No nüüdseks pole enam mingi saladus, et ma osalen mängus
"Parem kui 99". Seda näeb pühapäeviti kell 19:25 "ikka Kolmes" (ehk siis TV3s).
Esimene mäng oli eetris 1.märtsil, seega põhimõtteliselt on juba kuu aega seda telekarjääri peetud.
Mis on "Parem kui 99"?
See on rahvusvahelisel formaadil põhinev mäng, kus alustavad 100 mängijat. Täidetakse igasuguseid ... nagu IGASUGUSEID ülesandeid. Igast mängust läheb välja viimane. Ehk et sa ei pea mängu võitma, ega üldse mitte hea olema, aga viimaseks ei tohi jääda.
Paljudes mängudes oli see, et sa ei pidanud isegi mitte normaalsel tasemel hakkama saama, aga keegi lihtsalt ebaõnnestus ja ... nii saidki edasi.
Milles ma viimaseks jäin ... peaaegu?
No maitia ... ma hakkasin nagu esimesest saatest alates viimane olema. Siiani näen TV3 reklaamides kohta, kus ma 2.mängus ei jää viimaseks ... napilt. Ehk et pidime plekkpurgi 45-kraadise nurga all servale seisma saama. Et nagu ... mida??? Mu näol oli juba seal tuhat küsimärki. Et ... kuidas?
Jah, Silver selgitas mulle enne ülesannet seal ära, et milles asja mõte on. No, et sa pead osa vedelikku välja võtma ja seda peab seal piisavalt olema ja pead muudkui katsetama ja ... No ma tegingi siis nii, aga äkitselt oli kogu ruum rahvast tühi ja kõik olid lõpetanud ja ekraanide alla läinud ... no sinna, kuhu saavad need, kes on edasi saanud ... ja minul ikka ei midagi ... Minul ja ühel inimesel veel ... kaks viimast ...
Siis sain aru, et pean hakkama vedelikku hoopis tagasi kallama. Et mul on juba liiga vähe. Siis hüüdis keegi, et: "Lase tal paika veereda!" Seda ei hüütud mulle, aga ... mina lasin enda oma paika veereda ja ... see jäi!
Oi, ma pole elu sees vist nii õnnelik olnud! Ma ei tea, kas ma ka ühegi järgmise edasisaamise üle nii õnnelik olin ... Sel hetkel oli lihtsalt võimalus, et olen 2.inimene, kes mängust koju läheb ... Aga ei läinud!
Lapsed ei jõudnud ka kodus teleka ees ära ahastada, et: "Emps, sa oleksid peaaegu esimesena välja langenud!"
Aga no sel hetkel sai selgeks, et mul pole õrna aimugi, kui pikk mu karjäär selles saates on, sest mu eelnevatest oskustest, teadmistest ja kogemustest liiga palju ei sõltu.
Kas me räägime teineteisega?
Minu jaoks algasid üllatused mängus siis, kui esimese päeva hommikul järjekorras registreerumist ootasime. Järjekord ulatus koridori ühest otsast teise ... pika ... väga pika koridori. No ja seisin mina siis järjekorda ja ... minu selja taha seisnud mees ütles midagi sellist, et: "Noh, vaatame, mis siin siis saama hakkab!"
Ma oskan pikalt ja palju rääkida, kui ma esinen. Aga ... ma seisin seal ja mõtlesin, et oot, me oleme võõrad inimesed - kas me päriselt räägime teineteisega! Ja järgmiseks, et ma tahaks ka väga temaga edasi suhelda, aga ... ma ei oska midagi öelda.
No aga tuli välja jah, et see on selline koht, kus me räägimegi võõraste inimestega, läheme kiirelt isiklikuks, oleme ausad, otsekohesed, saame kiiresti palju teada, küsime otsekoheseid ja päriselt olulisi küsimusi ja ... Noh, et teeme sõpruse kiirpsurdi - nagu tuleks kogu suhtlus ära teha mõne päeva jooksul, sest keegi ei tea, kas ja mis saab edasi.
Ehk et ilmselt käitusime lindistuspäevadel kõik veidi teisiti kui tavapäraselt. See aitas väga kiirest paljude inimeste kohta palju teada saada, enda kohta palju õppida, saada toredaid kogemusi ning emotsioone ja ... see oli niiiiiii põnev! Ja tore! Ja südantsoojendav!
Nimesiltideni jõudes sain selgeks, et minuga esimesena rääkinud mehe nimi on Karenn ja ... varsti sai selgeks, et ta pole viimane inimene, kellega ma seal palju-palju räägin ja koostööd teen jms.
Konkurentideta võistlus
Iga ülesanne algas prääksuva heliga. Nii, kui see käis, olime konkurendid, kuid ... tegelikult polnud kordagi tunnet, et omavahel võitleme, vaid ... pigem oli see nagu suvelaager, kus said uusi sõpru-tuttavaid ja oli tore ... kuigi ... eks pisaraid tuli ka ...
Ma ei tea, kuidas meie punt tekkis, aga ... mingil hetkel oli see olemas. Ma ei mäleta mitte ühtegi teist tutvumist peale Karenniga tutvumise, sest see kulges kuidagi sujuvalt.
Mingi aja jooksul sai aga selgeks, et ringi eri osades on tekkinud pundid inimestest, kes teineteist rohkem toetavad ja pöialt hoiavad.
