Heli 2025.aasta kokkuvõte - uus algus ... või vähemalt teel!

Käes on iga-aastase kokkuvõtte aeg ... no sest ma teen seda ju igal aastal ... aga noh, blogist leidsin eelmise kokkuvõtte 2022.aastast ... ja ... ühe veel. Need olid sellised

2022 - Kust tuli raha? Kuhu kulus aeg?

2021 - Aasta lõppemas, aga ikka elus

Kui eelmised kokkuvõtted on hoolimata positiivsest hoiakust ikkagi kuidagi rasked ning nende ümber olnud kokkuvõtted jäid üldse tegemata, sest ilmselgelt polnud mul selleks jõudu, siis seekord on küll tunne, et ...

Uus algus ... või vähemalt teel! 

Ma ei tea, kui palju igasugu astroloogiat uskuda, aga aasta lõpus hakkasid mulle selleteemalised videod ette jooksma ning see kõnetas. Nimelt sain teada, et eelmine oli maoaasta. See tähendas vana naha mahaajamist, selle lõpetamist, mis enam ei toimi, ega toeta. 

Tagant järgi mõeldes see nii oligi ja ikka kohe väga mitmel tasandil. 

Ja kui ma ise ei osanud mõne asja kohta öelda või otsust teha, et "siin on nüüd kõik!", siis tehti see otsus minu eest. Nii lihtsalt oligi. 

Ma olen alati olnud see, kes otsib lahendusi ja teab, et kõik on võimalik, kui tahta, aga ... mõnes kohas jääb ainult minu lahendustest ja tahtmisest väheks. 

Sellesse aastasse mahtus palju muutvaid kogemusi. 

Muutused REISIDES

Reisimine on taas osa minu elust olnud alles viimase peaaegu 2 aasta jooksul. Uute kohtade muutvas ja äratavas mõjus pole ma aga kunagi kahelnud. Lihtsalt ... varem polnud selleks võimalusi ... või see polnud ühine prioriteet ... aga nüüd ... annan endast parima, et see nii ka jätkuks. 

Selle aasta reisid olid: 

1. Üksinda Londonis
2. Lastega Pariisis Disneylandis
3. Üksinda Viinis
4. Üksinda Oslos
5. Lastega Naantalis (Soomes) Muumimaal
6. Üksinda Berliinis
7. Suuremate lastega Londonis 

Muutused RAAMATUTES

Ma kirjutan (jätkuvalt!) raamatuid, mida mulle endale on vaja ning imetore on näha, et neid on ka teistele vaja. Pole vist võimalik kirjutada suuremat muutust lubavat raamatut kui "Uus algus". See oli esimene minu sel aastal ilmunud raamatutest. Teine oli "September". 

Mind muudab iga raamat, mille valmis kirjutan, aga see, kui lugejad hakkavad tagasisidet saatma ... no see on lihtsalt kirjeldamatu kogemus. 

Lugemisaasta 2025 kokkuvõtte tegin ka ilusti ära. Kõige muutvam lugemiselamus oli ilmselt "Ebatervete perekonnamustrite muutmine". See teos kiskus tõesti näitlikult lahti paljud teemad, mis väga puudutasid ning andis tööriistu, kuidas neid lahendada ja paremini edasi liikuda. Aastat alustasin raamatuga "Sinuga siin ja praegu". Sellest sain olulise taipamise, et igal tasandil iga suhte muutmiseks on mul alati võimalus olemas, sest iga suhet saab muuta juba siis, kui muudan iseennast. 

Muutev äratav HETK

Ilmselt oli kõige äratavam hetk autoavarii pärast SKA vilistlaste kokkutulekut. Ei saa öelda, et see oleks mu esimene autoavarii olnud. Olen kaks ka varem teinud, kuid eelmised on olnud teelt väljasõitmised. See oli esimene kokkupõrge teise autoga. 

Pikemalt kirjutasin sellest siin: Pauguga lõppenud pidu SKAs.  

Avarii pani suurema osa mu suveplaanidest pausile ning andis palju aega, et oma mõtete ja plaanide ja tegemiste peale mõelda. 

Sellele järgnes ka taipamine, et ma pole laisk, vaid läbipõlenud. See oli omakorda järgmiste muutuste ja mõtlemiste aeg. 

Ehk jah, täielik nahaajamine käis sel aastal.

Muutev TAASKOHTUMINE

Sel aastal oli see ilmselt muusikaga. Üle ... ma ei tea mitme ... mitmekümne aasta mängisin taas akordionit. Krista Sildoja juhtimisel oli lõppeesmärk rahvamuusikapidu Vabaduse väljakul ning sinna ma koos teistega ka jõudsin. Sellele eelnenud avarii küll tähendas, et mind saatis suur kogus valuvaigisteid ning jätkuvad valud, aga ... ma olin kohal ja mängisin. 

Muusikal on mu elus alati oluline koht olnud, kuid viimased päris mitmed aastad on läinud pigem sellele, et oma lapsi muusika teekonnal toetada. Nii oli ülimalt tore taas ka ise pill kätte võtta ja avastada, et ... midagi ma ikka mäletan ka. 

Muutev MUUSIKAELAMUS

Sel aastal võistlevad omavahel selle koha pärast Londonis nähtud muusikalid. 

"Ooperifantoomi" nägin 2 korda. See on muusikalide seas üks mu vanimaid armastusi, nii et muidugi puudutas väga. 

"Hüljatud" on eelmisega konkureeriv, seega seda West Endil näha oli muidugi ka eriline kogemus. Mõnikümmend aastat tagasi olen seda näinud USAs Broadwayl. Mõnigi laul sellest on mu elu olulistel hetkedel olemas olnud.  

"Hamilton" on muusikalide seas mu värskeim armastus, kuid just sellest algas minu ja laste novembrikuise Londoni reisi planeerimine. Hamiltoni piletid olid esimesed, mis enne reisi ostetud said. Ja see oli seda väärt. 

Loomulikult oli eriline kogemus ka Imagine Dragonsi kontsert Tallinnas. Nende lood on minu jaoks aastaid erinevatel eluhetkedel lahutamatuteks kaaslasteks olnud. Mitme raamatu kirjutamisel olen samuti just nende erinevaid lugusid kuulanud.   

Muutvad KOHTUMISED

See aasta tõi kaasa väga mitmed olulised taaskohtumised, kuna toimus nii Pärnu-Jaagupi Keskkooli (praeguse põhikooli), kui ka Sisekaitseakadeemia vilistlaste kohtumine. 

