teisipäev, 29. november 2022

Milline on üks lihtne nipp, kuidas suurema tõenäosusega avaldatud raamatu autoriks saad?

Kuigi ma alles jagasin kõigi huvilistega 10 sammu, kuidas 2023.aastal avaldatud raamatu autoriks saada, siis täna räägin ühest, mida mulle endale ühe osaleja poolt soovitati. Õigemini on see nipp, mida olen ise mõnda aega kasutanud, aga nende 10 sammu hulka ei lugenud. 

Käesoleva aasta juunikuus aktiivsemalt kirjutamist ja kirjastamist õpetama hakates ei uskunud ma üldse, et see kedagi võiks huvitada. Kui Kristi Saare konsultatsioonil ütles, et võiksin kirjutamist ja kirjastamist õpetada, sest inimesi see huvitab, siis loomulikult võtsin hea nõu kuulda, aga ... ega ma seda väga ei uskunud. Ja kui juulikuu "Kirjuta koos Heliga" grupp oli tehtud, siis arvasin, et no nüüd küll on kõik. Aga tegelikult olen praeguseks iga kuu ühiskirjutamise gruppi juhendanud, sest nii, kui mõtlen, et uut gruppi ei alusta, tuntakse selle vastu huvi. Detsembris nüüd tõesti uut gruppi ei tule ja järgmine uuenenud programmiga grupp alustab jaanuaris. Sellega on võimalik liituda siin: Kirjuta koos Heliga (jaanuar)

Milline on aga üks lihtne nipp, kuidas suurema tõenäosusega avaldatud raamatu autoriks saada? 

Selleks on: leia omasuguseid!

Unistades raamatu kirjutamises ja avaldamisest tähendab see järelikult, et leia inimesi, keda huvitab sama teema ja kes kirjutavad raamatuid või vähemalt soovivad seda teha.    

Minu jaoks oli selleks sammuks esmalt koos teiste noortekirjanduse huvilistega Eesti Noortekirjanduse Ühingu loomine. See oli esimene koht, kus hakkasin omasugustega rohkem suhtlema ja koostööd tegema. 

Seejärel lisandus NaNoWriMo ning inimesed, kes selle käigus raamatut kirjutavad. Nanol osalesin küll varem, aga selline aktiivsem suhtlemine on alles hiljuti lisandunud.

Sel aastal on aktiivselt kasvanud nende inimeste arv, kes on läbinud minu kursuse "Kirjuta 30 päeva koos Heliga". Selle kursuse läbinud saavad liituda "Kirjuta koos Heliga VIP klubiga", kus siis jätkuvalt pikema aja jooksul ühiselt edasi suheldakse. VIP klubis saame kord kuus kokku ning jagame, et mis seisus kellegi käsikiri on ning millised on takistused. Ehk et toimub grupicoaching (mis see eestikeelne sõna on?).

Isegi kui ma juhendan teisi ning kuulen, kuidas mu nippidest ja sammudest on palju kasu, siis tegelikult olen suurim võitja mina ise. See, kui ma teistele räägin asju, mis tunduvad loogilised, on mõnusaim viis ise enda jaoks samuti läbi mõelda, et mida ja kuidas mõnel kirjutamisega seotud teemal teha. 

Kõige olulisem on aga, et saan ennast omasuguste seas normaalsena tunda. Mina olen aasta(kümne)id elanud inimeste seas, kes võtavad raamatute kirjutamist kui midagi ebanormaalset. Hea kui üldse kuidagi võtavad. Võimalikud variandid siis veel ignoreerimine või halvustamine. Seejärel kohtuda inimestega, kes ise sama asja teevad- kirjutavad raamatut- on olnud tõsiselt äratav ja toetav.  

Just seepärast tean, et see on ülimalt oluline ja toimiv nipp, et suhelda omasugustega. See võtab ära vajaduse võidelda mõistmise eest ning lubab varem võitlemisele kulunud energia uute raamatute kirjutamisse panustada. 

Kui sind huvitab samuti raamatute kirjutamine, aga sa oma tugigruppi veel leidnud ei ole, siis võta ühendust ja räägi, millised su huvid on. Seejärel oskan ehk soovitada, et mis suunas võiksid edasi liikuda. 

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 


Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

esmaspäev, 28. november 2022

Millega ma novembis hakkama sain?

November ei ole veel läbi, aga juba tahaks hirmsasti rääkida, et mida ma siis ära tegin. Eks kui vaja, võib täitsa novembri lõpus ju uues postituse teha. 

1) ilmus kaua tehtud kaunikene romantiline lühiromaan "Sõbrad nii ei tee". Oo, kui hirmus see oli. Päriselt. Ma tõesti mõtlesin trükikoja ukse taga pakke autosse tõstes, et äkki ei saadakski neid inimestele. Eriti mitte Termika fännidele. Nad ju hakkavad siis lugema seda, mida mina Termika lauludega tegin. Et mis siis saab? 

Tuli välja, et siiani pole midagi saanud. Või noh, vastupidi - olen nii palju kiitvaid ja ülistavaid kirju saanud, et ... pole kunagi vist ühegi raamatuga nii palju tagasisidet saanud. Rääkimata sellest, et nii palju positiivset tagasisidet saada. Üligigamegaäge tunne! 

Ehk siis nüüd julgen öelda, et lugege mu raamatut "Sõbrad nii ei tee", sest see on küll tundeline ja jalutab ka läbi Terminaatori lugude viisakalt ja austavalt. 

Minu käes on veel mõned üksikud raamatud, aga Rahva Raamatu ja Apollo poodides on veel täitsa olemas. Raamatukogudesse ka järjest jõuab, nii et küsi oma kodusest raamatukogust ja laenuta sealt. 


2) ilmus "Unistuste täitmise märkmik" ehk üks minu unistus sai täidetud. No olgu, see polnud ülisuur unistus, aga ma planeerisin küll mõnda aega juba, et võiks selline märkmik olla, kuhu paned kirja oma unistused ja need sammud, mille kaudu unistust täidad. Nüüd on see olemas. 

Mul endal on ikka päris mitu unistust sellesse juba kirja pandud. Ikka sellised suured. Mõtte selliseks suureks unistamiseks sain kunagi Jaak Roosaare blogis. Tal oli seal 100 unistust/eesmärki (kui õigesti mäletan), mis ikka olid täitsa suured. Seal ta siis märkis, et mis on tehtud ja mis veel plaanis. Sellest hakkaski see suurelt unistamise mõte veelgi rohkem peas keerlema. Teatavasti on aga reaalsem kõik, mis kirjas. Nii ma nüüd ise kirjutangi suured unistused üles ja sina saad samamoodi seda märkmikku kasutada. 

 

3) kirjutasin NaNoWriMo raames valmis pool noorteraamatut "Meie megastaar". See on lugu popmuusika ansambli loomisest ja sellest, kuidas selle bändiga läheb. See koosneb staarikonkursil kokku saanud neljast poisist. 

