Mitu osa Netflixi sarja peaks järjest ära vaatama?

Selle nädalavahetuse suurim dilemma on siis järgmine: mitu osa Netflixi sarja peaks järjest ära vaatama? 

Kõik, kes mind teavad, on kursis, et ma pole telekainimene. Telekast võivad mängida muusikavideod vms, aga seda, et iga päev tundide kaupa istuks ja vaataks, ei ole. Telekanaleid meil ka pole. On vaid Youtube ja Netflix. Nii pole teemaks ka see, et telekanalite vahel klõpsides niisama teleka ette jääks.  

Lood on aga hoopis teised, kui mingi väga head sarja avastan. Nagu sel nädalal. 

Praegu on veel koolivaheaeg ka ja lapsed said maale minna. See tähendab, et esiteks sain nädala sees päriselt tööl käia ning mitu korda ühel nädala õhtuseid börsijälgimisi teha. Aga ... peale selle jõudsin ka 20 osa ühte sarja ära vaadata (tunnistan, et reede õhtul tööl olin sellest kõigest juba nii kapsas, et tiksusin terve pärastlõuna 1,5 artikli kallal. Hoolimata püüetest leida keegi, kes minu asemel selle töö ära teeks, pidin lõpuks selle ikkagi ise veel valmis ka tegema). 

Veel üks aga - loomulikult valisin ma aga sellise sarja, mida on kokku 48 osa. No teoreetiliselt on see äge, sest mul on jätkuvalt põnev ja tahaks teada, mis edasi saab. Aaaaaga ... see on ikka päris ajakulukas. 

Tänase päeva dilemma ongi: mitu osa peaks järjest sarja ära vaatama? 

Ühelt poolt tahaks kõik kohe ära vaadata, sest siis oleks tehtud ja ei peaks sellele rohem mõtlema. Pealegi saaks soovi korral siis mõne järgmise käsile võtta ja teada, mida ka neis tehakse. No nagu see aasta jooksul 100 raamatu lugemise idee minu jaoks oli - kui loed raamatud kiiremini läbi, siis annad suuremale hulgale lugudele võimaluse enda juurde tulla. 

Teiselt poolt tahaks aga, et see nauding kestaks kauem ja ei saaks kohe kõik läbi. Tahaks pikema aja jooksul nende tegelaste tegemistest osa saada. 

Ajaliselt jagamise kasuks räägib ka see, et siis ei teki ühtedest tegelastest küllastust, mis kiirtempos teose läbimise korral võib tulla. 

Ajast rääkides veel on muidugi see, et kui kõik järjest ära vaadata, läheb sellele ikka väga palju aega. Eelmistel nädalatel on kõigile töödele ning laste koolidele-lasteaiale läinud väga palju energiat, nii et koolivaheaja nädala algul oli igati õigustatud, et lihtsalt teleka ette vajusin. Mitte mingeid süümekaid polnud. Täna kell 4.30 teleka eest lahkudes (voodisse!!!) ma oma valikutes enam nii kindel ei olnud. 

Samas on sarjade vaatamine minu jaoks ka tööaeg. Alles eelmisel nädalal toimunud autoriõiguse seminaril rääkisime, et tegelikult on kõik teosed koopiad. Me räägime ühtesid samu lugusid, lihtsalt erienevas võtmes. See tähendab, et ka mina korjan oma loomingu jaoks uusi (vanu?!?) ideid teiste loomingust. Praegune sari ju kõnetab mind ka seetõttu, et selles on nii palju teemasid, mida ise olen oma raamatutes käsitlenud ja teen seda ka edaspidi. Sarjade vaatamise ajal on mul paber ja pliiats kõrval ning laused ja mõtted, mis mingeid tundeid tekitavad, lähevad kohe kirja ja ... hiljem minu loomingusse. Need võivad minna eri teostesse, aga mõte on sama- me kordame loomingus teineteist ... ning me kordame elu. 

Kõigi nende poolt- ja vastuargumentide pealt tulebki nüüd teha oluline otsus - mida teha ülejäänud 28 osaga sarjast- kas nüüd või ... kunagi hiljem?

Järgmisel nädalal on muidugi taas kool ja lasteaed. Natuke nagu juba tekitab külmavärinaid, sest taas on igapäevased sõnad "eksam ... arvestus ... järeltööd ... niisama tööd ...". Ja kõik on nüüd ülikaalukas, sest kooliaasta lõpp on nii lähedal. Lisaks saan ma üha rohkem aru, mida ise tööl teen ja seega saan seda rohkem teha. Nii et tuleks sarja nautimisest siis vist enam midagi välja. 

Jaga oma kogemust: kuidas sina kaasahaaravate sarjadega käitud- vaatad järjest või pikema aja jooksul? Miks just nii?  

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 10a, 8a ja 4 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Nädal Äripäevas- 2000 sammu ja liigselt lattet!

Nüüd on siis nii, et alates 3.aprillist olen ma taas töötaja. Septembris saab 15 aastat ajast, mil see viimati nii oli. 

Mõnele võib tunduda, et ajan veidrat juttu, sest esiteks on töötamine normaalne asi ja teiseks on mu lapsed ju siiani ka kusagilt süüa saanud. Jutt on sellest, et täiskohaga tööl käisin aga viimati enne 1.lapse sündi ja see oli jah 15 aastat tagasi. Vahepealsel ajal olen teinud kõiki neid asju, millest siingi olen kirjutanud ja teen neid ka edasi. Tänu Tallinnasse kolimisele saavad aga lapsed nüüd ise kooli ja huviringidesse, nii et mul on võimalik luksuslikult oma aega töötamisele kasutada. 

Praeguseks on aga tehtud esimene nädal Äripäeva kaubandus.ee toimetajana. Kuna mulle neljapäeval öeldi, et tule esmaspäeval jälle, siis eeldan, et läks hästi. Endal on küll naeratus suul ja sõrmed sügelevad. 

Kaubandus on kõikjal

Esimese töönädala kaasmõju on näiteks see, et mööda linna ringi käies muudkui mõtlen asjadele, reklaamidele jne mida näen, et mis neist meie lehele läheks, millised sildid juurde käiks jne. 

Kaubandus on üks valdkondadest, millega ma oma elus väga sügavuti kokku pole puutunud. Seega on avastamisrõõmu palju ja usun, et esimesel töönädalal jõudsin palju õppida. No ja tänu tööle sain näiteks täna vestluses hiilata teadmisega, et külmutatud saiakeste hinnad ilmselt ülikiiresti enam kõrgemaks ei tõuse, aga samas pole seniste hindade langust samuti ette näha. Ise tegin uudist sellest, sellepärast tean.

Ma pole veel hirmus! 

Selle nädalal suurim sõber kontoris on muidugi itimees. Mul enamasti ikka on nii. Kui ma muidu ikka veel väga ei taju, kes Äripäeva kontoris kusagil istub ning olen ka enda kohale mitu korda ikkagi ekselnud, siis itimehe töökoha leian ilusti üles. 

Kuigi, enda kaitseks pean ütlema, et ma saan ikka hakkama ka. Aga noh ... ütleme nii, et itimees räägib minuga rahuliku hääle ning lühikeste lausetega, kuni ma ise ka aru saan, et tegelikult mul kõik toimis juba varem ja mingit muret polnudki. Ma pole tema jaoks veel hirmus ka, sest mind nähes ei pööra ta teises suunas. Samas ... eks püüan ta lauale läheneda vaikselt ... äkki sellepärast polegi veel põgenenud? 