Kuna Pärnu-Jaagupi Keskkooli lõpetamisest möödus mul sel aastal 25 aastat ning Sisekaitseakadeemia lõpetamisest 21 aastat, siis loomulikult olen mõlema kooli kohtumistel ka varem käinud, kuid ... äkki on praeguseks piisavalt aega mööda läinud, nii et on piisavalt palju muutusi toimunud ... igatahes mõlemad üritused tõid taasa taaskohtumisi, mis jäid ka ülejäänud aastat saatma. 

Muutev MÕISTMINE

Kõige olulisemaks mõistmiseks, mis uuele aastale tooni annab, on ilmselt arusaam, et LOOBUMINE ja ootamise lõpetamine ei ole alati allaandmine. Vahel tuleb mõista, et igaüks saab liikuda selles tempos, milleks ta valmis on. 

Alati võib kellegi vägisi uude kohta tirida, aga teisel pole seal hea ning ta ei saa sealt edasi liikuda, kui ta polnud ise valmis, et sellesse kohta jõuda. Ja sellega tuleb vahel leppida. Isegi, kui ei tahaks. Isegi, kui sa sellel põhjendust ei näe. Isegi, kui see tundub ebaloogiline, et lugu selliselt lõppeb ... aga ... 

Loobumine on uus algus. See vabastab energiat ning panustamise võimekuse. See ongi vana naha mahajätmine selleks, et see saaks teha ruumi uue jaoks. Loobumine on ruumi tekitamine, et uuel oleks koht, kuhu tulla. 

Nii on oskus loobuda uue alguse lävel eriti oluline. Ja ... ma arvan, et ma õppisin, kuidas see käib! 

***

Seekord tunnen päriselt, et astun uude aastasse teadlikult! Mitte lihtsalt lootusrikkalt ja suurte lubadustega, vaid läbimõeldult ning ... kogenenumalt. Tean, et ees on mitmeid väljakutseid, mis ütlevad justkui, et "said eelmisega hakkama! Palun väga, siin on järgmise taseme väljakutsed!", aga ... see kõik ei tundu praegu hirmutav. 

Nii soovin ka sulle teadlikku uut aastat ning võimalusterohket uut algust!  

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 14a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 40 raamatut. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kiirreageerimistega päev jõulunädalal, mil tegelikult kõik ikka veel toimis

Praegune nädal on ilmselt konkurentsitult minu jaoks juba aaaaaastaid aasta kõige keerulisem nädal. Need viimased koolipäevad enne jõule on kuidagi eriti sellised, et kui muul ajal veel jõuad asjadel silma peal hoida, siis sel nädalal on neid tegemisi ja kõigi teede lahknemisi nii palju, et ... no ühel hetkel lihtsalt pead kuhugi auku kukkuma. Vähemalt tunne on küll nii. 

Tänane päev oli täitsa auväärselt üks tavapärane hullumeelse nädala päev. 

Kõik algab tabelist

Sellistel aasta viimastel või esimestel või muudmoodi erilistel nädalatel on mul laual alati A4-suurusele paberile tehtud tabel, kus on iga lapse kohta kirjas, mis kellaajal ta kus peab olema ning mida tavapärasest erinevat on vaja kaasa võtta. 

Selgi korral kogusime tabelisse kokku info eKoolist, Stuudiumist, õpetajate või kooli e-kirjadest, messingeri vestlustest ja FB gruppidest. 

Ja siis ... püüdsime selle tabeli järgi elada. Eilne päev ehk esmaspäev kulges ilusti, sest siis olid kõigil suht tavapärased tunnid. 

Millises unepuuduses ma seda päeva alustasin? 

No kui küsida nüüd, kas mu tänases päevas oli kolm või rohkem kiirreageerimist, siis ...

Kuna eelmisel õhtul tegin börsiuudiseid ehk tööd, siis magama sain ... öösel. Eile oli meil ettevõtluse mastermaindi naistega järjekordne äge kohtumine ning seekord tuli kuidagi eriti palju juttu sellest, kuidas uni on väga tähtis. Unerežiim ei ole mul viimasel ajal ... aastal ... aastatel eriti kiita olnud. Olen seda seostanud stressi ja muude taoliste teemadega. 

Eilse kohtumise järel sain aga aru, et ma olen ju osaliselt öötööline. Neil õhtutel, mil teen Äripäevale börsiuudiseid, lõpetan südaööks ainult neil päevadel, mil olen hirmus tubli ja varajane olnud. Enamasti lõpetan ikkagi 1-2 paiku. Ja seda ajuga, mis on just kõvasti töötanud ja seega täitsa magamiskõlbmatu. 

Kuna see töölõik on nüüd lõppemas, siis saan mõne nädala pärast oma teooriat katsetada ja näha, kas öötööpäevadeta on lihtsam unerežiim paika saada.  

Hommikused kiirreageerimised

Tavaliselt olen pärast öötööpäevi ikka normaalsel ajal ehk hiljemalt 7:30 üleval, aga seekord võtsin vabamalt, sest kõik tiksusid eri ajal kooli. Ärkasin mõned korrad mõne lapse äratamiseks ja siis voodisse tagasi. 

Esimene kiireageerimine sai alguse enne, kui voodist välja sain - vanim laps helistas, et ... ta esineb. Mõne aja pärast. No et nagu kohe ... ja riideid on vaja. 

Õnneks oligi aeg noorem laps jõulupeoks kooli viia. Saan suurema asjad ka kaasa võtta. 

Teine kiirreageerimine sai alguse avastusest, et tegelikult oleks võinud õhtul ikkagi kontrollida, et kas sukkpüksid, mis on kogu aeg ühes kohas sahtlis olemas olnud, seda ka peohommikul on. Ei olnud. Teel koolide poole siis kiire põige poodi ning sukkpüksid poe parklas jalga (autos ikka). 

Kooli juurde jõudes tuli meelde, et väiksemale jäi päkapikumüts kaasa võtmata. Kodus oli täitsa mitu tükki olemas, aga ... leppisime siis kokku, et see olekski lokid alla vajutanud, nii et polnudki vaja. 

Pool teed mõtlesin, et kas noorim jõulupeol ikka kingituse saab, sest mul polnud õrna aimugi, et ma oleks selleks midagi teinud. Mõne aja pärast hakkas küll kusagilt koitma, et ammu-ammu sügisel korjati mingit raha ... või noh, neid rahasid korjatakse pidevalt millegi jaoks, aga see vist oli sildiga "jõulukingitus". Pärastlõunal sain kergendustundega ohata, et jõuluvana tõi jah neile kõigile ühesugused kingitused.  Huuh, korras. 

Neid loosipakke on ju ka siin lihtsalt mitmel õhtul pakitud, aga ... no see ülekanne oli nii ammune, et ma jah ei mäletanud. 