Tegelikult pole NaNoWriMo ja november veel läbi, aga mul on kodus taas laatsaret ning annab tunda, et tuleb taas teistele valdkondadele ka rohkem tähelepanu anda, nii et ilmselt ma mõned päevad väga rohkem ei kirjuta. Samas - äkki nii öeldes tulebki kohe uus inspiratsioon peale ... Eks ma siis annan uuesti teada, et ikkagi kirjutasin. 

Fakt on aga see, et üks proovilugeja juba on valmis, et käsikirjaga lähiajal tegeleda. Otsin veel mõnda inimest, kes tõesti oskaks loo struktuuri ja kulgemise kohta midagi kommenteerida. 

Eelmisel nädalal tegin nii kõvasti selle raamatu jaoks kodutööd (vaatasin BTSi videoid), et tuli mõte, et peaks ise ka midagi uut õppima. Valisin selleks uueks tegemiseks BTSi laulu "Run BTS" koreograafia. Ee ... jaaa... kes mind teab, siis ma jätkuvalt pole mingi tantsulõvi ... aga no see tants on lihtsalt nii äge, et ... mul on refrääni esimese osa liigutused teoreetiliselt olemas ... 50% kiirusega ... aga on olemas. Esialgu tundus küll, et mul see ajupoolkera, mis tantsuga peaks tegelema, lihtsalt ei tööta. No nii ebaloogiline oli see kõik. Õppevideost oli ikka päris palju kasu ja hakkasin aru saama, mida peab tegema. See ei tähenda, et kõik meeles oleks, aga ... 

Ausalt - uue asja õppimine annab ikka väga palju infot enda ja oma võimete kohta. Mul on jätkuvalt veel põnev. 

***

Tänane uudis oli, et mida ma novembris EI pea tegema, on kohtusse minema. Nimelt lükati elatisekohtuistung jaanuari, nii et ... järgmine kohtuistung on siis alles järgmisel nädala. See on aga juba detsembris. Ju siis oli see millegi jaoks vajalik. Aga liigume vaikselt selle poole, et kõik niidid saavad lahti harutatud ja elu läheb ilusti edasi. Samm sammu haaval. 

Nüüd aga jõuan siis siia ka taas tihemini, sest kogu kirjutamine ei lähe vaid raamatusse (kuigi novembrissegi mahtus terve päev kohtule materjalide kirjutamist ning mitmed erinevad taotlused Kulkale jne)!  

Ja lugema hakkan nüüd ka.


***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 


Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

teisipäev, 1. november 2022

Miks kirjanikud novembris ära kaovad?

Tänasest on siis kõigil nanowrimotajatest kirjanikelt õigustus novembrikuuks kadunud olla. Nimelt algas siis rahvusvaheline kirjutamiskuu NaNoWriMo, mille raames pallllljud kirjanikud üle maailma püüavad kuu ajaga 50 000 sõna kirjutada. 

Mina ka! No, et kuna elu pole piisavalt väljakutseid pakkuv, siis ... Või noh - tegelikult tunnen tõesti üle aastate, et olen selleks kirjutamiseks valmis rohkem kui mitmel varasemal aastal. 

Täna algab tegelikult mul ka uus Kirjuta koos Heliga ühiskirjutamise grupp. Mõtlesin küll, kas Nanoga samal ajal jõuan seda vedada, aga teiselt poolt on just endal ka lihtsam kirjutada, kui rohkem kirjutamisega seotud teemasid käimas on. Novembrikuu grupiga liitumiseks kirjuta mulle helikunnapas@gmail.com. Selles ühiskirjutamise grupis jagan kord päevas videoid, milles räägin erinevatest kirjutamisega seotud teemadest. Kord nädalas teeme ühiskõne ja räägime oma tegemistest. 

Minu FB ja IG aga muutuvad novembris ilmselt suuresti kirjutamisteemalisteks. Võtke heaks või pange pahaks. 

Ise olen ülielevil, sest lugu, mida kirjutan, on ammu tahtnud minust välja saada. Hakkasin seda augustikuus ühe konkursi jaoks kirjutama, aga siis tuli elu vahele. 

Tegemist on noorteraamatuga "Meie megastaar", kus kaks sõpra osalevad staarisaates. Üks neist saab võimaluse lavalaudadel särada, teine mitte. Kuidas kogu see teema edasi läheb ja mida kaasa toob, selle mõtlengi raamatus välja. Ütleme nii, et selle raamatu kirjutamiseks valmistumine on andnud mulle ülihea põhjuse palju One Directioni, Harry Stylesi ning BTSi videoid vaadata. Kas saaks olla nauditavamat ettevalmistust kui seda on boyband´ide hingeellu süvenemine? 

Tänasel päeval tuleb mul veel kirja saada enda autasustamise tabel ehk et kuidas ennast tänan ja kiidan teatud arvu sõnade täitumise korral. 

Kui sa soovid, et mu raamat valmis saaks, siis mulle väga meeldiks, kui sa novembrikuus mulle muid teemasid väga ette ei söödaks (üks laps küsis endale juba eraldi märkmikut, kuhu ta ainult oma kontserdid sisse saaks kirjutada...). Minu seniseid raamatuid saab jätkuvalt osta Heli Kirjastuse kodulehelt ning nende tellimustega tegelen ikka hea meelega. 

Samuti on nüüd tulemas mu kaua oodatud Termika lauludest inspireeritud "Sõbrad nii ei tee" ning isiklikust vajadusest sündinud "Unistuste täitmise märkmik". Unistuste täitmine on lihtsalt nii palju lihtsam, kui paberil jälgid, et mis tehtud ja mis veel teha on. Mõlemad on praegu trükikojas ja neid ootan elevusega. 

Nüüd aga tegutsema, sest sellest nullist tuleb vähemalt 1667 saada. Kuna homme olen lugejatega kohtumas Jõgevamaal ning seejärel osalen Crysal Ra Laksmi-Dittoni koolitusel, siis ilmselt tuleb homsed sõnad ka täna või ülehomme kirja saada. 

Igatahes - kas tunned, kui põnev mul endal on???

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 


Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

neljapäev, 13. oktoober 2022

Nüüd olen sünnitanud! Ja laps on Itaalias!

Kas tead, mis tunne on rase olla? 

Algul on särisev õnn-rõõm-ootusärevus. 

Siis hakkab paha. Paham. Kõige paham. Pahim. Kõige-kõige paham. 

See läheb üle. 

Siis hakkab raske. Raskem. Kõige raskem. Raskeim. Kõige-kõige raskem. 

Ja nii jääb. 

Seejärel on käes 38.nädal. Selleks ajaks tead, et oled terve oma elu rase olnud. Mõistad juba, et see beebi ei tule kunagi välja, nii et nii jääbki. Ehk et sel hetkel saad lõpuks aru, et jääd kogu oma ülejäänud eluks rasedaks. 

