Esmaspäev, 29. märts 2021

Kuidas ma käsu peale noortekat kirjutasin?

Ongi tehtud - esimene käsu peale noorteka kirjutamine! Sellist kogemust mul enne ei olnud. Arvasin, et ma ei oska, ega saa, aga tuli vist välja küll. 

Mis siis päriselt toimub? 

Olen natuke juba saladuskatet kergitanud, et kirjutasin viimastel kuudel koos ühe teise autoriga uut noorteraamatut. Täna ütlen välja, et salapärane kaasautor on Lille Roomets, kes on ise samuti mitme raamatu autor. Tema aitas ka mu eelmise noorteka "Mälestusteta suvi" 1.osa nii heaks teha, sest oli selle PÕHJALIK proovilugeja (vastan ette küsimusele- 2.osa kirjutan!!! Nüüd jälle! Päriselt! Lähikuudel tahan valmis saada).

Nimelt Eesti Noortekirjanduse Ühingu neti-koosolekul tuli meil mõte, et võiks mingi lühemate raamatutega noortekate sarja valmis teha. Sellise, kus erinevad autorid kirjutavad. No ja nii me Lillega otsast mõtlema ja kirjutama hakkasimegi.

Nii sündis Emely, kes suht vastu enda tahtmist alustas 11.klassi väikeses mereäärses Viivuranna gümnaasimis. Tema saabumine lõi kohaliku elu muidugi kohe sassi. Kohalik drama queen  Lola sai esimesel kohtumisel maitsta, et lihtne see uus õppeaasta ei tule. 

Lugu jutustame läbi nelja peategelase pilkude: Emely, Lola, Rinaldo ning Mario. Seda, kes kellest kirjutas, seda saate hiljem ise arvata. 

Kuidas käsu peale? 

Mega äge kogemus oli minu jaoks see, et koos kirjutades oli ka teisel su tekst kogu aeg ees ning pidevalt saime tagasisidet anda või arutada, et mis toimiks ja mis mitte. Üksinda kirjutades võid vaid loota ja oodata, et inimesed mõne kuu... aasta ... vms pärast ütlevad, mida su teosest arvavad. 

Veel ägedam oli, et Lille tegi kohe algul peatükkide kaupa teeraja, et mis kusagil toimub. Ühel hetkel tundsin, et appi, ma ei oska nii kirjutada. Siis aga sain hoo sisse ja mõistsin, kui mõnus-mugav see oli: käsk on ees ja lihtsalt kirjuta. 

Mõned asjad küll kirjutamise käigus viisid hoopis teist teed, aga siis tegime plaani kiirelt ümber ja liikusime edasi. Lille koostatud teejuhis oli aga nii mõnus ja toetav, et kirjutamine läks hulga kiiremini kui muidu. Nagu ütlesin, see üksinda mõtlemise osa jäi ära, sest kogu aeg oli teada, et isegi kui peaks ühe peatükiga täitsa puusse sõitma, siis teine kohe näeb ja toob rajale tagasi. 

Selline oligi tänane kiire mõte, mida jagada tahtsin, et UUS KÄSIKIRI SAI VALMIS! Ausalt, mul aegajalt ununeb selle üle rõõmustada, sest asun siis ju kohe uue kallale. Täna aga tahtsib võtta selle hetke ja hurriidieraaderaatada! 

Noorte tegemistest Viivurannas saad ilmselt lugeda juba üsna pea, sest proovilugejad hakkasid tööle, toimetaja ning kujundaja alustavad ilmselt järgmisel nädalal. Edaspidi jagame infot ilmselt Eesti Noortekirjanduse Ühingu ja Heli Kirjastuse lehel.

Lihtsalt niisama lõpetuseks mõte, et me oleme Lillega mõlemad ilmselt kunagi fännanud sarja "Beverly Hills 90210". 

Lihtsalt ... 

.. ütlen! 

 


 


 

 ***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Laupäev, 27. märts 2021

Mida ma lastele oma lapsepõlvest mitte kunagi ei räägi?

Täna mõistsin, et mul on laste ees suured saladused. Ja nii ilmselt jääbki. 

Rohkem kui nädal aega olin planeerinud, et lähme kõik koos metsa, teeme lõket, soojendame oksa otsas viinerit ja leiba ja oleme mõnusad. Sellele eelnevalt muidugi koristame lõkke ümbert kogu metsa ära ja korjame kõik oksad kokku. 