Korraks tööle

Otse voodist kiirreageerima ja sealt kodu poole tagasi liikudes läksin uuesti poodi. Nägin, et mu päevas ei paista selleks ühtegi teist ajaakent. Kiirelt korvi ja sealt kappidesse ühtteist süüa, mida igaüks saab endale teha või võtta, kui omal ajal koju jõuab. 

Korraks ka tööle ehk voodisse. Arvutiga. Veidi kiiret kirjastuse adminni. Näiteks sai tõlkijale tehtud ülekanne kirjastuse uue raamatu tõlke eest. Loodan, et jaanuaris - veebruaris jõuab see juba lettidele. 

Eile olin hirmus tubli ja iidamast-aadamast tegemata tööde nimekirjast said tehtud mitu ülikeerulist ülesannet: panin kõigile lastele silmaarsti ning hambaarsti ajad. Ausalt, see tundus siiani pikalt ületamatu. No silmaarsti jaoks pean kogu pere päevaks Pärnusse korraldama ning hambaarsti puhul tuli meil valida uus inimene. Mu aju jaoks tundus see pikalt liiga palju tööd. Nüüd on lastel aga kahe nädala pärast ajad kirjas. 

Sellest tuulest lasin täna edasi ning panin üles kuulutuse matemaatika eraõpetaja leidmiseks. Nüüdseks on selge, et põhikooli lõpueksamile me siit muud moodi ei saa ning ... ega ka teistes klassides asi parem ei ole. No kui praegu kuulen, et 9.klassi lapsel on augud sees 6.klassi materjaliga, siis ... tore on seda nüüd teada ... no ja eks ma maksan selle augu ka jälle kinni.  

Seega järgmine päevakorrapunkt oli psühholoog. Ukse taga oodates aga leppisin juba kokku esimesi kohtumisi matemaatika eraõpetajaga, kuna tegin väga lihtsa kriteeriumi järgi kiire valiku.   

Mul pole 5 aasta nägemust

Kõige mõtlemapanev teema minu jaoks tänasel psühholoogiga kohtumisel oli ilmselt see, et ma ei kujuta ette oma elu 5 aasta pärast. Mul pole sellest pilti. Mu vanim laps on siis 22-aastane ning noorim 12-aastane. Alaealisi lapsi on 2. 

Mõistsime koos, et üheks põhjuseks on see, et ma ei kujuta ette, millised täiskasvanud mu lastest saavad ja seda hetke, et nad on isetoimivad ja vastutavad, sest ... mu laste eludes on jätkuvalt mitmeid täiskasvanuid, kes ka täiskasvanult ei vastuta enda elu ja tegude eest ning ... kuidas ma tean, kas mu lapsed suudavad teistsuguseks kasvada? 

No ma pean seda 5 aasta plaani siin nüüd tekitama hakkama. 

Üllatused jätkuvad

Johannal ma solfedžosse minna ei lasknud, sest see oleks päeva liiga ära hakkinud ja ta oleks õhtuks väsinud olnud. Christian pidi aga koolist otse minema. Kätte ma teda ei saanud. Sain vaid loota, et tal oli meeles minna akordionisse, siis tund aega oodata, siis minna solfi, siis tund aega oodata, siis minna ansambli proovi ... ja siis minuga kohtuda ja esinema minna. 

Psühholoogi juurest jõudes oli taas tööaeg - valmis tuli teha õhtuse börsijälgimise esimene uudis, mis peab kindlal ajal väljas olema. 

Järgmine kiirreageerimine (kuigi veidi planeeritum) oli töötamise ajal suuremaid lapsi kokku ajada. Õigemini küll oodata, kuni nad ennast kokku ajavad. Artikkel läks üles, lapsed kooli ees koos - tellisin neile Bolti. Neil nimelt toimus homse kontserdi proov kusagil Mustamäel. 

See, kas takso ja lapsed teineteist üles leiavad, on ka alati vahva ja pingetpakkuv mäng. Lisaks ka see, et kui lapsed taksoga võõrasse kohta jõuavad, siis kas see on ikka see koht, kuhu nad pidid minema ja kas leiavad koha, kust sisse saada ja proov toimub jne. Aga ... kõik lahenes ja minult polnudki vaja muud, kui Bolt tellida ning selle eest maksta. 

Samal ajal saime Johannaga riidesse ja 17.10 istusimegi juba autos. Aeg Tallinna muusikakooli poole liikuda ja loota, et ummikud halastavad. Proov pidi algama kell 17.30. Akordioni ja mõne teise osakonna kontsert algad kell 18. 

Järgmise kiirreageerimise käivitas kell 17.15 tulnud kõne. Christian helistas. Oli muusikakoolis. Kõik tunnid õnnestusid. "Jess," oli mu esimene mõte. Suur mure murtud, sest ta mängis ära asjad, mis pidi ja ... no üldse see, et oli õiges kohas. 

"Emps, tead, üks suur mure on," jätkas aga laps. Arvata võis, et ... noh, eks hingasin juba sisse. "Mul on tänaseks loosipakki vaja." Ahah ... ehk siis enne seda kontserti, mis algas kell 18. Kellele? Ei tea. Millises väärtuses? Ei tea. Küsisin siis Johannalt, et kas tal on ka vaja. Tuli välja, et jah. 

No kuna lapsed läksid kella 17.30ks proovi, siis ilmselgelt andis see mulle no peaaegu pool tundi, et ülesanne täita. Sain tehtud.  

Tüdruk-akordionistidel on teised mured

Järgnes ilus kontsert. 

Seda, et Christian ka üksinda esineb, ma muidugi enne ei teadnud. Aga noh, vahva. 

Johanna puhul teadsin. Otsustasin seekord, et riskime - lubasin tal kleidi selga panna. See tähendas, et lugude mängimisest rohkem muretsesin kogu aja sellepärast, et Johannal jääks meelde, et: 

"Kui sa istud, siis tõmbad kleidi jalgevahele, siis vaatad mind ja ma näitan, kas on ok või pead veel tõmbama." No sest akordionistid istuvad harkis jalgadega, sest sa pead jalaga pilli kinni hoidma. Kleidiga on see aga ... väljakutset pakkuv. 

Teiseks oluliseks õppetunniks oli, et kui lähed lahtiste juustega, siis enne mängimist tõmbad juuksed rihma vahelt ära, sest muidu mängimise ajal pill tutistab sind kogu aeg. 

No ja läks minu nunnupall lõpuks lavale ja ... ei vaadanud mulle kordagi otsa, ei sättinud liiga palju kleiti ... aga noh, õnneks vajus ta kleit piisavalt jalgele ja ... ta ei pannud pilli õigesti sülle, nii et kõik oli hästi. 

