Neljapäev, 28. detsember 2017

Kas Heli poolt hüljatud?

See on väga õigustatud küsimus. Kui ma vaatan selle blogi detsembrikuu statistikat, siis olen siiani kirjutanud umbes täpselt ÜHE postituse! Kui see midagi loeb, siis on mul laual nimekiri teemadest, millest blogida tahan... varsti... millalgi...

Kas mu armas blogi on Heli poolt hüljatud? Ei. Kindlasti mitte. Asi on valikutes. Detsembrikuu on hirmus teguderohke olnud.

Hetkel on suurim uudis, et lõppude-lõppude-lõpuks valmis Heli Kirjastuse koduleht. Esimest postitust võid lugeda siit: Tervitame teid Heli Kirjastuse kodulehel! Tule kindlasti piiluma, sest nüüd on lõpuks olemas üks koht, kus on kõik Heli Kirjastuse kaudu müüdavad raamatud olemas. Kõik soodsamalt kui kusagil mujal. Peale selle on olemas kuu raamat, mille ostmisel saad ka kogu ülejäänud ostukorvi sisu 10% osavamalt.

Ja muidugi edetabel! Inimestele meeldib raha. Hoida meeldib neile seda enda rahakotis, uurida aga teiste rahakotis. Nii on edetabelid mu blogis alati kõige rohkem loetud postituste seas. Praegu on üleval novembrikuu edetabel. See leht hakkab uuenema umbes 6ndal kuupäeval, sest siis on olemas eelmise kuu poodide müügitulemused. Nii et tule ja uita mu kirjastuse kodukal ringi!

Kuna projekt on väga värske, siis palun kindlasti kohe tagasisidet, kuid mõnda viga märkad või miski ei tööta. Eks mulgi on praegu palju õppimist, et kuidas kogu seda lehte edukalt hallata. Jälle uus töölõik, mida õppida. Igasugune tagasiside on väga teretulnud!

"Kes kardab välgutüdrukut?" jõudis ka raamatulettidele. Tegemist romantiliste lühiromaanide sarja "Mõni õhtu romantikat" 6.raamatuga. Sedagi saab kirjastuse kodukalt soodsamalt osta.



Kirjastuse kodulehest olen pikalt unistanud. Kuidagi aga ei leidnud sobiliku hinnaga head tegijat... ehk et siiani polnud rahaliselt võimalik seda endale lubada. Aga novembris loksusid kõik asjad vajalikku kohta, nii et see projekt saigi käima lükatud. Ja siin ta nüüd on. Mul on niiiii hea meel, sest koduka tellimine oli tõesti aastaid mu tegevuste nimekirjas. Nüüd võin taas ühe tehtud töö nimekirjast maha tõmmata!

Palju õnne mulle!



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Esmaspäev, 18. detsember 2017

Kõrge lend kurtide kõrvadega

Oi, kui palju ma kirjutan... varsti! Kuna mul on nüüd üle hulga aja puhkuse moodi asi, siis saan teha seda, mida viimased kuud pole jõudnud. Näiteks blogida. Ja raamatuid lugeda. Hulgim. Lihtsalt jõuluraamatute ja muude aasta lõpu teemadega on niiii kiire olnud, et eriti viimase kuu jooksul neid asju väga ei jõudnud.Tänane emotsioon aga vajab jagamist.

Detsember on olnud täis viimaseid proove, viimaseid tunde, hindelisi ettemänge, niisama esinemisi... ehk kui igapäevaselt on niigi palju logistikat, siis detsembris on tulnud meeles pidada, millised muudatused kusagil plaanides on, kuidas need ülejäänud pereliikmete plaanidega kokku sobivad ja kuidas sellest kõigest elusalt välja tulla.

Detsembri algul kalendrisse vaadates mõtlesin, et kui jõululaupäevani välja vean, siis on hästi. Täna aga tunnen, et siiani on läinud lihtsalt ja läheb aina paremaks.

Suurim arusaam: parim oskus elus on olla kurt kõrvalseisjate kommentaaridele! Kui nad seisavad, siis ilmselt on selleks mingi põhjus. Need, kes koos sinuga liiguvad, ilmselt kommenteerima ei kipu. Või kui, siis positiivselt ja toetavalt. 

Kui pärast ühte kontserti kommenteeris üks esinenud õpetaja, et tal oli lava peal hea, sest mina vaatasin lava ees nii kaasaelava ning hooliva pilguga, siis järelikult on mu sisemine seisund ilmselge. Kõik, kes näha oskavad, peavad nägema, kui hästi ennast eriti viimastel nädalatel olen tundnud.

Täna oli pisipiiga Maria jõulupidu lasteaias ning Mathiase ja Joosepi WAF tantsukooli jõulupidu "Endla" teatris. Nägin kolme oma suurimat last erinevates olukordades esinemas. Tegemas seda, mida nad on kuude kaupa õppinud.

