Heli, aitäh sulle imelise päeva eest!

Täna olen suurema osa päevast naeratanud. Nii ilus ja armas on olla. Ja ma ise tegin seda. Muidugi ikka koos teistega. Tunnen, et kogu see päev on olnud hiiiiglama suur kingitus iseendale. Suur samm edasi.

Mida ma siis tegin? 

Lühidalt öeldes - käisin pildistamas. Tegelikult märkasin ammu, et raamatukogudes esinemas käies või raamatute tagakaantel on minust fotod, mis on tehtud ... vähemalt 5 aastat tagasi. Küsimus pole selles, kas näen neil välja parem või halvem kui praegu, vaid ... need on vanad. See pole ammu enam mina. 

Nii teadsingi juba mõnda aega, et on vaja lasta endast uued pildid teha. 

Kihutame ikka kohe tippu

Aastaid olen käinud paari fotograafi juures. No et kui pilte vaja, siis nende juurde. Teiste fotograafide juurde olen sattunud, kui fotosid tehakse mõne ajalehe-ajakirja või muu taolise korraldatud asja jaoks. 

Seekord aga otsustasin teoks teha oma suure unistuse - nimelt valisin fotograafi, kes seostub minu jaoks kuidagi rikaste-ilusate-edukate pildistamisega. Selleks fotograafiks on Jake Farra. 

Ei, ma ei läinud otse tema juurde. Soov tema juures pildistada tuli mul umbes ... paar aastat tagasi. No siis, kui investeerimise ja rahatarkuse teemadega rohkem tegelema hakkasin. Seekord aga tuli mõte ja ... saatsin ta kodulehelt kirja teele. Endal süda värises. Ja kõik muud kohad ka. Ma ei teagi miks, aga nii oli. 

Mõtteviis vajab muutmist

Tegelikult tean küll, miks mul oli nii keeruline Jake juurde aega kinni panna. Ma nimelt ei uskunud, et olen väärt, et tema just minust järgmised fotod teeks. Olen näinud tema varasemaid töid ja inimesi, keda ta pildistab ja ... no enese väärtustamise küsimus oli ikka korralikult õhus. 

Seda enam tundsin, et suur eneseületus oli juba see, et ma selle kirja kodulehelt ära saatsin. Iga hetkega sai üha selgemaks, et see mõnegi jaoks mõttetuna tunduv asi on minu jaoks sümboolne ning vajalik, et oma eluga järgmine samm ülespoole astuda. 

Tehke mind korda! 

Pildistamise aeg olemas. Siis hakkas aktsioon "tehke mind korda!". 

Esimene kõne oli muidugi õde Karinile: "Appi, mida ma selga panen!" Jah, ma jätkuvalt ei ole inimene, kes läheks riidepoodi. Mulle ei meeldi seal. Aga Karini riidekapis käies tõstab ta välja 3 asja, millest vähemalt 2 sobivad mulle ja ... No ütleme nii, et selliselt on hulga lihtsam shopata. Mulle sobib. 

Järgmiseks küüned korda. Päev enne pildistamist. Ee ... kuidas ma aja saan? Mu töö eeldab, et küüned on kogu aeg lühikesed, nii et ega ma ei mäletagi, millal viimati maniküüri sattusin. Sain soovituse oma abipalve panna FB Ilutegijate pakkumised gruppi. 

No panin oma hädakutse üles. Pakuti aegu. Aga mina magasin samal ajal lõunaund. Kui ma lõunaunest ärkasin, olid teised inimesed kõik pakutud ajad ära võtnud. 

Ega ma väga enam ei lootnudki, aga ... õhtul kirjutas Anniki La Fayette pedicure´st. Pakkus aega kl 21ks. Mulle sobis. Hiljem läks küll nii, et kohtusime hoopis kl 22. Ehk et täitsa öösessioon. Väga mõnus kogemus. Täielik täisteenus. No ja see suhtumine, et "nägin, et sul oli vaja ja teen ära" oli minu jaoks lihtsalt elupäästev. 

Anniki küsis muidugi aega kokku leppides, et "kas geellakiga või ilma?" No see oli üks koht, kus mul juhe kokku jooksis, kuna ... ma ei saanud aru, mida ta minust tahab. Eeldasin siis, et kuna ma ei tea, mis see geellakk on, et ilmselt ma siis seda ei taha. Lõpuks tuli välja, et ma ei tahtnudki jah. 

Jumestuse tegi muidugi Käti Konno. Tema juures olen varem ka korduvalt käinud. Esimene kord Pärnus. Seejärel tuli tema Tallinnasse ja mina käisin ühe siinse ürituse pärast tema juures. Nüüd aga oleme mõlemad Tallinnas. Õnneks sain aja ka, nii et kõik toimis. Käti tegemised leiad IGst kontolt muahbykatikonno.   

Käti on minu jaoks kindlasti inimene, kelle tooli istun öeldes: "Tee mind ilusaks!" ja tean, et sealt toolist tõustes ma seda ka olen. 

Värisemisest naudinguni

Nii ma siis seisingi ühel hetkel Jake aia taga, kleidiga riidekott käes, sisemuses värisemas, kuni ... saime kokku ja kõik oli hästi. 

Esimese asjana rääkisin kohe ära oma suure olulise mure, et no ma ei oska kleite riidekotti toppida. Kahe muusikust poisi emana tean hästi, kuidas käib riidekotti ülikond ja triiksärk, aga ... mitte kleit. Ja kui mu tütar läheb pillimänguga esinema, on tal seljas ka ... püksid ja särk. Nii et - kleit riidekotis ... aga saime hakkama. 

See, mis fotostuudios toimus, oli ... no lihtsalt sujuv. 

Jake küsis midagi sellist, et kummal pool ja kuidas juukseid loomulikult kannan jms. Ütlesin, et mul on nad pea peal kõvasti patsis ning kleiti ka seljas pole, seega ... kõige juures pole mitte midagi loomulikku. See sobis! Siis hakkas pihta: "Astu siia ... lõug üles ... mitte nii üles ... keha ette  ... mitte nii ette ... vaata siia ... sinna ... astu teise kohta ... korras ... nüüd siia ..." 