5-lapseline rasedus

Viimased 2 aastat on olnud üks pikk rasedus. Esialgu oli Tallinna poole liikumise idee äge, särisev ja tegi õnnelikuks. See oli kui äkitselt avastatud võimalus teel, kus nagu enam võimalusi ei paistnud. 

Seejärel hakkas pikk eesmärgi suunas töötamine. Mitme inimesega. Läks raskeks. Ja seejärel veelgi raskemaks. Lastel tuli mitme aasta materjal solfis ise ära õppida. Lisaks kõik muud teemad, mis koolide vahetamisega seostusid.

Lõpuks oligi tunne, et ongi keeruline ja nii jääbki. 

Siis aga tegid lapsed eksamid ära ja said kooli sisse. 

Siis aga tuli alles kohtus selle eest võitlema hakata, et nad õppimiseks õiguse saaksid. No ja siis tuli see esmase õiguskaitse otsus ka ära. Tallinnasse kolimine ja kooliaasta alustamine olid järgmised etapid. Põnevad ja samas keerukaid väljakutseid täis. 

Ehk et oligi 38.nädal - on keeruline, oli keeruline ja nii jääb! 

Võimatu eesmärk

Sel nädalal osalen Edu Akadeemia väljakutsel "Uus algus" (märgilise tähendusega on, et see väljakutse algas 10.10, mis on minu elus läbi aastakümnete olnud suurte muudatuste alustamise kuupäev). Selle käigus pidin sõnastama, et millised on mu uue alguse takistused. Lastega Tallinnasse kolimine on ilmselgelt uus algus. Endalegi ootamatult sain selgeks, et suurim takistus on see, et ma ei tea, kas see üldse on võimalik. Elan projektis, mille puhul ümbritsevad inimesed pigem ütlevad, et see on võimatu. Nii on endal ka keeruline mõista, et kas see kõik üldse saabki õnnestuda. Ja siis nagu elan jälle päeva ... ja järgmise ... ja nagu õnnestub. Seejärel on sisemuses veelgi suurem segadus, et kui kõik ütlevad, et ei saa õnnestuda, kuidas me ikka veel elusad oleme?

Sama, nagu raseduse lõpuks kõik oigavad, et küll sa oled juba kaua rase olnud ja oled nii suur ja miks see beebi sul ikka siis nüüd välja tulla ei taha... 

Sünnitatud!

Eile saatsin lapse Itaaliasse. Üksinda! Või noh, tegelikult koos kooli grupiga. Trompetit mängima. 

Ta pole oma teadliku elu jooksul lendamas käinud (titena ikka käis mõned korrad koos minuga Rootsis). Ükski mu laps pole ilma minuta välismaal käinud. 

Ja mina ... olen täiesti rahulik! 

Õnnelik ... 

Kergendustundega! 

Eile lennujaamast koju sõites tundsin, et ... tehtud! Siis jõudiski see sünnitatuse tunne peale. Teadmine, et kõik ei sõltu enam minust. Mõistmine, et töö, mida oled teinud, on tehtud. Mingi etapp on läbitud ja mingi uus faas on käes. See, mille poole nii kaua olen liikunud.

Rasedana tead, et pead mõtlema, mida sööd, jood, kuidas liigutad, mida sisse hingad, millal hingamata jätad, milliseid emotsioone koged .... no et iga ... IGA tegu ja tegematajätmine mõjutab nii sind, aga ka su last! Seda last, kes on nagu sinu, aga teisalt on ka kõigil ümbritsevatel ootus, et see laps normaalsena välja tuleks ja nad tema olemasolust osa saaksid.  

See #1kooliaastaTallinnas on täpselt selline teekond olnud. 

Eilne taipamine oli aga, et nüüd ongi nad kõik lennus ja minu käest ära. Igaks mureks on nüüd professionaal. Mul on võimalik lapsed suunata sinna, kus on keegi, kes teab, mida teha, et nad õigesti edasi liiguksid. Neil on õigus ja võimalus seda abi saada. Vastutust on võimalik jagada. 

Kõhus oleva beebi puhul pead sa ise aru saama, kas tal on hea või vajab ta arsti. Kui beebi väljas on, siis saavad ka teised öelda, kas tal on hea või vajab ta arsti. See ei sõltu ainult sinu enesetundest. 

Kohene kergendustunne

Sünnitanud teavad, kuidas beebit esimest korda käes hoides ununeb kogu sünnitus. Rasedusest rääkimata. Need 9 kuud on kui õhku haihtunud. 

Minuga juhtus eile sama. 

Jah, ma tean, et minu tööalane ja rahaline hakkamasaamine on nüüd need, mis mõjutavad minu poolt, et kas projekt #1kooliaastaTallinnas saab ka järje ning sellele järje. See on aga asi, mis sõltubki minust ja mu tegudest. See on miski, mille eest saan teadlikult hoolitseda, nagu olemasoleva beebi eest. Päriselt beebile otsa vaadates on lihtsam mõista, kas ta näiteks hingab või mitte. Katsu seda kõhubeebiga teha? Ja mitu korda on iga rase mõelnud, et kas beebi ikka kõhus hingab või on äkitselt endale nabanööri kaela ümber kerinud? (ei hakka siinkohal meenutamagi tunnet, kui sain ühe lapse puhul hiljem teada, et tal oli hiiglapikk nabanöör ...)

Jätkuvalt tean, et selle #1kooliaastaTallinnas-beebi elushoidmine on suur töö, aga ... tänaseks on minu jaoks rasedus lõppenud ja vastutus jagunenud! See on kergendustunne, mille pealt on hulga lihtsam teha asju, mis päriselt minust sõltuvad. 

Samal ajal on see teadmine, et võimalused on rohkemad kui vaid minu võimed. Kordan - hiiglaslik kergendustunne! See annab näiteks võimaluse ka julgemalt saamatu, loll, laisk ja ebakompetentne olla. 

Jätkame matka!

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 


Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

kolmapäev, 12. oktoober 2022

Millise Kultuuriministeeriumist saadud äriplaaniga nüüd oma kirjastuse haljale oksale saaksin aidata?

Eile veetsin taas mõned tunnid kirjandusinimestega. Meeldivat seltskonda pakusid Autorihüvitusfondi juht Ainiki Väljataga, Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev ning kirjanik Susan Luitsalu.

Rohkem kui tunnikese sellest ajast veetsime Kultuuriministeeriumis, ülejäänud Eesti Kirjanike Liidus. Seekord oli asjast ikka isiklikult kasu ka - nimelt sain lõpuks ka ise aru, milline suurepärane rikastumise viis mu kirjastusel kasutamata on ning kuidas seda kasutada. 

(huvitav, kas peaks kuhugi kirjutama, et edasine lugu on kohati irooniline ning lugemine vajab tervet mõistust ja kriitikameelt?Või on ok eeldada, et inimesed saavad sellest ise aru?)

Milles on teema? 

Küsimuseks on jätkuvalt laenutustasud. Ehk siis summa, mida riik maksab autorile selle eest, et ta teoseid kasutatakse. Täpsemalt öeldes räägime raamatukogudes laenutatud raamatutest, mis lugeja jaoks on tasuta, sest riik tasub nende eest.