Akordion on ikka mu esimene armastus ... No nii ilus ja mõnus oli kuulata. 

Ausalt, ühel päeval ma ostan endale uue pilli ja siis ... hakkan ka hästi mängima. 

Suured kodutud

Kontsert oli oodatust pikem, seega jõudsid suuremad lapsed vahepeal proovi lõpetada ja kodutuks jääda. No sellisteks, kes ei tea, kus kodu on. 

Kuna ma kohe ei vastanud, siis suutsid nad aga välja mõelda, kuhu poole kodu jääb ja ... jala koju tulla. Einoh, ma ei saa üldse aru, et miks ma neile seda Bolti üldse tellin, kui ... võiksid kogu aeg kilomeetrite kaupa jala käia ... 

Ehk siis see kiirreageerimine jäi tegemata, sest ... ma ei märganud, et mu abi on vaja ja ... polnudki vaja. 

3 päeva veel 

Koju jõudes oli minul aeg tööle tagasi minna ehk järgmised õhtused börsiuudised vajasid kirjutamist. 

Mõned lapsed proovisid korra küll nalja, et: "Homseks on loosipakki vaja!", aga ... see hääbus kiiresti. Polnud naljakas. 

Selle nädala üks suur salamissioon on küll pidevalt mõista, et kellel ja mis tunnid toimuvad ja mis mitte. Täna saime mitmega selgeks, et see, et sulle antakse teada, mis kellast on päeval mingi üritus, ei näita seda, mis toimub selle ürituse ümber jäävate tundidega - kas need toimuvad või mitte. Ehk et selle saladuse kodeerimisega peame ka veel paar päeva tegelema (reedel enam mitte). 

Õhtu lõpuks oli sees päris korralik rahu, sest ... selle nädala viiest päevast on 2 tehtud ja ... liiga palju hullemaks minna ei saa. Ja mul on ka mitmeid mõtteid, kuidas edaspidi veelgi lihtsam saaks olla. 

Homme aga taas järgmised sammud. Varsti on "rahu maa peal" ja kõik need muud ilusad asjad käes! Täna kõik veel toimis!  

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 14a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 40 raamatut. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Minu laste ajalooline iseoma kontsert

Täna oli ajalooline päev - mu lastel oli esimene nende iseoma kontsert! 

Ehk siis Mathias, Joosep ja Maria sisustasid kolmekesi terve kontserdi Pärnu-Jaagupi kirikus. 

Kui Epp peaaegu pool aastat tagasi tuli jutuga, et koguduse aastapäeva tähistamiseks võiks minu lapsed esinema kutsuda, oli see ehmatav, aga üligigamega äge idee. Sel hetkel ei tundunud veel väga realistlik, aga ... meile kõigile meeldis see mõte väga. 

Täna aga oli nii, et see sai teoks! 

Lapsi saatis ikka imeline klaverisaatja Meeli Ots. Lood õpetasid lastele selgeks õpetajad Neeme Ots ja Vahur Vurm. Suur-suur tänu teile kõigile selle eest! 

Minu jaoks oli see aga märgiline päev, kuna olen lapsi aastaid motiveerinud sellega, et "ühel päeval ... kunagi ... saate õpitut kasutada ja selle eest tasustatud saada." Neid jutte läheb eriti vaja siis, kui laste hinnangul kõik sõbrad teevad mingeid lõbusaid tegevusi, aga neil on vaja järgmisesse õhtusesse proovi või nädalavahetusel toimuvale esinemisele vms minna. Rääkimata sellest, et koolipäevad ise on nende laste jaoks tavapärasest hulga pikemad. 

Täna aga said lapsed ise näha, et nende tööl on päriselt ka tulemus ning et ... ma polegi neile aastaid valetanud. 

Nüüd on aga nii, et iga järgmine kontsert on juba ... järgmine! Need saavad aga tulla, sest esimene oli ära! 

Aitäh kõigile, kes kuulama tulite ning sellega esimese kontserdi toimumise lastele meeldejäävaks kogemuseks tegite! 

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 10a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Üks foto päevas - marss trompetini

Viimasel ajal on mu poiste aeg kulunud marssimisele. No et õpivad seda. Õpivad õigesti marssima ning õpivad üheskoos seda tegema. 

Kui lapsed on jälle mitu-mitu tundi teiste noorte kotkaste ja kodutütardega marssimas olnud, siis mõtlen ikka, et kuidas on võimalik, et osad inimesed ei saa noorte inimestega hakkama, teised aga lasevad neil tunde ... kõndida.

Täna aga tuli Joosepil rivist välja hüpata, et kiiresti Parim Noor Instrumentalist eelvoorus osaleda. Tulemuseks 2.koht ning pääs finaali. 

Ja ... lavalt maha tulles kohe noorte kotkaste välivorm uuesti selga ja taas marssima. Sellist korraks lavale jooksmist pole meil siin varem olnud. Seekord aga jooksid lihtsalt ajad niiviisi kokku. 

Transpordiülem olin ikka mina. Taas. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 10a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kuidas me lapsega Hispaaniasse kinni jäime

Selle koolivaheaja lõpetuseks võib meie pere kergendusega ohata, et "jess, kõik on Eestis!"

Nimelt veetsime seekord trompetilastega koolivaheaja Hispaanias - Madriidis ja Valencias. Kõigile meist ei lõppenud reis aga selliselt, nagu planeeritud ja saime ikka veel päris korraliku seikluse osaliseks. 

Õppetunnid parimatelt

Oluline osa sel retkel oli muidugi, et lapsed said õppetunde parimate trompetimängijate käest. Madriidis õpetasid neid Javi Alcaraz Leon ning Marco Garcia Vaquero. Marco puhul oli üliäge veel see, et õhtul käisime vaatamas balletti "Luikede järv", kus ta orkestris mängis. Nii teadsime kõik, et kust need trometisoolod tulevad (eriti kuna selle balleti põhilise trompetisoolo mängis ta meile tunnis ette ka). 

No minu jaoks läks asi nii, et algse plaani järgi pidin ma linna avastama kogu selle aja, mil lapsed on tundides, kuid reaalselt istusin ma kogu aeg tundides ning kuulasin ja vaatasin, mida lastega tehti. Lihtsalt imeline oli näha, kuidas kümne minutiga  võis juurde õppida nii palju, et mäng muutub hoopis teistsuguseks. Väiksed asjad ja muudatused on ikka üliolulised. 

Samas kiitisd aga kõik õpetajad, et näha, et nende lastega on head tööd tehtud ning tase on väga kõrge. Üks õpetajatest küsis, et kus lapsed magistrit teha kavatsevad. Lapsed ei saanud aru, millest jutt käib. Õpetaja aga arvas, et nad on kõik juba bakas. Neist mõned lõpetavad küll gümnaasiumit, kuid enamus veelgi nooremad. Joosep näiteks on vaid 13-aastane. Seega - tase on kõrge! 

