Tagasi rajal ehk et neli korda on juba regulaarsus

Täna võin endale julgelt õlale patsutada, sest tahaks öelda küll, et olen ühe teemaga rajale tagasi jõudmas - selleks on jõusaal! 

No kui pärast 5 ... 6 ... vms aasta pikkust pausi olen mõne nädala jooksul neli korda MyFitness spordiklubi jõusaalis käinud, siis on see ju juba regulaarsus. Eks ole? Vähemalt on see palju-palju-palju kordi rohkem, kui viimastel aastatel. 

Jõusaalis käimine on aastaid minu jaoks vaeslapse rollis olnud. Või noh, seda on üldse olnud paljud teemad, mis on minu enda jaoks head ja kasulikud. Kuna nüüd aga järjest taas tähelepanu ja fookust endale suunata suudan, siis oli vaid aja küsimus, millal taas jõusaali jõudma pidin. 

Mõtlematu liitumine

MyFitness spordiklubiga liitusin septembris. Mõtlematult. Õigemini - pikemalt mõtlemata. Nimelt oli neil mingi kampaania, et saad liitumistasuta liituda ja ... tegelikult oli selleks hetkeks mu peas ammu selge, et ma nii väga-väga-väga tahan taas jõusaalis käia, et see kampaania oli lihtsalt viimane tõuge. 

Septembrikuu keskel siis liitumise ära tegingi. Maksin pool kuutasust ka kohe ära. Ja siis ... jäin haigeks ... ja siis olid muud asjad ... esimesse trenni jõudsin viimasel septembril. Mõtlesin siis kohe ennast üldse mitte toetavalt, et "ühe trenni eest maksid nüüd pool kuutasu ..." 

Aga- on nagu on! Liikusin sellest enda parastamisest kiiresti edasi ja oktoobris olen praeguseks siis 3 korda trennis käinud. 

Kõik on uus! 

Oojaaajeee .... esimesel korral jõusaali jõudes oli mul tunne, et ma pole mitte-mitte kunagi jõusaalis käinud. Kõik masinad tundusid uued ning võõrad ja ... no üldse polnud mul õrna aimugi, mida teha. Seega mu esimene trenniõhtu kulges suhtu kulmukortsutuste saatel. 

Peale selle oli tol õhtul saalis palju inimesi ... mulle inimesed spordisaalis ka väga ei meeldi ... kuigi eks praeguseks olen natuke juba harjunud ...

Teise trenni läksin õhtu asemel päeval, nii et rahvast oli vähem. Leidsin järjest üles masinad, millega midagi teha oskan ja mis mulle meeldivad. Praegu teen igas trennis kogu keha ehk siis kavas on soojendus, vaheldumisi 3 käte ja 3 jalgade harjutust, kõht, selg, lõpuks veel kardiot. 

Liitudes sain kingituseks kehaanalüüsi ka. Selle kavatsen mõne nädala pärast ära teha. Eks see annab ka mõtteid, kuidas edasi peaks liikuma. Praegu aga tean, et oluline on, et lihtsalt teen. Polegi väga vahet, mida teen, vaid et jõuan saali ja järjest tegutsen. 

Lapsed trenni

Trenni ja enda eest hoolitsemise osas on lapsed üks mu suur fännklaab. Kui endale midagi head teha tahan, siis on nemad ühed inimesed, kes mind kohe tagant tõukavad. 

Trenni osas tuli aga mitmehäälne kisa: "Ma tahan ka!" 

Ühelt poolt oleks tore küll, kui eriti suuremad saaksid ka käia, aga olen aru saanud, et alaealistel peab olema juures keegi, kes neid juhendab. Teiseks ei ole ma valmis nende eest kuutasu maksma, kui ma ei tea, kas ja kui palju nad käia saavad. 

Nii et ... praegu püüan hoopis laste eest salaja trennis käia, et ei peaks "ma tahan kaaa ...!"-teemaga tegelema. 

Tunne on ... fantastiline! 

Nende mõne trenniga on enesetunne ikka hoopis teiseks muutunud. No esiteks muidugi rõõm selle üle, et suutsin oma ellu tagasi tuua midagi, mida niiiii väga igatsesin. Mul pole õrna aimugi, miks ma seda sammu varem ei suutnud teha, aga see oli väga hea näide sellest, et vahel on ikka üliraske endas ületada takistusi, mida me isegi sõnastada ei oska. No näiteks see, et spordiklubiga liitusin septembrikuu keskel ja haige olin seejärel vaid mõned päevad, aga ma ei suutnud trenni minna ... ei suutnud ennast seda sammu tegema sundida, kuigi väga tahtsin ja teadsin, et see oleks õige ja hea. 

Nii tulebki vahel head ja õiged asjad pikemalt mõtlemata lihtsalt ära teha! Astuda see esimene samm. Edasi läheb ju lihtsamalt. 

Ja isegi seda teades on esimene samm vahel raske ... aga õnneks on mul nüüd taas kogemus, kuidas sain esimese sammuga hakkama ... ja järgmisega ... edasi läheb ... lihtsalt läheb! 

Fakt on aga see, et kui miski on meie elus hea ja õige, ei tähenda see, et meil oleks lihtne see oma ellu vastu võtta. Samas kui ühel hetkel mõtlemine välja lülitada ja esimene samm (kartes!) ära teha, siis toob see ilmselt kaasa palju ilusat. Minul on see trennijärgne fantastiline mõnusa rammestuse ja õnnetunne igatahes korduvalt käes ja nüüd juba kogu keha küsib, et : "Aga millal taas trenni?" 

Seega - varsti juba uued trennipostitused! 

Sellest, kuidas ma mõned ... "mõned" aastad tagasi trenni tegin, loe siit:

21.04.2016 Jääkotitud põlved ja nälgas pere

28.03.2016 Personaaltreener Bryan oskab isegi hell olla

9.03.2016 See on minu 33.eluaasta 365.päev

8.03.2016 Ma olen tugev, sest mul on lühikesed käed ja jalad

20.02.2016 Oo, õnnepäev - kaaluks 109,9 kg!

15.02.2016 Bryani Poolt Piinatud Naiste Liit

21.01.2016 Bryan petab mind... korduvalt!

13.01.2016 Kas Brasiilias on lund?

9.01.2016 Täitsa uus inimene ja uus elu

6.01.2016 Kõik naeravad mu üle. Isegi treener

29.12.2015 Heli treenib pulmadeks ilusaks

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 6 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kust tuli raha? Kuhu kulus aeg? Ehk Heli 2022.a kokkuvõte

Jälle ongi käes aeg oma tegemised kokku võtta. Ikka selleks, et teaks, kust oled tulnud ja seega saaks paremini planeerida, et kuhu ja kuidas minna. Sel aastal on mul 2023.a planeeritud paremini kui kunagi varem. Ja ma olen muidu ka suur plaanide tegija olnud. Lihtsalt tunnen ennast nüüd lõpuks omas nahas nii hästi ja turvaliselt, et julgen tõesti suuremalt unistada ja planeerida. Ning seda tõesti oludes, kus tõesti on veel palju lahtisi ja keerulisi asju. Järgmisest aastast kirjutan aga lähipäevil. 

Millised olid aga minu 2022.a olulisemad sündmused ja tegemised? 

KÕIGE SUUREM SAAVUTUS

Pole kahtlustki, et selleks on üksinda 5 lapsega Tallinnasse kolimine. Jah, tegelen jätkuvalt sellega, et selle projekti finantsilisel poolel numbrid kokku jookseksid. Nii rahaliselt kui ajaliselt on mul praegu üksinda ilmselt 85-90% vastutust 5 lapse eest. Aga need on vaid numbrid ... Selleks, et see kõik saaks juhtuda, tuli teha niiiii palju asju ning ületada nii palju teemasid ja küsimusi, et ... no see oli suur asi. 

