Täna oli ajalooline päev - mu lastel oli esimene nende iseoma kontsert!
Ehk siis Mathias, Joosep ja Maria sisustasid kolmekesi terve kontserdi Pärnu-Jaagupi kirikus.
Kui Epp peaaegu pool aastat tagasi tuli jutuga, et koguduse aastapäeva tähistamiseks võiks minu lapsed esinema kutsuda, oli see ehmatav, aga üligigamega äge idee. Sel hetkel ei tundunud veel väga realistlik, aga ... meile kõigile meeldis see mõte väga.
Täna aga oli nii, et see sai teoks!
Lapsi saatis ikka imeline klaverisaatja Meeli Ots. Lood õpetasid lastele selgeks õpetajad Neeme Ots ja Vahur Vurm. Suur-suur tänu teile kõigile selle eest!
Minu jaoks oli see aga märgiline päev, kuna olen lapsi aastaid motiveerinud sellega, et "ühel päeval ... kunagi ... saate õpitut kasutada ja selle eest tasustatud saada." Neid jutte läheb eriti vaja siis, kui laste hinnangul kõik sõbrad teevad mingeid lõbusaid tegevusi, aga neil on vaja järgmisesse õhtusesse proovi või nädalavahetusel toimuvale esinemisele vms minna. Rääkimata sellest, et koolipäevad ise on nende laste jaoks tavapärasest hulga pikemad.
Täna aga said lapsed ise näha, et nende tööl on päriselt ka tulemus ning et ... ma polegi neile aastaid valetanud.
Nüüd on aga nii, et iga järgmine kontsert on juba ... järgmine! Need saavad aga tulla, sest esimene oli ära!
Aitäh kõigile, kes kuulama tulite ning sellega esimese kontserdi toimumise lastele meeldejäävaks kogemuseks tegite!
***
Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 10a ja 6a).
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
Viimasel ajal on mu poiste aeg kulunud marssimisele. No et õpivad seda. Õpivad õigesti marssima ning õpivad üheskoos seda tegema.
Kui lapsed on jälle mitu-mitu tundi teiste noorte kotkaste ja kodutütardega marssimas olnud, siis mõtlen ikka, et kuidas on võimalik, et osad inimesed ei saa noorte inimestega hakkama, teised aga lasevad neil tunde ... kõndida.
Täna aga tuli Joosepil rivist välja hüpata, et kiiresti Parim Noor Instrumentalist eelvoorus osaleda. Tulemuseks 2.koht ning pääs finaali.
Ja ... lavalt maha tulles kohe noorte kotkaste välivorm uuesti selga ja taas marssima. Sellist korraks lavale jooksmist pole meil siin varem olnud. Seekord aga jooksid lihtsalt ajad niiviisi kokku.
Transpordiülem olin ikka mina. Taas.
***
Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 10a ja 6a).
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
Selle koolivaheaja lõpetuseks võib meie pere kergendusega ohata, et "jess, kõik on Eestis!"
Nimelt veetsime seekord trompetilastega koolivaheaja Hispaanias - Madriidis ja Valencias. Kõigile meist ei lõppenud reis aga selliselt, nagu planeeritud ja saime ikka veel päris korraliku seikluse osaliseks.
Õppetunnid parimatelt
Oluline osa sel retkel oli muidugi, et lapsed said õppetunde parimate trompetimängijate käest. Madriidis õpetasid neid Javi Alcaraz Leon ning Marco Garcia Vaquero. Marco puhul oli üliäge veel see, et õhtul käisime vaatamas balletti "Luikede järv", kus ta orkestris mängis. Nii teadsime kõik, et kust need trometisoolod tulevad (eriti kuna selle balleti põhilise trompetisoolo mängis ta meile tunnis ette ka).
No minu jaoks läks asi nii, et algse plaani järgi pidin ma linna avastama kogu selle aja, mil lapsed on tundides, kuid reaalselt istusin ma kogu aeg tundides ning kuulasin ja vaatasin, mida lastega tehti. Lihtsalt imeline oli näha, kuidas kümne minutiga võis juurde õppida nii palju, et mäng muutub hoopis teistsuguseks. Väiksed asjad ja muudatused on ikka üliolulised.
Samas kiitisd aga kõik õpetajad, et näha, et nende lastega on head tööd tehtud ning tase on väga kõrge. Üks õpetajatest küsis, et kus lapsed magistrit teha kavatsevad. Lapsed ei saanud aru, millest jutt käib. Õpetaja aga arvas, et nad on kõik juba bakas. Neist mõned lõpetavad küll gümnaasiumit, kuid enamus veelgi nooremad. Joosep näiteks on vaid 13-aastane. Seega - tase on kõrge!
Kust tulevad trompetid?
Mõne päeva pärast rongireisisime Valenciasse. Seal oli eriliseks kogemuseks, et saime näha, kust päriselt tulevad trompetid ehk et käisime Stomvi trompetitehases ekskursioonil. Taaskord täitsa eriline kogemus.
Lapsi õpetas seal Pierre Badel. Joosepit lummas ta muidugi juba oma Harley Davidsoni särgiga. Õpetamisstiiliga muidugi ka. Laste jaoks igatahes taas kiirelt edasiviiv meistriklass.
Arhitektuuri mõttes jäi Valencia mulle Madriidist rohkem meelde. Seal oli nagu niisama näha rohkem. Aga noh - tegelikult jäi mõlemas linnas ikka hiiglama palju kindlasti nägemata.
Valencias käisime mere ääres ka ära. Ee ... see oli tuuline. Ja siis tuli liivatormi moodi asi ja vihma hakkas sadama ja ... no mina ujuma ei jõudnud. Mõni meist käis küll.
