Kuidas lapsed lugema saada? 7 soovitust 5 lapse emalt ja kirjanikult

Minu suureks rõõmuks on viimastel päevadel taas kõrgustesse tõusnud küsimus, et kuidas need lapsed siis eesti keeles lugema saada. Õigemini on küll õhus mure, et lapsed ei oska enam lugeda. 

Näiteks "Laseris" räägiti, et gümnaasiumis langeb eesti keele eksami tulemus drastiliselt. 

Olen aastaid oma 5 lapse koolitee kõrval olnud ning lugemine on üks teema, milles osas on tulnud pidevalt võidelda. Lisaks käin järjepidevalt koolides esinemas üle kogu Eestimaa, nii et näen ka mujal toimuvat. 

Seega on mul mõned lihtsad nipid, kuidas lapsi rohkem lugema saada:

1. Laseme lastel rohkem raamatuid valida! 

Jah, ma saan aru, et on palju klassikuid, keda kõik inimesed peavad lugema, aga teate, ilmselt on Eestis mitmeid täiskasvanuid, kes pole siiani "Tõde ja õigust" lugenud (isegi mitte 1.osa) ja nad on elusad. 

Tänasel päeval pole küsimus, kas kooli lõpetades on noored ühe või teise klassiku läbi lugenud. Küsimus on, kas nad on üldse midagi lugenud. Seega, kui on valida, kas närida läbi need mõned kohustuslikud raamatud või suurendada laste lugemust, siis mina valiksin viimase. 

Jah, tänasel päeval on jätkuvalt väga palju koole, kus õpetaja purjetab läbi aastate ühe ja sama kohustusliku kirjanduse nimekirjaga. "Vabalt valitud noorteromaan" on selles nimekirjas esimest korda kirjas umbes 8.klassis. Kui laps saaks juba varem ise raamatuid valida, oleks lugemus kindlasti suurem.

Valimine ei tähenda kindlasti klassikutest loobumist, vaid nende ja tänapäevasemate teoste vahel tasakaalu leidmist. 

Lisaks tähendab see, et kui lapsed loevad rohkem, on nad suurema tõenäosusega valmis ka klassikutega tutvuma. Seda nii suhtumise kui keeleoskuse osas. Siit jõuame järgmise punktini:

2. Valime lastele võimetekohaseid raamatuid! 

See ei tähenda jällegi, et põhikooli lõpuni peaks lasteraamatuid lugema. See tähendab, et ka kohustusliku kirjanduse nimekirja koostades vaatame, millised raamatud on praegustele lastele võimetekohased. See, et aastakümneid on mingis klassis mingit raamatut loetud ei tähenda, et tänased lapsed sellega hakkama saaksid. Ja kas peaksidki? 

Võimetekohase raamatu valimine peaks jällegi noore, õpetaja ja lapsevanemate (või raamatukoguhoidja) koostöö olema. 

3. Muudame lugemiskontrollid lugemist soodustavaks

Lugemiskontrollid on minu jaoks nii suur küsimus ja teema ja probleem.  

Kui laps on mingi keerulise ja tema jaoks suures osas mõistetamatu raamatu läbi närinud ( või veel hullem - kui ta on mõnuledes lugenud raamatut, mis talle meeldis) ja siis tuleb faktikontroll, kus on küsimus: "Mis värvi oli rätik kivil?" ning laps seda ja muid taolisi fakte ei mäleta ja saab halva hinde, siis kuidas me seda last järgmist raamatut lugema motiveerime? 

Tean, et kõik õpetajad ei tee selliseid lugemiskontrolle, aga samas on piisavalt palju neid, kes jätkuvalt nii teevad. Jah, ma saan aru, et 24 lapsega klassis ei ole loogiline, et kõik lapsed ühekaupa klassi ees räägiksid, et mida see raamat neile andis ja faktikontroll on kõige lihtsam viis kogu klassi korraga kontrollida. Samas on see üks kindel viis lapsele selgeks teha, et vahet pole, kas see raamat sulle meeldis, aga kui sa neid fakte ei tea, siis järelikult ei osanud sa õigesti lugeda. 

Tihti aga pole asi üldse selles. Ma pean ennast ikka üsna heaks lugejaks, aga eelmisel aastal näiteks oli mul 1.klassi lapsega olukord, kus "Sööbiku ja pisiku" raamatu ühele kontrollküsimusele mina samuti õiget vastust ei teadnudki, sest ma ei saanud loetust nii aru, nagu küsiti. 