Fakt on see, et tööks vajalikud vahendid mul kõik toimivad. Äge! 

Tean, et ma midagi ei tea

Nädala parim osa on muidugi see, et olen selgeks saanud, et ma midagi ei tea. Alustame sellest, et esimestel päevadel sain tuhat ligipääsu lehtedele ja tabelitele. Paljud neist on mul salvestatud, aga ilmselt on kusagil mingid lehed, millel kontrollisin, et ligipääs on olemas, aga ... ma ei mäleta, miks seda kasutama pidin. Järjekordne märk sellest, et mul on väga põnev töö. Hetkel kasutan oma arust juba hunnikut asju, aga no ma tean täiesti raudselt, et kusagil on mõni tabel või leht, kellega mind on tutvustatud, aga kelle ma olen praeguseks unustanud ja kes solvunult ootab, kuni ma temani tagasi jõuan. 

Esimesse nädalasse mahtus ka Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtovi koolitus sellest, kuidas uudiseid väga hästi kirjutada. Järjekordne imeline võimalus teada, mida sa ei tea. Koolitus ise oli väga hea. Töölaua taha tagasi jõudes oli aga nii, et ma ei suutnud enam ühtegi lugu valmis saada, sest ... ma teadsin, mida ei tohi teha, aga tundus, et õigeid vastuseid ka ei teadnud. Nii ma siis istusingi seal ja mõtlesin, et äkki on loll parem olla, sest siis sa lihtsalt teed ja ei mõtle sellele, mida ei pea tegema ...

Päris inimesed

Ülimega osa töökoha omamisest on aga see, et sul on töö juures inimesed. See on nii põnev. Päris elusad inimesed iga päev minu ümber. Peale selle veel toredad inimesed. 

Enne esimest päeva kartsin, et ma ei suuda midagi kirjutada, kui minu ümber on teised inimesed. Tegelikult tuli välja, et nad teevad ka tööd ja üldse ei sega mind. Ja kui on vaja keskenduda, siis sain kohe esimesel päeval kõrvaklapid ja saan keskendumiseks näiteks hang drums´ide muusikat kuulata. 

Nii põnev oli kohata mitmeid inimesi, kellest mõnega juba aastaid koostööd tehtud, mõnega veidi vähem, kuid siiani suhtlus kõik e-kirjade või telefoni vahendusel. Nad on päriselt olemas! Äge! 

Tõrvatilgad

Kõik ei saa ju ometigi ilus olla. No jah ... näiteks oli sel nädalal mul mitu päeva, kus kokku tuli päevas vaid 2000 sammu. Harjun alles sellega, et loomulikult tööpäeva jooksul enam samme ei kogune, seega tuleb neid teadlikult kogumas käia. Mul on sammudega küll muidugi ka see, et kuna mu nutikell on jope taskus, siis ta ei loe ühtegi siseruumides tehtud sammu. 

Teiseks enesega võitlemise kohaks oli see, et kontoris on ülihea ja väga odav latte. No ja ... ma ikka püüan seda mitte kuritarvitada, aga ... kodus ma enam kohvi ei joo. 

Negatiivseks küljeks on muidugi ka see, et teised inimesed lähevad samal ajal tööle, kui mina. See tähendab, et kui ma umbes 9ks kontorisse jõuda plaanin, siis on ummikud, sest päris mitmed inimesed liiguvad samal ajal. See tähendab, et sõit kesklinna võtab aega hulga kauem kui tavaliselt. Peale selle pole ma veel välja suutnud mõelda, kuidas hommikune lasteaiaretk ning tööle jõudmine kellaajaliselt peaksid toimuma, et ma soovitud kellaajaks kontorisse jõuaks. Näiteks ühel päeval läksin enda arust hirmus vara tööle, aga... jõudsin lihtsalt õigeks ajaks. 

Mesinädalad kestavad 

Praegu on küll avastamisrõõmu palju. Ilmselt on hetkel käimas ka mesinädalad, aga no endal küll silm särab. Kõige rohkem tean hetkel seda, et ma ei tea, mis mind veel ees ootab ning milline peaks olema töörütm, aga ... ilmselt see nii ka jääb. Kõige rohkem olen aru saanud, et sellist tavalist päeva mul olema ei hakkagi. Mingi rütm ilmselt küll tekib, kuid kinnitust on saanud see, mida olen ajakirjandust näpuga torkides teada saanud- see on ala, kus sulle makstakse selle eest, et sa uuriks erinevaid asju ja küsiks inimestelt asju, mida teada tahad. 

Hea meelega teen seda! 

Loomulikult on olnud palju õppimist ja tean, et tuleb edaspidigi silmaringi avardamiseks valmis olla. Seda olen Äripäevas ka varasemate koostööde jooksul näinud, et kiirelt tuleb ujuma õppida ja samas on turvaline pilk kogu aeg peal. 

Nagu öeldud, siis mind oodatakse esmaspäeval tagasi, nii et eks ma saan varsti aru anda, kas mesinädalad jätkuvad või läheb järgmisest nädalast asi karmimaks! Ootan põnevusega, mida saan veel teada selle kohta, mida ma ei tea ning loodetavasti saan selle siis juba ka teada. 

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 10a, 8a ja 4 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

3 viisi, kuidas sel aastal kiiremini ja valutumalt eksida

Käesolev aasta on juba nii kaugel, et mitmedki meist on ilmselt mitu viga teinud. No ja siis on hea tõdeda, et näed, uuel aastal tahtsime parimat, aga läks nagu ikka. Ning alla anda. Pole ju mõtet üritada, kui oled jällegi samas kohas, kuhu enda arvates enam jõudma ei pidanud, aga ikkagi jõudsid. 

Või?

Ise tegelen samuti siin paari eksimuse klaarimisega ning seepärast mõtlesingi jagada mõtteid, et kuidas sel aastal kiiremini ja valutumalt eksida. 

1. Tunnista eksimust

Kõige kiirem viis, kuidas eluga edasi minna on, tunnistada, et see, mis juhtus või mida ise tegid, oli vale. Lase minna see teadmine, et ok, läks nii ja seis on selline, aga nüüd tuleb edasi minna. 

Teine variant on ennast endale ja teistele õigustada ning püüda selgitada, kuidas see tegu või otsus vms ei olnud ikka eksimus. Reaalselt tähendab see, et lased valel teol või otsusel edasi kesta ning see toob lõpuks kaasa hulga rohkem ning sügavamaid negatiivseid tulemusi. 

Eksimise tunnistamine võib mõnigi kord valus olla, aga usu, sellega venitamine on veelgi valusam. 

2. Kata miinused kahetsuseta

Need miinused võivad olla ajalised, rahalised, emotsionaalsed vms. Vahet pole, mida vale otsuse või teo tõttu oled kaotanud. Sel hetkel kui mõistad, et asjad läksid valesti, mõtle välja, kuidas saad kahjud katta ning selle katmise ajal ära siuna ennast edasi, et "näe, ma oleks selle raha/aja/vms võinud kuhugi mujale kasutada, kui ma vaid poleks ..." Kui oled juba viga tunnistanud, siis kata miinused kahetsuseta, sest see aitab teema lõpetada ning edasi liikuda. 

Mõne aja pärast tagant järgi vaadates näed, et tegelikult polnudki kantud kahju nii suur. Kui ka hetkel tundub, et pead eksimuse katmiseks palju aega/raha/energiat/vms tasuma, siis juba mõne aja pärast on tasutu vaid väike osa sellest, mida saad, kuna suutsid edasi liikuda. Rääkimata sellest, et edasi liikudes ei lase sa miinust suuremaks muutuda. 