Ja ma tundsin, et ma lihtsalt naeratasin kogu aeg ... algul tahtsin ikka kurjemaid pilte ka, aga ma tundsin ennast lihtsalt nii hästi, et see läks mul pildistamise ajal meelest ära. 

Mul oli nii hea ja kerge ja lihtne tunne, et kõik varasemad hirmud lihtsalt kadusid. Ma ei pidanud ise mõtlema ja samal ajal teadsin, et tulemus tuleb ikkagi hea. Ma ei pidanud teadma, mis on hea ja õige, vaid sain päriselt ennast professionaali kätte usaldada. 

Kui Jake ütles, et nüüd on kõik ja vajalikud pildid käes, siis oleksin tahtnud öelda, et: "Aga äkki saaksin veel pool päeva broneerida!", sest lihtsalt nii tore oli. Minema jalutasin igatahes jätkuvalt suurelt naeratades. 

Kingitus iseendale! 

Jah, ma pole pilte veel kätte saanud, aga ma ei kahtle, et need on ilusad. Ma lihtsalt tundsin ennast ilusana. 

Tegelikult teadsin päeva lõpuks, et isegi kui sellest kõigest ühtegi fotot välja ei tule, siis kogu see kogemus ise oli seda väärt. Kõik need positiivsed emotsioonid ... see tunne, mis mul päeva lõpuks oli ... no see oli midagi uut. 

Selle tunde saamiseks pidin aga ennast ületama ja endale meelde tuletama, et ma olen sellist head kogemust väärt. Olen väärt, et minu kallal tegutsevad oma ala professionaalid. Minus on piisavalt materjali neile tegutsemiseks. Mul pole vaja selles kahelda. 

Nii polnud selle päeva väärtus vaid uued fotod minust, vaid see, mis minus endas toimus. 

Väikesed asjad on suured

Suurim õppetund ilmselt oligi märkamine, kui palju tööd endaga nõuab, et ära teha midagi, mis tundub väike ja tavaline. No näiteks, et saada endast mõned pildid. Olin seda ju ammu planeerinud, aga et jõuda endas kohta, kus ma tundsin, et nüüd on aeg ja ma olen seda praegu vääärt, see ... võttis aega ja palju endaga tegelemist. 

Minu jaoks oli kogu selle päeva juures nii palju märkamisi. Alustades sellest, et miks ma ei julgenud aastaid minna fotograafi juurde, kelle tööd ma hindan. 

Sellised ebamugavad olukorrad ongi need, mis meid uuele tasandile aitavad, kui neid märkad. See on mõtlemiskoht, et mis on minus mõte või takistus, mis ütleb, et "ma tahan, aga ma ei julge ...". 

Hirmud ei kao kuhugile. Hirmud jäävad alati osaks meie elust. Kui tahta elus edasi liikuda, siis tuleb aga oma hirmudesse ja ebamugavustesse sukelduda ja püüda neid mõista ... või teha asju nii, et kardad ja ikkagi teed. 

Mina aga sain päeva lõpuks öelda: "Heli, aitäh sulle imelise päeva eest!", sest ma tean, et ma ise korraldasin selle endale. Suur-suur tänu kõigile, kes aga mu imelisele päevale kaasa aitasid. 

Praegu siinses postituses on täitsa enda klõpsitud pildid, aga kui lõplik tulemus tuleb, siis kindlasti jagan neid ka teiega! 

Seniks aga - mis on sinu jaoks see, mida tegelikult tahaksid teha, aga kardad, et sa pole väärt? Jaga kommentaarides, et millal viimati midagi sellist ära tegid või millal kavatsed teha. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kas sa oma tütrega laseks nii teha ja soovitaks talle sama?

Täna on siis taas sügavate emotsioonide päev. Nimelt käisin eile õhtul vaatamas filmi "It ends with us" ("Ei iial enam"). See põhineb Colleen Hooveri samanimelisel raamatul. Mul on see ammu loetud ja arvamust saad lugeda siit: Heli lugemisblogi. 

Selle kokkuvõtte kirjutamise ajal olen üsna ettevaatlik olnud, aga ... no mõte on leitav. Lugemisblogist saad ka ülevaate, et millest see lugu rääkis. 

Seega teadsin suures plaanis, et mida ma vaatama lähen. Teadsin ette ka, et kui valus see olema saab. Kohe, kui see film välja tuli teadsin aga, et ma pean seda kindlasti nägema. 

Kas sa enda tütrega laseks nii teha? 

Filmi lõpp meeldis mulle nii ülimegaväga. Ilus. Armas. Ma ei mäleta, kas raamatus oli samamoodi, aga ilmselt midagi sarnast küll. 

Kogu filmi jooksul ma nutsin loomulikult ikka väga mitu korda. Kõige rohkem jäi hinge kõlama lause, et "kas sa enda tütrega laseks nii teha?" või et mida sa teeksid, kui sinu tütar oleks samas olukorras? See on asi, mida olen mõnelt inimeselt aastaid küsida tahtnud. Siis, kui mina küsisin abi ja rääkisin, mis toimub ja mulle öeldi, et ... "See on sinu pere siseasi. Saa ise hakkama!" Ja tookord ma uskusingi seda. 

Samas on mul praeguseks hea meel, et tookord mulle nii öeldi, sest see on üks asi, miks olen tänaseks jõudnud just siia, kus ma olen ja saan rääkida neid asju, mida räägin. See tähendab, et tänu sellele osavõtmatule ja külmale ja mõtlematule suhtumisele olen mina juba praeguseks oma väljaütlemistega saanud abiks olla mitmetele naistele, kes pole julgenud ennast ja oma lapsi päästa. 

Jah, see küsimus on nii ülimegaväga hea mõõdik: kas sa oma tütrega laseks nii teha? Kas soovitaksid talle samas olukorras, et "saa hakkama!"

Ei! Minu vastus on EI ja sellepärast ma olengi tänaseks viimased aastad käinud seda teed, mida olen käinud. See on aidanud mõista, et siis ei peaks ma laskma ka endaga nii käituda, kui oma tütrega ei laseks. Eriti, kuna kõik, mida enda elus aktsepteerin, seda võtavad ka mu lapsed normaalsusena ja harjuvad sellega.