Koju sõites lugesid lapsed veel üles, mida neile meeldib teha... ja selle seas olid kõik need asjad, mida nad igapäevaselt teevad. Ütlesin siis, et mõne inimese arvates on mu lastel liiga palju trenne-ringe-huvitegevust. Mathias lubas selle peale:

"Ma võin ise neile inimestele oma käega kirjutada, et mulle meeldivad need asjad, mida teen ja ma tahan neid veel teha... ja ma tahaks jalgpallis ka käia! Jõuaksin ju küll, sest pärast meie korvpalli trenni algabki kohe jalgpall."

Poiste tantsutrennidega jõudsin paar kuud tagasi imelise variandini, kus maksan laste sõidutamise eest. See tähendab, et ma ei pea enam ise 4 korda nädalas Pärnusse sõitma. Nii saan mõnel päeval rohkem tööd teha, mõnel päeval väiksematega varem koju tulla ja rohkem koos aega veeta. Selline variant töötab minu jaoks võrratult. Mõne kuuga on tulemused minu jaoks nähtavad.

Ma ei teadnud, et täna näen mõlemat oma poissi korraga laval. Nad käivad erinevates vanuserühmades. Mathias tantsib juba väga mitmendat aastat (jah, ma ikka veel ei tea, mitmendat, aga varsti mõtlen välja!), Joosep aga esimest. Olen käinud kõigil oma laste esinemistel ja kohtades, kus lapsevanematele laste oskusi demonstreeritakse (oi, kui mina saaks, siis ma istuks iga tund kõrval ja vaataks, kuidas nad trenni teevad... või teeks ise kaasa...). See, mida täna nägin oli aga ARENG! Nagu üks asjatundjaga mulle pärast jõulupidu mu last kommenteeris:

"Hakkab looma!"

See oli taaskord hetk, kui olin õnnelik, et olen aastate jooksul kõrvalseisjate häältele kurdiks jäänud.

Mitte kunagi pole ma väitnud, et mu lapsed oleks (või PEAKS olema!) parimad tantsijad, pillimängijad, lauljad... Elus on tähtis olla PAREM ISEENDAST! Ja seda on mu lapsed kindlasti teinud.

Täna saime nautida ka suuremate õpilaste esinemisi. Mitmendat aastat on minu jaoks selles tantsukoolis eriti silmapaistev üks poiss, kes tantsib nii hingestatult, et minu arvates kogu saal tunneb seda. Mul pole õrna aimugi, kas mõni minu lastest kunagi nii tantsib ja ausalt, mul on ka ükskõik! Kuni mu lapsed ütlevad PÄRAST trenni-tundi-vms, et nad tahavad järgmisel korral taas minna, nii kaua on selge, et laps on õiges kohas. Isegi kui ta ei saa professionaaliks, on ta oma võimeid taas avardanud, oma piire laiemaks venitanud.  

Tean, et mu elu ei ole traditsiooniline... ja ei saa selleks kunagi... Tean, et aitan lastel käia ja leida nende OMA TEED ja et see ei ole traditsiooniline, sest enamusel lastel seda võimalust pole... sest lapsevanemad pole ISE enda õiget teed leidnud ja siis kas ei julge või ei oska lapsi nende tee otsimisel aidata... "Suured inimesed" ise on kinni oma pisikestes piirides ja protestivad nende avardamise vastu, seega ei suuda nad "väikeseid inimesi" aidata ning juhendada.

Mina aga jätkan iseenda teel käimist ning annan  parima, et ka mu lastel oleks see võimalus. Õpin iga päevaga üha enam seda, kuidas olla uuele avatud ning näha väikseid märke ümbritsevas. Ehk lihtsalt... elada!

Kui lennuk õhku tõuseb, lähevad inimestel tihti kõrvad lukku... Ilmselt on nii ka elus- kui oled jalad maast lahti lükanud, on kõige õigem kõrvad lukku lasta, sest muidu kistakse sind kiiresti maa peale tagasi...

Paari päeva pärast teostub näiteks üks imeliselt lendlev projekt- Anu tuli oma ideega, mina vastasin mind pikalt vaevanud mõttega... mõlemad hädas oma poolenisti hautud munadega... ja siin see nüüd on- kinkeraamat Anu fotode ja mõtteteradega: 



 Heli Kirjastuse esimene kinkeraamat. Ja järgmine on tulemas. See siis juba minu mõtetega. Täna, pärast imelist kontsertelamust ja enda arusaamishetki, sain selgeks minu kinkeraamatu pealkiri. Selleks saab: "Tänase päeva sõnum armsale sõbrale". Palju mõtteid on juba paberil/telefonis olemas.

Imelist lendu!
Mulle!
Sulle!
Igaühele!
See on tee, mille igaüks võib valida! Aga selle peab ise VALIMA!!!