Jaa, ma tean, et paljude arvates on metsa jaoks hoopis hea, kui kõik oksad on maas ning tagasi looduseks saavad. Aga no mulle niiii meeldib neid oksi lõkkesse tassida ja seejärel imetleda mõnusat pragisevat tuld. 

Koolipäevad on lastel aga nii pikad ja pingelised olnud, et nädala sees ei saanudki kuhugi minna. Kui nad tunnid-huviringid lõpetasid, oli valget aega juba nii vähe alles jäänud, et enam ei jõudnudki. Niisama metsa oleks jõudnud, aga mitte lõket tegema. Täna aga oli aega piisavalt, sest hommikused tunnid toimusid online ning Tallinnasse sõitma ei pidanud. 

Aega oli ka selleks, et metsa koristada ja sellest teha lõke, mida nautida. 

Koht, kuhu matkasime oli tegelikult laste poolt juba varem hõivatud. Nemad käivad ikka mitu korda nädalas metsas mängimas.  Neil on seal kohe täitsa elu. Vaatasin just täna, et kui mu lapsed peaks kunagi kodust põgenema, siis pole muret, sest tean, millisest metsanurgast neid otsida. 

Täna tegime lõkke nende onni lähedusse. Sada viiskümmend korda korrutasin, et täna on nii, aga tegelikult nad üksi metsas mitte kunagi tuld teha ei tohi. Ja mitte kusagil mujal ka. Et kui suureks saavad, siis teevad. 

 Millalgi sajanda ning saja viiekümnenda korra vahel mõistsingi, et olen silmakirjalik, sest ma ei tohi mõnda asja oma lapsepõlvest lastele mitte kunagi rääkida.

Ja siin on minu saladus (kui rebane seda ütles, siis oli saladuseks, et ainult südamega näed hästi- kas sa tead seda lugu?): 

mina oma suuremate laste vanuses tegin ammu ise lõkkeid. Ee ... ma ka mõnigi kord ei tohtinud, aga ikkagi tegin. Mulle niiiii meeldis tuli! Alati on meeldinud. Turvaline tuli (vähemalt, mida ma arvasin, et on turvaline, sest üks põlenud onn tuleb küll kohe meelde...)! 

Lõkke ääres istudes, kui üks lastest oma paljad varbad tule poole sirutas (sest tal said kraavis jalad märjaks) tuli mul meelde, kuidas ükskord oli nii külm ja teed täis tuisanud, nii et koolibuss ei tulnud ja me ei saanud kooli ja siis ... me läksime metsa lõket tegema ning kuivatasime seal lõkke ääres oma sokke ka.   

Pidin lastele seda peaaegu juba rääkima, kui sain aru, et ei, ma ei tohi mitte kunagi lastele neid lugusid rääkida. Ma tõesti ei kujuta ette, mis tundega vanemad meid mängima saatsid, kui selliseid asju teadsid.  

Samas ma õppisin lõkke tegemist vanemate kõrvalt ka juba varakult, sest näiteks metsateo ajal ju põletasime ikka koos lõkkes oksi ja kevadeti-sügiseti lehti-oksi jne. Me osalesime ühiselt pidevalt töödes, kus kõiki neid oskusi (k.a. lõkke tegemine) kasutati. See oli elu osa. 

Mu lapsed on suht palju nö tavalises elus osaleda saanud. Pole vaid ekraanide taga üles kasvanud. Aga ikkagi on ka nemad talutöödest suht eemal olnud. Pigem oleme püüdnud töid teha, et lapsed neist osa saaks, mitte lapsed pole osalenud selles, mis nagunii toimib. Ilmselt see on see, miks ma ei usaldaks enda lapsi tegema seda, mida mina nende vanuses oskasin. Vähemalt ISE arvasin, et oskan. 

Aga ikkagi- sellest, et ma nende vanuses juba ammu lõkkeid tegin, ma lastele ei räägi. 

Ilmselt püüan aga veelgi rohkem lapsi sellistesse tegemistesse kaasata, et nad minu kõrvalt näeksid, kuidas elu käib. 

Ja ükskord, kui suureks saan, siis ostan endale ka metsa ja käin kogu aeg seal koristamas!!! 

See on niiiii mõnus! 