Kuidas me Joosepiga Hispaaniasse kinni jäime
No selle kõige keskel jäi Joosep oma ID-kaardist ilma. Tellisin kaardid mõlemale lapsele enne reisi, sest need aegusid oktoobri lõpus. Passe ei tellinud, sest arvasin, et nii saan kiiremini. Kaardid jätsin kogu reisiks laste jätte, sest tahtsin, et nad ise vastutaksid. Aga ... no Joosep jäi kogu rahakotist ilma. Varastati? Kaotas? Kes seda pärast enam selgeks teeb. Eeldatavasti varastati.
Kuna tulles keegi ühtegi dokumenti ei küsinud, siis arvasin, et saame koju tagasi samamoodi. Tegelikult ... Madriidist me lennukile ei saanud.
Jah, algul oli šokk päris suur. Eriti kuna Mathias sai peale, nii et mul oli üks laps minuga Hispaanias ja teine üksinda lennukis. Ok, ta oli küll ülejäänud rühmaga, aga teadsin, et jõuavad keset ööd koju, kus kedagi pole ja ...
Aga noh ... on, nagu on - hakkasime siis asju ajama!
Esiteks läks tund aega, et lennujaamas üles leida see politseijaoskond, kus saame dokumentide varastamise avalduse teha. Seda avaldust läheb vaja ilmselt kindlustuses, sest keegi teine seda näha ei tahtnud.
Samal ajal kõne saatkonda. Nad olid kell 13 kinni (helistasin reedel kl 14 paiku). Ok, see ei kõlanud hästi - tulemas oli nädalavahetus. Helistasin siis Välisministeeriumisse. Paluti saata kiri. Saatsin. Vaikus. Saime politseis avalduse tehtud, helistasin uuesti Välisministeeriumisse. Siis oli see kõne suunatud valvetelefonile. Nemad polnud mu kirjast midagi kuulnud ehk et päevane Välisministeeriumi inimene polnud meie infoga midagi edasi teinud. Valvetelefoni inimene sai aga varsti Madriidi saatkonna inimesed kätte.
Saatkonnas sai vajalik inimene (ma ei tea, mis ta ametinimetus on) kohale tulla kell 20.
See tähendas, et reisi lõpuks õppisin ära, kuidas meile ise kaardile metroopileteid juurde osta ja kuidas metrooga täitsa võõrasse kohta sõita. Jõudsime kohale.
Reisiagent vaatas samal ajal juba meile ka uusi pileteid ning oli ootel, et piletid broneerida, kui on teada, millal uue dokumendi saame.
Eesti saatkond Madriidis on mõnusas naabruses - üks firmapood ajab teist taga. No sellised, mille uksel seisab turvamees-uksehoidja.
Dokumentide tegemine läks ülikiiresti ja valutult. Enne tegime lennujaamas Joosepi passipildid ka ära. Politseijaoskonna kõrval oli selleks putka olemas. Neid pidi aga ka tänavatel olema. Kuna masin algul ütles, et esimesed pildid ilmselt ei kõlba, tegime ühed veel. Saatkonnas aga öeldi, et oluline, et nägu näha oleks.
No ja oma uhke uue paberiga valisime hotelli ja metrootasime ennast sinna. Siis oli juba täitsa hea ja rahulik olla. Pizzatasime ja jõusaalitasime (kell 23 õhtul). Hotell oli muidugi selline, kus võiks palju raamatuid kirjutada. Neil oli seal täpselt selline laud, mida mul vaja on. Aga no piletid saime juba järgmiseks hommikuks Helsingisse, nii et hotelli väga pikalt nautida ei saanud.
Milleks seda vaja oli?
Nüüd tuleb suure ringi miljoni euro küsimus - arvake ära, kas keegi tahtis järgmisel lennul mingit dokumenti näha????
Loomulikult mitte.
Mõtlesime küll Joosepiga juba enne, et kui keegi nüüd dokumenti ei küsi, siis näitame neile kasvõi ise ja enne ära ei lähe, kui keegi Joosepi uut paberit vaatab. Aga ... noh läksime lihtsalt kiirelt peale ja ei teinud seda ...
Seega oli peas ikka korduvalt küsimus, et miks-miks-miks?
Aga ... nagu paljud teist mulle muudkui kinnitasid - ju mul oli seda kogemust oma uute raamatute jaoks vaja. Nagu kõiki muidki kogemusi.
Teiseks ka sellepärast, et laiendada enda piire ja uskuda oma võimekusse. Mõte sellest, et jääd grupist maha ja oled ühe alaealise lapsega üksinda võõral maal, kui teine alaealine laps on üksinda lennukis, tundub üks hirmsamaid asju, mis saab juhtuda.
Ja see juhtus.
Ja mitte midagi ei juhtunud.
Päev hiljem olime meie ka kodus ja praeguseks ... poleks nagu midagi olnudki. Nüüd tuleb veel kindlustusega asju ajada, aga ... hetkel on küll lihtsalt tunne ja teadmine, et saime taas hakkama olukorras, mis alles mõned päevad tagasi tundus maailma suurima katastroofina.
Nii et täna on lihtsalt teadmine, et meie piirid on nüüd igal juhul taas laiemad. Samuti saime Joosepiga mõlemad korralikke õppetunde inimeste kohta meie ümber. Eks on ju nii, et keerulistel hetkedel tuleb välja, millised on inimesed sinu ümber ja mida sa neile päriselt tähendad. Nende uute teadmistega on väga hea edasi minna, sest nüüd on selgem, kellele ka edaspidi võib rohkem toetuda ja kellele mitte.
Koju jõudes oli küll tunne, et tahaks julgelt öelda, et "viskasite mulle sellise takistuse ette, aga ... tulin välja! Mis järgmiseks?" ... aga siis täiendasin ikka oma mõtet, et: " ... kas see järgmiseks tuleb ... mõne aja pärast ... mitte veel!"
Seega - jätkame matka!
***
Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 6a).
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
Ma siis tegelen siin jätkuvalt sellega, et elust välja visata kõik see/need, kes/mis seal olema ei peaks ja vastu võtta kõik, mis/kes mu elus olema peaks ja seal olla tahaks.
