Pauguga lõppenud pidu SKAs ja mida ma autoavarii ja oma tervise kohta õppisin?

Mul on siin käimas järgmine õppetund, millest olen mõne inimesega rääkinud ja nad on ka öelnud, et "seda ma ei teadnudki". Seega äkki on siin veel keegi, kes ei teadnud, mis autoavarii järel võib juhtuda, seega jagan oma õppetunde. 

Mälestusi täis on atmosfäär ...

No eelmisel nädalal oli siis selline vahva õhtu, et pidasime Sisekaitseakadeemia ühikates viimast pidu. Need lähevad lammutamisele. 

Oi, kui veider oli tagasi olla. Aeg oleks nagu seisma jäänud. Ma lõpetasin Sisekaitseakadeemia 2004.aastal ning ... oleksingi nagu seal tagasi olnud. Ja mitmed inimesed olid ka täitsa endised. Me keegi poleks nagu ära käinudki ... kuigi nüüd arutasime laste ja aastakümnete pikkuste karjääride ja muu taolise teemal. 

No mina muudkui kuulsin korduvalt, et: "Sinu käest ei pea küsima, mida sa teed. Me kõik teame!" Hmm ... ütleme nii, et see oli minu jaoks teistpidi veider, sest mul ilmus 2013.aastal raamat "Homme on ka päev", kus on täpselt sama olukord, kus naine läheb kooli kokkutulekule ja ainult nii talle muudkui öeldakse. Ehk et ... see oli jälle see koht, kus tundsin, et olen raamatusse kirjutanud hetke, millesse ise pärast satun.  

SKAs meie ühikas käies sain igas koridoris laulda, et "mälestusi täis on atmosfäär ...". See kõlas seal nii hästi. Ja on mälestusi on seal ka ikka omajagu. 

Kogu aeg oleks tahtnud öelda, et "selliseid pidusid peaksime tihemini korraldama", kuid siis jõudis kohale, et meid kutsuti kokku, sest see on viimane kord ... 

Igatahes üritus oli megatore ja öösel lahkusin sealt väga ülevate emotsioonidega, kuni ...

Pauguga lõppenud pidu

Ehk siis ... koju ma lähiajal ei jõudnud. Pirita teelt Narva maanteele sõites ei saanud ma vihmas ja tuules ja oma ülevates emotsioonides aru, et mul ei ole peatee ja sõitsin teisele autole ette. No ja tema sõitis mulle otsa. 

Sel hetkel tundus, et minuga on kõik ok. 

Treiler tõi auto koju. 

Mehhaanik lubas järgmisel päeval, et otsib autole tükid ja et peaks asja saama. 

No ja ... oligi nagu kõik. 

Minu ainsaks mõtlemiskohaks jäi, et ma olen päriselt hea autojuht. Mul on 25 aastat load olnud ja olen erinevates riikides aktiivselt kogu aeg sõitnud. Et ... kuidas ... miks ... Aga noh - on, nagu on! Olulisim oli, et ise olen terve. 

Kas ise olen terve?

Aga ... sel nädalavahetusel sain siis teada, et trauma järel (mida autoavariis osalemine on) võivad vigastused välja lüüa 1-2 nädala jooksul. No mina olin nii õnnelik, et 2-3 päeva õnnetusest oli möödas ja mul midagi hullu ei olnud, et ju siis on kõik korras. 

Reedel aga hakkas õlg, kael, ülaselg jms valutama. 

No ja siis ... ma olin nii tark, et ma läksin sooja vanni. No et ... see ju lõõgastab lihaseid. Seejärel läks ülikiiresti veelgi hullemaks. 

Õppetund nr 1 (pärast EMOS sain teada):

trauma järel ei tohi 1-2 nädalat minna sooja vanni ega sauna. Eriti mitte siis, kui sul juba kusagilt valutab! 

Teadmiseks võetud. Järgmise autoõnnetuse järel vanni ei lähe.  

EMO arst kinnitas, et sellised valud on pärast õnnetust väga tavalised. Ma küll ütlesin, et ma pole varem sellises õnnetuses osalenud, seega mulle pole tavaline. 

Sain siis valuvaigisteid, mis arsti sõnul ... "veel ei ole narkootikumid" ja ... ei, need ei võtnud valu järgmise u 30 tunni jooksul ära ... aga vähendasid. Sest ei pidavat olema midagi, millega selliseid valusid vähendada ... või noh, morfiin oleks olnud. 