3. Õpi õppetund

Mis oleks eksimuse väärtus, kui sa sellest midagi ei õpiks? Seega ülimalt oluline on teha järeldusi, et miks see asi toimus ning mida saad teha, et edaspidi sama asi ei korduks. Parim oleks järeldus kuhugi kirja panna. Eriti tore, kui sul on üks konkreetne märkmik vms, kuhu kõik sellised asjad kirja paned, sest siis ei kao see järeldus mõne suvalise paberikuhja alla, vaid läheb kirja kohta, kuhu sa aegajalt ikka vaatad ka. Mul küll on selline märkmik olemas. 

Mõned õppetunnid on odavamad, mõned kallimad. Taas aga loeb see, et kui hiljem tagasi vaatad, siis alles see on õige aeg, kus saad hinnata, kui kalliks õppetund läks. Sa ei näe praegu, kui palju aega/raha/energiat/vms kokku hoiad, kuna hetkel käesoleva õppetunni eest maksad. Selle õppetunnita oleksid tulevased miinused kindlasti suuremad. 

***

Mul on läinud aastaid, et need sammud selgeks õppida ja aegajalt ikka eksin enda teadmiste vastu. Me lihtsalt ei suuda kõiki asju oma elus ratsionaalselt hinnata. Või siis on asi ka selles, et meil pole ju nö kõiketeadva jutustaja pilti oma elust. Keegi ei tea, milline on lisanduv tükike, mis järgmisel hetkel võib juurde tulla. Otsused tuleb teha olemasoleva info, hirmude, ootuste, eelduste jms pealt.

Need on siis minu viisid, kuidas sel ja järgnevatel aastatel kiiremini ja valutumalt eksida ja edukamalt edasi liikuda. Loodan, et neist on sullegi abi.  

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 10a, 8a ja 4 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Mida sa märtsis koos minuga teha saad?

Poolteist kuud võtsin koolituste osas veidi vaiksemalt. Eelmise aasta lõpus oli pidevalt mitu erinevat gruppi erinevatel teemadel korraga käimas, nii et lõpuks oli tunne, et on puhkust vaja. Täna aga läks käima kõige suurema osalejate hulgaga "Kirjutamisega sõbraks" grupp. Mul endal on praegu nii põnev ja ootan huviga, mida osalejatega koos luua suudame. 

Millised on aga sinu võimalused minuga koos märtsis uusi teadmisi omandada? 

• 28.veebruaril ehk tegelikult enne märtsikuud alustan uue "Elukorralduse restart" grupiga. Selle osalejatega käime läbi erinevad teemad, mis hoiavad sind kinni sellises elukorralduses, nagu hetkeseis on. See 30-päevane grupp on mõeldud neile, kes soovivad oma elu muuta, kuid ei pruugi hetkel isegi veel teada, et mis suunas. Kord nädalas kohtume online kõnes, seejärel saavad osalejad töölehed, et järgmisel nädalal praktiliselt teatud teemat oma elus jälgida ning muuta (ei ole keeruline kodutöö, vaid ikka abiks muudatustele, mida ise sisse tahad viia). Täpsemat infot ning registreeruda saad siit: Elukorralduse restart. 

 

• "Kirjuta koos Heliga" uus grupp alustab 1.märtsil. See grupp on sulle siis, kui soovid midagi valmis kirjutada. Olgu see romaan, lühijuttude kogu, lasteraamat, teabeteos mingil teemal või lihtsalt isiklikud mälestused või mõtted. Kord päevas jagan lühikesi mõtteid kirjutamise teemadel. Eesmärk on kirjutamisega (taas!) sõbraks saada ning teha sellest osa oma elust. Harjumuse sisseviimine. Saad videot vaadata endale sobival hetkel. Juttu tuleb üldisemalt kirjutamisest, enda motiveerimisest, oma aja planeerimisest, aga ka konkreetsemalt raamatu ülesehitusega seotud teemadest. Rohkem infot ning registreeruda saad siit: Kirjuta koos Heliga. 

 

• Endale sobival ajal võid vaadata  tunniajast videokoolitust "Kuidas ise raamatut kirjastada", milles räägin läbi põhilised teemad, mida jälgida, kui tahad ise oma raamatu välja anda. Selle minikoolituse teemad algavad hetkest, kui sul on käsikiri juba valmis. Koolituse tellimiseks kirjuta oma soovist helikunnapas@gmail.com .  

 

• Veidi üle tunni aja kestab ka minikoolitus "10 toimivat sammu, kuidas 2023.aastal avaldatud raamatu autoriks saada". Siin räägin alustuseks sellest, kuidas käsikiri valmis saada ning seejärel ka kirjastamisest. Seega see koolitus sobib sulle siis, kui alles maadled oma pooliku käsikirjaga, kuid samas mõtled juba sellele, kuidas see välja anda. Selle tellimiseks kirjuta samuti helikunnapas@gmail.com. 

Minu jaoks on jätkuvalt ülimalt hämmastav ja elevusttekitav kogemus see, kui näen, et rääkides sellest, mis minu jaoks nii tavaline ja loomulik tundub, saan kellelegi anda uue teadmise, mida ta just sel hetkel vajab. See on nii hea tunne. Eriti kuna nii elukorralduse kui kirjutamise ja kirjastamise puhul räägin teemadest, mis mulle endale väga meeldivad. Elukorralduse restardi puhul on juttu põhimõtteliselt kõigist erinevatest eluvaldkondadest, nii et seal lähevad käiku kõik mu aastakümnete jooksul omandatud enesearengu-alased teadmised. 

Kui mõni neist teemadest sind kõnetab, siis palun kirjuta helikunnapas@gmail.com ja anna teada, millisel kohtumisel sooviksid osaleda. Mina õpin iga inimesega, kes mul kohtumistele jõuab, nii et ootan huvi ja elevusega uusi kohtumisi. 

Jään su kirja ootama! 

p.s. kui arvad, et su sõbral on vaja teadmisi mõnel neist teemadest, siis võid postitust julgelt jagada. Aitäh!

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 10a, 8a ja 4 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

 

 

Miks mu lapsed pole isegi minimaalset elatist väärt?

Pildikesi kohtutandrilt. Ehk et uudised rubriigist "Heli lahutas abielu ja alustab iseseisvat mürgitamata elu". Või midagi taolist ...

Kuna ma üle nädala saan teate, et varsti on asi meedias ja "üks ajakirjanik juba tegeleb" minu teemaga (mis on minu teema???), siis jagan vahelduseks pigem jälle ise informatsiooni. See ajakirjanik võib muidugi ka minuga ühendust võtta. 

Tänaseks päevaks on lisaks hooldusõiguse otsusele olemas ka esialgne kohtuotsus elatise osas. Määrati nii tagant järgi kui jooksvalt riiklikud minimaalsed summad, mis 5 lapse eest on ette nähtud. Ehk veidi üle 800€ kuus. See otsus on laste isa poolt ka edasi kaevatud, nii et kohtutee veel ei lõppe. 

Maja osas on hetkel meile antud aeg, et me seda ise müüksime. Vara jagamine on seega viimane teema, milles veel kohtuotsust pole. Maja müügi kohta võid pikemalt lugeda siit: Müüa maamaja Jädivere külas.