Kust tulevad trompetid? 

Mõne päeva pärast rongireisisime Valenciasse. Seal oli eriliseks kogemuseks, et saime näha, kust päriselt tulevad trompetid ehk et käisime Stomvi trompetitehases ekskursioonil. Taaskord täitsa eriline kogemus. 

Lapsi õpetas seal Pierre Badel. Joosepit lummas ta muidugi juba oma Harley Davidsoni särgiga. Õpetamisstiiliga muidugi ka. Laste jaoks igatahes taas kiirelt edasiviiv meistriklass. 

Arhitektuuri mõttes jäi Valencia mulle Madriidist rohkem meelde. Seal oli nagu niisama näha rohkem. Aga noh - tegelikult jäi mõlemas linnas ikka hiiglama palju kindlasti nägemata. 

Valencias käisime mere ääres ka ära. Ee ... see oli tuuline. Ja siis tuli liivatormi moodi asi ja vihma hakkas sadama ja ... no mina ujuma ei jõudnud. Mõni meist käis küll. 

Kuidas me Joosepiga Hispaaniasse kinni jäime

No selle kõige keskel jäi Joosep oma ID-kaardist ilma. Tellisin kaardid mõlemale lapsele enne reisi, sest need aegusid oktoobri lõpus. Passe ei tellinud, sest arvasin, et nii saan kiiremini. Kaardid jätsin kogu reisiks laste jätte, sest tahtsin, et nad ise vastutaksid. Aga ... no Joosep jäi kogu rahakotist ilma. Varastati? Kaotas? Kes seda pärast enam selgeks teeb. Eeldatavasti varastati. 

Kuna tulles keegi ühtegi dokumenti ei küsinud, siis arvasin, et saame koju tagasi samamoodi. Tegelikult ... Madriidist me lennukile ei saanud. 

Jah, algul oli šokk päris suur. Eriti kuna Mathias sai peale, nii et mul oli üks laps minuga Hispaanias ja teine üksinda lennukis. Ok, ta oli küll ülejäänud rühmaga, aga teadsin, et jõuavad keset ööd koju, kus kedagi pole ja ... 

Aga noh ... on, nagu on - hakkasime siis asju ajama! 

Esiteks läks tund aega, et lennujaamas üles leida see politseijaoskond, kus saame dokumentide varastamise avalduse teha. Seda avaldust läheb vaja ilmselt kindlustuses, sest keegi teine seda näha ei tahtnud. 

Samal ajal kõne saatkonda. Nad olid kell 13 kinni (helistasin reedel kl 14 paiku). Ok, see ei kõlanud hästi - tulemas oli nädalavahetus. Helistasin siis Välisministeeriumisse. Paluti saata kiri. Saatsin. Vaikus. Saime politseis avalduse tehtud, helistasin uuesti Välisministeeriumisse. Siis oli see kõne suunatud valvetelefonile. Nemad polnud mu kirjast midagi kuulnud ehk et päevane Välisministeeriumi inimene polnud meie infoga midagi edasi teinud. Valvetelefoni inimene sai aga varsti Madriidi saatkonna inimesed kätte. 

Saatkonnas sai vajalik inimene (ma ei tea, mis ta ametinimetus on) kohale tulla kell 20. 

See tähendas, et reisi lõpuks õppisin ära, kuidas meile ise kaardile metroopileteid juurde osta ja kuidas metrooga täitsa võõrasse kohta sõita. Jõudsime kohale. 

Reisiagent vaatas samal ajal juba meile ka uusi pileteid ning oli ootel, et piletid broneerida, kui on teada, millal uue dokumendi saame. 

Eesti saatkond Madriidis on mõnusas naabruses - üks firmapood ajab teist taga. No sellised, mille uksel  seisab turvamees-uksehoidja.  

Dokumentide tegemine läks ülikiiresti ja valutult. Enne tegime lennujaamas Joosepi passipildid ka ära. Politseijaoskonna kõrval oli selleks putka olemas. Neid pidi aga ka tänavatel olema. Kuna masin algul ütles, et esimesed pildid ilmselt ei kõlba, tegime ühed veel. Saatkonnas aga öeldi, et oluline, et nägu näha oleks. 

No ja oma uhke uue paberiga valisime hotelli ja metrootasime ennast sinna. Siis oli juba täitsa hea ja rahulik olla. Pizzatasime ja jõusaalitasime (kell 23 õhtul). Hotell oli muidugi selline, kus võiks palju raamatuid kirjutada. Neil oli seal täpselt selline laud, mida mul vaja on. Aga no piletid saime juba järgmiseks hommikuks Helsingisse, nii et hotelli väga pikalt nautida ei saanud. 

Milleks seda vaja oli?

Nüüd tuleb suure ringi miljoni euro küsimus - arvake ära, kas keegi tahtis järgmisel lennul mingit dokumenti näha????

Loomulikult mitte. 

Mõtlesime küll Joosepiga juba enne, et kui keegi nüüd dokumenti ei küsi, siis näitame neile kasvõi ise ja enne ära ei lähe, kui keegi Joosepi uut paberit vaatab. Aga ... noh läksime lihtsalt kiirelt peale ja ei teinud seda ...

Seega oli peas ikka korduvalt küsimus, et miks-miks-miks? 

Aga ... nagu paljud teist mulle muudkui kinnitasid - ju mul oli seda kogemust oma uute raamatute jaoks vaja. Nagu kõiki muidki kogemusi. 

Teiseks ka sellepärast, et laiendada enda piire ja uskuda oma võimekusse. Mõte sellest, et jääd grupist maha ja oled ühe alaealise lapsega üksinda võõral maal, kui teine alaealine laps on üksinda lennukis, tundub üks hirmsamaid asju, mis saab juhtuda. 

Ja see juhtus. 

Ja mitte midagi ei juhtunud. 

Päev hiljem olime meie ka kodus ja praeguseks  ... poleks nagu midagi olnudki. Nüüd tuleb veel kindlustusega asju ajada, aga ... hetkel on küll lihtsalt tunne ja teadmine, et saime taas hakkama olukorras, mis alles mõned päevad tagasi tundus maailma suurima katastroofina. 

Nii et täna on lihtsalt teadmine, et meie piirid on nüüd igal juhul taas laiemad. Samuti saime Joosepiga mõlemad korralikke õppetunde inimeste kohta meie ümber. Eks on ju nii, et keerulistel hetkedel tuleb välja, millised on inimesed sinu ümber ja mida sa neile päriselt tähendad. Nende uute teadmistega on väga hea edasi minna, sest nüüd on selgem, kellele ka edaspidi võib rohkem toetuda ja kellele mitte. 