Tagasi vaadates tean, et unistuse lastega Tallinnasse kolimisest suutsin sõnastada juba mitu aastat tagasi, kuid siis ei julgenud seda veel väga kõvasti välja öelda, ega uskuda, et see päriselt teoks saab. No alustades unistusest, et Pärnu-Jaagupist tulnud kolm last kõik korraga MUBAsse sisse saaksid ...

Nüüd oleme siin. Nüüd oleneb hakkamasaamine vaid enda töökusest ja tegutsemisest. Aga meil on reaalselt miski, mille nimel tegutseda. See pole enam tühipaljas unistus, vaid olemasoleva täiendamine ja jätkamine. 

Varem kirjutasin sellest siin: Tehtud- lapsed Tallinnas koolis! 

Me seame ennast siis nüüd Tallinnas sisse. Kohtunik lubas! 

KÕIGE PAREM TERVISETEGU

Enda tervise heaks tegin kõige rohkem Wildfit 90 programmi raames. Saatsin oma teed 14 kg, mis praegu pole tagasi tulnud. Mingi aeg oli läinud veelgi rohkem, kuid need kilod kõiguvad edasi-tagasi, seega hetkel püsivalt neid arvestada ei saa. 

Toitumine oli vaid üks osa programmist, mida õppisin. Mõtlemisviisi muutus nii enda kui toidu osas oli see, mis toimis. 

Varem kirjutasin sellest siin: Wildfit 90. 

KÕIGE AVALIKUM AKTSIOON

Sel aastal oli avalikult lahatavaks teemaks autoritele makstav laenutushüvitis. Õigemini makstakse samast fondist raha ka kirjastustele, kuid see, mille eest meie Kultuuriministeeriumis ja meedias rääkisime, on autoritele tuleb osa. Raamatute laenutamine on ülimalt oluline ning selle maht üha kasvab. Seega on oluline, et autorid saaksid selle eest väärikat tasu, mis on seaduses ka kirjas. Aasta lõpus tuli välja ka uudis, et samad ametnikud, kes võitlesid meile vastu ning soovisid autoritelt summasid hoopis kirjastustele suunata, saavad veel mitmeid tuhandeid preemiaid ... Aga sellele ma hetkel ei mõtle. Laenutushüvitise teema läheb järgmisel aastal edasi, kuid sel aastal tähistasime fondi 400 000€ võrra suurenemist. 

Varem kirjutasin sellest siin: 

Mis põhjusel ma 1712€ laenutushüvitise pärast kurvastada julgen?

Kirjanikud küsisid Kultuuriministeeriumis tasuta raamatulaenutuste jätkumist

Millise Kultuuriministeeriumist saadud plaaniga oma kirjastuse nüüd haljale oksale aitan? 

KÕIGE OLULISEM ERAELULINE MUUDATUS

Loomulikult on selleks lahutamine. Mõned päevad jäid puudu, et lahutamise kohtuotsus ja esimene avalik lahutuse mainimine oleksid saabunud samal kuupäeval, lihtsalt 2-aastase vahega. Täpselt 2 aastat läks jah aega, kuni kohus lõpuks selle otsuse ära tegi. 

Reaalne lahuselu algas muidugi pikka aega tagasi, kuid lahutamise kohtuotsus andis lõpuks ka juriidiliselt õiguse ja võimaluse oma eluga omas tempos ja värvides edasi tegutseda. Alustades sellest, et ei pea iga aktsia ostmise ajal mõtlema, et kas seda tuleb nüüd ühel hetkel jagama hakata kui jälle ma mingil muul hetkel nö nõudeid ei täida. Lahutamine on mingil hetkel parim lahendus ja ma julgustan seda kasutama kui on vaja. Samas saan ideaalselt aru inimestest, kes püsivad mittetoimivas suhtes, sest kardavad seda, mis lahutamisega kaasneb. Jah, lahutamine (eriti 5 lapsega) ongi kallis ja emotsionaalselt kurnav. Mittetoimivas abielus jätkamine on tegelikult aga sama hull. Pikemas perspektiivis vähemalt tead, et kui lahutamisele kuluvad aastad läbi saavad, on olemas lootus ja võimalused. 

Varem kirjutasin sellest siin: 5 soovitust inimesele, kes arvab, et on liiga vaene, et lahutada

KÕIGE SUUREM LOOMINGULINE ÕNNESTUMINE

Mul ilmus sel aastal kaks raamatut: noorteraamatu "Mälestusteta suvi" 2.osa ning Terminaatori laulusõnadest inspireeritud romantiline lühiromaan "Sõbrad nii ei tee". Lugejad on mõlemad teised heaks kiitnud ning ausalt öeldes olen ise ka mõlemaga väga rahul. Loomulikult saaks alati midagi paremaks teha, kuid samas tuleb mingil hetkel lood enda käest ikkagi lendu lasta. 

Paanika oli mul mõlema teose avaldamise eel. "Mälestusteta suvi" 1.osa fännide ootused olid kõrged. Nad ootasid 2.osa umbes 2 aastat ning kogu selle aja vastasin lugejate jäelepärimistele uue osa kohta rohkem kui päriselt raamatut kirjutasin. Raamatus "Sõbrad nii ei tee" mängisin aga oma aastakümnete pikkuse fännamise objekti Terminaatori loomingug. See iseeenesest oli ühelt poolt nauditav, aga teiselt poolt pingeline, sest polnud teada, kuidas originaali autoritele see sobib. Hetk, kui sain Jaagup Kreemilt kirja, et talle sobib, kui tema loomingust inspiratsiooni saan ning et võin raamatu sellisena avaldada, oli vist üks selle aasta lärmakaim hetke meie majas (see tähendab siis rõõmuhüüdeid!). Seejärel tuli aga paanika, et kas Termika fännid on sama helded, kui Jaagup. Igaühel ju nende lauludega omad mälestused. Tuli välja, et olid küll. Ma pole ühegi oma raamatuga nii palju positiivset tagasisidet saanud. Üliäge tunne. 

Varem kirjutasin sellest siin: 

Kõige hirmsam asi, mis kirjanikku 32.raamatu ilmumise ajal võib tabada

Räägime lähisuhtevägivallast. Kuidas sina seda lõpetada saad? 

Terminaaotori laulud inspireerisid armastusromaani kirjutama 

KÕIGE PAREM LUGEMISELAMUS

Sel aastal sai lõpuni loetud 42 raamatut. Algne eesmärk oli 56, aga muutsin selle väiksemaks, sest muu elu lihtsalt ... segas. 

Enesearenguteostest kõnetas mind väga "Täielik elumuutus" ja "Aatomharjumused". Finantsteemadel on mõnusalt kokkuvõtlik "Kuidas alustada investeerimisega" ning  "Aktsiatega rikkaks saamise õpik". Noorteraamatutest meeldis kõige rohkem "Täna.Õhtul.Homme". Lasteraamatuid lugesin sel aastal vähe ning erilisi pärle kätte ei sattunud. 

KÕIGE SUUREM SISSETULEK

Pealkirja juurde tagasi tulles räägime ikka sellest ka, et kust tuli raha. My Financier programmi järgi vaadates olen aasta jooksul kõige rohkem tulu saanud ettevõtlusest. Selle alla käib siis nii raamatute ja muude Heli Kirjastuse toodete müük, kui ka koolituste eest saadud tasu. 

Kõige rohkem tõusidki sissetulekute osas koolituste, aga ka artiklite kirjutamise eest saadud summad. Sel aastal tegin artiklitega koostööd Nipiraamatu, Nelli Teataja ning Lemmikuga. 

Järgmisel aastal on üheks ülesandeks jätkuvalt leida veel mõned täiendavad sissetulekute allikad. Praeguseks on mul kirjas 10 erinevat kohta, kust suht regulaarselt sissetulekuid laekub. Kuna nüüd oleme lastega aga siinsesse ellu  sisse elanud, siis saan veelgi suurema osa oma nädalast töötamisele kasutada. 