Kui ring jäi lahkujate võrra väiksemaks, saime kokku järgmiste inimestega, saime veel rohkemate olemasolust teada ja toetasime vahel ka järgmisi.
No minu ekraanipisarad tulid eelmise pühapäeva ehk 29.märtsi saates, sest ... Marten läks välja. Meie pundist (ok, pundist ta välja ei läinud, aga meie omadest läks ta saatest välja. Pundis on ikka edasi.).
Talle õpetasin ühel hetkel heegeldamist, tantsisime rumbat (jah, ma ei tea siiani, miks meie kaamerapoolsed käed on valesti, sest mina ju oleks pidanud seda teadma ... aga lõbus oli ikkagi) ja ... no nagu läbi pisarate seletasin, siis "mängude vahel me tegime pidevalt koos strateegiaid" (ja siis ma jagasin sotsiaalmeedias meie ühist vestlust sellest, kuidas laulude valimisel me tegime "lamba meetodit" ehk läksime kõigi teiste järgi, sest me ei teadnud ühtegi laulu ... vot, sellised strateegiad!).
Korduvalt viimane ... peaaegu!
See plekkpurk olnud üldse mu viimane tähetund. Ma olen siiani viimaste seas olnud ... korduvalt.
Kõige pingevabam ja samas pingelisem neist oli minu jaoks ilmselt kivi-paber-käärid, kus olin viimase 5 seas. No ... seal ma teadsin reaalselt, et ma lihtsalt ei saa mitte midagi ise teha, et edasi saada. Ühelt poolt oli see täitsa jõuetu tunne ja samal ajal vaba - et tuleb, mis tuleb!
No ja eks see selle mängu võlu oligi - kõigil oli mingites mängudes eeliseid ja mingites nõrkusi.
Viimaste seas seisin püsti ka nööri mõõtmise ülesandes, sest noh ... ma panin väääääga kõvasti mööda.
Aga keegi ütles enne, et käe pikkus sõrmedest õlani on 1 meeter ... no nii ma mõõtsingi ... pärast tuli välja, et see on nii pikkadel meestel ja mina, kes ma olen 1,72 m pikk, oleks pigem võinud enda pikkuse järgi mõõta.
Ma proovisin kusjuures seda ka, aga see enda pikkusega võrdlemine tuli nii erinev võrreldes selle numbriga, mis esialgu sain, seega ... ma ei uskunud seda.
Noh, olgem ausad - see pingeline võistlusmoment teeb su ajuga midagi (ja siis ma ütlesin saatesse kandideerides, et mul on 5 last ja muud tegemised, mille tõttu igapäevane kiirreageeerimine ja kriisiolukordadega tegelemine on minu elu loomulik osa ...).
Karjuda ma oskan
Kindlasti tundsin ennast turvaliselt karjumise ülesandes. Ma küll ei teadnud, et detsibellide mõõtmises annab kõrgem hääl tugevamaid tulemusi. Aga noh, mul tuli üle 120 ära ka nii, et väga kõrgeks ei läinud. Ma ei tea siiani, kas see oli kõige parem, aga üks parimate tulemuste seas kindlasti.
Kartsin, et saatesse pannakse põhjenduseks sisse, et noh ... mul on 5 last ... aga tegelikult pandi ikka see, et ma olen aastaid laulukoorides laulnud ja õppinud oma häält kasutama. Lisaks olen ju ka koolis õpetajana töötanud ning käin järjepidevalt koolides õpilastega kohtumas ning neile oma raamatutest ja endast ja elust jms rääkimas. Ehk et ma kasutan oma häält töövahendina kogu aeg.
Mul tuli meelde, kuidas mõnda aega tagasi pärast öist mitmetunnist Terminaatori kontserti küsitu mu käest hommikul, et kas ma kaasa ei laulnudki, sest kuidas mul hääl alles on. No ja mina siis tunnistasin, et röökisin ikka kõik need tunnid kaasa. Lihtsalt ... röökides ei tohi häälele haiget teha. Lihtne.
Mul oli väga kahju vaadata neid, kes päriselt karjusid kõri peal nii, et pärast päriselt oligi kurk valus ... aga noh, eks seal oli teisigi ülesandeid, mille puhul võisid viga saada, kui sa ise õigeid võtteid ei kasutanud ... ja eks see on igas valdkonnas nii. Jällegi - mõnel on eeliseid ühes, mõnel teises valdkonnas!
Täiesti turvaliselt tundsin ennast näiteks ka heegeldamise, igasuguse tasakaalustamise, paberi rebimise jms ülesannete puhul. Käed mul eriti ei värise ning kõik sõrmed töötavad. Ja see ise juba on sellises mängus ka eelis. Päriselt!
Kiirem tagasiside?
Hmm, sain praegu aru, et oleks pidanud iga saate järel oma mõtted kirja panema. No neid ikka on ...
Edaspidi teen nii ... kui suudan veel mõnes saates püsida.
Praegu aga läheb mäng edasi ja järgmisel pühapäeval olen taas olemas!
***
Jaga kommentaarides, kas oled mõnda "Parem kui 99" saadet vaadanud? Mis mõtted ja muljed on?
Kas tahaksid ja julgeksid ise sellises saates osaleda?
***
Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