Muusikal on minu jaoks alati oluline roll olnud.
Samas on mu ümber alati olnud neid, kes on minust paremad, seega ... ma olen enamasti mõelnud, et minust on muusikaks vähe. Vahel tuleb aga meelde, et on neid inimesi, kes ei oskagi noodikirja lugeda ning ei suuda ühestki pillist välja saada viisi, mida kuulevad või noodist loevad. No pidavat jah selliseid ka olema.
Ja siis saan aru, et on tore küll ennast muudkui maha teha, aga ... mul on ikkagi lastemuusikakool läbi käidud ja päriselt mingid teadmised ja kogemused muusikas olemas.
Täna oli aga lõpuks siis see päev, kus üle ma-ei-tea-mitme-aasta istusin koos teistega laval ja mängisin pilli. Julgen arvata, et päriselt on umbes paarkümmend aastat möödas, kui viimati sellises olukorras olin.
Tegemist oli Vanalinnapäevade raames korraldatud Juunijämmiga, mida juhendas Krista Sildoja. Tema on ka üks esimesi, kelle juures ma rahvamuusikaga kokku puutusin, sest käisime koos õdedega tema rahvamuusikalaagris. Oh, see oli õudne, sest klassikalise muusikakoolilapsena tahtsin ma nooti. Kõige kohta. Ja rahvamuusikud ei tahtnud nooti anda, vaid tahtsid, et sa oma aju ja kõrvu kasutaksid.
Ok, tegelikult on mul neist rahvamuusikalaagritest ikkagi ülihead mälestused ning palju asju, mida meenutada. Peast ja kellegi teise järgi mängimine oli lihtsalt minu jaoks keeruline. Ma lihtsalt polnud seda teinud.
See on minu jaoks siiani väljakutse ... ja seda ägedam tänane kogemus taas oli, kuna igast otsast tuli muuta seda, mida enda kohta usun ning kasutada sõrmedes, ajus ja kogu ülejäänud kehas kohti, mida ma tavapäraselt ei kasuta.
Pidevalt räägin lastele, et muusikaõpingud on kasulikud juba seetõttu, et nad arendavad teie ajus kohti, mida muud tavaõpingud ei arenda. Aga no peaks seda siis ka ise meeles ...
Ehk siis - ma püüan nüüd järjest uskuda seda, et ma päriselt ka ise võin taas veidi muusikat teha. Midagigi. See on ikka niiiiiiii gigamega hea tunne!
Vaatan veel, mis mu elust tuleb välja visata, aga muusikat tuleb igal juhul sellesse rohkem sisse visata.
***
Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
Nüüd on siis käes see hetk, et kõik BTSi liikmed on sõjeväeteenistusse asunud. Fakt, mis eelmise aasta 14.oktoobril mulle veel midagi ei tähendanud, kuid 16.oktoobril juba šokeeris ja tänaseks tähendab, et olen ennast mitu kuud rasedana tundnud.
Üle aasta aja kestnud suhe
BTSiga on minu teekond kestnud veidi üle aasta aja. Eesti k-pop saadiku Kristi soovitusel avasin 15.oktoobril 2022 Youtube´i, et vaadata kasvõi lihtsalt seda, et millist sünkroonsust jms on suure tööga võimalik saavutada. See oli mu viimane nädalavahetus majas, kus varem elasime. Lapsed olid isa juures, nii et sain mõnusalt nautida.
Algas see asi siis nii:
Ehk siis minu esimene BTSi hääl, mida kuulsin, oli blondeeritud tukaga gänsta J-Hope ehk selline tema, milllist ma kunagi hiljem enam näinud ei ole, sest pigem tundub ta hoopis selline ülisoe tüüp. Päris naljakas praegu mõelda. Esimesed lood aga "Mic drop" ja "Run BTS" ehk need, mis ka hiljem on suurteks lemmikuteks jäänud.
Fakt on aga, et selle kontserdi vaatasin seal kohas ilmselt liikumatult ära, sest see oli lihtsalt nii teistsugune kõigest, mida varem olin näinud-kuulnud. Ja sealt edasi läks juba nii, et ... no igasugu mu sotsiaalmeedia jms näitavad nüüdseks väga palju k-popi.
Jaanuaris ehk umbes 3 kuud pärast fännamise algust tunnistasin, et mul pole jätkuvalt õrna aimugi, mis on BTSi liikmete nimed ja kes on kes. Kõik olid ühte nägu. Sain teada, et küsimus on selles, et me eurooplastena pole harjunud aasialasi eristama ja see kõik on õpitav. Aju treenimise küsimus.
No ja siis tuli 1.veebruaril see sama Busani kontsert kinodesse ja äkitselt seal samas saingi kõik nimed selgeks. Oi, küll ma olin uhke enda üle (ok, ma sain selgeks artistinimed, mitte neid päris Korea nimesid ... selleni pole ma siiani arenenud). Ja oma lemmiku sain sealt ka. See pole muutunud.
Jäin BTSi rongile hiljaks?
Kohe peale Busani kontserti saadeti aga mulle info, et: "See oli nende viimane kontsert!"
Ahah - jah, täitsa minu moodi - leida midagi siis, kui seda enam pole. Õnneks mõne aja jooksul uudist täiendati ning tuligi välja, et BTSi liikmed lähevad järjest ajateenistusse ning seetõttu mõned aastad koos ei esine. Üsna kiiresti küll sai selgeks, et tegelikult ei tohiks see minu jaoks mingi suur takistus olla, sest tuli välja, et nad on tegutsenud juba u 10 aastat ehk siis loomingut on niiiiii palju, et mul on siiani tõsised mahajäämused selle avastamise teel.
Aga see ei takistanud kurb olemast ...