Koju jõudes oli küll tunne, et tahaks julgelt öelda, et "viskasite mulle sellise takistuse ette, aga ... tulin välja! Mis järgmiseks?" ... aga siis täiendasin ikka oma mõtet, et: " ... kas see järgmiseks tuleb ... mõne aja pärast ... mitte veel!"

Seega - jätkame matka! 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Üle paarikümne aasta taas pillimänguga laval

Ma siis tegelen siin jätkuvalt sellega, et elust välja visata kõik see/need, kes/mis seal olema ei peaks ja vastu võtta kõik, mis/kes mu elus olema peaks ja seal olla tahaks. 

Muusikal on minu jaoks alati oluline roll olnud. 

Samas on mu ümber alati olnud neid, kes on minust paremad, seega ... ma olen enamasti mõelnud, et minust on muusikaks vähe. Vahel tuleb aga meelde, et on neid inimesi, kes ei oskagi noodikirja lugeda ning ei suuda ühestki pillist välja saada viisi, mida kuulevad või noodist loevad. No pidavat jah selliseid ka olema. 

Ja siis saan aru, et on tore küll ennast muudkui maha teha, aga ... mul on ikkagi lastemuusikakool läbi käidud ja päriselt mingid teadmised ja kogemused muusikas olemas. 

Täna oli aga lõpuks siis see päev, kus üle ma-ei-tea-mitme-aasta istusin koos teistega laval ja mängisin pilli. Julgen arvata, et päriselt on umbes paarkümmend aastat möödas, kui viimati sellises olukorras olin. 

Tegemist oli Vanalinnapäevade raames korraldatud Juunijämmiga, mida juhendas Krista Sildoja. Tema on ka üks esimesi, kelle juures ma rahvamuusikaga kokku puutusin, sest käisime koos õdedega tema rahvamuusikalaagris. Oh, see oli õudne, sest klassikalise muusikakoolilapsena tahtsin ma nooti. Kõige kohta. Ja rahvamuusikud ei tahtnud nooti anda, vaid tahtsid, et sa oma aju ja kõrvu kasutaksid. 

Ok, tegelikult on mul neist rahvamuusikalaagritest ikkagi ülihead mälestused ning palju asju, mida meenutada. Peast ja kellegi teise järgi mängimine oli lihtsalt minu jaoks keeruline. Ma lihtsalt polnud seda teinud. 

See on minu jaoks siiani väljakutse ... ja seda ägedam tänane kogemus taas oli, kuna igast otsast tuli muuta seda, mida enda kohta usun ning kasutada sõrmedes, ajus ja kogu ülejäänud kehas kohti, mida ma tavapäraselt ei kasuta. 

Pidevalt räägin lastele, et muusikaõpingud on kasulikud juba seetõttu, et nad arendavad teie ajus kohti, mida muud tavaõpingud ei arenda. Aga no peaks seda siis ka ise meeles ... 

Ehk siis - ma püüan nüüd järjest uskuda seda, et ma päriselt ka ise võin taas veidi muusikat teha. Midagigi. See on ikka niiiiiiii gigamega hea tunne! 

Vaatan veel, mis mu elust tuleb välja visata, aga muusikat tuleb igal juhul sellesse rohkem sisse visata. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Miks ma ennast BTSi pärast lõpurasedana tunnen ja miks sellega peab 2025.aastani tegelema?

Nüüd on siis käes see hetk, et kõik BTSi liikmed on sõjeväeteenistusse asunud. Fakt, mis eelmise aasta 14.oktoobril mulle veel midagi ei tähendanud, kuid 16.oktoobril juba šokeeris ja tänaseks tähendab, et olen ennast mitu kuud rasedana tundnud. 

Üle aasta aja kestnud suhe

BTSiga on minu teekond kestnud veidi üle aasta aja. Eesti k-pop saadiku Kristi soovitusel avasin 15.oktoobril 2022 Youtube´i, et vaadata kasvõi lihtsalt seda, et millist sünkroonsust jms on suure tööga võimalik saavutada. See oli mu viimane nädalavahetus majas, kus varem elasime. Lapsed olid isa juures, nii et sain mõnusalt nautida. 

Algas see asi siis nii: 

Ehk siis minu esimene BTSi hääl, mida kuulsin, oli blondeeritud tukaga gänsta J-Hope ehk selline tema, milllist ma kunagi hiljem enam näinud ei ole, sest pigem tundub ta hoopis selline ülisoe tüüp. Päris naljakas praegu mõelda. Esimesed lood aga "Mic drop" ja "Run BTS" ehk need, mis ka hiljem on suurteks lemmikuteks jäänud. 

Fakt on aga, et selle kontserdi vaatasin seal kohas ilmselt liikumatult ära, sest see oli lihtsalt nii teistsugune kõigest, mida varem olin näinud-kuulnud. Ja sealt edasi läks juba nii, et ... no igasugu mu sotsiaalmeedia jms näitavad nüüdseks väga palju k-popi. 

Jaanuaris ehk umbes 3 kuud pärast fännamise algust tunnistasin, et mul pole jätkuvalt õrna aimugi, mis on BTSi liikmete nimed ja kes on kes. Kõik olid ühte nägu. Sain teada, et küsimus on selles, et me eurooplastena pole harjunud aasialasi eristama ja see kõik on õpitav. Aju treenimise küsimus. 

No ja siis tuli 1.veebruaril see sama Busani kontsert kinodesse ja äkitselt seal samas saingi kõik nimed selgeks. Oi, küll ma olin uhke enda üle (ok, ma sain selgeks artistinimed, mitte neid päris Korea nimesid ... selleni pole ma siiani arenenud). Ja oma lemmiku sain sealt ka. See pole muutunud. 

Jäin BTSi rongile hiljaks? 

Kohe peale Busani kontserti saadeti aga mulle info, et: "See oli nende viimane kontsert!" 

Ahah - jah, täitsa minu moodi - leida midagi siis, kui seda enam pole. Õnneks mõne aja jooksul uudist täiendati ning tuligi välja, et BTSi liikmed lähevad järjest ajateenistusse ning seetõttu mõned aastad koos ei esine. Üsna kiiresti küll sai selgeks, et tegelikult ei tohiks see minu jaoks mingi suur takistus olla, sest tuli välja, et nad on tegutsenud juba u 10 aastat ehk siis loomingut on niiiiii palju, et mul on siiani tõsised mahajäämused selle avastamise teel. 

Aga see ei takistanud kurb olemast ... 