Kaassõltuvusest vabaks

Sel nädalal olen peale suvist pausi taas oma terapeudiga suhelnud ja veidi rääkinud, et mis vahepeal on toimunud.

Kaassõltuvus! See on märksõna, mille ta mulle taas õhku tõstatas. Kui hakkasin teraapias käima, siis tuli see lause tegelikult juba esimestel kohtumistel välja ja veidi olen sellega tegelenud. Siis aga lendasid muud asjad rohkem peale ja sügavamale ma ei jõudnud. Nüüd aga on näha, et mustrid hakkavad korduma, aga eluliselt kiired ja keerulised küsimused on lahendatud, nii et nüüd saan taas endasse süüvida. 

Kaassõltuvus on lihtne vastus küsimusele, et "kuidas te nii kaua koos saite olla?" Samuti tuli see välja filmist "It ends with us". Autor on Lily ema näol väga ilusti välja toonud, kuidas kaassõltlased käituvad. Samuti, et kui nemad rivist (mustrist) välja ei asju, siis see lähebki edasi. 

Keegi peab välja astuma. Aga - nagu Lily ema ütles: "Lahkuda oleks olnud keerulisem, kui oli jääda!"

Kes mu tegemisi on jälginud, siis kas pean tooma näiteid selle kohta, mida tähendab, et "lahkuda oleks keerulisem"? Ilmselt mitte. 

Keegi peab mustrit muutma

Tean, et meie rivis olen mina see, kes on otsustanud välja astuda. Mitmetest mustritest. Mitmete suguvõsade mustritest. Kunagi pole küsimus ainult, et "miks ta nii tegi?", vaid alati on ka küsimus, et "miks ta lasi endale nii teha?" See võttis mul ka hirmus kaua aega, et mõista, et see on eraldi küsimus ja sellega pean tõesti endale peeglis otsa vaatama. 

Tean, et minu laste jaoks ei ole hilja, aga ... nendega tegeleme ka juba nende sees mustri murdmisega. Ajalugu kipub korduma, sest mina ei suutnud õigel hetkel öelda, et ma pole nõus nii jätkama. Ma kartsin, et ei saa hakkama, et ei suuda lahkuda. Ja see oli õigustatud hirm, sest üksinda 5 lapsega ongi keeruline, aga ... ma olen elus! Mu lapsed ja mina oleme suht mõistuse juures ja ... me liigume edasi! 

Seega lühidalt - mine ja vaadake filmi "It ends with us", sest see aitab lähisuhtevägivalla mustri mõistmisele kaasa. Igaüks, kes seda mõistab, suudab aga mustreid paremini mõista ning saab aidata neid lõpetada.

Mina aga tean, et ma ei soovitaks oma tütrele kunagi sama, mida soovitas meie suhtes inimene, kes oleks meist kõigist hoolima pidanud ...  (aga ilmselt ei tule meil mitte kunagi seda vestlust, kus selle välja saaksin öelda, seega  ... olgu see siis siingi kirjas ...).     

See lõppeb meiega! 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Õppetund, mille sain 9 aastat hiljem lastega taas Powerpark lõbustuspargis olles

See nädal on siis selline, mil lõppude-lõppude-lõpuks jõudsin lastega taas Powerpark lõbustusparki. Viimati käisime siin 9 aastat tagasi ning sellest ajast alates on minu jaoks mingiks seletamatuks sooviks olnud, et ma tahan, et lapsed ka suuremana siia jõuaksid ning sellest kõigest teadlikumalt osa saaksid. 

Meie eelmisest retkest saad lugeda siit: Lõbus päev Powerpark lõbustuspargis. 

Jah, seekord oli palju asju teisiti. Esiteks see, et ma võimaldasin selle reisi meile lastega täitsa üksi, viisin selle ellu täitsa ise ning kõige väiksem laps oli seekord sama suur kui eelmisel korral oli kõige suurem. 

See tähendas, et lõbustuspargis veetsime selle retke jooksul tegelikult kaks päeva, sest ühest jäi lihtsalt väheks. 

Olen hulle kasvatanud?

Tänane päev oli siis selline, et pidin endalt korduvalt küsima - kes need lapsed selliseks kasvatas? No mu suuremad hullud lasid kõige hullemad atraktsioonid läbi nii, et pärast ainult naersid. Ühel hetkel leidsin ennast ühe sellise hullumeelse asja ehk Pitts Special´i järjekorras seismas, ümber mu vanemad pojad, kes mõlemad julgustasid, et saan hakkama ja julgen ja ...

Ei, ma ei julgenud, ma ei uskunud, et saan hakkama ning polnud mitte mingil juhul valmis selle peale minema ja ... ikkagi istusin mõne hetke pärast ühe soomlasest naise kõrval, kellega järjekorras tuttavaks saime ja kes sõitudel käis üksinda ... mu pojad turvameestena mõlemal pool meie kõrval. Mitte, et sellest mingit muud kasu oleks, kui et nad ütlesid, et keskel pidi vähem hirmus olema. 

Ok, ma teadsin, et järgmise asjana sõidutatakse meid 90-kraadise nurga all kõrgele-kõrgele, aga ... see, millise vabalangemisena allatulek ning kogu edasine keerlev sõit kulgeb, polnud mul õrna aimugi. Sellest varem alt vaadates aru ei saannud. 

Ja ... kui äge-tore-vahva see oli! Niii hirmus! Nii äge!

Kinni hoidis mind ainult see pulk, mis keha ette käib ja kogu ülakeha lihtsalt lendas muudkui seljatoe vastast lahti ja ... see oli nii hirmus ja tekitas elevust ja ... Tegelikult polnud sõidu ajal üldse aega mõelda. Emotsioonid olid aga laes. 

Hirm tekitab hirmusoovi?

Kas mul on midagi viga, kui selle hirmsa kogemuse järel ennast kohe seal kõrval järgmise sama hirmsa atraktsiooni ehk Junkeri järjekorras leidsin? No selle, mis on veel hirmsam? 