Eelmisel aastal läks sõjaväkke küll vaid üks liikmetest ja suurem osa alles käesoleval nädalal, kuid see raseduse tunne hakkas kohe pihta. Viimastel päevadel on aga lihtsalt intensiivistunud.
Raseduse ootusärevus ja tegevuspiirangud
Tead seda tunnet raseduse lõpus, kus sa ei tea, mida võid teha? Ehk et teadmine, et ühel hetkel on kõik sinu elus täitsa teisiti ja sa ei tea veel, et kuidas see on. Sa ei tea, kas see on halb või hea. Sa ei tea, kuidas peaks täpsemalt selleks valmistuma. Kõige parem - sa ei tea, millal see kätte jõuab.
See tähendab, et raseduse lõpus teed plaane nii, et ... ei saagi neid teha. Tead, et kõik on ebakindel ning võib muutuda. Kuna beebi võib sündida mõned nädalad enne tähtaega nii, et see on tegelikult normaalne, siis see viimane teadmatuse aeg algab ikka tükk aega enne tähtaega. Kui eriti hästi läheb, on sul mitu tähtaega, mis on teineteisest mitme nädala kaugusel, nii et mitu nädalat enne seda tähtaega mis on mitu nädalat enne teist tähtaega on kokku tükk aega. Kui läheb eriti hästi, siis sünnib beebi tegelikult mitu nädalat pärast viimast tähtaega, mis on mitu nädalat pärast seda tähtaega, mis oli mitu nädalat varem, seega ...
Ütleme nii, et see on MITU nädalat ootusärevust ja teadmatust, kus sa nagu tegutseda ei saa. Samas on see kõik sinu aeg, nii et kui kõik need nädalad kokku liidad, siis võib see olla kokku mitmed kuud.
Ja nende kuude jooksul sa pole valmis vaid päeva kaupa, vaid tundide kaupa ... isegi minutite kaupa ... Ehk siis palju ärevust ja ootust ja valmisolekut.
No vot see sama tunne mul on eriti viimasel ajal BTSiga seoses olnud. Või mul on olnud tunne, et nemad võiks nii tunda ...
Mulle tundub, et nemad võiks ennast rasedana tunda
Jõuamegi siis nüüd asja tuumani - BTS on juba praeguseks mitmeks mu tulevaseks raamatuks inspiratsiooni andnud. Mõne puhul saan seda tunnistada, mõne puhul tean ise, aga tundub, et avalikkuse ees ma seda öelda ei saa, sest teemad, mille ise juurde olen mõelnud, pole nendega seostatavad.
See tähendab, et ma ei passi neid niisama oma sotsiaalmeedias, vaid ma inspireerun. See tähendab, et loon enda jaoks tegelasi, kes elavad edasi minu loomingus. See tähendab tihti, et mul on olemas peas mõtted, vestlused ja kujutised, mis ei pruugi päris inimestega üldse samad olla (hmm, kes meist teab, millised BTSi liikmed päriselt on??? Või üldse ka inimesed, kellega igapäevaselt kohtume? Kõik on tegelikult ju meie enda kujutlus neist inimestest.).
Seega on üha enam ja enam kerkinud üles see raseduse tunne, et nemadki on tegutsenud teadmisega, et ühel hetkel see kõik saab otsa, tuleb paus ja ei tea, kuidas kõik edasi läheb. Arvestades, kui võrratut ja samas kui erinevat muusikat nad viimase aasta jooksul kõik solistidena on pakkunud, siis tunnistan, et ma tõesti ootan huviga, kuidas see kõik 2025.aastal uuesti kokku kõlab.
2025.a kontserdi klubi
Fakt on aga see, et ma siis olen ka nüüd selles "2025.a kontserdi klubis". Ehk et kui nad tagasi kokku tulevad ja otseloomulikult kohe tuuritama lähevad, siis ma otseloomulikult lähen ka kohe neid vaatama.
Jah, siinkohal unustame ära kõik need faktid, mis selle vastu räägivad (alustades sellest, et ma olen nii lühike, et mul on suures massis jõle nõme kontserti jälgida, sest ma ei näe midagi ja mulle meeldivad kino-kontserdid seetõttu väga-väga).
Tõenäosus pileteid saada ja see, et ma paarkümmend aastat ise üksinda väga kuhugi reisinud ei ole, on ka faktid, mis jääävad riiulisse.
Kogu see teema on minu jaoks tõstatanud muidugi uue küsimuse - miks me fänname? Mis meis toimub? Loomulikult olen ma lapsepõlves kasvanud ruumis, mis oli "Meie Meelest" välja lõigatud Backstreet Boysi, N´Synci, Boyzone, Touche jt plakatitega tapetseeritud (fun fact on see, et kui Backstreet Boys autoraadiost tuleb, siis kõik mu lapsed oskavad kaasa laulda ... ja see pole kodune haridus).
Kõik kogemused lähevad töösse
Kirjanikuna olen muidugi kõigist oma mõtetest ja emotsioonidest nii vaimustunud, sest ma tean, et panen need kõik oma loomingusse. Muusika, muusikud ja kogu see bändide teema on mu järgmistes noortermaanides "Meie megastaar", "Küllusemängud" ja veel üks uus sari, mida ... ma pole veel kirjutama hakanud (ja mul on vaja enne paar raamatut ära lõpetada ning siis luban endal sellele uuele sarjale mõelda).
Ükski neist pole veel lõpetatud, sest mul on midagi endas puudu. Pean veel mingeid kogemusi ja elamusi saama.
Kirjutamisega on muidugi järgmine takistus, et ma keelan endal mingeid laule, kontserte jms vaadata sellepärast, et need pole seotud selle teosega, mida kirjutan. No ja ... eks ikka peab takistama ennast nautimast, eks ole? Kes see teine siis seda teeb.