Alustame taaskord esmatähtsast ehk et laenutustasude suurendamisest räägime seepärast, et Eesti autorid, kelle teoseid päriselt loetakse, saaksid oma raamatute kasutamise eest õiglast tasu. See suurendaks nende võimekust uusi teoseid luua ja seega laiendaks iga lugeja lugemislauda. See kokkuvõttes aga on oluline osa meie keele ja kultuuri säilimiseks. Õiglusest rääkides aga on lihtsalt õiglane, kui teed tööd ja siis selle eest tasu saad. Ilma pikemate põhjendusteta. 

Kohe algul tahaks ära klaarida mõtted, kuidas mõnigi inimene on aru saanud, et mina ja keegi (?) veel olevat öelnud, nagu raamatukogudes olevatelt raamatutelt autor tasu ei saa. Ma pole mitte kusagil seda öelnud. Raamatukogudesse on loomulikult see raamat ostetud, mida laenutama hakatakse. Tasuta on autorile aga kõik ülejäänud kasutamise korrad. See on sama olukord, et kino ostab välja filmi ja hakkab seejärel seda tasuta kõigile näitama. Aga me ei tee ju seda. Kinos maksame kõik eraldi oma pileti eest. Raamatute puhul aga tundub mõnele inimesele kuidagi loomulik, et autor ei peaks teose kasutamise eest tasu saama, kuigi filmitööstuses me samasugust käitumist ei eelda. 

Kiitused kultuuriministerile

Peale meie eelmist kohtumist Kultuuriministeeriumis on asjad nullist siiski edasi liikunud ning kultuuriminister oma meeskonnaga on meie soovitud tulemusele lähemale liikunud. Nii on laenutushüvitise summa suurendamise teema ilusti laual. Minister on öelnud, et sellele reale lisandub 400 000€.

Kahjuks aga ...

Ebameeldib kohtumine Kultuuriministeeriumis (?!?)

Eilse kohtumise lõpetuseks pidime kahjuks aga tunnistama, et see oli üks ebameeldiv ajaraiskamine. Nimelt kulus pool tundi juba sellele, et selgitasime, millest koosneb Autorihüvitusfondi eelarve ning kuhu ja kuidas neid summasid jaotatakse. 

Ametnikud polnud tutvunud meie esindajate saadetud tabelitega. Laua taga oldi lõpuks nõus koos aruvtama, et mida pakutud summa esitatud viisil jagamine kaasa toob. 

Kuna me oskasime numbrites kaasa rääkida ning kohe kõigega hõisates kaasa ei läinud, siis rohkem kui tunnikese möödudes tunnistaski üks ametnikest, et see oli üks väga ebameeldiv kohtumine. Ma mõtlen siia maani, et kas mina ise julgeksin ametnikuna kunagi seda kellelegi öelda? Ainiki Väljataga Autorihüvitusfondist oli neile kõik vajalikud tabelid ja arvutused saatnud juba varem, kuid laua taga hakkasime jällegi nullist jaotuse teemadest rääkima. 

Üks ametnikest õigustas ennast (mitte ei vabandanud!), et tal on nii palju erinevaid teemasid ja seepärast ei suuda kõike teada, mida talle kunagi on saadetud. Teate, enne koosolekut uurisin mina ka, et milline on mu info laste ajagraafiku tabelis, milliseid asju kellele järgmiseks esinemiseks või tunniks  on vaja ja vastasin inimestele, kes minu käest mõnda raamatut soovisid osta. Ja ometigi teadsin laenutustasudest rääkima tulles seda, mida selleks koosolekuks pidin teadma. Rääkimata sellest, et koosolekule ja selle ettevalmistamiseks kulunud aeg on minu tööaja raiskamine. Minu lapsed söövad selle võrra vähem, mis aja ma Kultuuriministeeriumis veetsin. 

Või teine näide- kui kirjutan raamatus tegevust, mis toimub suvel ja siis järgmises peatükis on talv, aga ma kirjutan seal ikka, et lehed on puude otsas. No lihtsalt kuna ma olen harjunud suve tingimustega ja miks ma peaksin uuest aastajaast kirjutama hakates teadma, millised selle uue aastajaa tingimused on? 

Veel parem - võin ju lahendada oma alatise kirjaniku-probleemi, milleks on nimede väljamõtlemine. Nüüd hakkan kõigis oma raamatus kasutama samu nimesid, sest nimede ja eripäraste tegelaste väljamõtlemine oleks lisatöö. Ju lugejad on vähemaga ka rahul... 

VÕI siis - ma mõistan, et kui ma teen tööd, siis ei lähe üleolevalt arvama, et teised on lollid ning valmistan ennast ette just selleks kohaks ja ajaks, kus ma olema pean? Austades teisi, kes samuti oma aega ja energiat panustavad. 

Suurem tulu kõigile kirjastustele?

Ametnikud kinnitasid, et ei saa vaid autoritega kokku leppida, milline eelarvesse juurde saadud summa läheb autoritele laenutustasudeks ja milline paljundushüvitiseks kirjastustele. Nad pidavat nüüd kirjastused ka kokku kutsuma ja nende arvamust küsima. 

Igaks juhuks tuletan meelde, et ma olen ise ka täitsa kirjastaja juba aastaid. Kirjastuste liitu küll ei kuulu, aga samas ... ei kuulu ma ka Eesti Kirjanike Liitu. See aga ei takista mul 2021.a eest saadud laenutushüvitiste edetabelis 4.kohal olla (1600 autori seas). 

Ametnike ettepanek oli, et tõuseksid ka kirjastustele paljundustasudeks makstavad summad. Kirjastused pidavat sama tahtma. Kirjastajana ütlen, et no loomulikult sellisest lisarahast ära ei ütleks.

Meie esindaja küsimusele, et kas ametnikud teavad, mida see tähendab, tuli põiklevaid või lasteaialikke ("aga kas sa ise tead? Ütle siis!" vastuseid. 

Selgeks sai, et tegelikult ei mõistnud ametnikud, et mida kirjastustele makstav paljundushüvitis tähendab.

Vanniraamatu paljundamise hüvitis

Puust ja punaseks: kirjastustele kord aastas makstab paljundushüvitis on tasu selle eest, et keegi teoreetiliselt äkki võib kusagil su raamatut paljundada. 

Seda makstakse IGA teose eest, millel on ISBN kood (see on raamatu nö isikukood ja see antakse kõigile teostele, kus on mingi tekst ja pildid. Seda ei saa töövihikud, märkmikud jms). Paljundushüvitist makstakse 10 aasta jooksul avaldatud teoste pealt.  

Eelmisel aastal saadud paljundushüvitiste tabel on siin: paljundushüvitiste jaotus. Siit on näha, et enim paljundushüvitist on saanud Varrak (10357.21€), Ersen (9689.01€), Tänapäev (7095.92€) ja Sinisukk (6109.32€). Korraliku 4513.05€ sai ka Ersen, mis teatavasti annab suures osas välja lastele mõeldud pildiraamatuid, mille õigused on välismaalt ostetud.