Fakt on see, et selle võõra soomlanna ning oma poegadega me ühe hirmsa sõidu lõpetamise järel kohe järgmise järjekorras olime. Ma küll püüdsin korraks kõrvale hiilida, aga ... väiksest kutsest piisas, et järgnesin teistele.  

Uuel sõidul seda kinnitusasja kinni pannes küsisin lapselt, et mida ma jalgadega peaks tegema ja kus neid hoidma. 

"Mina hoian maas," vastas pisipoeg. Ee ... minu jalgadest oli maa mõnekümne sentimeetri kaugusel. Minu jalad rippusid õhus. Tänasin last viisakalt hea nõuande eest ning ... siis läks sõit käima ja polnud üldse vahet, kus ma kavatsesin oma jalgu hoida, sest need lihtsalt kõlkusid seal ... nagu kogu mu ülejäänud ülakeha ka ... ja see oli niiiiii hirmus ... ja niiii vabastav!

Suurim õppetund

Ma arvasin tänase päeva algul, et olin hirmus julge, sest alustasin selle torniga, mis viib sind hirmus kõrgele ning siis langetab äkitselt alla. See oli minu jaoks juba kogu mu julguse piiride ületamine, mille üle hirmus õnnelik olin. 

Neid teist kahte hullumeelset asja ma ei planeerinudki. Lisaks läksime ühe lapsega veel Ameerika mägedele (neil on küll seal tegelikult mingi teine nimetus). See oli ka seal kuidagi eriti kiire, pikk ja äkiline. Ehk nauditav. 

Pärast kõiki neid hirmsaid sõite sain kinnitust õppetunnile: hirmsate asjade puhul tuleb ennast viia piirini, kus sul enam tagasiteed ei ole ning ... edasine kulgeb juba ise! 

Mõtlen siis selliseid hirmsaid asju, mida sa tegelikult teha tahaksid või peaksid. Praegu ma ei kujuta ette, kui oleksin ennast selle vabana kulgemise kogemusest ilma jätnud, mida need õhusõidud pakkusid. Isegi praegu sellele mõeldes aktiveeruvad mu kehas need mõnusad surinad, mis sõidu ajal ja selle järel olid. Samas ma tõesti isegi veel järjekorras seistes ei uskunud, et ma need sõidud kaasa teen. 

Lõbustuspark on ikka tõeliselt hea koht, kus saada mõnus tunne sellest, et teed midagi hirmsat, selle asemel, et selliseid emotsioone mujalt otsida. Ilmselgelt on lõbustusparkidel tulevikuski meie peres oluline koht. Eriti, kui elame nüüd elu, kus ise otsustame, mida oma ellu vajame. 

Ükskord oli nii:

Seekord oli nii:

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 10a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Tegelen Taanis sellega, et mitte maailma karta

Sügisel oli hetk, mil otsustasin oma elukorralduse restardis uue sammu astuda ning liituda nende inimestega, kes ostavad lennupileteid ja käivad aegajalt reisil. 

Paarkümmend aastat tagasi aasta aega USAs elamist ning kõik need grupiga Rootsi reisimised ei läinud sel hetkel arvesse.

Mul oli vaja ise endale reis korraldada ja üksinda reisida. 

Nii ostsingi kahed piletid: veebruaris Rooma ja juuliks Kopenhaagenisse. Tore oli muidugi see, et praeguse reisiga ma ei vaadanud, et Investeerimisfestival on samal nädalavahetusel, aga ... no miljoni euro pildi sain seal ka ikka ära teha. 

Eesmärgiks hotelli jõuda!

Veebruaris Rooma minnes oli mul reisil üks eesmärk - jõuda hotelli! See oleks tähendanud, et ostsin õigesti lennupiletid, sain läbi turvakontrollist, lend õnnestus, leidsin transpordi lennujaamast hotelli, leidsin hotelli üles ning hotellis oli päriselt minu nimele broneering.

See õnnestus!

No ja sellele lisaks õnnestus muidugi saada unustamatu elamus linnast ning suur huvi  roomlaste vastu.

"Sa ei karda maailma!"

Taani reisist rääkides küsiti mult, et mida siia tegema tulen.

"Niisama olema," vastasin. 

Järgmine plaanitu reis. Tund enne lendu Tallinna lennujaamas. Majutuskoha asukohta guugeldasin Kopenhaagenisse jõudes, kohalikke vaatamisväärsusi hakkasin hotellis guugeldama ...

Reisi eesmärgist sain aga aru, kui esimese päeva õhtul ühe kuju juures Filipiinidelt pärit, kuid nüüd Taanis elav vanahärra minuga (taani keeles) rääkima tuli. 

Mõne lause järel (edasi läks vestlus ikka inglise keeles) küsis ta, et kas reisin üksinda. Kinnitasin, et jah.

"Seega järelikult sa ei karda maailma!" vastas ta.

Nanosekundi jooksul käisid silme eest läbi kõik hirmud, mida üksinda reisides olen kartnud ja ... äkitselt taipasin, et neid hirme on eelmise korraga võrreldes ikka hulga vähem.

"Sellega ma siin tegelengi," vastasin. 

Vanahärra lahkus, kuid minu reis läks edasi hulga teadlikumalt. Imeline, kuidas suurimad taipamised võivad tulla võhivõõralt ...

Ja samas on kindel, et sellised järgmisele tasandile aitavad abilised ilmuvad siis, kui selleks valmis oled.

Jätkan hirmudest vabanemist kartmise ja kogemise teel ning püüan ikka kõik abilised vastu võtta.

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 10a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Vaata siit, kuidas näeb välja pilt miljonist

Täna siis selline rõõmustav teade, et ma saan sulle siin näidata miljoni euro suurust netoväärtust.

Pilt on selline: 

Ehk et see, mis Rahakratil on puudu, see on minul nüüd olemas. Nii et kokku on miljon käes. Nojah, Rahakrati panus sellesse on küll 963 000 eurot, aga ... no nagu ta ise Investeerimisfestivalil ütles - räägime sellest osast, mis on olemas, mitte sellest, mis on puudu. 