Praeguseks on üle 2 aasta möödas, kui sai avalikult siin blogiski välja öeldud, et "Jah, me lahutame oma abielu". Selleks ajaks olid aktiivsed liikumised selles suunas juba tükk aega käinud. Ja nagu öeldud- see pole veel läbi. Ühelt poolt tahaks lihtsalt kogu selle sita selja taha jätta ja lihtsalt eemalduda. Samas on väga paljud inimesed minuga oma lugusid jaganud ning öelnud, et on minu siinsetest postitustest ja IG story´dest palju julgustust saanud. Nii tean, et enda kogemusi jagades võin anda positiivse infokillu kellelegi, kes seda just vajab, et oma elus vajalikud muudatused teha. Nii, nagu mina olen enda jaoks vajalikul hetkel vajaliku lükke saanud. 

SILD

Hiljuti lugesin raamatut "Sild", milles räägiti noortest, kes ühelt sillalt enesetapu tegid. Seal oli küll mitu versiooni, nii et mõnes nad ka ei teinud. See aga tõstis minus väga eredalt üles mälestuse, kuidas umbes kümme aastat tagasi oli ka minu jaoks olemas sild, millel aegajalt käisin, sest teadsin, et see on minu ja mu laste väljapääs sellest elust. Kõik muud eemaldumise variandid tundusid liiga keerulised ja mina teiste variantide jaoks liiga võimetu. 

Tänaseks tean, et kohtud, lastekaitse, muud ametnikkud jne on täiesti toimiv variant. Jah, võtab aastaid aega ja palju energiat ning oleneb väga, millise inimesega neis asjaajamistest kokku saad, aga ... kõik on elusad. Ükskõik, mis seisundis, aga on olemas elusad inimesed, kellega asjade lahendamisega edasi tegeleda. 

Tean aga, et paljud inimesed ei suuda sellistest toksilistest suhetest välja liikuda. Jäädakse samasse olukorda, sest see on lihtsam, kui kõik need vabaksvõitlemised. Ma ei hakka kedagi valega julgustama - kui suhe on olnud toksiline ja keeruline, siis lahkumine ilmselt lihtsam olema ei saa. Mind aitab aga alati kujutluspilt sellest, et milline oleks elu siis, kui ma seda lahkumist poleks ette võtnud.

 

ENESEKINDLUS

Toksilise suhte üks alustala on su enesekindluse õõnestamine ja tõsine sitaloopimine. Meie ei ela juba peaaegu 2 aastat koos ja see õõnestamise töö käib ikka veel. Näiteks siis mõned tekstid, mida mina oma eksabikaasalt järjepidevalt saan. 

Praegu muidugi on teise poole lootus, et ma lõpetan kohtuvaidlused ära ja olen nõus, et lastele polegi vaja elatist maksta, ega nendega vajalikul määral kohtuda.

Minu jaoks aga on sellised sõnumid vaid julgustavad, sest näitavad veelgi kindlamalt, et kui õige tee ma lahkudes valisin. Kui mul mõnikord enda pärast kurb hakkab, siis ainult sellepärast, et miks ma varem ei lahkunud. Kui endalt selle küsimuse küsin, siis tuleb aga iga kord meelde, et just sellepärast ei lahkunudki, et iga kord, kui varasemalt lahku läksime, siis hakkas samasugune õõnestamine. See käis ka koos elades. 

Tipptasemel koolitajad-nõustajad-edutreenerid jms, kellega enda arendamiseks järjepidevalt koostööd teen, suunavad mind siiani abielu ajal kannatada saanud enesehinnanguga tegelema. Ja ma tõesti enda arvates olen päris enesekindel inimene. Seega  tean, kui lihtne on hävitada selliseid inimesi, kelle enesekindlus on minu omast veelgi madalam, kes ei oska enda ja oma olukorraga tööd teha. Mina õpin järjepidevalt, kuidas enda omaga tegeleda. 

Praegune on muidugi sama, nagu peaks dieeti pidama. See on teema, mida korduvalt olen rääkinud, et küll suitsetajatel ja joodikutel on hea- nad peavad sõltuvuse lõpetamiseks lihtsalt ainest loobuma. Toiduga on aga keerulisem, sest sa pead oma probleemiga kogu aeg koos olema, seda edasi tarbima, aga leidma uued viisid, kuidas seda teha. 

Mul oleks ka lihtne lihtsalt mitte edasi suhelda, lõpetada igasugune kontakt eksiga. Samas tahavad ju lapsed ta juures käia ning käisin ju kohtus hooldusõiguse pärast vaidlemas just seepärast, et tal ka oleks mingigi kohustus lastega koos olla. Selle täitmiseks aga tuleb suhelda. No ja siis tulevadki sellised sõnumid, nagu siin näha ... ja siis on jälle mõtlemiskoht, et ei tahaks nagu seda paska oma telefoni, ega muudesse meeltesse. Samas on sellised sõnumid ülimõnus meenutaja, et milleks kogu see praegune rabelemine ning eraldiseisva ülesehitamine vajalik on. Nii et olen nende meenutuste eest iga kord tänulik. 

 

MU LAPSED POLE ELATIST VÄÄRT?

Nüüd ongi siis taas päevakorral kohtule uute vastuste kirjutamine. Kuna kohtuistungid on avalikud, siis ilmselt võin neist asjadest ka siin rääkida, sest igaüks võib vabalt tulla ja istungitel osaleda. 

Jaanuaris otsustas kohust, et lastele määratakse miinimumelatis ning seda ka tagant järgi kõigi nende kuude eest, mil laste isa nendega ei tegelenud, ega ülalpidamises ei osalenud. Tagant järgi saab elatist küsida siis aasta aja eest taotluse esitamise päevast. Elatise taotluse andsin sisse eelmise aasta juunis, seega kogu lahusoldud aeg läks sinna sisse. Menetluse ajagraafikust rääkides on siis nii, et elatise kohtuotsuseks läks aega umbes 7 kuud. 

Tänaseks on esmane kohtuotsus eksi poolt edasi kaevatud. 

Suurimateks põhjendusteks: 

* tal pole raha, et sellist elatist maksta, 

* minu soov oli lastega Tallinnasse tulla, seega mina peaks ise kulud kinni maksma

*  mina tegelen investeerimise ja raha asjadest rääkimisega, seega peaks mul olema raha, et üksinda 5 lapse elamine kinni maksta

* on ebareaalne, et 5 lapse kasvatamisele kulub mõlema vanema poolt 840€ ning lisaks lastetoetus 720€

* kui mina sellise rahaga hakkama ei saa, siis ta on nõus lapsed vanasse kooli tagasi viima ning ei vaja mingit minupoolset toetust, vaid on valmis 100% lapsi üksinda kasvatama.

* ... jne ...

Djaaa... helded pakkumised. Eks ma pean mõtlema, et kuidas jälle kõiges eksinud olen...

Kui leiduks mõnigi inimene, kes ütleks, et see laste ja nende huvidega kooskõlas on, siis kindlasti oleks minu jaoks lihtsam tee kõigest loobuda ja öelda, et kohtus laste isaga võitlemise asemel loobun kõigest. Aga ... ei ma ise, ega mitte keegi, kellega suhtlen, ei näe, et see lastele kuidagi kasulik oleks. 

Ning ei - ma ei loobuks mitte mingi valemiga õigusest lapsi kasvatada sellepärast, et keegi annaks neile siis 400€ rohkem raha. Või isegi kui see summa suurem oleks. See vahe ongi - minul ei unune oma soov, vajadus ja kohustused lastega olla sellepärast, et keegi teine kusagil väliselt midagi teeb või otsustab. Ei saa ühel päeval lapsi armastada ja teisel päeval öelda, et "Ma oleks küll teile hea lapsevanem, aga näed sa ... teised ei lase!"