Eelmisel aastal läks sõjaväkke küll vaid üks liikmetest ja suurem osa alles käesoleval nädalal, kuid see raseduse tunne hakkas kohe pihta. Viimastel päevadel on aga lihtsalt intensiivistunud. 

Raseduse ootusärevus ja tegevuspiirangud

Tead seda tunnet raseduse lõpus, kus sa ei tea, mida võid teha? Ehk et teadmine, et ühel hetkel on kõik sinu elus täitsa teisiti ja sa ei tea veel, et kuidas see on. Sa ei tea, kas see on halb või hea. Sa ei tea, kuidas peaks täpsemalt selleks valmistuma. Kõige parem - sa ei tea, millal see kätte jõuab. 

See tähendab, et raseduse lõpus teed plaane nii, et ... ei saagi neid teha. Tead, et kõik on ebakindel ning võib muutuda. Kuna beebi võib sündida mõned nädalad enne tähtaega nii, et see on tegelikult normaalne, siis see viimane teadmatuse aeg algab ikka tükk aega enne tähtaega. Kui eriti hästi läheb, on sul mitu tähtaega, mis on teineteisest mitme nädala kaugusel, nii et mitu nädalat enne seda tähtaega mis on mitu nädalat enne teist tähtaega on kokku tükk aega. Kui läheb eriti hästi, siis sünnib beebi tegelikult mitu nädalat pärast viimast tähtaega, mis on mitu nädalat pärast seda tähtaega, mis oli mitu nädalat varem, seega ...

Ütleme nii, et see on MITU nädalat ootusärevust ja teadmatust, kus sa nagu tegutseda ei saa. Samas on see kõik sinu aeg, nii et kui kõik need nädalad kokku liidad, siis võib see olla kokku mitmed kuud. 

Ja nende kuude jooksul sa pole valmis vaid päeva kaupa, vaid tundide kaupa ... isegi minutite kaupa ... Ehk siis palju ärevust ja ootust ja valmisolekut. 

No vot see sama tunne mul on eriti viimasel ajal BTSiga seoses olnud. Või mul on olnud tunne, et nemad võiks nii tunda ...

Mulle tundub, et nemad võiks ennast rasedana tunda

Jõuamegi siis nüüd asja tuumani - BTS on juba praeguseks mitmeks mu tulevaseks raamatuks inspiratsiooni andnud. Mõne puhul saan seda tunnistada, mõne puhul tean ise, aga tundub, et avalikkuse ees ma seda öelda ei saa, sest teemad, mille ise juurde olen mõelnud, pole nendega seostatavad. 

See tähendab, et ma ei passi neid niisama oma sotsiaalmeedias, vaid ma inspireerun. See tähendab, et loon enda jaoks tegelasi, kes elavad edasi minu loomingus. See tähendab tihti, et mul on olemas peas mõtted, vestlused ja kujutised, mis ei pruugi päris inimestega üldse samad olla (hmm, kes meist teab, millised BTSi liikmed päriselt on??? Või üldse ka inimesed, kellega igapäevaselt kohtume? Kõik on tegelikult ju meie enda kujutlus neist inimestest.).

Seega on üha enam ja enam kerkinud üles see raseduse tunne, et nemadki on tegutsenud teadmisega, et ühel hetkel see kõik saab otsa, tuleb paus ja ei tea, kuidas kõik edasi läheb. Arvestades, kui võrratut ja samas kui erinevat muusikat nad viimase aasta jooksul kõik solistidena on pakkunud, siis tunnistan, et ma tõesti ootan huviga, kuidas see kõik 2025.aastal uuesti kokku kõlab. 

2025.a kontserdi klubi

Fakt on aga see, et ma siis olen ka nüüd selles "2025.a kontserdi klubis". Ehk et kui nad tagasi kokku tulevad ja otseloomulikult kohe tuuritama lähevad, siis ma otseloomulikult lähen ka kohe neid vaatama. 

Jah, siinkohal unustame ära kõik need faktid, mis selle vastu räägivad (alustades sellest, et ma olen nii lühike, et mul on suures massis jõle nõme kontserti jälgida, sest ma ei näe midagi ja mulle meeldivad kino-kontserdid seetõttu väga-väga). 

Tõenäosus pileteid saada ja see, et ma paarkümmend aastat ise üksinda väga kuhugi reisinud ei ole, on ka faktid, mis jääävad riiulisse. 

Kogu see teema on minu jaoks tõstatanud muidugi uue küsimuse - miks me fänname? Mis meis toimub? Loomulikult olen ma lapsepõlves kasvanud ruumis, mis oli "Meie Meelest" välja lõigatud Backstreet Boysi, N´Synci, Boyzone, Touche jt plakatitega tapetseeritud (fun fact on see, et kui Backstreet Boys autoraadiost tuleb, siis kõik mu lapsed oskavad kaasa laulda ... ja see pole kodune haridus).  

Kõik kogemused lähevad töösse

Kirjanikuna olen muidugi kõigist oma mõtetest ja emotsioonidest nii vaimustunud, sest ma tean, et panen need kõik oma loomingusse. Muusika, muusikud ja kogu see bändide teema on mu järgmistes noortermaanides "Meie megastaar", "Küllusemängud" ja veel üks uus sari, mida ... ma pole veel kirjutama hakanud (ja mul on vaja enne paar raamatut ära lõpetada ning siis luban endal sellele uuele sarjale mõelda). 

Ükski neist pole veel lõpetatud, sest mul on midagi endas puudu. Pean veel mingeid kogemusi ja elamusi saama. 

Kirjutamisega on muidugi järgmine takistus, et ma keelan endal mingeid laule, kontserte jms vaadata sellepärast, et need pole seotud selle teosega, mida kirjutan. No ja ... eks ikka peab takistama ennast nautimast, eks ole? Kes see teine siis seda teeb. 

Minu lugudega on muidugi ka see, et ma võin siin laiutada ja lubada, et mu tulevased teosed on nende artistidega seotud, kuid võimalik, et lugedes ei saagi mõne raamatu puhul üldse arugi, et kelle peas ma kirjutamise ajal olen elanud. Tahaks loota, et see ongi kirjandus ja kirjaniku töö. 

BTSi ei kuula!

Nii et ei, isegi praegu oma sotsiaalmeedias koos teistega poisse ära saates ei kuula ma BTSi, sest juba mõne aja pärast sukeldun päriselt nende loomingusse nii, nagu tegin seda "Sõbrad nii ei tee" kirjutamise ajal Terminaatori loominguga. Olgu, Termikat olen kogu oma elu enne ka kuulanud ja nende plakatid on muidugi ka magamistoa seinu katnud (lapsepõlves!), kuid ... mõte jääb jah samaks. 