Nimelt oli minu jaoks eile siis selline päev, et sain müüdud oma Pärnu korteri, mida juba veebruarist alates müüsin. Ikka selleks, et oma elukorralduse restardiga edasi minna, vanast lahti lasta ning kõik vajalikud muudatused ära teha. 

Pärnu korter oli mu netoväärtuse arvutamise tabelis kogu aeg muidugi olemas, aga reaalse summa saad ikkagi lõpuks teada siis, kui notaris on allkirjad all. Eile oli see päev, kui need allkirjad lepingule alla said. 

Investeerimisportfelli ümberkorraldused

Nüüd on minu jaoks käes üliäge aeg, mil saan investeerimisportfelli ümber korraldada. 

Investeerimise kohta hakkasin rohkem uurima umbes kolm aastat tagasi hetkel, kui olin umbes kuu aega üksinda 5 lapsega elanud. Siis hakkasin vaikselt Balti börsilt aktsiaid noppima ning tegin ära 3.samba. 

Nüüdseks olen umbes 1,5 aastat Äripäevas õhtuseid börsiuudiseid vahendanud ning teistel investeerimisüritustel ajakirjanikuna osalenud. See on näpud veelgi rohkem sügelema pannud. See tähendab, et Interactive Brokers konto on üks esimesi asju, mis nüüd tehtud saab. Muidugi suurendan ka panust Balti börsi ning kinnisvaraturule naasen juba firma kaudu.

Rahakratiga koos on pildil miljon

No ja nii ongi tänane seis selline, et kui seisan pildil koos Rahakratiga, siis vaatab sealt vastu netoväärtusena miljon eurot. Tegelikult isegi rohkem. Jah, ma ei ole hetkel selles kohas, et saaksin täpselt oma netoväärtust jagada, sest ... no elukorralduse restart alles käib. 

Minu jaoks on aga Rahakratt sel teekonnal olnud üks nendest, kes on kõvasti motiveerinud, kuna on jaganud oma samme nullist peaaegu miljonini. Tema blogi ja muidu tegemisi jälgides on päriselt tunne, et see on kõigile võimalik. 

Tänu tema blogist loetule jagasin mõnda aega näiteks seda, et mitu lisasissetuletuallikat mul on.

Lisasissetulekutest rääkisin hiljuti ka Kristi Saare juhitud Lisatulu podcastis. 

Kõige parem on muidugi see, et Rahakrati abil olen oma teismelisi (poisse) saanud rahatargemaks, sest kui tema ülesastumisi vaatavad/kuulavad poisid alati huvitatult. Kui sa veel kuulanud pole, siis alustuseks otsi näiteks Youtube´st ning võid tunde kuulata ja motiveeruda. 

Ajalooline päev

Eilne oligi minu jaoks ajalooline päev, sest kuigi ostsin oma korteri 18 aastat tagasi, siis on see esimene kinnisvara, mille olen müünud. See "eriline esimene" kogemus, mis näitab, et see on võimalik, see on ka minu jaoks tehtav. 

No ja sinna otsa sõitsingi siis peale notarit Investeerimisfestivalile. Ilmselt see oli ka põhjus, miks eelmiste kordade salajase kaugelt piilumise asemel julgesin seekord Rahakratile oma fännipildi sooviga läheneda. 

Tänu sellele julgele liigutusele saategi nüüd seda miljonilist pilti vaadata. 

Aga täna ... praegu ... on minu vaade juba hoopis selline (ei, korteri raha ei ole veel laekunud):

Investeerimisfestivalil pole ma praegu enam seepärast, et sügisel lennupileteid ostes vaatasin, millistel suvenädalatel mu lapsed on isa juures, mitte seda, millal on festival. Aga no jälgin vähemalt Äripäeva lehelt, et mida räägiti.

Nii et jätkub töö, et saaksin endast üksinda selle miljon eurot väärt pildi teha. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 10a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Päriselt? Kas ma sellist uut elu siis tahtsingi?

Sel nädalal on olnud suurte taipamiste aeg. 

Täna aga vaatasin kalendrisse, läksin seejärel jalutama ning küsisin endalt: 

"Päriselt? Kas ma sellist uut elu siis tahtsingi?" 

Asi nimelt selles, et kalendrist vaatas vastu: 

- korteri müügieelne tühjendamine

- notar

- Terminaatori kontsert

- Investeerimisfestival

- Kopenhaageni reis 

- raamatu käsikirja lõplik ülevaatus ja toimetajale saatmine

Need kõik ühekaupa oleksid üligigamega vahvad, aga ... mul seisavad nad praegu nelja päeva peal. 

Alles see oli, kui rõõmustasin, kuna sain maksimummääras laenutushüvitist, kuid siia otsa kohe kõik need asjad ...

JA ma planeerin koos lastega ühist perereisi. 

JA mul on endale veel vähemalt üks reis juba korraldatud. Selline, mida olen ammu teha tahtnud. 

Jätkame samas vaimus! 

Ning ei, pole näha, et see oleks ühekordne selline nädal. Mul on kalendris suve jooksul veel sarnaseid nädalaid kirjas. Ja see on äge. Ja see on uus. Aga ... ma kavatsen küll sellega ära harjuda. 

Eks minu jaoks ongi suurim küsimus, et kuidas nendes uutes oludes püsida ja siit edasi liikuda. Väga kaua on asjad ühtmoodi olnud ning uus olukord nõuab täiesti uut mõtteviisi ning käitumisi. 

Pärast korterimüüki korraldan ka oma investeerimisportfelli ümber. Ühelt poolt tahaksin teiega oma mõtteid ja liigutusi jagada ... teisalt elan aga jätkuvalt ajastus, kus "kõike, mida te kirjutate, võidakse JA KASUTATAKSE teie vastu nii kohtus kui sotsiaalmeedias". See tõmbab neid jagamisi veidi tagasi. Aga no ma mõtlen veel ...

Igatahes ... ma püüan nüüd ilma kurtmata selle nädalaga hakkama saada ning nädala lõpuks täitsa uuele ja tundmatule kaldale jõuda. Ja seal on hea. Ma tean juba ette. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 10a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Sain kirjanikupalgaks 7328 eurot! Aitäh 7690 inimest!