Rohtude kohta ütles üks EMO õdedest, et autoga ei tohiks pärast nende võtmist sõitma minna. Ma siis kinnitasin, et auto sõitsin nädal varem katki, nii et sellepärast seal olingi, seega seda ei pea kartma, et rohtude kasutamise järel veel sõidaksin. 

Õppetund nr 2:

trauma järel ei tasu katsetada, kas päästikud vigastuse vallandavad.  

Ok, ma ei teinud seda meelega, aga see, et ma avarii järel lõpetasin ühe oma raamatu käsikirja, hakkasin kirjutama järgmist, lugesin mitu raamatut ja blogisin sellest, kirjutasin niisama blogipostitusi, tegin 4 õhtul Äripäevale õhtust börsijälgimist (ehk kirjutasin börsi teemal artikleid), aitasid kõik kaasa sellele, et laupäeva varahommikul, pärast börsiõhtu lõpetamist, leidsin ennast lõpuks EMOst. 

No ja see, et ma töötan arvutiga voodis ... see pole vist ka ilma traumata kõige õigem tööasend ...

Õppetund nr 3:

kui haavatav meie peresüsteem on. 

Suuremad lapsed olid need, kes mul EMOsse minna käskisid. See hirm nende silmis oli hirmutav. 

Järgmisel päeval ei läinud väiksem sünnipäevale (kuhu ma läbi valu ta kohale viisin), sest ta lihtsalt ei julgenud mind järelvalveta jätta. Ja ta on seltskondlik laps. Päriselt. Tegelikult ei ole tal enamasti mingi probleem kus iganes mängida kellega iganes. Ja see oli päriselt paljude sõpradega sünnipäev. 

Ühelt poolt on armas näha, et lapsed mõistavad, kui palju sellest, kuidas me elame ja mida teeme, tugineb sellel, et kas ja kui kaua mina hakkama saan. Samas ei mõista ma aga igapäevaselt, kui palju lapsed minu olukorda tegelikult jälgivad. 

Kõik need koristamata toad ja tegemata asjad ja harjutamata pillid jms on hea "võimalus" pidevaks tülitsemiseks ning tundeks, et "mu sõna ja panus ei loe siin midagi". Ja siis tulevadki need teistsugused olukorrad, kus ma näen, et tegelikult mõistavad mu lapsed liigagi hästi, kui palju asju minul tugineb, mis omakorda on nende jaoks pinge, millega nad ei oska, ega peagi hakkama saama. 

Eks see on ka minu ülesanne püüda meie süsteemi veidi vähem haavatavaks teha, kuid see on võtnud pärist mitmed aastad aega, et üles ehitada praegune turvaline olukord, kus vähemalt väljapoolt meid väga haavata ei saa ja kus tugineme suuresti vaid oma pereliikmetel. Lihtsalt ... siit tuleb nüüd turvalisuse ja haavatavuse osas järgmisele tasemele liikuda ja neid savijalgu toestama hakata. 

*** 

Nüüd on aga ootusärevus, et mida neil valusvaigistitel ja rohtudel mõne päeva jooksul õnnestub ära teha, sest neljapäeval peaksin ma rahvamuusikapeo proovis olema ... akordioniga seisma ... ja mängima ... sama reedesel rahvamuusikapeo esinemisel ... ja siis laupäeval rongkäik ... kesklinnast lauluväljakule ... 

Ehk see, milleks poolteist aastat sai tööd tehtud ...

EMOs saad sa registratuuris endale numbri. Minu oma oli 007. Ja kui minu kord oli ning sisse läksin, siis küsiti: "Kas sina oled 007?" Ma siis väga uhkelt kinnitasin, et olen jah. Ma päris kindel pole, mida see 007 filmis tegi, aga no ma tundsin ennast natuke nagu superkangelasena küll, kui mind nii kutsuti. 

Ja kui eilse päeva suutsin voodis veeta, siis tundsin ennast ka kangelasena, sest tegin seda puhkamise asja, mida arst käskis. Isegi lapsed ütlesid, et see on kooliaasta jooksul panustatu eest puhkus, kuna siis ma ei saanud nii palju magada ... 

Sellised olid siis aga seekordsed õppetunnid ja ehk on sul ka edaspidi neist kasu (kuigi ... kuna tegu on trauma teemadega, siis parem oleks, kui sul poleks neid vaja). 

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 11a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.