Jah, ma olen siiani järjepidevalt maksnud kinni laste elamise, toidu, muu vajaliku. Milline oleks teine variant? Oleksin öelnud eelmise aasta juunis, et vabandust, aga isa ei maksa teie toiduraha, seega minu nädal on toit olemas, aga isa nädalal ei ole, sest lapsevanematel on võrdne kohustus lapsi kasvatada? No ei tee ju nii. Jah, teengi selle võrra rohkem tööd ning mõtlen järjepidevalt, kuidas kõik vajalik olemas oleks. 

Siis ajabki juhtme krussi, kui laste isa, kes on lastega koos mõned päevad kuu jooksul ja saab kogu ülejäänud aja rahulikult tööd teha, kirjutab kohtusse 14 lehekülge selgitust sellest, kuidas mul peab olema raha, et üksinda 5 last kasvatada, sest tema palk on x eurot ning rohkem raha pole. Samas ei saa see mind ju üllatada, sest elasingi kogu aja niiviisi. Ei olnud vahet, kas lastel või endal olid vajadused, vaid kui palk oli selline, siis istudki nädalavahetuse ja õhtud teleka ees ning kurvastad, et palk on selline. 

Veel parem on väide, et ta ei peaks enda arvates tagant järgi kohtu poolt määratud elatist maksma, sest see on ju juba makstud ja järelikult polnud mul vajadust temapoolse toetuse järgi. 

Kordan uuesti - kas oleksin pidanud siis lastega tegema nii, et ütlen, et praegu on isa nädal teid sööta ja seega minu külmkapist süüa ei võta? 

Riiklikult on välja arvutatud minimaalne elatise summa laste kuludest lähtuvalt. See pole seotud sellega, kas lapsed elavad Tallinnas või oma endises elukohas. Miinimumi küsisin just seepärast, et vaidlused kiiresti läheksid ja ei peaks pikalt veiderdama hakkama. Aga noh ... 

 

LASTEVABA KIIRE ELU

Hoolduskorra kohtuotsus oli esimene, mille septembris kätte saime. Selle järgi on laste isal kohustus olla lastega 2 nädalavahetust kuu jooksul ning pooled koolivaheajad. Tema arvates on see aga soovituslik. Kui kuupäevad välja pakun, siis kindlasti talle need ei sobi. Välisreisid ja muud üritused on tal nii paigas, et on vaid väga konkreetsed kuupäevad, kui lapsed saaksid tulla. Kui neil kuupäevadel on lastel koolis üritused vms, siis eksi arvates mina takistan tal lastega kohtuda. 

Jõuluvaheajal näiteks sobisid vaid mõned päevad. Pakkusin pühade jagamist, aga vahet polnud, mida pakkusin, kui see oli välja öeldud, siis tuli välja, et just sel päeval olid tal muud plaanid. Nii et pooltest koolivaheaegadest pole juttugi. Pealegi on eksil tema sõnul tööandja, kes talle koolivaheaegadel puhkust ei anna. Neil pidavat ainult olema suvel 3 nädalat kollektiivpuhkust ja nädal jõulude ajal. Sellel jõulunädalal millegi pärast lapsed minna ei saanud, sest nende isa oli millegi pärast välisreisil. 

Suvel peaks lapsed pool suve nädala kaupa seal olema. Senist infot arvestades saab see olema  siis maksimaalselt 2 nädalat suve jooksul (kohtuotsusesse sai kirja, et maksimaalne järjest seal oldud aeg on nädal aega. Selle klausli põhjenduseks oli minu poolt, et kuna juba eelmisel aastal ütles eks, et ta ei peagi 5 kuud lastega suhtlema, sest võib pärast 3 kuuks nad järjest enda juurde võtta ja siis on aasta keskmise mõttes vajalikud päevad lastega täis). 

Hoolduskorra rikkumine tähendab seda, et esiteks ma ei tea kunagi, kas saan mingil nädalavahetusel tööd teha. Näiteks jaanuaris olid kuupäevad kokku lepitud. Mul oli ühel laupäeval Investor Toomase konverents, kus käisin ettekandeid kajastamas (see sama üritus, millele eksabikaasa kohtule tehtud avalduses viitab, et kuna ma tegelen investeerimise teemadega, siis peaksin üksinda laste jaoks raha kokku saama). Samuti loomulikult toidan ja hoian nii ajaliselt kui rahaliselt lapsi ka need päevad, kui nad tegelikult oleks pidanud isa juures olema. 

Siin pildil on näha siis kõik need minu avaldatud "materjalid", mis tõestavad, et mul peaks endal olema nii palju raha, et üksinda 5 last kasvatada, sest laste isal ju pole raha, et neile riiklikku arvestuse järgi minimaalset elatist maksta.    

Tänase info kohaselt kaebab laste isa minu peale lastekaitsesse, kuna talle on jäänud mulje, et mul pole rahalisi vahendeid, et lapsi Tallinnas kasvatada. Ja mitte ühtegi sõna sellest, et kui ta tasuks kohtu poolt määratud elatisraha, võtaks lapsed enda juurde 2 korda kuus ning lõpetaks minuga kohtus vaidlemise, saaksin rohkem tööd teha ning oleks õhk puhtam ja rahulikum. 

Jätkuvalt- kõik on elusad! 

MIKS MA PÜÜAN JÄTTA MULJE, ET KÕIK ON OK?

Aegajalt ikka küsitakse, et kui sellised asjad järjepidevalt toimuvad, siis miks ma püüan jätta mulje, et hakkama saan ja et kõik on ok. 

No esiteks ma pole oma arust kunagi varjanud, et mis toimub. 

Teiseks- kes tahaks iga päev lugeda selliseid asju, nagu siinses postituses. Paljud inimesed kadusid mu ümbert ära suht algul, kui kogu see sitt ventikasse lendas ja ma üldse ei süüdista neid. Ega ise tahaks ka juba eemale, aga ju mul on vaja veel miskit sellest kõigest õppida. 

Kolmandaks - inimesed, kes minuga päriselt kokku puutuvad ja elu ning tegemisi jagavad teavad kogu aeg, et kuidas asjad päriselt on. Sellest ju piisab. Et teaksid inimesed, kes päriselt midagi teha saavad. 

*** 

Ma ei saa jätkuvalt kedagi julgustada, et püüa toksilisest suhtest väljuda, sest nii on lihtne, sest ... see pole lihtne. Kui ma mõtlen, et meie ühine pereterapeut jätkuvalt kogu sellist asjade korraldust heaks kiidab ja toetab ning samal ajal uusi patsiente vastu võtab, siis see on minu jaoks nii punane lipp kui veel saab. Mina küll saan tema käest igakuiselt esmase õiguskaitse raames määratud elatisraha, nii et põhimõtteliselt ta ikkagi panustab minu lastesse ja saan tema kaudu laste isale määratud esmast elatist. 

Aga no mõelda, et mõni perekond läheb ja mõtlebki, et ta annaks nõu ja aitaks ... ausalt, ma ei tea, kas peaks sel teemal midagi tegema. 

Kui kellelgi on infot, et kuidas on kõige targem käituda, et esialgse kohtuotsuse käigus määratud summad ka tõesti kätte saada, siis võib minuga seda jagada. Saan aru, et vaidlus läheb edasi, aga kuidas siis nüüd oleks tark käituda? Ilmselt kusagil on keegi, kes on selle läbi teinud. 