Varem kirjutasin sel teemal siin:

 Kuidas Heli teenib 30000€, et 5 lapsega Tallinnasse kolida?

Miks ma ikka veel kohe üldse-üldse investeerima ei peaks? 

Mida ma Õhtulehe podcastis Börsisupp enda kui 5 lapse üksikema majandusliku tegevuse kohta rääkisin?

Heli Künnapas otsib 20 tunniks nädalas tööandjat

KÕIGE OLULISEM TÄIDETUD UNISTUS

Ratsutamine on hirmus. Ratsutamine on ohtlik. Ratsutamine on kättesaamatu ... ehk et kõik väikesed tüdrukud tahavad saada indiaanlasteks ning metsikute hobustega mööda preeriat kapata. Eks ole? Mina küll tahtsin (pean selle meenutuse mõne oma järgmise lasteraamatu jaoks kindlasti salvestama). 

Varem kirjutasin sellest siin: Kes ja kuidas aitas mul täna ühe hiiglama suure unistuse täita? 

KÕIGE EDASIVIIVAM TEGU

Üheks oluliseks liigutuseks oli muidugi see, et lõpus julgesin rohkem koolitama hakata. Viimase lükke selleks sain Kristi Saare konsultatsioonilt. Kristi juurde ajabroneerimine ning see kohtumine ise oli ka muidugi täiesti elumuutev hetk. Koolitustelt saadud positiivne tagasiside loomulikult lükkas veelgi edasi ning aitas erinevaid programme kokku panna. 

Tean juba ette, et järgmisele aastale mõjub ülimalt positiivselt see, et mul on tänaseks kirjas 10 suurt eesmärki ning viisid nende täitmiseks. Olen neile mõelnud mitu kuud ning erinevas versioonis kirjagi pannud. Nüüdseks aga on täitsa selge plaan kirjas ning tuleb lihtsalt jätkuvalt tegutseda. 

Varem kirjutasin sellest siin: 

Miks ma juulis ühiskirjutamise pärast vara ärkama pean? 

Otsi endale inimesest nõustaja

KÕIGE SUUREM MUUSIKAELAMUS

Kindlasti ansambel Terminaatori 35.sünnipäeva kontsert, mis mind ka raamatu "Sõbrad nii ei tee" kirjutamisel inspireeris. 

***

2022.a oli selline, kus kõik oli võimalik ja samas väike virvendus oleks võinud kogu laeva põhja kiskuda. Pidev balansseerimine. Samas ka paljud võidud. Ja ikka päris suured. Palju selgust ja lahtilaskmist. Selle kõige tulemuseks on väga lootusrikas ja kerge pilk tuleviku poole. 

Võimalus tegutseda on üks olulisemaid, sest siis sõltub kõik sinust endast. Olen korduvalt kogenud, et mõnikord tuleb üks uks sulgeda, enne kui saad avada uue. Tihti on see hirmutav ja keeruline, aga samas ei saa asjad edasi minna, kui hirmunult avatud uksel kõlgud. 

Minul tuli sel aastal väga palju usaldada ning veeldi rohkem tundmatusse hüpata. Usun, et kokkuvõttes tuli see päris hästi välja. Siin ma ju olen ning lootusrikkalt neid ridasid kirjutan. 

Aitäh kõigile, kes olete minuga koos seda teed käinud ning ühel või teisel moel nende mu õnnestumistega seotud olnud. 

Imelist aastalõppu!

 

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid. 

 

Kuidas Wildfit 90 abil saatsin oma kehakaalust minema soovimatut 14 kg ja kuidas täna saad sama teha?

Veel tänase päeva jooksul on kõigil soovijatel võimalik Crystal Ra Laksmi-Dittoni juhendatud Wildfit 90 terviseprogrammiga liituda. Järgmise grupiga alustab ta 2023.a jaanuaris. Terve suve jooksul on minu käest selle kohta nii palju küsitud, et räägin siis veidi ka enda kogemusest. 

Kõik hakkas pihta siis, kui suvisemad riided ajakohaseks said. Ehk soojemate ilmade saabudes. Siis hakkasin järjepidevalt saama küsimusi, et kuhu ma oma 14 ... 15 ... 16 kg pannud olen. Lihtne vastus- saatsin terviseprogrammi Wildfit 90 abil minema. Praegu tundub, et jäädavalt. See käis 3 kuu jooksul. Tänaseks on programmi lõpetamisest möödas 5 kuud ning ükski programmi jooksul ära saadetud kilo tagasi pole tulnud. 

Olen terve suve mõelnud oma kogemust jagada, sest teadsin, et Crystal alles sügisel uue grupiga alustab, aga täna on siis käes see päev, kus ongi viimane päev tema uue grupiga liituda. 

 Mida tähendab Wildfit 90? 

Põhimõtteliselt on Wildfit 90 puhul tegemist hooajalise toitumisega. Õpitakse selgeks, milliseid toiduaineid mingil perioodil kasutada. See ei tähenda, et peaks kogu suve ja kogu kevade jne ühtmoodi toituma, vaid et hakkad enda elus neid perioode tegema. Mõne päeva või nädala kaupa. 

Toiduainetest olulisem on aga mõtlemine. Kohe programmi algul räägitakse sellest, miks me toitumisel teeme selliseid valikuid, nagu teeme. Kust need soovid ja tahtmised tulenevad. See oli minu jaoks ülioluline osa programmist. Pidin ikka päris sügavad muutused läbi tegema. 

Ülimalt oluline koht oli näiteks seoses kirjutamisega. Kõik ju teavad, et šokolaad aitab mõelda. Seega kõik kirjanikud söövad kirjutades šokolaadi (no need, kes selle asemel alkoholi ei tarbi). Seega kirjutades häid tulemusi soovides peab alati sööma šokolaadi. Ja ... nii need kilod tulevad. Mõnigi kord sai šokolaad küll söödud, aga ühtegi sõna kirja ei saanud. Seega tuli järgmisel päeval uuest otsast alustada. Ikka šokolaadiga. 

Wildfit 90 läbimise ajal kirjutasin oma noorteraamatu "Mälestusteta suvi" 2.osa ja kuig lugu ise on väga emotsionaalne ning selle käigus pidin tumedatel radadel käima, siis šokolaadi ja kirjutamise lahutamine oli omaette katsumus selle raamatu kirjutamise ajal. Tagasisidet arvstades tundub aga, et mu esimene šokolaadivaba raamat on päris hästi välja tulnud. 

Kuidas programm toimub? 

Meil olid mitu korda nädalas online kohtumised coach Crystal Ra´ga ning saime videod programmi loojalt Eric Edmeadeselt. Need tuli siis ise enne eestikeelseid kohtumisi läbi vaadata. Samuti jagati nii inglise- kui eestikeelseid materjale. 

Lisaks oli suhtlemine kinnises FB grupis, kus sai mõtteid vahetada nii teiste grupikaaslastega, kuid kõigile muredele sai kiired vastused ka Crystal Ra´lt. 

Kuidas oli tegutseda koos Crystal Ra´ga?

Ma olen koostööd teinud erinevate coach´ide ja juhendajatega, kuid Crystal Ra´ga on seni koostöö kõige pikemalt pidama jäänud. Tema tugevus on, et ta lisab kõigele ka nö vaimse poole ja arvestab inimest kui tervikut. Mõnegi juhendajaga olen kogenud, et ta peab enda teemat ülioluliseks ning unustab ära, et inimese elus on ka teised valdkonnad. Crystal Ra aga võtab inimest tervikuna ning ei lase muredel ühes valdkonnas varjutada hakkamasaamist teises. See tähendab, et kui söömise ja tervisega on takistused ees hoopis mingi teise valdkonna probleemide pärast, siis aitab Crystal ka need üle vaadata ning lahustada. 