 ***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Neljapäev, 25. märts 2021

Millega "Sanditon" TV-sari mind võlus ja kuidas seda lugeda saaks?

Ma siin elan ikka "Sanditoni" maailmas. Kui ma nüüd väga hästi aru sain, siis on lõpuks juttu ka sellest, et ikkagi tuleb teine hooaeg. Kõik, kes eelmisel sügisel ETVst sarja lõpuni vaatasid teavad, miks see nii oluline on.

Jutt on siis Jane Austen´i lõpetamata romaanist, mille kirjutas lõpuni Kate Riordan ning TV sarja tõi ekraanidele Andrew Davies. 

Ma ei ole eriline TV fänn. 

Eelmisel sügisel jäin "Sanditoni" vaatama täitsa juhuslikult. See algas sel ajal, kui lapsed olid voodisse läinud ja ilmselt juhtusin nende toast just sel ajal välja tulema. Mäletan, et nägin alustuseks 2.osa. Ehk et vaatasin järelvaatamisest kohe ka 1.osa ära. Seejärel juba istusin kannatamatult teleka ees igal laupäeval.

Kõik, kes on sarja lõpuni vaadanud teavad, kui pettunud, ehmunud jms ma olin, kui viimane osa lõppes. Autorina tean, et lõpp ei pruugi alati kõigile meeldida, kuid no see ... oli ikka liig, mis liig! Ma jäin ikka kohe väga õhku rippuma oma ootuste ja küsimustega. Ja polnud juttugi, et järgmine hooaeg tuleks. Pigem öeldi, et järgmist hooaega suure tõenäosusega ei tule. Nüüd guugeldades on aga ikka juba jutt, et selle aasta lõpuks lubatakse uusi osi. Mulle sobib. Kohe väga. 

Millega "Sanditon" mind siis võlus?

Mõnikord ma arvan, et peaksin tõesti teises ajas elama, sest mulle meeldib, kui kõike välja ei öelda. Vähemalt sellised filmid, sarjad ja raamatud mulle küll sobivad. See jätab endale aega ja ruumi mõelda, mis seal vahel veel toimuda võiks. Äkki selles asi ongi, et ma tegelikult mõtlen enda jaoks mingi muu loo juurde, lasen enda kujutlusvõimel lennata ning seega saan kokku enda ja loo päris autori lugudest hoopis midagi muud. 

"Sanditon" igatahes oli minu jaoks sari, kus oli palju mõttekohti, mis panid sisemuses midagi liikuma. See sama emotsioon ja puudutamine ongi miski, mida ma filmi vaadates või raamatut lugedes tunda tahan. 

Noore ja naiivse Charlotte tutvumine suurlinna elu ning rikaste ja kuulsate elukorraldusega viis ta huvitavate ebaõnnestumisteni, millest tüdruk särtsakalt ning teiste jaoks tihti ootamatult välja tuli. Sellised eneseteadlikud naistegelased on minu jaoks alati sümpaatsed olnud. Eks see on kindlasti "Sanditoni" üks võlu, Charlotte polnud ju lihtsalt noor ja rumal, vaid tegelikult lihtsalt eluterve mõtlemisega, mis polnud suurlinnas kehtivatest ühiskondlikest ootustest rikutud. 

Teiselt poolt siis nö paha poiss Sydney. Alustame sellest, et näitleja valik oli pihtas-põhjas. Theo James on juba "Lahkulööja" ajast minu suur lemmik olnud. Ehk siis esimesest korrast, kui kogemata filmi vaadates mingi teema lõksu sattusin. 

Nimelt teadsin aastaid, et fantaasiaraamatud ei ole minu teema. Siis nägin telekast kogemata "Näljamängude" filmi. Lugesin läbi kogu sarja. Siis juba "Lahkulööja". Ja nüüd olengi jätkuvalt ka fantaasiaraamatute fänn olnud. 

Sydney on salapärane ja seepärast paljude jaoks huvitav. Samas kardetud ja ettearvatav. Tegelikult on selle taga aga oskamatus oma elu ja tunnetega hakkama saada. Nii on Charlotte ja Sydney armastuse lugu ettearvamatu ning pidevalt muutlik. Mis teebki selle jälgimise põnevaks. Lõpust rääkimata.