Kirjanikupalgad on kirjanike pangakontodele laekunud. Olgu - tegemist ikkagi laenutushüvitisega, kuid sisuliselt on tegemist töötasuga selle eest, mida kirjanikuna teeme, seega minu jaoks tundub õiglasem seda kirjanikupalgaks kutsuda. 

Mina olin teisipäeval bussiga teel järjekordselt inspiratsiooniretkelt kodu poole, kui lugesin bussis uudist, et "Laenutushüvitise maksimummäära teenis tänavu 31 autorit." Kujutate ette seda tunnet, kui enda nime ka nende 31 seast leidsin .... Jah, ma hõiskasin rõõmust alles siis, kui koduuksest sisse sain. Bussis vaid naeratasin totakalt. 

Miks nii ootamatu? 

Loomulikult ma lootsin taaskord seal eesotsas olla, sest 15 laenutatuma autori seas olen juba aastaid olnud. 

Teatavasti on aga viimased aastad mu elust võtnud lahutamise ja elukorralduse muutmisega seotud teemad, nii et viimase kahe aasta jooksul on mul ilmunud vaid 3 uut raamatut: 

- noorteraamatu "Mälestusteta suvi" 2.osa

- Terminaatori lauludel põhinev romantiline lühiromaan "Sõbrad nii ei tee"

- vaimset vägivalda sisaldavast suhtest lahkumist puudutav romantiline lühiromaan "See ei ole sina!" 

Nii oligi ikkagi üllatus, et sellise langenud kirjutamise tempo juures laenutasite te mu raamatuid ikkagi 7690 korda, mis tähendab, et olen üks nendest, kes saab laenutushüvitise maksimummäära! Suuuuur tänu! 

Võitlused tõid tulemuse

Nii armas on järjest kuulda kirjanike tänu selle eest, et sel aastal on summad hoopis midagi muud. Jah, see oli alles 2 aastat tagasi, kui ma 1712 euro saamise pärast kurvastasin. 

Seejärel võtsime pundi kokku ja alustasime retke autorite õiglase tasustamise eest.  Näiteks küsisime kultuuriministri käest laenutushüvitise suurendamist. Nende kahe aasta jooksul on selles laenutushüvitise suurendamise teemas osalenud paljud inimesed, kuid tulemused on jah tänasel päeval autorite pangakontodel näha. 

Minu enda arvutused on näiteks sellised: 

Minu raamatute laenutused ja laekumised:

2012a laenutuste arv 1097, hüvitis 93,54€ (ühe laenutuse eest 0,085€)
2013a laenutuste arv 2664, hüvitis 252,66€ (ühe laenutuse eest 0,094€)
2014a laenutuste arv 3445, hüvitis 290,68€ (ühe laenutuse eest  0,08€)
2015a laenutuste arv 5492, hüvitis 583,63€ (ühe laenutuse eest 0,1€)
2016a laenutuste arv 3809, hüvitis 491.33€ (ühe laenutuse eest 0,12€)
2017a laenutuste arv 9585, hüvitis 1295.82€ (ühe laenutuse eest 0,13€)
2018a laenutuste arv 9313, hüvitis 1320.19€ (ühe laenutuse eest 0,14€)
2019a laenutuste arv 6226, hüvitis 1311.08€ (ühe laenutuse eest 0,21€)
2020a laenutuste arv 2386, hüvitis 923.27€ (ühe laenutuse eest 0,38€)
2021a laenutuste arv 13865, hüvitis 1712.43€ (ühe laenutuse eest 0,12€)
2022a laenutuste arv 8933, hüvitis 4561,04€ (ühe laenutuse eest 0,51€)
2023a laenutuste arv 7690, hüvitis 7328€ (ühe laenutuse eest 0,95€)
(summad on bruto, seega maksud lähevad siit veel maha)

Jah, ma olen samuti ülitänulik kõigile, kes laenutushüvitise suurendamise teemaga on tegelenud, sest praegu on see tõesti tuntav osa töötasust, mis tekitab tunde, et minu teoseid on päriselt vaja. 

Milliseid unistusi nüüd täidan? 

Ajakirjanik küsis, et milliseid unistusi ma selle summa eest nüüd täidan. Eile täitsin päriselt ühe unistuse, mille puhul alles pärast sain aru, kui kaua see mul hinges oli ja et kui väga seda tahtsin. 

Nimelt läksid lapsed noorkotkaste ja kodutütarde laagrisse. Seega astusin koos nendega poodi  ja ostsin: 

- 4 magamiskotti

- 4 lebomatti

- 4 pealampi (punase valgusega, et öösel kaarti lugeda)

- 4 komplekti sööginõusid (metsa omasid)

- kompassi

- mitu sääsetõrjevahendit

- ...  

Jaa, ma sain riigikaitse soodukat, aga ... no ikkagi oli korralik summa. Ja ma maksin selle lihtsalt ära. Ja ma ei sure selle kätte. Ja me ei pea koju jäänud 5sega mitu päeva nälgima ja ... no igatahes oli ülimega tunne lihtsalt osta lastele ära asjad, mida nad ehk kasutavad vaid mõne korra aastas ning mitte üldse sellepärast muretseda. 

Ei, see laenutushüvitis ei ole suurim osa minu sissetulekutest, aga viimased 3 lahutamisele kulunud aastat on olnud aeg, mil on tulnud leida viisid ja võimalused, kuidas lastega rahaliselt üksinda hakkama saada ning 5 lapse kasvatamise kõrvalt päriselt järjepidevalt töötada (jah, vaidluste vältimiseks olgu öeldud 3 aastat elatise pärast kohtuskäimist tõi kaasa 5 lapse igakuiseks elatiseks 550 eurot, nii et see summa tuleb minu teenitule lisaks). Sellegi poolest aitab see summa aga suure sammu edasi liikuda ning ühest järjekordsest mäekünkast üle saada. Tegelikult olen enda asjad praeguseks päris hästi käima saanud ning hingan päris kergendatult, aga ... tänu sellisele laenutushüvitisele hingan veelgi kergemalt. 