Terviseprogrammi Wildfit 90 üheks suureks edu võtmeks on stressi vähendamine. Mina läbisin seda programmi käesoleva aasta jaanuar-märts, mis oli teatavasti minu elus ülimalt pingeline periood. Arvasin juba enne alustamist, et ei saa hakkama. Tegelikult aga toetas Crystal mind õigetel hetkedel ning lasi omaette pusida samuti õigetel hetkedel. Nagu näha, siis kokkuvõttes toimis see edukalt. Kui aastaid oli mu eesmärgiks saada lahti vähemalt 5 kg oma kogunenud lisakilodest, siis 3 kuu jooksul lahustasin 14 kg ning nagu öeldud, see on praegu nii ka jäänud. 

Olen elu jooksul paljusid erinevaid dieete ning kaalualandamise vahendeid proovinud, kuid Wildfit 90 on siiani ainus, mida julgen rahulikult soovitada. 

Kui palju peab ise panustama? 

No fakt on see, et ise teed kõik. Sina valid, kui palju juhendamist kuulad, kui palju ise oma elust püüad aru saada, millised toidud oma ellu valid jne. Coach saab anda tööriistad, aga ise ikka teed tööd.   

Kellele see on mõeldud?

Olen küll suuresti praegu siin kaalule keskendunud, sest see on minu teema, kuid tegelikult sobib Wildfit 90 ka neile, kes soovivad tegeleda tervisega üldisemalt, mitte vaid kaaluga. Progammi käigus toimub kogu keha terviklik puhastumine, mis parandab erinevaid terviseprobleeme. Minu jaoks lihtsalt on kaal olnud läbi aastate kõige olulisem, seepärast tõin selle välja. Pärast programmi läbimist ei ole mind aga kimbutanud ka mingid muud tervisehädad, kuigi vahepeal olin ikka täitsa siruli erinevate teemadega. 

Kuidas Wildfit 90 erinev erinevatest dieetidest? 

See on elustiil. Sa õpid uued võtted, mida pingutamata ning vaevlemata edaspidigi oma elus rakendada. Need sobivad kogu perele, nii et ei pea üksinda söögilauas teiste peale vestistama, vaid saab koos teisiti toituda. Ja kui mõned päevad ... või isegi nädalad ennast unustad, siis pole keeruline nö reele tagasi saada. 

Toite pole vaja kaaluda. Valikuid on palju.  

Kuidas osaleda?

Crystal Ra alustab uue grupiga juba täna, nii et registreeruda ja rohkem infot saad siit postitusest: Wildfit 90 alustab 12.09. Osalemissoovi või küsimustega kirjuta otse wildfitcrystalra@gmail.com. Kui on osalemiskogemuse kohta küsimusi, millele mina oskaks vastata, siis võid minu käest ka küsida. Jagan hea meelega!

Pikemalt saad programmi kohta lugeda Crystal Ra lehelt siit: Wildfit 90. 

Rohkem infot ka ürituse lehel siin: Wildfit 90 septembrikuu grupp. 

*** 

Wildfit 90 on olnud üks pöördelisemaid programme minu elus, mis tõesti aitas oma kehaga uuele tasandile jõuda. 

Kõik komplimendid minu välimuse kohta on olnud vaid üks osa programmi-järgsest mõnulemisest. Olulisem on aga see, kuidas ise ennast oma elus tunnen.

Oleme Crystal Ra´ga aastaid koostööd teinud, seega ta põhimõtteliselt sikutas mind pardale, kuigi ma arvasin, et ei saa, jõua, suuda veel. Tegelikult aga tuli välja, et sain hakkama. Käisin tõesti programmi raames läbi päris keerulised teed, kuid Crystal hoidis kätt kogu aeg pulsil ning juhendas mind läbi väga keerulistest kohtades. Tõeline süvapuhastus igal tasandil. 

Ei, see ei tähenda, et kui programmi läbid, on kogu elu korraga korras. See aga tähendab, et saad 3 kuuga käia läbi tee, mida muidu võiks läbida paljude aastate ning erinevate programmide jooksul. 

Minul pole vaja, et keegi programmis osaleks. Jagan oma kogemusi selleks, et minu jaoks oli selle programmiga liitumine väga oluline muutus eluteel ja nägin, kui kiiresti saab elus edasi liikuda. Mida rohkem on minu ümber inimesi, kes enda eluga hakkama saavad, seda lihtsam on ka minu elu. Eks probleeme ja kiuslikkust tekitavad ju maailma inimesed, kes enda, oma keha, elu ja tervisega hakkama ei saa. 

Nii et kui teema vähegi kõnetab, võta kohe täna ühendust Crystal Ra´ga (wildfitcrystalra@gmail.com ) ja astu juba täna pardale! 

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kes ja kuidas aitas mul täna ühe hiiglama suure unistuse täita?

Täna on siis see päev, mil sai täidetud üks ülimalt suur unistus. Olen seda nii kaua endaga kaasas kandnud, aga kõik need aastad oli vähemalt üks suur vabandus/põhjendus/põhjus, miks ma seda täita ei saanud.  

Täna aga said kõik vabandused otsa ja jäi üle vaid ... unistus täita.

Täna oli siis päev, mil ma Hasoriga imelise päikeseloojangu poole koppasin ...

Ooook, tegelikult oli see päev, mil me Hasoriga vaikselt mööda maneeži jalutasime ja veidi ka traavisime, aga ... no ega sellest filmilikust kappamisest ka palju puudu ei jäänud ... vist ... 

Minu suur unistus on siis aastaid olnud, et tahaks hobustega ratsutada! Jah, ma olen 5.klassis aastakese kord nädalas ratsutamas käinud. Rohkem kui 20 aastat tagasi USAs olles sain ka tunnikese hobuse seljas veeta. Ja see on kõik. Ülejäänud aja olen sellest lihtsalt unistanud. 

Suurim vabandus/põhjendus, miks see minu jaoks on unistuseks jäänud on olnud mu kehakaal. Teadsin alati, et minu-suurused hobuse selga ei sobi. Ilmselt on see ka õige, sest mõned aastad tagasi näitas kaal vahepeal ka 120 kg. Mingil hetkel sain umbes 8 kg maha stressi vähendamisega. Siis aga oli kõik. Sinna see kaal seisma jäi. Ega stressi ka siis vähemaks ei saanud. 

Jaanuaris aga alustas terviseprogrammi Wildfit 90 järjekordne grupp, millest juhendaja Crystal Ra Laksmi-Ditton lihtsalt ei lasknud mul maha jääda. Aitäh-aitäh-aitäh, Crystal Ra, et mind sellele laevale kaasa võtsid. Ausalt, vana kallast pole juba ammu enam näha ja see on nii äge. Juba 4.aprillil alustab Crystal Ra uue grupiga. Kui tahad selle kohta rohkem lugeda, siis vaata siit: Wildfit 90 aprillis.

Oo, see karussell, mis nende 2,5 kuu jooksul on läbi käidud, on ikka olnud sügavaimatest orgudest kõrgeimate mägedeni. See on olnud imeline eneseavastamise teekond. Wildfit 90 programmi läbimine on omaette unistuste täitmise teema. Ilmselt just tänu sellele programmile suutsin lõpuni kirjutada oma noorteraamatu "Mälestusteta suvi" 2.osa, mida paljud minu käest 2 aasta jooksul korduvalt on küsinud ja mis lugejateni jõuab aprillikuus. Praegu saab seda soodushinnaga tellida kirjastuse kodulehelt. 

Wildfit 90 käigus olen siis jaanuari algusest tänaseni minema saatnud 12 kg varasematel aastatel kogutust, mida mu keha enam ei vajanud. 

Sügisel, kui lapsed Juurimaa tallis ratsutamas käima hakkasid, siis lubasin, et kui kaalun 100 kg, siis hakkan ka ratsutama. 