*** 

Jätkuvalt olen ülimalt tänulik inimestele, kes on sel vabanemise teekonnal abiks ja toeks olnud. 

Jätkame kasvamist ja õppimist! 

Täna tulevad lapsed järjest koolist koju haigena ... hmm, miks ma rohkem tööd ei tee???? Ja selle nädala ülesanne on vähemalt ühele poistest uus ülikond leida ja osta, sest juba järgmisel nädalal mängivad nad trompetit Lätis. 

Jah, asi on minus ....

 

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 10a, 8a ja 4 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

 

Mis on minu kui kirjanik Heli Künnapase sõnum tänasel eesti kirjanduse päeval?

Mul on ülimalt hea meel, et meil on nüüd olemas eesti kirjanduse päev. Tähistatakse ju igasuguseid ... no tõesti IGAsuguseid päevi, aga meie kirjandus polnudki nagu siiani lippude lehvitamist väärt. Nüüd siis on. Rohkem kui 30 avaldatud raamatu autorina ning loomulikult lugeja ning lihtsalt inimesena on mul selle üle ülimalt hea meel. 

30.01.2023 Tallinna Keskraamtukogus (foto Kaire Kannistu)

Minul oli täna imeline võimalus esimest eesti kirjanduse päeva tähistada Eesti Keskraamatukogus, kus esinesin kahele seitsmendike klassile. See oli tõsiselt mõnus kohtumine, kus kindlasti leidus ka neid, kes haigutasid, aga tavapärasest rohkem oli noori, kes kaasa mõtlesid, küsisid ning pärast ka lugemissoovitusi küsima tulid. 

Kohtumise käigus rääkisin niigi mitmetest eesti autorite nooteraamatutest, mida peale enda omade samuti lugeda soovitan, aga see oli nii vahva, kuidas tuldi pärast veel täpsemalt juurde küsima. 

Mis on aga minu kui kirjaniku sõnumid ja mõtted, mida tunnen, et tänasel eesti kirjanduse päeval võiks levitada?

25.01.2023 raamatuesitlusel (foto Pille Väljataga)

• Meie eestikeelne lugejaskond on väike. Seega teadlik eesti kirjanduse säilitamine ja päästmine on oluline. Tänasel noortega kohtumisel sain taaskord kinnitust, et juba7.klassis peame kirjanikena konkureerima kogu maailma autoritega, sest noored loevad rahulikult ka inglise keeles. Seega pole eesti kirjandus (eriti noorteirjandus!) valdkond, kus saaks lootma jääda, et vaid ostja rahakott paneb asjad paika ning suunab turgu.  

• Pole olemas mitte lugevaid inimesi. On inimesed, kes pole jõudnud oma õige raamatuni. Taaskord mõte, mis eriti noortega kohtudes saab alati kinnitust. Tänagi kuulsin lugusid, kuidas noorest, kes polnud aastaid lugeja, sai ühe hea raamatu leidmise järel aktiivne raamatusõber. Ja millised maailmad raamatute kaudu avanevad ... Milleks inimesed neist ilma jätta? 

• Jagamine on hoolimine! Loetud raamatutest muljeid jagades teed järgmise inimese jaoks lihtsamaks selle, et ta oma õige raamatuni jõuaks. Raamatumuljete jagamine ei pea raamatule alati uusi lugejaid tooma. Mõnikord ongi vaja mõnda inimest hoopis hoiatada, nii et ta mõnest raamatust mööda läheks. Iga raamatu ja autori jaoks on aga oluline, et temast räägitakse. Nii et kui loed head raamatut, siis jaga muljeid. See ei tähenda, et kõigil teistel peaks sinuga samad emotsioonid tekkima, aga see annab ka järgmistele inimestele valiku ostustada, kas talle võiks see raamat meeldida. 

• Osta ja laenuta eesti kirjandust! Tean, et raamatud on kallid. Samas, nagu mainisin, ilma teadliku toetamiseta me seda laeva vee peal ei hoia. Meist paljude jaoks poleks see probleem, sest rahvusvaheliste teoste kättesaadavus ei jätaks inimesi lugemiselamusteta. Aga kas see on see, kuidas oma keelt ja kultuuri hoiaksime? Raamatukogust laenutamine ei maksa midagi (kui raamatud õigel ajal tagasi viid ning viiviseid maksma ei pea!), seega sellisel viisil saab igaüks toetada.
  

Ütlen veelkord, et mul on tänase päeva üle ülimalt hea meel. Samuti on alati hea meel kuulda lugejatelt, mida minu teosed neile on andnud. Samas on hea ka kuulda, kui mõne lugeja jaoks on hoopis kellegi teise teosed need, mis aitavad enda elus selgust saada. Raamatud on lihtsalt kõige kiirem viis seigelda, rännata, vajalikke teemasid selgeks saada, oma mõtetes selgust luua. Nii jätkan mina kindlasti seda eesti kirjanduse edasiviimises osalemist nii kirjaniku kui kirjastajana ja loodan, et ka sina oled jätkuvalt selles osaline. Kui palju ja millisel viisil, eks see on juba su enda valik. 

Mõnusat pidupäeva ning leia endale siis täna lugemiseks üks vahva eesti kirjaniku teos.

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

 

Miks Terminaatori lauludest inspireeritud raamat jälle otsas on?

Novembris lugejateni jõudnud ansambel Terminaatori lauludest inspireeritud romantiline lühiromaan "Sõbrad nii ei tee" on kirjastuse laost jälle otsas. Õigemini 3 raamatut on veel, aga noh ... rohkem pole. 

"Sõbrad nii ei tee" on raamat, mille lugu on selline: 

"Helena ja Joonas olid gümnaasiumi ajal aastaid sõbrad olnud ning neid ühendas armastus Terminaatori laulude vastu. Laulude saatel kulges nende sõprus läbi rõõmu ja kurbuse.

Ühel hetkel aga Joonas lahkus. Helena jaoks jättis see aastakümneteks hinge augu, mida ei lappinud teised suhted ega muud tegemised.

2022. aastal tähistas Terminaator oma 35. sünnipäeva suure kontserdiga. Samal ajal pidas Helena 40. sünnipäeva. Tahtmatult viib see sündmus naise taas minevikuradadele. Kas see retk saab olema rõõmus või kurb? Kuidas minevik mõjutab olevikku? Kas Helenal õnnestub Joonasega toimunu kõrvale heita? Kas seda on vajagi?"

Raamatutega on siis selline lugu, et sel nädalal jõudis meieni lisatellimus, kuid see läks suures joones otse Rahva Raamatusse. Seal tuleb juba eeloleval neljapäeval, 19.jaanuaril kell 17.30 raamatuesitlus, kus minuga räägib Mirjam Kaun. 

Temaga koos tegime ka mu viimase noorteka "Mälestusteta suvi" 2.osa esitluse, mida saad vaadata siit: 

Mul oli nii tore ning Mirjami küsimused olid ägedad, nii et sellest ka mõte paluda, et ta seekord samuti mind küsitlema tuleks. Raamatuesitlus toimub taaskord Viru Keskuse Rahva Raamatu poes, sest seal on kuidagi nii armas ja hubane. 

Tule ka meid kuulama ja pane ennast kirja ürituse lehel siin: "Sõbrad nii ei tee" raamatuesitlus.