Olulisim hingamist kergendav fakt on aga ilmselt ikkagi see, et selline laenutuste arv ning selle eest saadav tasu näitavad, et valitud tee on õige olnud ning ma päriselt suudan lapsi kasvatada, olles kirjanik, ajakirjanik ja kirjastaja. 

Elueesmärk täidetud?

Paar aastat tagasi Kristi Saarega minu elueesmärke arutades kirjutasin üles, et üks minu eesmärk on Eesti laenutatuimaks kirjanikuks saada. Kristi ütles, et seda pole mõtet kirja panna, sest kui nii jätkan, juhtub see nagunii. No mina jätsin selle kirja just sellepärast, et see juhtub nagunii ja siis on vähemalt üks mu elueesmärk täide läinud. See annab kogemuse, et järelikult suudan ka oma ülejäänud elueesmärgid täita. 

Jah, laenutuskordade järgi ma esikohal pole, kuid laenutushüvitise maksimummäära saajate seas olen esimest korda, seega ... alustuseks kõlbab ka see maksimum. Eks laenutuskordade arvu püüame käesoleval aastal (mille eest laenutushüvitis makstakse välja täpselt aasta pärast). 

Kirjanikud said taas tasuta raha?

Mõnegi inimese arvates saime taas raha niisama, mitte millegi eest. Kordan - laenutushüvitis on tasu selle eest, et inimesed saavad meie teoseid raamatukogudest tasuta kasutada.

Kui keegi tahab samuti "tasuta raha" saada, siis tuleb:

- kirjutada (vähemalt üks!) raamat

- kirjutada raamat, mida inimesed päriselt lugeda rahaksid

- teha nii, et lugejad teaksid, et sina ja su raamatud olemas olete

- aidata kaasa sellele, et riik (kultuuriminister! Kultuurikomisjoni liikmed! Jne) teaksid, et raamatulaenutuste valdkond on alarahastatud.

Tõesti - tuhandete lugejateni jõudmiseks muud nippi ei olegi ... või siis ... on see ikkagi mitme aasta töö. Nii kirjutamise, oma raamatute tutvustamise kui ka laenutushüvitise suurendamise osas. 

Raha kasutame ära!

Ma olen nii tänulik kõigile, kes mulle lastega seotud arvetega armuaega andsid. 

Samas olen tänulik ka neile, kes seda ei teinud ning kes minuga maksmata asjade pärast sõdisid. Enamasti sain kokkulepped inimestega, kellele tuli suuremaid summasid maksta ning väiksemate summade puhul olid mitmed ülisuured probleemid. 

Nii et need sõdimised olid väga hea õppetund, kui palju mõistmist/mõistmatust tegelikult maailmas olla võib. Paljusid ei huvita su lugu üldse, nii et ... nii õpidki hakkama saama ja mitte kurtma. 

Nagu ajakirjanikule ütlesin, siis lapsed saavad sellest rahast ühe mitmepäevase retke Soome lõbustusparki. Nad on tõesti minuga koos palju pingutanud, kombineerinud ja mind uskunud ja usaldanud, kui olen rääkinud, et ühel päeval jõuame tänasesse päeva.

Täna on mu pangakontol mõistlikus suuruses laenutushüvitis, sel aastal ilmunud 2 uut raamatut, üks uus raamat kujundamisel, mitu käsikirja lõpetamisel ning kirjas notari aeg tehingule, mis aitab mu investeerimisportfelli ümber korraldada ning samas lahendada kõik muud rahalised "sabad", mis viimase 3 lahutamisele läinud aasta jooksul on tekkinud.

Me ... saime ... hakkama!

Samal teemal olen varem kirjutanud nii:

12.10.2022 Millise Kultuuriministeeriumist saadud äriplaaniga nüüd oma kirjastuse haljale oksale saaksin aidata?  

25.08.2022 Kirjanikud küsisid kultuuriministrilt tasuta raamatulaenutuste jätkumist

26.07.2022 Mis põhjusel ma 1712€ laenutushüvitise saamise pärast kurvastada julgen?

1.12.2021 Kas kirjutamine on päriselt töö ja kuidas saaksid otsustada, kellele kirjanikupalka määrata?

15.06.2019 Päästa (maa)raamatukogud seda külastades!

6.07.2018 Piilu kirjaniku rahakotti ehk minu 9585 tänu 

5.07.2016 Heli Künnapas - Eesti laenutatud autoritest 24.kohal

5.07.2015 Autorid said hüvitatud

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 10a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Miks ma laste suvelaagrite tõttu vangi lähen?

Viimased nädalad oleme koos lastega püüdnud mõista, et kui väga nad suvel ikka laagritesse minna tahavad ja kas oleme üheskoos nõus, et ma selle eest vangi lähen, kui nemad laagrisse lähevad. 

Ehk siis jah, veel üks postitus lahutamise teemal. 

Suvelaagrid valel ajal

Probleemiks siis see, et suhtluskorra järgi on meil jagatud, et lapsed on isaga paaritute nädalate nädalavahetused ja nii on nad seal ka suvel paaritutel nädalatel algava nädala jooksul. 

Suvel kehtib lastel nädal-nädal süsteem. See tähendab, et mitmedki laste laagrid on ka nö isa ajal. Ütlen kohe, et neid on ka minu ajal. 

Veider asi on lihtsalt see, et laagrite ajad ... olid paika pandud ... teiste inimeste poolt. Meie graafikut arvestamata. 

Kuna meie laste osas on minul laste hariduse ja huvihariduse osas ainuotsustusõigus, siis ... teise poole tõlgendus on, et kogu huviharidus peab nö minu ajal toimuma. Mu tagasihoidlik arvamus, et laagrites on veel lapsi ja õpetajaid ja laagrid pannakse paika teiste inimeste poolt, ei loe. Sealne seisukoht on, et mina olen lastele laagrid meelega tema ajale korraldanud, et suhtlemist takistada. 

Lapsed on samades laagrites käinud aga tegelikult juba vähemalt 7-8 aastat ... Jah, lisandunud on mõned laagrid, mida enne polnud, sest näiteks neljas laps polnud siiani veel nii vana, et laagrites käia. Nii et nüüd on ka temal mõned laagrid kirjas. 