Nüüd siis jääb üle oodata, et mis üllatust meile 13.juuniks ehk BTSi sünnipäevaks lubatakse (kui ma õigesti aru sain, siis selleks on uus laul purgis!). Seejärel aga juba - kohtumiseni 2025.a (kas see on piisav aeg, et nende eelmise 10 aasta ühislooming ja viimase aasta soololood ära tarbida?)

Kas sina oled k-popi maailma avastanud? Keda kuulad? Parimad lood ja artistid? Kuulamissoovitusi? Jaga julgelt siin postituse all huvitavat maailma ka teistega. 

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

50 päeva järgmise aastani - mida sa nendega peale hakkad?

Tänane avastus oli siis see, et järgmise aastani on 50 päeva. Täpselt. 

See on 50 korda, mil sulle hommikul 24 tundi kontole kantakse. See on 1440 minutit päevas ehk sel aastal veel 72 000 minutit!!!

See on 50 uut algust. See on 50 võimalust endale päeva lõpuks kiitvalt (mõtteliselt?) turjale patsutada. 

Samas on see võimalus 50 päeva niisama oodata, et 1.jaanuaril kõike alustada ... 

Millise tee sina valid? 

Fakt on see, et suured asjad juhtuvad planeerides. Ehk siis neid asju juhtutatakse (luuakse ise juhused). See on aktiivne tegevus, mitte passiivne ootamine. 

Oluline on ka uskumine - ehk et kui usud, et suuri asju saab alustada näiteks aasta algul või (ümmargusel) sünnipäeval vms märgilisel päeval, siis on raske muul ajal muutusi ette võtta. Või siis ka olemasolevatele teemadele hoogu anda. 

Kui aga usud, et suured asjad võivad alata igal hetkel, siis ... täna on sinu võimalus! Minu ka. 

Alles mõned nädalad tagasi kirjutasin, kuidas ma "Rahareede" kuulamise pärast plaanidest loobusin ja andsin alla mitmes endale seatud eesmärgis. Täna aga küsin endalt, et ...

Mida mina järgmise 50 päeva jooksul ära teen? 

• praegu on üks olulisemaid asju muidugi NaNoWriMo ehk kuu aega kestev kirjutamismaraton, mille jooksul tahan valmis saada uue noorteraamatu "Küllusemängud" käsikirja. Seda raamatut olen planeerinud 2015.aastast alates, seega on praegu iga kirjutatud lehekülg tohutu vabanemine. See on aga midagi väga teistsugust sellest, mida olen siiani kirjutanud, nii et ... eks näis, mida arvate, kui mu lookese enda kätte saate.  

• "See ei ole sina!" esimese tiraaži püüan ka läbi müüa juba selle aasta jooksul. See on siis raamat, mille tõttu sai minust 34 avaldatud raamatu autor. Siiani on teos ikka ülihästi vastu võetud ja see on lihtsalt imeline tunne. Kõik need kirjad, mida iga päev saan ... Te olete ikka armsad. Mul oli natuke ärevus ka seda raamatut välja anda, kuid praegu näen iga hetkega, et raamatut "See ei ole sina!" oli väga vaja.  

• kindlasti on plaanis kuulata veel palju head muusikat, käia laste kontsertidel, käia teiste laste kontsertidel (no kõik on ju kellegi lapsed) ja ... ise ka taaskord üha rohkem muusikat teha. Akordion ja klaver on siin vaikselt jupi kaupa juba menüüs, aga ... äkki-äkki saan varsti veel ühe vana sõbraga taastutvust teha. Viimasel ajal on energia läinud sellele, et olen nagu vaid pillilaste ema olnud, kuid muusika on ülimõnus ikka ka siis, kui ise seda teed. Ma pole kunagi mingil üliheal tasemel midagi mänginud, aga natuke ikka. Ja see on võimalik taastada. Tegelen.  

• kindlasti on plaanis veel mitmeid häid raamatuid lugeda. Kuigi loobusin plaanist sel aastal 75 raamatut läbi lugeda, siis 53 on praeguseks loetud ja see pole ka halb. Kindlasti tuleb aga juurde. Minu loetud raamatuid ja kokkuvõtteid näed siit: Mida Heli luges. 

• kindlasti on plaanis mitmed tegevused Heli Kirjastuse arendamiseks. Viimased aastad on töiselt veidi augus olnud, sest energia on eraelule läinud, kuid nüüdseks on see ilusti muutumas. Kirjastus vajab aga veidi poputamist ning sellega on plaanis kindlasti nüüd tegeleda. 

• veelgi rohkem on plaanis ka enda vaimsele ja füüsilisele tervisele tähelepanu pöörata. Olen viimasel ajal väga vajalikke samme neil teemadel ette võtnud. Mõnigi vajas lihtsalt eelnevalt arusaama, et mul on neid vaja. Seega ma ei saanud neid samme teha enne, kui jõudsin arusaamiseni, et neid on vaja.  

• sel aastal on mul ees veel 8 lastevaba päeva, mil lapsed on isa juures. Kindlasti tuleb välja mõelda, kuidas need kasulikult ära sisustada nii, et iga päeva õhtul võiks tehtuga rahul olla.  

• "Näljamängude" uus film mahub ka kindlasti plaanidesse. Sellest raamatust "Laululindude ja madude ballaad", mille järgi film tehtud on, ma eriti vaimustunud polnud, aga kinos juba treilerit nähes teadsin, et film mulle meeldib. Kino osas muidugi ootan muudkui, et minu kirjastatud "Idee sinust" film ka kinodesse jõuaks, aga ma praegu veel ei tea, et millal see juhtub.

• kuna ma jätkuvalt püüan ühel hetkel Eesti laenutatuimaks kirjanikuks saada, siis tegelen ka sellega, et lugejad raamatukogudes rohkem mu raamatuteni jõuaks ja neid laenutaks. Veel 50 päeva on ka seda aega, mil lähevad kirja laenutused, mida arvestatakse järgmisel aastal avaldatavas laenutuste edetabelis (sul on võimalik sellele kaasa aidata, kui ka enda raamatukogust minu raamatuid laenutad! Aitäh!).   

Tegelikult mul on ikka mitmeid eesmärke veel, aga mitmed neist hõlmavad teisi inimesi või eraelulist infot, seega nendest ei räägi. 

Igatahes - 50 päeva on PALJU aega raisata! Seega kindlasti mitte pole mul plaanis oodata, et asjadega alustada 1.jaanuaril 

Samas on 50 päeva PALJU aega, millega midagi veel korda saata. 

Jaga minuga kommentaarides, mida sina kavatsed teha 50 päevaga ehk 72 000 minutiga, mis sulle sel aastal veel ajakontole kantakse?

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.