Mul endal on võimalik sama roll võtta peaaegu nädal aega hiljem 25.jaanuaril, sest siis asun ise Ene Sepa raamatu "Sügis, hobused ja vabadus" esitluse küsitleja toolile. Selle ürituse info on siin: Ene Sepa raamatuesitlus. 

"Sõbrad nii ei tee" teekond on aga olnud minu jaoks ülimeeldiv. Ma pole ammu nii palju tagasisidet oma raamatule saanud. Lugejad on kirjutanud:

"Raamat viis mind mõnusalt rändama Termikaga seotud mälestustesse. Iga peatükiga hakkasid lood endal ka peas jooksma. Kuulasingi lugemise kõrvale ka lugusid ja väga mõnusa emotsiooni andis." 

"Ma pole ammu ühtegi raamatut läbi lugenud, aga selle lugesin mõne tunniga. Nii kaasahaarav oli." 

"Ma nutsin ja naersin. Raamatus toimuv lugu oli hea, aga iga peatükiga tulid endale ka meelde Termikaga seotud mälestused. Elasin täiesti enda kunagisi emotsioone uuesti läbi." 

"See on uskumatu - ma pole kunagi mõelnud, et Termika laulud sellise mõnusa terviku kokku annavad. Termika lood justkui räägiksidki ju päriselt sellest Helena ja Joonase loost, millest raamatus kirjutati. Nii põnev avastus." 

... jaaaaa niiiii edasi!

Aitäh kõigile, kes olete mulle kirjutanud, sest selline tagasiside on julgustav. Need ongi emotsioonid, mille pealt jällegi uued ja emotsionaalsed lood sünnivad.

Kellel veel raamatut pole, siis nüüd saad selle Rahva Raamatu või Apollo poodidest või võid ka e-raamatuna lugeda. Muidugi on teretulnud ka kõik laenutused raamatukogust, aga palun mine selleks ikka raamatukogust läbi, mitte ära laena raamatut sõbralt. Nii jääb sellest ka maha märk, mida järgmisel aastal laenutushüvitise tasumisel arvestatakse ning mille eest mina siis taas uusi raamatuid kirjutan. 

Mina koos Mirjamiga ootan teid väga raamatuesitlusel juba 19.jaanuaril kell 17.30. 

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid. 

Kust tuli raha? Kuhu kulus aeg? Ehk Heli 2022.a kokkuvõte

Jälle ongi käes aeg oma tegemised kokku võtta. Ikka selleks, et teaks, kust oled tulnud ja seega saaks paremini planeerida, et kuhu ja kuidas minna. Sel aastal on mul 2023.a planeeritud paremini kui kunagi varem. Ja ma olen muidu ka suur plaanide tegija olnud. Lihtsalt tunnen ennast nüüd lõpuks omas nahas nii hästi ja turvaliselt, et julgen tõesti suuremalt unistada ja planeerida. Ning seda tõesti oludes, kus tõesti on veel palju lahtisi ja keerulisi asju. Järgmisest aastast kirjutan aga lähipäevil. 

Millised olid aga minu 2022.a olulisemad sündmused ja tegemised? 

KÕIGE SUUREM SAAVUTUS

Pole kahtlustki, et selleks on üksinda 5 lapsega Tallinnasse kolimine. Jah, tegelen jätkuvalt sellega, et selle projekti finantsilisel poolel numbrid kokku jookseksid. Nii rahaliselt kui ajaliselt on mul praegu üksinda ilmselt 85-90% vastutust 5 lapse eest. Aga need on vaid numbrid ... Selleks, et see kõik saaks juhtuda, tuli teha niiiii palju asju ning ületada nii palju teemasid ja küsimusi, et ... no see oli suur asi. 

Tagasi vaadates tean, et unistuse lastega Tallinnasse kolimisest suutsin sõnastada juba mitu aastat tagasi, kuid siis ei julgenud seda veel väga kõvasti välja öelda, ega uskuda, et see päriselt teoks saab. No alustades unistusest, et Pärnu-Jaagupist tulnud kolm last kõik korraga MUBAsse sisse saaksid ...

Nüüd oleme siin. Nüüd oleneb hakkamasaamine vaid enda töökusest ja tegutsemisest. Aga meil on reaalselt miski, mille nimel tegutseda. See pole enam tühipaljas unistus, vaid olemasoleva täiendamine ja jätkamine. 

Varem kirjutasin sellest siin: Tehtud- lapsed Tallinnas koolis! 

Me seame ennast siis nüüd Tallinnas sisse. Kohtunik lubas! 

KÕIGE PAREM TERVISETEGU

Enda tervise heaks tegin kõige rohkem Wildfit 90 programmi raames. Saatsin oma teed 14 kg, mis praegu pole tagasi tulnud. Mingi aeg oli läinud veelgi rohkem, kuid need kilod kõiguvad edasi-tagasi, seega hetkel püsivalt neid arvestada ei saa. 

Toitumine oli vaid üks osa programmist, mida õppisin. Mõtlemisviisi muutus nii enda kui toidu osas oli see, mis toimis. 

Varem kirjutasin sellest siin: Wildfit 90. 

KÕIGE AVALIKUM AKTSIOON

Sel aastal oli avalikult lahatavaks teemaks autoritele makstav laenutushüvitis. Õigemini makstakse samast fondist raha ka kirjastustele, kuid see, mille eest meie Kultuuriministeeriumis ja meedias rääkisime, on autoritele tuleb osa. Raamatute laenutamine on ülimalt oluline ning selle maht üha kasvab. Seega on oluline, et autorid saaksid selle eest väärikat tasu, mis on seaduses ka kirjas. Aasta lõpus tuli välja ka uudis, et samad ametnikud, kes võitlesid meile vastu ning soovisid autoritelt summasid hoopis kirjastustele suunata, saavad veel mitmeid tuhandeid preemiaid ... Aga sellele ma hetkel ei mõtle. Laenutushüvitise teema läheb järgmisel aastal edasi, kuid sel aastal tähistasime fondi 400 000€ võrra suurenemist. 

Varem kirjutasin sellest siin: 

Mis põhjusel ma 1712€ laenutushüvitise pärast kurvastada julgen?

Kirjanikud küsisid Kultuuriministeeriumis tasuta raamatulaenutuste jätkumist

Millise Kultuuriministeeriumist saadud plaaniga oma kirjastuse nüüd haljale oksale aitan? 

KÕIGE OLULISEM ERAELULINE MUUDATUS

Loomulikult on selleks lahutamine. Mõned päevad jäid puudu, et lahutamise kohtuotsus ja esimene avalik lahutuse mainimine oleksid saabunud samal kuupäeval, lihtsalt 2-aastase vahega. Täpselt 2 aastat läks jah aega, kuni kohus lõpuks selle otsuse ära tegi. 

Reaalne lahuselu algas muidugi pikka aega tagasi, kuid lahutamise kohtuotsus andis lõpuks ka juriidiliselt õiguse ja võimaluse oma eluga omas tempos ja värvides edasi tegutseda. Alustades sellest, et ei pea iga aktsia ostmise ajal mõtlema, et kas seda tuleb nüüd ühel hetkel jagama hakata kui jälle ma mingil muul hetkel nö nõudeid ei täida. Lahutamine on mingil hetkel parim lahendus ja ma julgustan seda kasutama kui on vaja. Samas saan ideaalselt aru inimestest, kes püsivad mittetoimivas suhtes, sest kardavad seda, mis lahutamisega kaasneb. Jah, lahutamine (eriti 5 lapsega) ongi kallis ja emotsionaalselt kurnav. Mittetoimivas abielus jätkamine on tegelikult aga sama hull. Pikemas perspektiivis vähemalt tead, et kui lahutamisele kuluvad aastad läbi saavad, on olemas lootus ja võimalused. 