Minu lugudega on muidugi ka see, et ma võin siin laiutada ja lubada, et mu tulevased teosed on nende artistidega seotud, kuid võimalik, et lugedes ei saagi mõne raamatu puhul üldse arugi, et kelle peas ma kirjutamise ajal olen elanud. Tahaks loota, et see ongi kirjandus ja kirjaniku töö.
BTSi ei kuula!
Nii et ei, isegi praegu oma sotsiaalmeedias koos teistega poisse ära saates ei kuula ma BTSi, sest juba mõne aja pärast sukeldun päriselt nende loomingusse nii, nagu tegin seda "Sõbrad nii ei tee" kirjutamise ajal Terminaatori loominguga. Olgu, Termikat olen kogu oma elu enne ka kuulanud ja nende plakatid on muidugi ka magamistoa seinu katnud (lapsepõlves!), kuid ... mõte jääb jah samaks.
Nüüd siis jääb üle oodata, et mis üllatust meile 13.juuniks ehk BTSi sünnipäevaks lubatakse (kui ma õigesti aru sain, siis selleks on uus laul purgis!). Seejärel aga juba - kohtumiseni 2025.a (kas see on piisav aeg, et nende eelmise 10 aasta ühislooming ja viimase aasta soololood ära tarbida?)
Kas sina oled k-popi maailma avastanud? Keda kuulad? Parimad lood ja artistid? Kuulamissoovitusi? Jaga julgelt siin postituse all huvitavat maailma ka teistega.
***
Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
Tänane avastus oli siis see, et järgmise aastani on 50 päeva. Täpselt.
See on 50 korda, mil sulle hommikul 24 tundi kontole kantakse. See on 1440 minutit päevas ehk sel aastal veel 72 000 minutit!!!
See on 50 uut algust. See on 50 võimalust endale päeva lõpuks kiitvalt (mõtteliselt?) turjale patsutada.
Samas on see võimalus 50 päeva niisama oodata, et 1.jaanuaril kõike alustada ...
Millise tee sina valid?
Fakt on see, et suured asjad juhtuvad planeerides. Ehk siis neid asju juhtutatakse (luuakse ise juhused). See on aktiivne tegevus, mitte passiivne ootamine.
Oluline on ka uskumine - ehk et kui usud, et suuri asju saab alustada näiteks aasta algul või (ümmargusel) sünnipäeval vms märgilisel päeval, siis on raske muul ajal muutusi ette võtta. Või siis ka olemasolevatele teemadele hoogu anda.
Kui aga usud, et suured asjad võivad alata igal hetkel, siis ... täna on sinu võimalus! Minu ka.
praegu on üks olulisemaid asju muidugi NaNoWriMo ehk kuu aega kestev kirjutamismaraton, mille jooksul tahan valmis saada uue noorteraamatu "Küllusemängud" käsikirja. Seda raamatut olen planeerinud 2015.aastast alates, seega on praegu iga kirjutatud lehekülg tohutu vabanemine. See on aga midagi väga teistsugust sellest, mida olen siiani kirjutanud, nii et ... eks näis, mida arvate, kui mu lookese enda kätte saate.
"See ei ole sina!" esimese tiraaži püüan ka läbi müüa juba selle aasta jooksul. See on siis raamat, mille tõttu sai minust 34 avaldatud raamatu autor. Siiani on teos ikka ülihästi vastu võetud ja see on lihtsalt imeline tunne. Kõik need kirjad, mida iga päev saan ... Te olete ikka armsad. Mul oli natuke ärevus ka seda raamatut välja anda, kuid praegu näen iga hetkega, et raamatut "See ei ole sina!" oli väga vaja.
kindlasti on plaanis kuulata veel palju head muusikat, käia laste kontsertidel, käia teiste laste kontsertidel (no kõik on ju kellegi lapsed) ja ... ise ka taaskord üha rohkem muusikat teha. Akordion ja klaver on siin vaikselt jupi kaupa juba menüüs, aga ... äkki-äkki saan varsti veel ühe vana sõbraga taastutvust teha. Viimasel ajal on energia läinud sellele, et olen nagu vaid pillilaste ema olnud, kuid muusika on ülimõnus ikka ka siis, kui ise seda teed. Ma pole kunagi mingil üliheal tasemel midagi mänginud, aga natuke ikka. Ja see on võimalik taastada. Tegelen.
kindlasti on plaanis veel mitmeid häid raamatuid lugeda. Kuigi loobusin plaanist sel aastal 75 raamatut läbi lugeda, siis 53 on praeguseks loetud ja see pole ka halb. Kindlasti tuleb aga juurde. Minu loetud raamatuid ja kokkuvõtteid näed siit: Mida Heli luges.
kindlasti on plaanis mitmed tegevused Heli Kirjastuse arendamiseks. Viimased aastad on töiselt veidi augus olnud, sest energia on eraelule läinud, kuid nüüdseks on see ilusti muutumas. Kirjastus vajab aga veidi poputamist ning sellega on plaanis kindlasti nüüd tegeleda.
veelgi rohkem on plaanis ka enda vaimsele ja füüsilisele tervisele tähelepanu pöörata. Olen viimasel ajal väga vajalikke samme neil teemadel ette võtnud. Mõnigi vajas lihtsalt eelnevalt arusaama, et mul on neid vaja. Seega ma ei saanud neid samme teha enne, kui jõudsin arusaamiseni, et neid on vaja.
sel aastal on mul ees veel 8 lastevaba päeva, mil lapsed on isa juures. Kindlasti tuleb välja mõelda, kuidas need kasulikult ära sisustada nii, et iga päeva õhtul võiks tehtuga rahul olla.