Selle kõige kokkuvõtteks on väga loogiline, et kui sari lõppes, siis otsisin kiirelt üles, et kust ma seda raamatut lugeda saaks. Eesti keeles ei olnud. 


Kui ei ole, tuleb ise teha nii, et oleks. See tähendab, et mul õnnestus "Sanditoni" esindamise õigused osta. Nüüdseks on raamat tõlgitud ja läheb kohe trükikotta. Aprillikuu teisespooles on lettidel. 

Praegu on aga ülisoodne võimalus "Sanditon" ette tellida. See raha läheb kõik trükiarvete tasumiseks, et raamat kiiremini lugejateni jõuaks. Ma ise küll ootan juba nii väga, et saaks ka eestikeelset raamatut käes hoida ning taas "Sanditoni" maailma sukelduda. 

Kui soovid sama, siis telli palun raamat siia klikates: "Sanditon".

Millised on sinu muljed "Sanditoni" sarjast? Kas raamatut lugeda tahaksid või kardad hoopis, et see muudab sarjast saadud muljeid? 

 ***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Pühapäev, 21. märts 2021

Milliseid lauamänge lastega mängida?

Eelmisel nädalal käisin taas suuremate lastega Tallinnas. Kord oli ühel tund, siis oli teisel konsultatsioon jne. Ikka turvaliselt. 

See, kellel mingeid kohustusi sel hetkel polnud, käis minuga linnas ringi. Täitsa mõnus matk oli. Näiteks jõudsin elus esimest korda Hirveparki. Ma isegi ei teanud, kus see oli, kuigi pargi olemasolust muidugi teadsin. Ootamatult sain teada, et olen aastaid korduvalt sellest lihtsalt mööda kõndinud. 

Tunne kodumaad ... või misasja... 

Peaaegu inimtühjas Tallinna vanalinnas oli ka päris veider käia. Pärast saime teada, et Piip ja Tuut tegid Raekoja platsis oma saadet ning me kõndisime vaid tund aega varem sealt läbi. Nende teatrist läksime ka mööda. Maria siis õhkas, et nii väga tahaks neid vaatama minna. Novot- peaaegu oleks kohtunud ... aga siiski mitte. Tuleb ikka kodus telekast vaadata.

Ööbimiskohas aga avastasime "Aliase" mängu. Otsustasime proovida. Ühel hetkel olime kõik nii mängus sees ning tõesti väga lõbus oli. 

Loomulikult olen varasematel aastatel sõpradega palju lauamänge mänginud. Lastega on meil aga alati nii olnud, et kuna keegi on pidevalt pisike, siis lauamängud ja muud sellised tegevused jäävad kõrvale. Käärid ja värvid jms on meil samuti majas alati peidetud. 

Nii oligi minu jaoks suht suur üllatus, et saan oma kolme vanima lapsega rahulikult "Aliast" mängiga. 

Entusiastlikult mõtlesin kohe, et otsin siis veel mänge, mida kodus ka üheskoos mängida saaksime. Ja siis avastasin, et peateelt kõrvale astudes pole mul asjadest ikka õrna aimugi. "Alias" ja "Monopol" on tuttavad, aga sealt edasi ... 

Küsingi täna targematelt nõu - millised on sinu soovitused, milliseid lauamänge võiks mängida, milles saaks osaleda 6-12-aastased lapsed ning ka täiskasvanul huvitav oleks? 

Ise piilusin Brain Games lehte. Nende valik tundus päris põnev. Strateegiamängud kõlavad põnevalt. Kuid samas tundub, et enamik neist mängudest vajab enne tõsist õppimist. Tahaks midagi sellist, mille juhised saaksid kiiresti selgeks. 

Suur valik tundus olevat ka lauamängud.ee lehel. Aga sama küsimus- kas keegi on midagi sealt mänginud ja julgeb soovitada? Niisama kirjelduse järgi on suht keeruline aru saada, et mis päriselt võiks sobida.  

Juku mänguasjapoes tundus valik olevad rohkem väikelastele. Samas ka sealt on enamik meil proovimata.

Mõni muu lehekülg, kust soovitad otsida? 

Seega palun nüüd siia ritta kõik soovitused, mida täiskasvanud ja 6-12-aastased lapsed saaksid koos mängida. Aitäh!  

p.s. no ega meil pole ju siin kodutöö ja distantsõppe vahel midagi muud teha, kui mängida ...



 ***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com