Sel nädalal jõudis see kaalunumber kätte. No aga ... vabandusi leidus ikka veel ... 

Täna jäi üks poistest haigeks. Nii et üks suurem hobune meie trennis vabanes.

Nii ma siis julgesingi treener Siirile pakkuda, et ... ma ratsutaks ise. Miski minus ootas ikka veel, et tuleb näiteks negatiivne vastus... no et mu vabandused saaksid jätkuda ...

Kussssa sellega. 

No nii ei olnud enam ühtegi takistust. 

Kui olime hobusega maneežil valmis ja lapsed juba ratsutasid, oli veel viimane kõhklus, et ma ju ei saa hobuse selga, sest ta on nii suur ja kõrge ja ... 

"Nüüd!" oli treeneri selge käsk ja ... 

Appi, kui kõrge ja ebakindel seal üleval kõik oli. Ja niiiii äge!!!! Ma tegin seda! Ma päriselt istusin hobuse seljas. 

Tuli meelde tuletada kõik, mida ma sügisest saadik laste kõrvalt näinud ja kuulnud olen ja mida neile ise korrutanud. 

Oo, see oli niiiiii äge! Esiteks teadmine, et ma teen midagi hirrrmus hirmsat. Teiseks teadmine, et tegin ära midagi, mida olin nii kaua oodanud ja mille täitumine tundus nii ebareaalne. 

No igatahes kõik oli äge. Ja hirmus. Hirrrmsalt äge.

Kui siis poole trenni pealt traavima ka saime, siis oli veelgi ägedam tunne (ei tasu vist mainida, et algul oli kasu Joosepist ja Mariast, kes ees traavisid ja kelle järel ma siis oma hobuse "käima" sain ...). 

Tean, et mõnegi jaoks ei ole see mingi eriline saavutus. Minu jaoks aga on mitme ebareaalsena tundunud võimaluse täitumine. Ja seda tänu ... iseendale!!! Jah, kõigi eelduste täitumiseks oli vaja teisi inimesi minu ümber. Aga kui mina oleks teinud teised valikud ja otsused, siis ma poleks kunagi jõudnud terviseprogrammiga Wildfit 90  sellisesse kohta, kus täna olen. Kui ma ise poleks treenerile hullumeelset ideed välja käinud, siis ma poleks sinna hobuse selga jõudnud. Ja no kõik need teised eeldused, mis nendeni üldse viisid ... 

See ei ole uhkustamise jutt. See on teadvustamine, et minust sõltub nii palju. Kui oleksin väikesed sammud tegemata jätnud, oleks suured tulemused tulemata jäänud. Ükskõik, mis edasi saab, see ei muuda seda, mis minu jaoks täna juhtus. 

See mõistmine, et kõik on võimalik, kui ise panustada ja samm sammult oma unistuste poole liikuda, on ülivõimas tunne, mille pealt on lihtne ka järgimis ja uusi unistusi püüda. Selle kõige eelduseks on muidugi, et julged ja oskad unistada. 

Kas sul on oma unistused kirjas? Kas tead, mille poole liigud ja mille täitmine sind õnnelikuks teeks? 

Mina saan täna igatahes ühe unistuse oma nimekirjast maha tõmmata. Nüüd hakkame siis takistussõidu võistlusteks harjutama (eee... ma loodan, et meie ratsutamise treener seda ei loe... ). 

Lähen nüüd naeratan kusagil mujal edasi ...

***

 

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 7a ja 3 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu matrjalid. 

 

Jääkotitud põlved ja nälgas pere

Sel nädalal sai katsetega selgeks, et porgandi-maisi-herne segu on põlvedele hulga parem kui kiirpada.

Trenniga oleme jõudnud siis nii kaugele, et miski ei meeldinud ikkagi mu põlvedele ja nii ma jääkotitan neid nüüd viimase nädala. Vahepeal on täitsa hea, aga eriti trennipäeva õhtuks on jälle mingi valu sees. Siis muudkui jääkotitan.

Tõestust sai ka see, et ma olen eriline ja ei allu reeglitele. Mingil põhjusel ei läinud mu kaalulangus siiani päris nii, nagu ootasime. Bryan kinnitas, et mu keha reageeris algul trennile ja dieedile ootuspäraselt, kuid siis ei käitunud enam nii, nagu enamus kehasid oleks käitunud. Homme püüan jõuda perearsti juurde, et teha vereanalüüs, et see annaks vastuseid. Kuna ma jaanuarist siiani suutsin kokku 5 nädalat haige olla, siis tegelikult oli juba sel ajal juttu, et vereanalüüsi oleks vaja. Siis ta jäi, sest ma sain terveks, aga nüüd tuleb ikka ära teha, et teada, mis mu kehaga täpsemalt toimub. Kõige tõenäolisem on, et rasestumisvastaste vahendite kasutamine on keha hormonaalse tasandi paigast ära viinud. Aga tõde selgub lähipäevil.

Täis sai ka kaks nädalat dieeti. Teatavasti siiani treener Bryan mulle söömisel erilisi reegleid ei kehtestanud. Oluline oli süüa proteiini ja üldse häid toite, et jõuaks trenni teha ja kehal oleks materjali, millest ennast üles ehitada. Kaks nädalat tagasi aga sain kätte professionaalse toitumisnõustaja koostatud toitumiskava, mida hakkasin kohe järgima.

See tähendab, et nüüd söön 6 korda päevas. Igal toidukorral saan kõhu väga täis ja pigem on probleem, et ei jõua nii palju süüa. Toidud on kõik kaalutud. Tegelikult on suures plaanis valida kahe erineva versiooni vahel, milles toiduained on samad, kuid erinevad kogused.

1.versioon- riis, veise hakkaliha, salat, (oad)
2.versioon- proteiinijook puuviljadega, leib, kana, salat, (kaerahelbed)

Nii et nüüd ma jah kokkan pooled päevad ja ülejäänud päeva söön... ja kui veel aega jääb, siis teen trenni.

Küsige nüüd uuesti, miks mul kõik muud asjad tegemata on ja miks üks ja teine minult vastuseid või tegusid ootab? Sest kui ma ei kokka, söö, ega treeni, siis ma olen niiii väsinud. No näiteks läksin üks päev kl 22.30 magama! Ja ülejäänud päevadel ka umbes enne ühte. Kui ma õhtuti (u kl 23) oma uut raamatut Tähtajaline elu 2.osa kirjutama hakkan, siis saan ühe lehe kirjutatud ja seejärel...lähen magama.

Aga no näiteks sel nädalal esmaspäevast kolmapäevani kadus 0,5 kilo rasva, seega pole halb. Kogu selle trenni ja dieedi oluline osa ongi Bryani sõnul, et kaalukaotus oleks tervislik. Ta kinnitas juba varem, et tegelikult olen ma niigi nö tervislik ülekaaluline (ehk et ülekaaluline inimene ei pea olema samal ajal ebatervislik). Seda näitab näiteks mu keha lihasmass, mis juba enne selle trenni alustamist oli väga suur. Sel nädalal oleme juba kaks korda kehaanalüüsi teinud, aga peale selle poole kaotatud kilo ma näite ei tea, sest Bryan alles analüüsib neid kodus.

Trennis on nüüd samuti rasvapõletuse faas. See tähendab, et trenn on intensiivsem, kuid väiksemate raskustega. Näiteks täna tegin 3 alakeha ja 3 ülakeha harjutust ringtreeninguna. See tähendab, et tegin kõiki kuute harjutust 15 korda järjest, siis minut puhkust ja siis kogu ring uuesti läbi. Ja nii 4 korda järjest.