"Näljamängude" uus film mahub ka kindlasti plaanidesse. Sellest raamatust "Laululindude ja madude ballaad", mille järgi film tehtud on, ma eriti vaimustunud polnud, aga kinos juba treilerit nähes teadsin, et film mulle meeldib. Kino osas muidugi ootan muudkui, et minu kirjastatud "Idee sinust" film ka kinodesse jõuaks, aga ma praegu veel ei tea, et millal see juhtub.
kuna ma jätkuvalt püüan ühel hetkel Eesti laenutatuimaks kirjanikuks saada, siis tegelen ka sellega, et lugejad raamatukogudes rohkem mu raamatuteni jõuaks ja neid laenutaks. Veel 50 päeva on ka seda aega, mil lähevad kirja laenutused, mida arvestatakse järgmisel aastal avaldatavas laenutuste edetabelis (sul on võimalik sellele kaasa aidata, kui ka enda raamatukogust minu raamatuid laenutad! Aitäh!).
Tegelikult mul on ikka mitmeid eesmärke veel, aga mitmed neist hõlmavad teisi inimesi või eraelulist infot, seega nendest ei räägi.
Igatahes - 50 päeva on PALJU aega raisata! Seega kindlasti mitte pole mul plaanis oodata, et asjadega alustada 1.jaanuaril
Samas on 50 päeva PALJU aega, millega midagi veel korda saata.
Jaga minuga kommentaarides, mida sina kavatsed teha 50 päevaga ehk 72 000 minutiga, mis sulle sel aastal veel ajakontole kantakse?
***
Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
Nägin siis lõpuks ka selle ära, et kuidas mu lapsed laval ja enne sinna jõudmist närvi saab ajada. Jah, see on mõne puhul neist midagi erilist.
Nädalavahetusel toimus taaskor Halinga Puhkpillifestival. Põhimõtteliselt võib öelda, et see on üritust, millelt 6 aastat tagasi meie teekond Tallinnasse ja tõsisema muusika poole algas, sest selle ürituse järel oli esimene kord, kui poiste praegune õpetaja Mathiase eelduste kohta esimesed positiivsed sõnad ütles (hoolimata sellest, et esimest korda laagris ööbinud (=mitte maganud) Mathias kontserdi ajal suure trummi kõrval magas ja õpetaja torkimise peale oma mõned üksikud noodid vahepeal ära mängis ... ja eeldus, et kõva muusikaga saad magada, on ilmselt trompetimängija jaoks tõesti oluline ...).
Nende aastate (ja eriti viimase aasta jooksul) on mu lapsed esinenud igasugustel lavadel ja igasugustes koosseisudes. Niisama kontsertidel, konkurssidel jne. Olen korduvalt neid lavale minemas näinud. Aga seekord ...
See oli esimene kord nende aastate jooksul, kus kuulsin poistelt, et neil käed ja jalad värisesid. Lood tulid ka muidugi vastavalt välja. Kuigi ikkagi oli ilus kuulata, siis me ise teame, kui ... mitte hästi need tegelikult välja tulid.
Mis siis teisiti oli?
Need olid siis kodulava rõõmud.
Üks lastest ütles, et see koht oli nii suur ja sellepärast ajas närvi. Hmm ... tegemist oli Pärnu-Jaagupi rahvamajaga, kus inimesed istusid peaaegu esinejatega koos.
Pärast lapsega pikemalt rääkides saimegi aru, et asi oligi selles, et muidu esinevad nad enamasti lavadel, kus rahvas on kusagil ... kaugel ... enamasti veel pimedas saalis, nii et sa ei näe neid. Seekord said aga pingutamata inimestele otsa vaadata. Jällegi omaette kogemus.
Sellest olulisem oli aga, et lapsi olid kuulamas mitmed inimesed, kes nende teekonda pole toetanud. Tuli välja, et lastel on sellest kõigest ikkagi selline pinge ja vajadus tõestada, et valitud tee oli õige, et nad tahtsid seetõttu väga hästi esineda.
Välja tuli aga see, et üks lastest ütles, et enne esinemist pusserdas nootide noodipuldile panemisega, sest käed lihtsalt värisesid nii kõvasti. Päriselt - ma pole MITTE KUNAGI sellelt lapselt midagi sellist kuulnud. Hoolimata sellest, et mina olen üritanud enne iga esimenist talle rääkida, et "kuule, hakka nüüd natukenegi närvi minema, sest sda lähed lavale! Ära mine nii tuimalt lavale!" Tavaliselt on ta siis minu arust tuimalt lavale läinud ja ... kindla ning ilusa esinemise ära teinud.
Ja see oli kurb ... sest ma pole aru saanud, et lapsed tahaksid ennast tõestada neile, kes nende teekonda pole toetanud. Loomulikult on ok, et nad tahavad, et need inimesed näeksid, et neil läheb hästi, aga kurb on see, et milline pinge see tegelikult on lapse jaoks, kui ta ootab ja loodab heakskiitu sealt, kus tema teekonda ja pingutusi halvustatakse või lihtsalt ei märgata, ega väärtustata.
Eks oleme oma ümber palju kuulnud lugusid inimestest, kes terve elu keskenduvad mõne inimese heakskiidu tagaajamisele ning unustavad ümbert teised inimesed, kes nende tegemisi tunnustavad. Lisaks ka iseenda.
Seega oli seekordne festival meie pere jaoks murdepunkt. Hea, et selle koha ära nägin.
Halinga Puhkpillifestival toimus 17.korda ja ma usun, et olen suurel osal neist osalenud. Ka enne puhkpillilaste vanemaks saamist. Mul on ülimalt hea meel, et seda jätkuvalt edasi veetakse ja korraldatakse ning et inimesed Pärnu-Jaagupis ikka järjepidevalt puhkpillimuusika kontsertidele tulevad.
Loodan, et kohtume taas järgmise aasta festivalil.
***
Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
Alustuseks pean ikka välja ütlema rõõmusõnumi - tallinlased saavad teatris käia ka nii, et ei võta poolt päeva selleks vabaks! Samuti saavad nad teatris käia nii, et maksavad vaid teatripileti eest ning ei pea lisama transporti ja parkimist. Lapsevanematel vajavad lapsed hoidmist vaid mõned tunnid, mitte pool päeva! Kujutate ette, kui mugav see on!!!