Siinkohal ei taha ma kindlasti öelda, et mõne raamatu (või kirjastuse) eksisteerimine on kuidagi rohkem õigustatud kui teise oma. Oluline on aga märkida, et paljundushüvitise mõistes on kõik raamatud võrdsed! Iga raamatu eest saab kirjastus 10 aasta jooksul võrdse summa (eelmisel aastal oli see umbes 5€) - olgu see siis lühikese tekstiga vanniraamat või 600-leheküljeline "tellis", mille kirjutamine võttis aega 10 aastat. 

Äriplaan kirjastusele kiireks rikastumiseks 

Tunnistan, seda osa mina ka enne eilset ei teadnud. Julgesin aga seda õiges kohas tunnistada ja sain teada. Ametnikud aga ei tunnistanud ka seda, et nad siiani sellest teemast aru ei saanud. 

Seega kui täiendavalt laenutustasudeks välja võideldud summa jaguneb seniste proportsioonide järgi laenutus- ja paljundushüvitisie vahel, siis see summa, mille kirjastused edaspidigi iga vanniraamatu, 8-leheküljelise pildiraamatu või Ainiki väiteks töödud "Tibu-Tibu" (või oli see "Muna-muna"?) raamatu eest senise 5€ aseme saaks, oleks veelgi suurem. 

See tähendab, et rikastumise süsteem oleks selline, et teedki järjest mingeid õhukesi mõtteituid teoseid, õvtad neile ISBN koodu, trükid mõned ja nö annad ikka välja ka ja ... siis teed neid juurde. Nii näiteks igal aastal sada teost. Ühel aastal oleks sissetulek juba 500€. Järgmisel saaksid eelmiste ja uue aasta "teoste" eest, seega juba 1000€.  Ja nii 10 aastat. 

Äriplaan missugune! Eks? 

Või kõlab ebaõiglaselt? 

Millise eesmärgi niiviisi saavutame? 

Tuleme nüüd alguse juurde tagasi- riiklikult tasustatud raamatulaenutuste eest hakkasime võitlema seepärast, et Eesti oma autorid saaksid töö eest rohkem tasu ning kirjutaksid uusi teoseid, mis meie lugejatele rõõmu ja naudingut pakuvad. Riikliku rahapanuse suurendamist küsisime selleks, et meie lugejad saaksid osa tänapäevastest teostest, mis kõnetavad just nende endiga ning ei peaks lugedest "tõlkima" 100 aastat tagasi kirjutatud teoseid, mis tänast inimest suures osas enam ei kõneta (jah, klassikuid peab tundma, kuid inimesena enda leidmiseks on siiski vaja ka tänapäevast kirjandust). 

Me ei suutnud ametnikele selgeks teha, et räägime praegu autorite eest just seepärast, et autoriteni ei jõua praegu piisav tasu raamatute kasutamise eest. Kui nüüd riigieelarvest Autorihüvitusfondile suunata rohkem raha, kuid suur osa sellest jagada kirjastustele, siis ... autorid on ikkagi alguses. Eriti seetõttu, kuna käimas on raamatukogude aasta ning seega ka lugejaid ja laenutusi (hurrraaaa!!!!!!) senisest rohkem. 

Korduvalt olen näiteks toonud noortekirjanduse, mille kätesaadavuse ja leviku parandamiseks lõime noortekirjanikega isegi Eesti Noortekirjanduse Ühingu. Noortekirjandus on hea näide sellest, kuidas raha ja vajadus ei käi koos. Noorteraamatuid loetakse just enamasti raamatukogust, mitte ei osteta koju. Seega jõuab just noortekirjanikeni vähem müügiraha ning otsesemalt peaks tasu tulema kasutamise ehk raamatukogudest laenutamise eest. Eesmärk ikka see, et autoril oleks võimalik rohkem raamatuid kirjutada. 

Võime teha ka nii, et näiteks rohkem eestikeelset noortekirjandust ei kirjuta. Panemegi kotid kokku ja ütleme, et raha ei ole või et kes leiab ülalpidaja või töökoha, kus töötamise asemel kirjutada saab, kuid palka hoopis millegi muu eest makstakse, las need kirjutavad. Tuletan meelde, et räägime teostest, mida reaalselt loetakse! Küsimus pole selles, et saaks raha selle eest, et keegi kunagi kusagil lubab teost kirjutada. Selles küsimuses on olemas raamatud, mida tahetakse lugeda ja noored, kes neid loeksid. 

Noortekirjandusega on veel see lihtne küsimus, et kui noored huvipakkuva raamatuni ei jõua, siis ei tule neist suure tõenäosusega ka täiskasvanud lugejaid. 

Noortekirjandusega on veel üks lihtne küsimus: noortele pole probleem lugeda inglise (või mõnes muus) keeles. Ja kui nad selle maitse suhu saavad, pole neil põhjust pisikese ja eksklusiivse eesti keele juurde tagasi tulla. Võõrkeelset kirjandust on teatavasti hulga rohkem ning see on ka odavam, nii et milleks ennast eestikeelse kirjandusega piirata? 

Kui me nüüd ühiselt aga siiski mõtleme, et mingil põhjusel on vaja inimesi, kes kirjutavad eesti keeles ja et need teosed võiks raamatukogudes tasuta kättesaadavad olla, siis tuleb mõista, et hetkel kõnealune summa tuleks täies mahus suunata laenutushüvitiseks autoritele. Kirjastajana võtaksin isegi muisugi kõik muud toetused hea meelega vastu, aga ... see pole hetkel see küsimus! 

***

Kõik raamatusõbrad aga nüüd jätkuvalt raamatukokku laenutama teoseid, mille autoritelt tõesti ka uusi raamatuid ootate! Mõnusaid lugemiselamusi! 

 

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 


Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

kolmapäev, 5. oktoober 2022

Kuidas Tessa ja Hardin mind täitsa-täitsa närvi ajasid, sest Richard tervenes neist kiiremini?

Eile oli lõpuks see päev, mil kinno Anna Toddi raamatu järgi tehtud filmi "After Ever Happy" vaatama jõudsin. Kuna ma nüüd Tallinnas elan, siis kinoskäimine on üks asi, milleks ei pea poolt päeva vabaks võtma. Nii avastasingi juba septembrikuu algul, et see film on kohe kinodesse tulemas. Minu jaoks täitsa ootamatult ja reklaamivabalt, aga ... kuna ma eriti mingit meediat ei tarbi, siis kust see reklaam minuni jõudma pidigi? 

Terve septembrikuu mul ei õnnestunud aga sobilikku aega leida ja nii saigi film alles eile vaadatud. Mina ja veel 5 inimest saalis. Täitsa eraseanss. 

Kaks kokkuvõtet ja valgustushetk

Alustades kokkuvõttest, siis mulle nii väga meeldis, kuidas film tehtud oli. 