Treeninguid on nüüd nädalas kokku 6! Sellest nädalast on 2-3 treeningut neist ujumised. Kuigi ma pole eriti hea ujuja, siis see on asi, mida mulle meeldib teha. Vesi puhastab mõtteid. Bryan aga kaaperdas ujumise ka ning nüüd teen ujudes ka trenni. Kui Bryan mõtles, kuidas saaksin ujumisest trenni mõttes rohkemat võtta, uuris ta erinevaid ujumisstiile, mida ma oskan. Tunnistasin, et ma ujun ainult konna ja nägu ma vette ei pane, nii et ujumisega treenimise võimalused on väga piiratud.

Pere aga on nüüd nälgas. Aegajalt annetan lastele küll osa oma riisist, kuid enamasti ma väga ei raatsi. Olenevalt toidukorrast söön ise 100-230 grammi riisis, nii et päeva peale on see päris hea kogus. Peale selle ei anna ma lastele enam enda toidst ampsu, kuigi kui me laste söögiajast erineval ajal sööme, siis on nad harjunud seda saama.

Kuigi ma näiteks riisi keedan suht palju korraga, siis hakkliha ma üle kahe paki korraga ei tee. Samuti ei meeldi mulle, kui kana on liiga kaua seisnud. Nii keedan ja praen päeva jooksul korra või paar. Iga toidukorra eel tuleb kaaluda-lõikuda-jms, nii et kokkamist on mul elus nüüd küll ja küll. Aga nagu ütlesin- kui keegi mõtleb, et ma ilgeks kokaks olen hakanud, siis ei- kokkamine on riisi-hakkliha-kana ettevalmistamine ja toidu kaalumine. Ma pole toidule kunagi oma elus nii palju aega pühendanud.

Nii ei viitsigi ma enamasti enam mõeldagi sellele, et ülejäänud perele veel midagi muud süüa teha. See annab Herlendile taaskord võimaluse oma kokavõimeid eksponeerida. Algul kartsin, et ma ei saa teistele süüa teha, sest tekkivad isud. Tegelikult on mul aga kõht kogu aeg nii täis, et isusid ei ole.

Nüüd ma vaatan otsa oma 12 tööga nimekirjale, mis tuli täna kindlasti ära teha.... ja lähen magama!

Homme on jälle päev!

Personaaltreener Bryan oskab isegi hell olla

Pärast nii pikka eemalolekut peaks kirjutamist uuesti mõne väga hea uudisega alustama. Minu tänase päeva helge hetk oli avastus, et mu personaaltrener Bryan oskab isegi hell olla.

Jaaaa, ma olin siis umbes 3 nädalat rajalt maas. Jälle!!! Jaanuari lõpus olin ka 2 nädalat. Nii et kolmekuuse treeningperioodi jooksul olen 5 nädalat haige olnud. Viimase haiguse puhul lohutan ennast sellega, et märtsikuu jooksul on pea kõik inimesed, kellega ma lähemalt suhtlen vähemalt ühe tiiru haige olnud. Mõnel on õnnestunud isegi kaks korda.

Minul hakkas ära keerama märtsikuu algul. Kuni selleni välja, et arst kirjutas esimest korda elus narkootikumid (=antibiootikumid) välja. Pärast oma sünnipäeva hakkasin neid kohe võtma. Kuna aga Herlend otse loomulikult jäi ka kohe haigeks, siis haige olemisest ei tulnud mul midagi välja. Nii oli narkootikumidest vähemalt see kasu, et suutsin haiguse ajal ka nelja lapse eest hoolitseda. Kui Herlend oli 3 päeva pikali maas veetnud, siis sain mina ka veidi haige olemist nautida... ainult et selleks ajaks mõjusid narkootikumid ka juba nii palju, et ma tundsin ennast niigi päris elavana.

Järjekordne õppetund õpitud: naine võib saada nii palju lapsi, kui ta haige olles suudab üksi ära kantseldada!

Või siis peaks lapsevanemad haige olemist kuidagi paremini kooskõlastama. Meie peres käib see tavaliselt nii, et Herlend on haiguse ajal haige ja mina... olen kogu aeg terve. Või terve haiguse lisanähtudega... aga ikkagi terve!

Muidu poleks sellest midagi, aga praegu on personaaltreener Bryan mulle teinud karmi korra: enne trenni ei saa, kui oled täitsa terve!

Päris ausalt öeldes, ega ma praegu ka ei ole, sest nohu ja köha pole ikka lõplikult kadunud. Arsti sõnul võtab see vähemalt 2 nädalat aega... aga nii palju mul küll aega ei ole.

Nii ma siis täna taaskord Pärnu MyFitness klubis maandusingi. Tegelikult tegin üksinda esimese trenni juba eelmise nädala lõpus. Avastasin, et ma pole ise sugugi armulisem treener, kui Bryan, sest esimese trenniga suutsin oma lihased terveks nädalavahetuseks valutama panna.

Tänases trennis lõhkus mu pea juba pärast viieminutilist soojendust. Kogu kehas oli paanika, et kas ma saan hakkama, kui olen nii kaua ära olnud. Harjutus harjutuse järel aga aeg muudkui läks. Jah, kasutasime hulga kergemaid raskusi, kui enne haigust, aga siiski hulga suuremaid, kui jaanuari algul.

Bryan kinnitas taas, et lihased ei kao nii kiiresti. Samuti mitte lihastest jõud. See, et mul täna enesetunne nii halb oli, on pärast haigust ja pikka eemalolekut normaalne, aga pidavat üle minema. Samuti kinnitas ta, et tegelikult oleks mul juba praegu jõudu rohkem teha, aga mõistlikum on keha rahulikult taas harjutada. Maksimaalsete raskustega pidime alles järgmisel nädalal treenima hakkama.

Trenni algul kogu keha vallanud paanika muutus muudkui väiksemaks ja väiksemaks. Nii avastasingi trenni lõpus riietusruumi jalutades, et personaaltreener Bryan oskab isegi hell olla. Mul oli peale trenni tõesti hea tunne ja ma olin täitsa elus ja energiline. Jah, koju jõudes tahtis väsimus tappa ja heitsin koos lastega magama, aga see on ka normaalne. Ma teeks seda peale iga treeningut, aga kahjuks on võimalus selleks vaid paar korda kuu jooksul.

Kuna ma juba kolmapäeval räägin arvatavasti hoopis teist juttu ja elu läheb jälle karmimaks, siis ma pidin lihtsalt ära hõiskama, et mul oli täna mõnus, nauditav ja oigamisvaba trenn. Kehva enesetundega, aga ikkagi mõnus.

Täna piilusin pikalt ukse taga kick box areoobika trenni. Kooliaeg tuli meelde.... Nii et varsti lähen sinna trenni ka! Pean lihtsalt enne ülemusega kooskõlastama! Ma küll tean, et selles tunnis ma kindlasti kõigepealt sureksin, aga see on lihtsalt niiiiiii lahe! Eriti kuna nüüd ma tean, et kick box aeroobikast võib mõnikord ka päris elus kasu olla!

See on minu 33.eluaasta 365.päev

Oma elu 33.eluaasta 365-päeval pean tunnistama, et ma olen nüüd vana ja lagunen!

Tänane päev algas hääletult. Kuna see on hommikuti suht tavaline, siis väga tähelepanu ei pööranud ja kihutasin linna trenni. Personaaltreener Bryan vaatas mulle korra otsa, küsis moe pärast tavapärase "kuidas sul läheb?" ja lõpetas trenni ära. Ma ise arvasin siis veel, et mul on kõigest natuke nohu ja veidi kurk valus, aga tema teadis rohkem.

Olen õppinud, et oma keha teemal ei tasu mul treeneriga vaielda. Tema teab paremini, kuidas miski mu kehas midagi mõjutab, kuidas kõik toimib ja mis millelegi kuidagi reageerib. Tema on seda õppinud ja pikalt praktiseerinud. Mina mitte. Kuigi täna rääkisime ka seda, et tegelikult minu keha toimib täpselt nii, nagu peab. Et saab olla ülekaaluline ja samas tervislik. Minu ülearused kilod on tulnud raseduste ja koduse närvilise eluga, mitte ebatervislikust elust (no ok, veidi ikka šokolaadist ka... aga see on lihtsalt eelnimetatud põhjuste tagajärg).