Varem kirjutasin sellest siin: 5 soovitust inimesele, kes arvab, et on liiga vaene, et lahutada

KÕIGE SUUREM LOOMINGULINE ÕNNESTUMINE

Mul ilmus sel aastal kaks raamatut: noorteraamatu "Mälestusteta suvi" 2.osa ning Terminaatori laulusõnadest inspireeritud romantiline lühiromaan "Sõbrad nii ei tee". Lugejad on mõlemad teised heaks kiitnud ning ausalt öeldes olen ise ka mõlemaga väga rahul. Loomulikult saaks alati midagi paremaks teha, kuid samas tuleb mingil hetkel lood enda käest ikkagi lendu lasta. 

Paanika oli mul mõlema teose avaldamise eel. "Mälestusteta suvi" 1.osa fännide ootused olid kõrged. Nad ootasid 2.osa umbes 2 aastat ning kogu selle aja vastasin lugejate jäelepärimistele uue osa kohta rohkem kui päriselt raamatut kirjutasin. Raamatus "Sõbrad nii ei tee" mängisin aga oma aastakümnete pikkuse fännamise objekti Terminaatori loomingug. See iseeenesest oli ühelt poolt nauditav, aga teiselt poolt pingeline, sest polnud teada, kuidas originaali autoritele see sobib. Hetk, kui sain Jaagup Kreemilt kirja, et talle sobib, kui tema loomingust inspiratsiooni saan ning et võin raamatu sellisena avaldada, oli vist üks selle aasta lärmakaim hetke meie majas (see tähendab siis rõõmuhüüdeid!). Seejärel tuli aga paanika, et kas Termika fännid on sama helded, kui Jaagup. Igaühel ju nende lauludega omad mälestused. Tuli välja, et olid küll. Ma pole ühegi oma raamatuga nii palju positiivset tagasisidet saanud. Üliäge tunne. 

Varem kirjutasin sellest siin: 

Kõige hirmsam asi, mis kirjanikku 32.raamatu ilmumise ajal võib tabada

Räägime lähisuhtevägivallast. Kuidas sina seda lõpetada saad? 

Terminaaotori laulud inspireerisid armastusromaani kirjutama 

KÕIGE PAREM LUGEMISELAMUS

Sel aastal sai lõpuni loetud 42 raamatut. Algne eesmärk oli 56, aga muutsin selle väiksemaks, sest muu elu lihtsalt ... segas. 

Enesearenguteostest kõnetas mind väga "Täielik elumuutus" ja "Aatomharjumused". Finantsteemadel on mõnusalt kokkuvõtlik "Kuidas alustada investeerimisega" ning  "Aktsiatega rikkaks saamise õpik". Noorteraamatutest meeldis kõige rohkem "Täna.Õhtul.Homme". Lasteraamatuid lugesin sel aastal vähe ning erilisi pärle kätte ei sattunud. 

KÕIGE SUUREM SISSETULEK

Pealkirja juurde tagasi tulles räägime ikka sellest ka, et kust tuli raha. My Financier programmi järgi vaadates olen aasta jooksul kõige rohkem tulu saanud ettevõtlusest. Selle alla käib siis nii raamatute ja muude Heli Kirjastuse toodete müük, kui ka koolituste eest saadud tasu. 

Kõige rohkem tõusidki sissetulekute osas koolituste, aga ka artiklite kirjutamise eest saadud summad. Sel aastal tegin artiklitega koostööd Nipiraamatu, Nelli Teataja ning Lemmikuga. 

Järgmisel aastal on üheks ülesandeks jätkuvalt leida veel mõned täiendavad sissetulekute allikad. Praeguseks on mul kirjas 10 erinevat kohta, kust suht regulaarselt sissetulekuid laekub. Kuna nüüd oleme lastega aga siinsesse ellu  sisse elanud, siis saan veelgi suurema osa oma nädalast töötamisele kasutada. 

Varem kirjutasin sel teemal siin:

 Kuidas Heli teenib 30000€, et 5 lapsega Tallinnasse kolida?

Miks ma ikka veel kohe üldse-üldse investeerima ei peaks? 

Mida ma Õhtulehe podcastis Börsisupp enda kui 5 lapse üksikema majandusliku tegevuse kohta rääkisin?

Heli Künnapas otsib 20 tunniks nädalas tööandjat

KÕIGE OLULISEM TÄIDETUD UNISTUS

Ratsutamine on hirmus. Ratsutamine on ohtlik. Ratsutamine on kättesaamatu ... ehk et kõik väikesed tüdrukud tahavad saada indiaanlasteks ning metsikute hobustega mööda preeriat kapata. Eks ole? Mina küll tahtsin (pean selle meenutuse mõne oma järgmise lasteraamatu jaoks kindlasti salvestama). 

Varem kirjutasin sellest siin: Kes ja kuidas aitas mul täna ühe hiiglama suure unistuse täita? 

KÕIGE EDASIVIIVAM TEGU

Üheks oluliseks liigutuseks oli muidugi see, et lõpus julgesin rohkem koolitama hakata. Viimase lükke selleks sain Kristi Saare konsultatsioonilt. Kristi juurde ajabroneerimine ning see kohtumine ise oli ka muidugi täiesti elumuutev hetk. Koolitustelt saadud positiivne tagasiside loomulikult lükkas veelgi edasi ning aitas erinevaid programme kokku panna. 

Tean juba ette, et järgmisele aastale mõjub ülimalt positiivselt see, et mul on tänaseks kirjas 10 suurt eesmärki ning viisid nende täitmiseks. Olen neile mõelnud mitu kuud ning erinevas versioonis kirjagi pannud. Nüüdseks aga on täitsa selge plaan kirjas ning tuleb lihtsalt jätkuvalt tegutseda. 

Varem kirjutasin sellest siin: 

Miks ma juulis ühiskirjutamise pärast vara ärkama pean? 

Otsi endale inimesest nõustaja

KÕIGE SUUREM MUUSIKAELAMUS

Kindlasti ansambel Terminaatori 35.sünnipäeva kontsert, mis mind ka raamatu "Sõbrad nii ei tee" kirjutamisel inspireeris. 

***

2022.a oli selline, kus kõik oli võimalik ja samas väike virvendus oleks võinud kogu laeva põhja kiskuda. Pidev balansseerimine. Samas ka paljud võidud. Ja ikka päris suured. Palju selgust ja lahtilaskmist. Selle kõige tulemuseks on väga lootusrikas ja kerge pilk tuleviku poole. 

Võimalus tegutseda on üks olulisemaid, sest siis sõltub kõik sinust endast. Olen korduvalt kogenud, et mõnikord tuleb üks uks sulgeda, enne kui saad avada uue. Tihti on see hirmutav ja keeruline, aga samas ei saa asjad edasi minna, kui hirmunult avatud uksel kõlgud. 

Minul tuli sel aastal väga palju usaldada ning veeldi rohkem tundmatusse hüpata. Usun, et kokkuvõttes tuli see päris hästi välja. Siin ma ju olen ning lootusrikkalt neid ridasid kirjutan. 

Aitäh kõigile, kes olete minuga koos seda teed käinud ning ühel või teisel moel nende mu õnnestumistega seotud olnud. 

Imelist aastalõppu!

 

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.