Jätkates teise kokkuvõttega- see film ajas mind nii närvi, et ma istusin reaalselt kogu filmi aja pinges ja ootasin, et millal juhtub kõik see, mida mina tahan, et juhtuks. Põhimõtteliselt ei juhtunudki. Ühelt poolt oli see hea - sain "After Ever Happy" vaatamise ajal täieliku valgustuse osaliseks - nüüd ma tean, kelleks saada tahan! Kirjanikuks! See on ainus amet, mis laseb kirjutada sellised lood nagu ise näha ja kuulda tahad ja mitte keegi ei sega nauditava tulemuse loomist! Nii et - tänan, tänan, tänan valgustava kogemuse eest! 

Seega ongi minu esimene kriitika selles osas, mida alati inimeste puhul halvustan - no miks te kritiseerite teose puhul seda, kui tegelased ei käitu nii, nagu teie tahaks. Ja ... siin ma siis ise nüüd olen. 

Nauditav teostus

"After Ever Happy" oli minu arust väga nauditavalt tehtud. Tegevuskohad, linnapildid jms sobisid minu jaoks teemaga. No ja New Yorgi sissetoomine vajutas lihtsalt taas isiklikele tundlikele kohtadele. Otsustasin, et kui hakkan Tallinnas hakkama saama, siis ... minu järgmine valik on New York. Või noh, olen ju seal juba tegutsenud. See on siis vana armastus. Lähipäevil saabki täpselt 20 aastat ajast, kui esimest korda elus New Yorki lendasin.

Tegevuskohtade osas aga oli jah kõik kuidagi sobilik ja sujuv. 

Näitlejatöö kohta pole samuti kriitikat. Hardini osatäitja ei meeldinud mulle esimeses filmis, kuid nüüdseks olen raamatu "Pärast" lugemise käigus enda pähe tekkinud tegelase juba ammu filmi-Hardini vastu välja vahetanud ja nüüdseks temaga harjunud. No see briti aktsent ... püüan alla neelata ja oma erinevuste talumise piire laiendada. Üldiselt tegelaskujuna aga Hardin kuidagi toimib.  

Seos "After" ja minu "Mälestusteta suvi" vahel?

Mitmedki lugejad on välja toonud, et Toddi "After" sarja raamatud on sarnased minu raamatule "Mälestusteta suvi". Korduvalt on küsitud, kas sain selleks sealt inspiratsiooni. Ma ei mäleta enam täpselt, kui suur roll minu loo kirjutamisel oli sellel, et "After" raamatut ja filmi lugesin/vaatasin. Mingi mõju aga kindlasti. Eriti just selles osas, et mind ajas juba sarja esimene raamat närvi, sest sama muster muudkui kordus ja ringist välja ei saadud.

Minu loo suurem mõjutaja oli aga, et tegelikult on ju sellised inimesed meie ümber olemas. Poisid kes on lapsepõlves vägivalda näinud ja tunda saanud ning on selle endasse matnud, selle asemel, et teemaga teadlikult tegeleda. Neid ümbritsevad inimesed, kes pole neid poisse aidata osanud, sest neil endal on samamoodi igasugused mured ja omad taagad kanda. Sellised lood ja abivajajad tegutsevad meie ümber. 

Seega on minu lugu saanud kindlasti rohkem inspiratsiooni ümbritsevast elust, paljudest inimestest, keda olen kohanud kelle lugusid kuulnud, mitte ühestki raamatust, ega filmist. "Mälestusteta suvi" tegevust püüavad konkreetse raamatu ja filmiga siduda ilmselt inimesed, kes pole ise päris elus selliste kogemustega kokku puutunud. 

Minu ja Toddi loo harutab teineteisest lahti veel ka fakt, et juhtumid minu raamatus, mille kohta on küsitud, kas need on Toddi raamatust, on tegelikult otse elust võetud. Nii et jällegi näide sellest, kuidas otse elust raamatusse kirjutatud asjad tunduvad mõnikord sellised, nagu oleks pärit raamatust.

Milline on sõnum vägivaldses suhtes osalejatele?

Filmi vaadates ajaski kõige rohkem närvi teadmine, et sellised inimesed on meie ümber olemas ja minu jaoks polnud kõlama jäänud sõnum see, millega maailma paremaks teha. Ehk siis kuigi tegemist oli sarja 4.filmiga, siis muster kordus, samad probleemid käisid samas võtmes ikka edasi.  

Seega kuigi filmi teostus mulle väga meeldis, siis ärritas hoopis teose üldisem mõju. Ma pole Anna Toddi "After" sarja raamatute lugemisega seal maal, nii et ei tea, kas lugu ongi raamatus samasugune. Eelmisi teoseid arvestades usun, et eks filmi sai see suht raamatu sarnaselt kirja. Kui mõelda, kui palju raamatuid ja filme selles sarjas on, siis on arusaadav aga ... minu jaoks ikkagi suur probleem - milline on selle teose sõnum vägivaldses suhtes osalejatele? Küsimus, mida "Mälestusteta suvi" kirjutamise ajal pidin endalt kogu aeg küsima - milline on sõnum ja mõju, mida tahan levitada? Vägivaldse suhte all ei mõtle ma vaid füüsilist vägivalda, vaid ka vaimset ehk seda, mida Hardin Tessa suhtes järjepidevalt kasutab. 

Meie ees on keerulisest lapsepõlvest tulnud Hardin, kes ei saa endaga hakkama ja ei oska armastada. Teiselt poolt aga Tessa, kes laseb endaga halvasti käituda, sest mõistab poissi, aga ... see ring muudkui kordub. Leppimised käivad kõik vaid mõne vabanduse ja seejärel seksiga ... kuni ring kordub. Kõige valusam oli minu jaoks koht, kus Tessa ise kasutas seksi Hardinini jõudmise vahendina, kui nägi, et sõnad enam ei mõju.

Ootasin kogu aeg, et millal tuleb koht, kus Tessa seisab püsti ja ütleb, et nii enam ei saa. Korraks nagu nii oligi, kuni ... kõik läks samamoodi edasi. 

(Vaimset) vägivalda kasutavate inimeste puhul on oluline jõuda kohani, kus nad mõistavad, et vaid nad ise saavad midagi muuta, sest endaga tuleb tööd teha. Hardin hakkas seda ühel hetkel tegema, kuid selle mõju oli nii lühike, et istusingi jälle mõnusas kinotoolis ja mõtlesin, et mida ma siis siit nüüd endaga kaasa võtma peaksin? 

"Mälestusteta suvi" ravis kiiremini

Ma pole muidugi õige inimene vist teemat kritiseerima, sest olen sarnase loo ise läbi kirjutanud. Seega olen sügavalt sees käinud mõtlemistest ja eludes, kes minu loo jaoks materjali jagasid. 

