata?

Minu suureks kurvastuseks muutub Mathias koolis iga päev kurvemaks, sest ta olevat ainus, kellel pole telefoni. Millal see juhtus, et esimese klassi laps on sellise asja pärast kurb? Teisalt- peaksin olema õnnelik, et minu lapse suurim mure on VAID selline ja tegelikult on kõik ülejäänud korras.

Mida sina arvad, kas õpilastel peaks koolis nutitelefonide kasutamise võimalus olema? Või on normaalne, et päeva algul antakse telefonid ära ja tundide lõppedes saadakse tagasi, nagu paljudes koolides praeguseks juba on?