Trenniga tean ise, et ma olen praegu ikka muudkui suuremaks läinud. Jope hakkab õlgadest kitsaks jääma jne. Loogiline põhjendus on see, et siiani oleme viimased kuud teinud trenni, kuid toitumise kontroll läheb lahti alles järgmisel nädalal. Nii et kõik toimub samm-sammu haaval ja kõik on (Bryani) kontrolli all.

Jope on aga see, millega paar päeva tagasi mu haigeolemine algas. Nimelt pärast viimast trenni viisin sünnipäeva jaoks paar pilti fotopoodi. Välja tulles tõmbasin kerge liigutusega hõlmad kokku ja... pidin valu kätte seal trepil surema. Kaelast ja õlgadest käis siuke valu läbi ja pärast ei saanud tükk aega kaela liigutada. Aga see läks paremaks varsti. No aga praeguseks olen... eee... tõbine.

Jah, personaaltreeneri roll on mulle ka arsti eest olla (vähemalt mind arsti juurde käsutada), sest iga väiksem haiguse alge segab treenimist. Trenn käib kogu aeg võimete tipul ja nii on vaja, et kogu keha toimiks. Natukenegi haige olles treenimine muudab haiguse hullemaks. Nii on nüüdseks siis jälle trenniga paus nii kaua, kuni lõplikult terveks saan.

Pärast treenimise alustamist on minust saanud perearsti püsiklient... samas ütles ka arst, et siiani olen viimased 7 aastat kogu aeg laste muredega käinud ja isegi kui ta mõnikord kuuleb, et ma ise ka haige olen, siis tavaliselt pole meil aega ja võimalust sellega (minuga) tegeleda.

Ja isegi Herlend meelitas mind täna ja teatas, et ma olen näost paistes! Üks suurim kompliment viimasel ajal. Enamasti ta ju ei märka isegi seda, kui ma poolenisti surema hakkan. Võib-olla on tõesti sellest raske aru saada, kui ma igasuguses seisundis liigun siiski... Ma ei suuda asju tegemata jätta, kui need on lubatud ja kui ma ju suudan. Kui ma seisan püsti ja liigun, siis järelikult ma ju suudan. No ja siis on arusaadav, et Herlendil on aegajalt raske aru saada, kui haige ma tegelikult olen.

No näiteks täna õhtul sõitsin ka uuesti Pärnusse, sest meil oli lasterikaste perede liidus emmede tugigrupp. Seekord rääkisime koostööst lasteaiaga. Väga mõnus on alati selliseid teemasid arutada nende inimeste ringis, kes on samas seisus. Näiteks rääkisime sellest, et lasterikkas peres on suht mõeldamatu toiduga pirtsutamine, et ema teeks igale lapsele tema soovi järgi süüa. Kui toit on tehtud, siis süüakse. Kui ei meeldi, tuleb järgmist toidukorda oodata. Kuna Mathias ei saanud kuidagi pärast muusikakooli koju, siis võtsin ta teel Pärnusse kaasa. Sain pojakese üle uhke olla. Pidas ilusti vastu ja tegi koos meiega vihapusa looma. Ta oli ise niii uhke selle üle.

Tegelikult olen aga hirrrmus rõõmsalt elevil, sest üle väga mitme aasta hakkan sünnipäeva pidama. Pärast ärajäänud trenni käisin Pärnu Abakhanis asju ostmas. Kui Veronika sulgede järgi läks, siis juba küsiti, et kas mingi pidu on tulemas. Nii et kui keegi veel sulgi või boad otsima läheb, siis olge valmis aru andma.

Ma olen viimased aastad läinud seda teed, et vaadanud, kes viitsivad kohale tulla. Minu jaoks on ülimalt kummaline endale pidu teha ja öelda konkreetsetele inimesele, et nii, sina nüüd tule mulle külla. Jah, ma võin korraldada suuri rahvakohtumisi, koosolekuid, koolitusi, suvepäevi jms, aga... enda sünnipäeva ei oska. Pulmi ausalt öeldes ka mitte.

Veronika on see "paharet", kes viimasel ajal elab mul seljas ja käsutab, et ma pean muude tööde vahel enda üritusele ka mõtlema. Täna siis istusime ja mõtlesime koos. Jälle! Järjekordne edukas töökoosolek. Mul on ülimalt hea meel kõigi üle, kes kohale tulevad, aga ma püüan meeles pidada põhilist- mul peab sel õhtul tore olema ja ma tõesti ei saa vastutada iga külalise tuju ja enesetunde eest. Lihtne on ennast selliste ürituste puhul lolliks mõelda, aga püüan mitte.

Sünnipäevaga on siis see teema, et nagu ütlesin, pole aastaid pidanud. Seekord aga läksime kohe stiilipeo teemale. Kuigi olen aastaid üritanud kõiki asju koos lastega teha, siis seekord sai otsustatud, et ilma lasteta õhtune üritus. Teemaks sai Chicago 1920-1930ndatel. Ega me keegi täpselt ei teadnud, mida me teeme, aga seda vabam ongi- keegi ei saa millegagi mööda panna, sest keegi ei tea, kuidas peaks olema.

Sünnipäeva kutsele läks selline pilt:

Õde Karin küll õiendas, et see on pigem wild west, aga... see on tehtud umbes 2003a New Jerseys (USAs), nii et ma ei mäletagi, mis stiilis see olema pidi. Ja kuna ma 1920-1930ndatel Chicagos ennast pildistada ei lasknud, siis tuleb selle pildiga leppida.

Vot selline siis oligi mu 33.eluaasta 365.päev!

Ma olen tugev, sest mul on lühikesed käed ja jalad

Jälle tunnen ennast tänu personaaltreener Bryanile veidi rohkem!

Viimases trennis Pärnu MyFitness klubis küsis hantlite järjekorras ootav Mailiis, et kuidas ma nii tugev olen?
"Eee.." ei osanud ma ootamatu küsimuse peale midagi vastata. No esiteks ma ei tea ise, kas ma olen tugev või mitte. Teiseks tuletan meelde, et Bryani treeningmeetodid on sellised, et ma ei saa kunagi hakkama. Treening on kogu aeg mu võimete piiril, nii et ma ei tunne üldse, et ma tugev oleks.

Hiljem rääkisime siis Bryaniga sellest veidi ja sain teada, et ma jõuan suuremaid raskusi osaliselt liigutada sellepärast, et mul on lühikesed käed ja jalad!

Unistuste lause, mida iga naine mehelt tahab kuulda! Olgu see mees su personaaltreener või midagi muud, aga... Tegelikult pole see eriline saladus. Bryan on mind varem ka selle teadmisega harjutada püüdnud. Nimelt pean mitmeid harjutusi tehes arvestama, et mul on lühikesed käed, sest pean siis teisiti hoidma. Ja näiteks masinatel, kus peaks kätega tooli kõrvalt käetugedest kinni hoidma, siis mina ei ulata. Näiteks siin:

Nii ma hoiangi kinni kusagilt tooli äärest. Selle harjutuse puhul jõudsin reedel lõpuks 190 kg-ni ja tegin kõik korrad ära!!! Jah, see on suur number, aga jälle, tuletan meelde- mul on lühikesed jalad!!!

Minust lühemate käte ja jalgadega inimestel aga ei tasu veel rõõmustada. Tegelikult on neisse lühikestessegi jäsemetesse alustuseks ikka mingit jõudu ka vaja.

Millest see lühikeste käte-jalgade jutt tuleb on, et pikemate käte-jalgadega on sama raskust lihtsalt keerulisem liigutada. Kehtib kangiga raskuste liigutamise teooria. Nagu siin:

No olgu, selle süsteemi puhul on ka teisi vigu, miks lapsed heinapalli paigast ei saanud ja miks mina oma lühikeste käte ja jalgadega selle lõpuks ette lükkasin.