Mina hakkasin oma "Mälestusteta suvi" peategelast Richardit kiiremini "ravima". Tema sai psüholoogi käest kiiremini abi ning pidi oma puhastustuled kiiremini läbi tegema. Aga noh ... mul sai sellega ka raamatuteks teema kiiremini otsa, seega .... äkki Hardin ei saagi asju korda, sest muidu saaks "After" sari ka otsa? 

Eks selliste hingehaavadega tegelemine võtabki ka pikalt aega, nii et teisalt on Hardini tegelaskuju ilmselt ikkagi väga elutruu ning paljude inimeste jaoks vägagi eluline. Kahjuks. 

Äkki tulevadki muutused hoopis sellest, kui piisavalt paljud inimesed istuvad minu moodi kinos ja küsivad, et: "Tessa, miks sa enda päästmiseks midagi ei tee? Miks sa lased endaga nii käituda? Päästa ennast ning las vaimset vägivalda kasutav Hardin päästab ennast, enne kui suhtega edasi (või tagasi!) minna saate!"

Edasi ...?

Mina loen juba pikemat aega "After" eellugu "Before" ning see, et seda pikalt loen ütleb juba, mida raamatust arvan ... Öökapil on järjekorras ka Toddi "After We Fell". Nii et vingun, mis ma vingun, aga no ma ikka tegelen sellega, et see lugu järjest läbi käia. Eks lugemisega oli mul suvekuudel üldse halvasti, nii et raamatu venimine ainult raamatus ka kinni ei ole. 

Järgmist "After" sarja filmi lähen loomulikult vaatama. Äkki peaks seda ka hoopis uuesti vaatama, et ikka nüansse paremini mõista...?

Kindlasti aga sain ka palju motivatsiooni kirjutamiseks, nii et hakkan nüüd ilmselt veelgi aktiivsemalt taas kirjanik olema. Ikka selleks, et saaks lugusid rääkida selliselt, nagu mina neid näha tahan.

 

Samal teemal: 

16.03.2016 raamatu "Pärast" arvustus

22.04.2019 Kas "Pärast" on parem raamatu või filmina?

 

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 


Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

reede, 30. september 2022

Helinvest: Miks ma ikka veel kohe üldse-üldse investeerima ei peaks?

Investeerimine on üha populaarsem teema. Mul on olnud nüüd suur rõõm üha rohkem suhelda ka inimestega, kelle jaoks see ongi tavaline teema. Seoses maailmas toimuvaga on aga ikka kõlamas ka küsimused, et kas praegu peaks investeerimisega tegelema. Algajate puhul on aga veelgi suurem küsimus - millal võiks investeerimist alustada ja mida peaks enne sellega alustamist tegema?

Kõik, kes igapäevaselt Kristi Saare insta-lugusid jälgivad teavad, et nr 1 kohad, kuhu raha panna, on 3.sammas ja meelerahufond. Alles seejärel on aeg muretseda, et kust ja kuidas ja mis aktsiaid vms osta.

Nii näen ka ise päris palju suhtumist, et: "Ma tahaks küll investeerimisega tegeleda, aga pole tehtud ... /1, 3 ..45 ettekääne/!"

Ma siis räägin neile kaeblejatele välja, kuidas ma ka üldse investeerima ei peaks. Kohe üldse-üldse mitte. Aga siiski - ma teen seda! 

Millised on siis minu vabandused, miks ma investeerima ei peaks: 

- olen 5 lapse ema (sissetulekud jagunevad 6 inimese ülalpidamiseks, mitte mulle üksinda)

- pole täis meelerahufond, ega 3.sammas

- eraettevõtja, kes tegutseb valdkonnas, mis viimaste aastate sündmustest maailmas on ikka pihta saanud (kirjastamine!) 

- vabakutseline - ei ole igakuiselt kindlalt laekuvat summat

- suured elukorralduse muutused, seal hulgas 5 lapsega maalt Tallinnasse kolimine

- eelmisest eluperioodist veel mingid laenud ja summad, mis tuleb tasuda (väike hind elukorralduse muutuse eest)

- mitmed kohtuasjad eelmise eluperioodi lõpetamiseks (eraelulised, ei midagi kriminaalset)

Jaaaa... ma alustasin investeerimisega eelmise aasta augustis ning olen seda vaikselt järjepidevalt teinud. Alustamisest kirjutasin siin: Alustava investori märkmed

Miks sina investeerima ei peaks? 

Siis ma suhtlengi naistega, kes hoiavad mu elu peale pead kinni ja ütlevad seejärel, et: "Aga ma ei julge investeerida, sest ..." 

Meil kõigil on erinevad hirmud ja see on mõistetav. See on ka üks põhjus, miks ma siinses blogis kõiki neid asju kirjutan, sest ilmselt on olemas inimesi, kellel on lihtsam elu. Siis võiks teise inimese probleemide nägemine veidi julgustada, sest sul on mõni probleem vähem. Siiani olen vähemalt paljude käest just selliseid kommentaare saanud, et neid on mu kirjatükid ja vestlused jms julgustanud. 

Kui küsimus on aga selles, et sa ei julge alustada, siis küsin vastu, et mida sa kardad? Mida ootad? Kui sul oleks keerulisem elu, kas siis julgeksid? Või on lihtsam alustada ikka siis, kui uusi ja täiendavaid probleeme elus pole? 

Miks ma ikkagi investeerin? 

Nagu öeldud, ma igasugu tarkade valemite järgi ei peaks üldse veel aktsitatega mässama. Minu mõte on see, et tahan õppida väikeste summadega ajal, kui see ei määra veel midagi. Balti Börsil on mul jätkuvalt aktsiaid kolmekohaline number. Aga see on rohkem kui paljudel, kellega mina investeerimisest olen rääkinud. 

Samas annavad need väikesed võidud julgust ja mõistmise, mida teen. 

Näiteks sain hiljuti Estategurust tagasi kogu summa, mille 1.01 tehtud liitumisotsuse järel investeerisin ja lisaks ka mõned eurod intresse. Seal on esmane investeering 50€. Seega nüüd järgmisse projekti investeerisin juba 52€ ehk ka suurema osa saadud intressidest. Tundub väike, aga samas on turvaline viis erinevate investeerimisvõimaluste tundmaõppimiseks. Ning pikas perspektiivis niiviisi jätkates koguneb ka selle summaga jätkates ikkagi üha suurem ja suurem summa (rääkimata siis sellest, kui ühel hetkel sinna rohkem raha sisse saan panna).

Punased nimekirjad

Oojaaa - praegu on kõik punases. Nii aktsiad, kui 3.sammas. Ja mul pole mingit paanikat. Väikeste summade puhul ongi see, et ma võin julgelt juurde osta, sest isegi kui ... KUI peaksin kõik kaotama, siis ei ole hullu. Samas on suurem tõenäosus, et praegused punased read pole varsti enam nii punased ning siis on minu pisikestest panustest juba hulga suuremad summad saanud. 

Mulle tundub vaesemana just mõistlik punasel ajal osta, mitte oodata tõusmist, kus sama aktsia saad hulga kallimalt. 