Eelmisel nädalal oli mingi piletite kampaania FBs ja minu sõbrad jagasid samuti linki ja teadet, et: "Ostsin pileti!" No ma siis lasin ennast hetkest kaasa viia ja tegin lahti Draamateatri lehe ning ostsin endale pileti.
Draamateater on minu jaoks olnud alati kuidagi midagi kättesaamatut. Ma ei tea, millest see tunne või eelarvamus on tekkinud. Kusagilt on meeles, et sinna on keeruline pileteid saada. Samuti on tunne, et seal töötavad Eesti parimad näitlejad. Kordan - need kõik on teaduslikult tõestamata tunded, mis on kuidagi mind kusagilt saatma jäänud.
See tähendab, et olen aastaid Draamateatrist pidevalt mööda kõndinud unistades, et ühel päeval ... millalgi ... olen mina ka see, kes sinna ülimalt kvaliteetset etendust nautima läheb.
Eile ma siis seal ukse taga seisingi. Ja siis sees. Ja siis juba saalis.
Ahjaa - ja kuidas ma sinna sain? Bussiga! Umbes 40 minutit enne etenduse algust olin bussipeatuses. Ilma jooksmata ja rabelemata olin täiesti õigeks ajaks saalis. Ei mingit parkimiskoha otsimist, ega parkimistasu maksmist. Niiiiii mugav! Ütlen ette ära, et tagasi sain ka bussiga! Pidin 4 minutit bussipeatuses ootama ja mu tõld oligi kohal.
Jaa, ma olen jätkuvalt autosõidufänn, aga praegused vaimustunud bussisõidu-postitused on seotud ilmselt avastusega, et kui lihtne võib inimese elu olla. Ilmselt olen harjunud nii paljude asjade pärast muretsema ja hoolitsema, et ootamatu kergustunne lihtsalt võtab praegu veidi sõnatuks.
Piletit ostes ma väga sisusse ei süvenenud, sest vaatasin lihtsalt selle järgi, milline on mu vaba õhtu, kus ühtegi muud kohustust ei ole. Väga hästi läks, et see just see õhtu oli.
Ilmselt istusin vist mõlemad vaatused suht hinge kinni hoides. Ei tahtnud ühestki sõnast ilma jääda. Kõik tundus oluline.
Saan aru, et lugu ise on välja mõeldud ning Salieri ning Mozarti vahel sellist teemat tegelikult kunagi ei olnud. Suure osa etenduse ajast püüdsin meenutada, mida ma Mozarti kohta õppinud olen. Pidevalt käis peas ikka küsimus, et mis on teoses ajaloolist ja mis väljamõeldud. Lõpuks aga polnud tegelikult vahet.
Valus oli seda tükki hetkel vaadata, sest igast otsast meenus kohe meie praegune võitlus autoritele laenutushüvitiste tõstmise eest. Ühelt poolt oli hea teada, et autorite ellujäämine on aastasadade vanune teema. Teiselt poolt valus mõelda, et ... kas nii see jääbki?
"Amadeus" on vaid üks teos, milles kirjeldati, kuidas geniaalne autor tegi tööd, mis oli oma ajast ees. Seega asjatundjad kinnitasid tema geniaalsust, massid aga hülgasid, sest oli erinev. See tähendas vähenevaid sissetulekuid ning võimetust uusi teoseid luua.
Asjatundjate jaoks aga oli geniaalne autor loomulikult ohuks, nii et ega neistki autori sissetulekute päästmisel abi ei olnud.
Ükskõik, kas see osa etenduses oli ajalooliselt tõde või mitte, siis emotsioone tekitas see teema küll. Eriti just seetõttu, et tuletas meelde teisi erinevaid Nälgivaid Kirjanikke ja Hääbuvaid Muusikuid, keda koolitundides on õpitud või kirjanduses kohatud.
Nii on "Amadeus" minu arvates kohustuslik vaatamine kõigile, kes praeguste elavate autorite teemadega tegelevad.
Kogu etenduse jooksul kordus minu jaoks peas küsimus, et kes kaotab? Kui autor enam ei loo, siis kes on see, kes tema loomingust ilma jääb? Kas varakult surnud või muule alale läinud autorite loomingust jääb ilma autor ise või kõik teised inimesed?
Need mõtted ja tunded kummitasid mind ilmselt isiklike seoste pärast, kuid teosest tulid need väga hästi välja.
Parimad näitlejad päriselt laval
Hinge kinni hoidma pani muidugi ka see, kui suht etenduse algul astus lavale Mait Malmsteni Salieri ja ... ei lahkunudki sealt enam. Kui, siis mõneks ükskikuks hetkeks.
Loomulikult olen teda teleekraanil näinud, kuid päriselt laval mitte. Tõeliselt nauditav kogemus. Esiteks juba see, et ta oli põhimõtteliselt kogu etenduse aja laval ning väsimuse märke polnud lõpuni välja. Kehastumine sama tegelase erinevate ajajärkude vahel - nauditav!
Ilmselt ei peaks ma Malmsteni- suguse näitleja puhul selliste asjade üle imestama, kuid ikkagi elusast peast laval näha, kuidas näitleja selle kõigega hakkama saab, on väga eriline kogemus.
Tõnis Niinemetsa mängitud Mozart oli samuti väga värvikas. Loomulikult olen minagi Niinemetsa pigem naljatamas näinud, nii et selline tõsisem tegelaskuju oli täiesti midagi muud kui temalt nägema ole harjunud. Erinevad Mozarti ajajärgud ja olekud olid väga hästi mängitud.
Tõsiselt naljakas
Kuigi tegu oli pigem ikka tõsise tükiga, siis naerda turtsatada sai ikka korduvalt. Aga see eeldas tõesti, et sa kuulad ja kaasa mõtled. Läbimõeldud ja asjakohane nali. Ja seda ikka korduvalt.