Probleem läheb kohtutäiturile

Laagriteteemalised arutelud on jõudnud selleni, et ma olen korduvalt saanud teate, et kui lapsed nö isa ajal laagrisse saadan, siis läheb asi kohtutäituri kätte. See tähendab, et kohtutäitur saab mulle algul määrata trahvi suhtluskorra rikkumise eest ning järgmiseks aresti. Ehk et ma lähen vangi, kui lapsed laagrisse luban. 

Arutasime lastega. Mõtlesime. Lapsed kordasid, et nad tahavad minna. Kordan - nad on suuremas osas neist laagritest aastaid käinud, paljud on pillilaagrid, mis on muusika süvaõppe puhul olulised, et lastel ka suvel tase säiliks (eriti, kuna isa juurde neid pillidega ei oodata!). 

Nii jäigi lastega jutt, et nad ütlevad siis ise kohtunikule, kohtutäiturile või kes iganes suvatseb nende arvamust küsida, et nad päriselt ise tahavad laagritesse minna. Tore - saime selle küsimuse raskuskeskme lastele tõsta ... tegelikult ei ole ok, eks ole?!?

Hirm elatise pärast

Üheks teemaks on kindlasti elatis, sest teatavasti kohus otsustas, et kehtiva suhtluskorra järgi peaksid lapsed aasta jooksul isa juures olema 96 ööpäeva ning seega maksab isa elatist 550 eurot kuus. 

Kui päevade arv väheneb, siis elatis peaks olema suurem. Sel aastal jääb praeguse seisuga küll 14 päeva puudu, aga ... no see on eraldi teema. 

Laagrite osas seega oligi suureks mureks, et need ei vähendaks isaga koosoldud aega ka paberil. 

Lubasin pühalikult, et kõik minu valitud, lastega kokkulepitud, minu poolt makstud, minu transporditud laagrid lähevad kirja isa ajana, kui suhtluskorra järgi peaks kirjas olema, et see on "isa aeg". 

Tänase päevaga on mul jätkuvalt postkastis kiri, mis kinnitab, et lapsed ei tohi laagrisse minna ja kui saadan, siis minuga tegeleb kohtutäitur. 

Tasuta õigusabi on olemas

Tänase meelerahu tõi aga Litigante Õigusbüroo. Nimelt on Katrin Kiisk vaieldamatult minu jaoks Eesti üks parimaid pereõigusele spetsialiseerunud juriste. Tema tegevuse kohta leiad kindlasti infot ka ise.  

Tänasel päeval on ta oma tegevusele lisanud ülimalt tänuväärse liigutuse ja jagab pereõiguse teemal mõtteid ka sotsiaalmeedias. Tema tegevust saad Instagramis jälgida Litigantelaw kontolt.

Aegajalt teeb ta seal küsimuste kastikesi. Seal on järjest sellised küsimused ja vastused, mida te ka minu käest küsite, nii et tean, et minu jälgijate seas on palju neid, kellel sealsest infost kasu oleks. 

Mina aga sain ka ma oma laagri teema sinna postitada ja sain sellele ka vastuse. Tema hinnangul pole lastel "isa aega" ja "ema aega", vaid lapse elu on tervik. 

"Lahuselaval vanemal ei saa olla eeldust, et "tema suhtluskorra" ajal ei teki lapsele kunagi mitte ühtegi kohustust ega üritust." 

Lisame siis selle, et haridusega seotud üritused ja kohustused on meil tegelikult kohtuotsuses ka olemas ehk et need on lastel õigus ikka esmajärjekorras ära teha. 

"Mina saadaksin lapsed südamerahus laagrisse ja pakuksin teisele vanemale, et kui tema ja laste suhtlemissagedusse jääb selle tõttu väga suur auk, siis võiks alternatiivina mõnda lisapäeva mujale ajale pakkuda." 

Nädalate (ja kooliajal ka nädalavahetuste) vahetamist olen laste isale korduvalt pakkunud, aga kahjuks on temal selline elukorraldus ja töö (see, mis ei võimalda minimaalset elatist tasuda), et pole võimalik ei nädalavahetusi ega nädalaid vahetada. Kõik on paigas ja korraldatud selle suhtluskorra järgi, mis kohtus sai paika pandud. Nii et tema hinnangul ikkagi laagrid peaksid oma aegu muutma ... 

Üks mure laualt maas

Laagritega seotud mure oligi ilmselt üks viimaseid, mis mul siin lastekasvatusega seoses oli. Tänu Litigantelaw vastusele on mul aga selles osas ka nüüd süda rahul ja tean, et lapsed saavad suvel ikkagi uusi kogemusi ja mälestusi, mida soovivad. 

Üks mõtlemapanev mõte Katrini vastusest on ka, et:

"Vaidlevate vanemate lastele, kes niigi on suurte pingete keskel, võib see trenn olla viimane õlekõrs, mis veel mingitki turvalist pidepunkti pakub."  

Nii tundub, et äkki ma ikkagi ei lähegi siis vangi. See ei välista küll seda, et ma kohtutäituri ja ma-ei-tea-kellega-veel pean neid asju ajama ja laste õigusti tõestama, kulutama sellele oma tööaja, mille jooksul võiksin lastele söögiraha teenida, aga ... vähemalt on lootust, et ei pea neile vanglast raha teenima (kuigi ühes seltskonnas juba arutasime, et vangla oleks ju tasuta toitlustusega, nii et pigem peaksin rahulikult sinna minema ja küsima, et kas lapsed võiksid ka näiteks nädalakese koos minuga arestis olla ja olekski vaja nädala jagu vähem söögiraha teenida). 

Kas ma peaksin siin blogis naeru- ja nutunägusid kasutama hakkama, et kõik aru saaksid, milline lause on irooniline, sarkastiline, naljana mõeldud? Või saate mõistlike inimestena ise ka aru? 

Nüüd siis saan oma aju ja emotsioonid järgmisele teemale suunata ning lapsed saavad rahulikult suve nautid. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.