Uue aktsiad nimekirjas

Minu viimast aktsiaostu mõjutas investeerimise mastermind, milles juba umbes pool aastat osalen. Meil oli viimaseks kodutööks otsida välja üks uus aktsia, mida sul veel ei ole, selle kohta uurida ja see osta. 

Minul sai selle ülesande käigus ostetud Hepsori aktsia (ei ole investeerimissoovitus!). Ja et siis oleks avalik, kui läbimõeldult ma asju ajan, siis Hepsori ostsin sellepärast, et ... ma sõidan nüüd tihti Tallinnas ühistranspordiga ja näen tee ääres asju. Maju. Ehitusplatse. No ja Hepsori sildid jäid järjest mitme ehitusplatsi ümber silma. Järelikult - nad on nähtavad. Ehitus üldiselt tundub ka koht, mis hetkel kuhugi ei kao ... ja selline oligi mu mõttekäik, mille pealt ülesande täitsin. 

Hiljem käisin ikka tegelikult Balti Börsi Hepsori lehelt ka läbi. 

Propageerin vastutustundetut investeerimist? 

Kui nüüd tundub, et ma soovitan suvaliselt sisetunde järgi investeerida, siis mitte. Mõte on see julgustada, et kui sul on vaja teha esimene samm, siis liigne kalkuleerimine ja uurimine ja mõtlemine võivad lihtsalt takistuseks teel ees olla. Nüüd on mul see üks Hepsori aktsia olemas ning ilmselt hakkan kõikjal märkama ja ka teadlikult uurima, et mis nendega toimub.  

Olen täheldanud küll, et tuleb see tunne, et kui käid ringi ja näed firmade silte, millesse oled investeerinud, siis on sees ... no kuidagi teine tunne. Huvi on suurem ettevõtete kohta, mis ka aktsiaportfellist vastu vaatavad. Isegi ühe aktsiaga ettevõtted.

Peale jagunemist liitusin ka LHV aktsionäride ringiga. Muidu olen aga ikka vanade lemmikute juurde jäänud ning nokin neid vaikselt juurde. 

Suurima osakaaluga minu aktsiaportfellis on praegu Enefit Green, Tallinna Kaubamaja, Coop ja Ekspress Grupp.  

Usun lihtsalt sellesse, et kui see üks aktsia ka tõesti nö vastutustundetult osta, siis sellele järgneb rohkem kodutööd, sest see ettevõte on nüüd mu huvideringis olemas. Edaspidised otsused sama ettevõttega saan juba teadlikumalt teha, kuid esimene samm on tehtud. 

Mõnikord tasub esimene samm teha tundmatusse, et seejärel üldse ennast motiveerida mõistma, kas ja mis suunas järgmine samm teha tuleks.

Mida on vaja enne investeerimist?

Kui sa ei kavatse kohe mingeid kümneid tuhandeid investeerida, siis mina julgustan küll kätt proovima väikeste summadega ka enne, kui kõik muud vajalikud rahapaigutused on tehtud. See on hulga stressivabam kui siis, kui oled suured summad kokku kogunud ja tahaks kohe kõike õigesti teha. Samas võib see ka tähendada, et saad varem tegutsema hakata. 

Mina näiteks ei tea, millal ma praeguse elukorralduse puhul kõik vajalikud summad täis saan, sest 5 lapse kooliharidus, Tallinnasse kolimine ning muu sellega kaasnev on praegu number üks. Ei, ma ei hakka ütlema, et lapsed on investeering, sest kõik teavad, et mingil ajal on nad ikka vaid kulu ... ja mõne puhul nii jääbki. Mina aga näen juba, et laste muusikaharidus hakkab tõesti ka tagasi maksma, seega tean, et minu puhul ei jää lapsed vaid kuluks (jaa, see kõlab külma ja kalkuleeriva aruteluna, aga investeerimist ja lapsi sidudes lihtsalt kuulen neid arvamusi ja seepärast selline sõnakasutus). 

Nii on investeerimiseks vaja lihtsalt see esimene ost ära teha! 

Jätkame kampaaniat "Rikkam Eesti!" 

Lõpetuseks ka üks sõbrapilt Kristi Saarega, sest september hakkab lõppema ning kampaania "Rikkam Eesti!" samuti. Mulle nii meeldisid need plakatid Tallinna tänavatel, kus Kristi tuletas iga teise posti juures meelde, et tuleb Eestimaa rikkamaks teha. Olen korduvalt mõeldnud, et peaks taas Kristi juurde konsultatsioonile minema, sest juhe on koos ja sein on ees jne. Siis aga jalutan Tallinnas kuhugi ja jälle vaatab Kristi kõrgustest mu peale ja tuletab meelde, et mul ei ole veel tehtud kõik asjad, millest me viimasel kohtumisel rääkisime. See tähendab, et pole mõtet ju uuele konsutlatsioonile minna, kui ise pole kogu tööd veel ära teinud. 

Nii ma siis rõõmustangi taas tasuta saadud nõuande eest ning lippan hulga kergejalgsemalt koju uusi rahakäike astuma. 

Kahju jah ainult, et see kampaania septembrikuuga lõppeb. Tegelikult oleks rahatarkuse levitamise mõttes oluline, et aastaringselt korraldataks kampaaniaid, mille käigus inimesed paremat rahakäitumist õpiksid. Või tihtilugu polegi asi õppimises, vaid selles, et keegi tuletaks meelde, mida me juba oskame ja seda osksust tuleb kasutada. Nüüd. Praegu. Siin. No nagu mulle iga kohtumine posti otsas valvava Kristiga mõjub. 

Eesmärgid

Minu üks suurim investeerimisalane eesmärk nüüd Tallinnas elades on jõuda mõnele aktsionäride koosolekule ja päriselt vaadata/kuulata, et mida seal räägitakse ja kuidas asjad käivad. 

Loomulikult loen edasi investeerimisalaseid raamatuid (vahepeal oli kõige lugemises suuuuur paus). Praegu on käsil Seppo Saario "Kuidas ma investeerisin börsiaktsiatesse".   

Samuti olen taas avastanud investeerimisalased podcastid. Näiteks Kinnisvarajutud. Mõnus kuulamine oli nii Jaak Roosaare ja Rahakrati ühine episood, kui ka Kristi Saare ja Saara Arulaane episood. Soovitan kuulata nii neid kui eelmisi ja järgmisi. Eriti ajal, kui tundub, et asjad on koos või hirm alustamise ees vms.  

Kokkuvõte:

ALUSTA! 

Täna! Nüüd. Kohe! Vabandusi leiab igaüks, kuid õigest alustamisest tähtsam on investeerimise puhul see, et sa lihtsalt alustaks. 

Kui see postitus aitas kaasa, et sa tegid vähemalt ühe positiivse rahakäigu, siis anna palun siin all kommentaarides ka teada. Oleks tore lugeda ja kaasa elada! Aitäh!

 

Samal teemal olen varem kirjutanud:

15.04.2022 Helinvest: Alustava investori märkmed

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 


Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.