Samas pidavat maailma kõige tugevam mees praegu olema 2m 10cm pikkune. Nii et loogiline ebaloogilisus.

Lõppkokkuvõttes jõudsime personaaltreener Bryaniga aga ikka järelduseni, et on väga palju asju, mis mõjutavad seda, milliseid raskusi üks või teine inimene suudab liigutada ning kuidas trenni teeb. Nii ei saa kõrvalt vaadates hinnata, et kas see, kes tõstab-lükkab-tõmbab sama numbriga raskust, on sama tugev või tugevam-nõrgem.

Ehk igaüks peab ikka vaid ennast jälgima!

Oo, õnnepäev- kaaluks 109,5 kg!

Oo, õnnepäev- kaaluks tänaseks 109,5 kg! Tuletan meelde- Pärnu MyFitness klubis on mul käimas on projekt Heli treenib pulmadeks ilusaks ja selle algul 1,5 kuud tagasi kaalusin 107,7 kg. Kes sissejuhatusest aru ei saanud, siis oleme personaaltreener Bryaniga väga edukad olnud ja tulemused on plaanipärased!

Uus kehaanalüüs pidi olema veebruari algul, aga kuna vahepeal suutsin 2 nädalat haige olla, siis analüüsisime mind uuesti sel kolmapäeval. Selleks ajaks olin siis trennis käinud 4,5 nädalat. Enamasti 4 korda, kuid mõnikord ka 3 korda nädalas.

Jalgade päev trennis näeb välja näiteks selline:

Kes pildi järgi aru ei saanud, siis mul on trennis jätkuvalt tõesti mõnus ja ma naudin seda väga. Täna oli jälle jalgade päev. Nüüd jõudsime selleni, et ma kinnitasin Bryanile korduvalt, et ta on hull, kui arvab, et ma järgmist ja suuremat raskust suudan liigutada. Bryan vastas ükskõikselt, et seda on talle enne ka öeldud... ja nii oli asi otsustatud- tõstsin ja peale mõnda proovimist lõpuks jõudsin küll! Ma ikka aegajalt unustan, et ma lubasin trenni ja oma keha muutmise osas kõiges Bryanit usaldada. Võnked tulevad sisse siis, kui ma enam ei usalda ja endas ning temas kahtlema hakkan. Seda on ka juhtunud.

Nii et trenni puhul on mõtlemisel ning vaimsel võimekusel sama oluline roll. Usk loeb palju! Kui ma ikka usun, et saan hakkama, siis saan! Kui hakkan kahtlema, siis läheb käest ära ka. Kontrollitud!

Kehaanalüüsi masinale astusin värisevatel jalgadel. Ma ju käisin enne iga trenni kaalul ja tean, mida see näitas. Vahepeal tuli trenni alustamisega võrreldes isegi 4 kg juurde. Mis sellest, et ümbritsevatelt olen juba kordvalt komplimente saanud, ikka tundus, et midagi on valesti. Enne, kui masin tulemused välja printis, naeratas Bryan aga juba rõõmsalt:
"Seda ma arvasin! Nii pidigi minema!"

Treeneri sõnad kõlasid hästi, aga uskumatult. Kuidas kõva trenniga tõusnud kaal on hea?

Kehaanalüüs ütles nii:
29.12.2015 17.02.2016
Kehakaal 107,7 109,5 (+1,8 kg)
Kehamass rasvata 63,4 66 (+2,6 kg)
Rasva mass 44,3 43,5 (-0,8 kg)
Lihasmass (skeleti- ja silelihased) 57,3 59,8 (+2,5kg)
Rasva protsent kehas 41,1 39,7 (1,4%)
Vistraalne rasv (cm3 kohta) 140 126 (-14)
Kalorid, mida mu keha kulutab siis, kui ma ei tee mitte midagi 1445 1469 (+24 kcal)
Päevane energia vajadus 2225 kcal 2262 kcal (+37 kcal)
Keha bioloogiline vanus 38 37 (-1 a)
Rasva mass vasak käsi 2,88 2,81 (- 0,07 kg)
Rasva mass parem käsi 2,91 2,76 (-0,15 kg)
Pehmed koed vasak käsi 3,71 3,93 (lihasmass) (+ 0,22 kg)
Pehmed koed parem käsi 3,68 3,95 (lihasmass) (+ 0,27 kg)
Talje ja puusa suhe 0,91 0,89
Rasva mass vasak jalg 7,83
Rasva mass parem jalg 7,81
Pehmed koed vasak jalg (lihasmass) 11,29
Pehmed koed parem jalg (lihasmass) 11,34

Jalgade eelmise korra andmeid mul kahjuks enam pole, sest lapsed said eelmise kehaanalüüsi kätte ja tegid sellest lumehelbekesi. Nii ongi mul need andmed, mis blogi postitusse Heli treenib pulmadeks ilusaks kirja panin ning üks tükk eelmise kehaanalüüsi lumehelbekesest.

No ja seda lehekest Bryan imetles ja muudkui naeratas: "Ma teadsin, et mul on õigus!"

Treener Bryan alustas rõhutatult: kehakaalu tõus ei tähenda alati, et midagi tehakse trennis valesti ning see ei pruugi üldse halb olla!

Minu tulemused näitasid siis, et kehakaal on selle 1,5 kuu jooksul tõusnud 1,8 kg. Samas keha lihasmass on suurenenud 2,5 kg võrra. Rasv on vähenenud 0,8 kg. Käed eraldi on kaotanud näiteks 0,07 ja 0,15 kg rasva. Samas käte lihasmass on suurenenud vastavalt 0,22 ja 0,27 kg.

Nii et kõik, mis pidi tõusma, on tõusnud ja kõik, mis pidi langema, on langenud. Jalgade trennipäevad, mida me Bryani Poolt Piinatud Naiste Liiduga siuname, pidavatki olema just need, mis tulemusteni viivad, sest nendel päevadel saab kõvemat koormust kogu keha, mitte vaid jalad.

Ja trenni teeme ikka nii, et mina suren ja siis Bryan küsib muretult: "Kuidas tunne on?" ja vaid naerab mu üle. No nagu siin:

Nüüdseks oleme enamus harjutusi uute vastu vahetanud. Samuti hakkavad vaikselt tulema muudatused söömises-joomises. Sellest kõigest aga kirjutan edaspidi rohkem.

Praeguseks siis teadmine, et esimesed 1,5 kuud läksid paarinädalasest puudumisest hoolimata Bryani plaani kohaselt ja minul oli ka selle kõige juures täitsa hea olla. Vahepeal hakkas jõusaali minnes tekkima stress, et kas ma ikka suudan?, aga selle võttis treener Bryan ilusti maha (ikka sama jutuga, et ma ei peagi suutma, sest nii kui suudan, siis ta suurendab raskusi ja ma jälle ei suuda. Mina lihtsalt pean tegema maksimumini!).

Kuigi mul pole rääkimisega kunagi probleeme olnud, siis eriti viimase 1,5 kuu jooksul olen aru saanud, kui oluline on rääkida! Eriti praegu, kui mu elu suursaavutus oleneb teisest inimesest. Nii annan jätkuvalt Bryanile kogu aeg aru kõige kohta, mis mu keha ja mõtlemist mõjutab.

Varsti annan jälle siin ka aru.... esmaspäeval aga jälle trenni!


Loe eelmisi trennipostitusi siit:
15.02.2016 Bryani Poolt Piinatud Naiste Liit

21.01.2016 Bryan petab mind... korduvalt!

13.01.2016 Kas Brasiilias on lund?

9.01.2016 Täitsa uus inimene ja uus elu

6.01.2016 Kõik naeravad mu üle. Isegi treener

29.12.2015 Heli treenib pulmadeks ilusaks