Nii oli selles tükis minu jaoks kõike kuidagi piisavalt. Tõsiduse ja kergema poole tasakaal paigas.
Mozarti muusika, mis mitmes kohas tegevust täiendas, tõstis kindlasti huvi tema teoste vastu. Kindlasti plaanin lähiajal nüüd erinevad tema teosed ära kuulata, sest laval tehtud teoste analüüs andis neile hoopis teise vaate.
***
Teatrist välja astudes tundsin, et miski on kindlasti muutunud. "Amadeus" puudutas sügavalt. Lõpplahendus jättis hinge rahu, kuid samal ajal avas uued viisid, kuidas asjadest mõelda. Mõtlemisainet jätkub. Eelkõige oli aga tegu väga meeldivate tundidega, mille jooksul sai teatris ülihead näitlejatööd nautida.
***
Mina olen Heli Künnapas (40),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja
koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).
Minu
"sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele,
lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad
kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla
ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu-
ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate
koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka
mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
Kuidas seda siis nüüd ilusti öelda ...? Peale selle, et - TEHTUD! Nagu päriselt! Päriselt-päriselt!
Täna algas meie pere jaoks uus isiklik väljakutse - "Esimene kooliaasta Tallinnas" (#1kooliaastatallinnas).
Arvasin eelnevalt, et sellest tuleb väga emotsionaalne päev, sest põhimõtteliselt 2 aastat tööd selle nimel, et see tohutu elumuutus õnnestuks ja tegelikult on ju muutused ikka veel käimas ... Aga tegelikult oli väga sagimisterohkem päev.
Eelmisel päeval lugesin läbi hunniku e-kirju ja kodulehti, et kirja saada, kus ja mis kellast kõik lapsed nii 1. kui 2.septembril olema peavad.
Kõigi laste koolides käisime augusti algul ka ekskursioonil, nii et päris võõras kõik polnud. Väikest seiklemist oli aga õigel päeval mõlemas koolis. Õnneks oli kõik lahendatav.
Kellaaegade ja kohtade jälgimisele läks aga nii palju energiat, et suurem osa päevast väga emotsioonitseda ei jõudnudki. Isegi mitte MUBA ukse taga.
Pisar tuli silma lõpuks MUBA aktusel, kui selleks ajaks olid kõik lapsed jõudnud õigesse kohta, oma uute õpetajate ning kaasõpilaste juurde ning mina pidin lihtsalt rahulikult koos ülejäänud tuhande inimesega aktust jälgima. See oli koht, kus aeg läks maha ja oli selge, et SIIN ME NÜÜD OLEME!
Omapärane oli, et mõlemas koolis mängiti aktusel lugu "Trumpet Voluntary", mis oli Mathiase jaoks esimene, millega Kadrioru Lossis esines. Nii et selline soe taaskohtumine. Äge oli vaadata, kuidas Ch oma aktusel selle loo alates kohe rõõmsalt naeratades mind üles otsis. Näite sellest, kuidas üks lugu võib võõras seltskonnas ja kohas kodusetunde tekitada, sest su kodus on see venna esituses varem korduvalt kõlanud.
Minu jaoks oli kõige olulisem, et kõik lapsed tulid olid juba aktuse alguseks leidnud kellegi, kellega koos rääkida, kuigi oma klassis ühelgi neist eelnevalt tuttavaid ees ei olnud.
Mina võisin samuti õhtuks laste moodi hõidata, et "ma leidsin nii palju uusi sõpru!" (see tähendab tõlkes, et rääkisin paljude uute inimestega). Minu ja laste jaoks on ju kõik uued - nii teised lapsed, õpetajad kui lapsevanemad. Teiste jaoks on uued vaid ruumid. Nii tulidki väga mitmed lapsevanemad rääkima ja see oli nii äge-tore-vahva.
Päeva lõpuks oli lihtsalt tohutult soe ja vastu võetud tunne.
Igast otsast on üleni tunne, et see on nüüd tehtud! Jaa, hiiglama palju tööd on veel teha. Õigemini - laste jaoks töö nüüd alles algabki. Aga see ongi see, et nüüd on töötamiseks võimalus.
Siiani oli elu õhus! Teadmatuses. Kevadel ei saanud lastele teha lahkumispidusid, ega ole üldse mingit hüvastijätmist olnud ei varasemate kaasõpilaste, ega õpetajatega, sest polnud teada, kas saame minna.
Tänaselgi päeval on võimalik, et tuleb kohtuotsus, mis ... ma ei tea - pöörab kõik tagasi? Või ... kuhu?
Minu ülesanne on lastest need kohtuvõitlused eemal hoida, nii et nad saaks õppetööle keskenduda. See on ka ju väljakutse niisamagi, rääkimata siis sellistes ärevates eluoludes.
Nii et jah, ma mõistan, kui suur töö nüüd pihta hakkab, aga samas ma tean, mis ja kui paljude inimeste poolt on ära tehtud selleks, et me tänasel päeval saaks alustada oma uut väljakutset - Esimene kooliaasta Tallinnas!
Aitäääääh kõigile, kes olete erineval moel panustanud sellesse, et me täna lastega siin seista saaks. Nii sellesse, et me eelmise tee käidud saaks, kui sellesse, et uus tee avatud oleks. Võimalik, et nii mina kui lapsed pole kõigile õigel hetkel tänusõnu edasi öelnud, aga eks endalgi on alles sussavussa selle kõige sees elada. Käime samm sammu haaval ning tegeleme sellega, mida hetkel vaja, sest kõike korraga lihtsalt ei jõua.
Imeline on aga teada, et nüüd on mingi selgus olemas ja mingid asjad paigas! Nüüd tuleb vaid edasi liikuda.
***
Mina olen Heli Künnapas (40),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja
koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).
Minu
"sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele,
lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad
kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla
ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu-
ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate
koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka
mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