Teine näide on, kus laps pidi vastama raamatut, mille sisekaanele oli autor kirjutanud: "Palun selle raamatu osas lugemiskontrolle mitte teha!". Lugemiskontrolli käigus tuli näiteks osata haikut kirjutada, kuna raamatu ühes peatükis oli haikudest juttu. Väga tore, kui inimesed oskavad haikusid kirjutada, aga samas, kui ma loen juturaamatut, milles on haikudest vaid korraks juttu, siis ma tõesti ei tule selle peale, et oleksin pidanud raamatust haikude kirjutamist õppima. 

Lugemiskontrolli osas ei saa muidugi ühelegi õpetajale ette öelda, kuidas seda peaks tegema. Eriti, kuna pikad kodused kokkuvõtted on välistatud, sest need teeks enamusel ilmselt valmis AI. 

Küll aga usun, et faktikontroll ei ole parim viis lapsi lugemise juures hoida!  

4. Käime rohkem raamatukogudes! 

Mina olen oma lapsi lasteaiast alates raamatukogusse vedanud. Selle tee saavad lapsevanemad lastele selgeks teha. 

Kui lapsevanemad seda ei tee, siis on suur võimalus õpetajal koos kogu klassiga raamatukokku minna. 

Raamatukogud on tänuväärne kultuurikoda tänasel päeval, mil kodudesse raamatute ostmine üha väheneb.

Samas on aga raamatukogud need, mille sulgemisest väikesteste piirkondade kokkuhoiupoliitika puhul alustatakse. Raamatukogude säilimise eest saab seista neid külastades. Raamatukogude säilimine omakorda jätab lugemiselamuste ukse avatuks kõigile, kes oma raha eest seda võimaldada ei saaks.  

5. Korraldame kohtumisi kirjanikega

Raamatukokku või kooli saab külla kutsuda nii mind kui ka teisi kirjanikke. Olen korduvalt kuulnud, et kui noored on minuga kohtunud, siis pärast minnakse raamatukokku ja hakatakse minu raamatuid lugema. Sama olen näinud enda laste pealt, kui nad on mõne teise kirjanukuga kohtunud. 

Meil on jätkuvalt nii palju elusaid kirjanikke, kes saavad päriselt lapsi lugema motiveerida juba sellega, et näitame, et kirjandus on ka elavate inimeste teema, mitte vaid ammu surnud kannatavate kunstnike teema. 

Kohtumine kirjanikuga on üks lihtne ja kiire viis, kuidas noore jaoks kirjandus tänapäevaga siduda. 

6. Arvestame sellega, mis noori puudutab

Kirjanduse üks mõte on aidata inimesel tema enda mõtted selgeks saada. Kui raamatud, mida noored lugema peavad, neid ei kõneta ning nende igapäevast elu üldse ei puuduta, siis ei tekigi seost ega soovi rohkem lugeda. 

Meil on nii palju head noortekirjandust. Eesti Noortekirjanduse Ühing on teinud hea ülevaate noortekirjanikest ja nende teostest. Info on kättesaadav ja seda tuleb vaid kasutada. 

Noorte jaoks on olulised teemad eneseotsingud, sõprus, üksildus, koolikiusamine, esimene armumine, vaimne tervis, kuuluvusvajadus jne. Nende teemade puhul on aga suur vahe, kas neist kirjutas mõni autor 50 aastat tagasi või loetakse mõne tänapäevase kirjaniku raamatut. 

Näiteks minu värske teos "Kust tulevad pahad poisid?" räägib just sellest, et miks mõned lapsed lähevad koolikiusamisega kaasa ning võimalikest lahendustest tänasel päeval. "Kärbeste jumal" ei peaks olema põhiline teos, mille abil tänasel päeval grupiga kaasaminemisest ning kiusamisest rääkida. 

7. Isiklik eeskuju ja 15 minutit lugemisaega

Kui paljudes kodudes täiskasvanud ise laste ees raamatuid loevad? Üheks sammuks on leida iga päev 15 minutit, mil kogu pere üheskoos raamatuid loeb. 

Suurema tõenäosusega näevad lapsed vanemaid õhtuti tunde telefonis skrollimas, kui et näeks neid 15 minutit raamatut lugemas. See on väga lihtne kodune liigutus, millega alustada. 

Kohustusliku kirjanduse lugemise puhul olen mina lastega kasutanud näiteks seda, et loeme kõrvuti ja siis saab ta minu käest lugemise ajal küsida sõnu ja mõtteid, millest aru ei saa. Pole mõistlik, et laps loeb kogu raamatu läbi ja alles siis hakkab mõistetamatuid sõnu kontrollima (või püüab raamatut mõista, samal ajal osasid mõtteid mõistmata). 

Samas pole hea lahendus ka see, et võiks küsitavaid sõnu guugledada, sest kord juba nutitelefonis olles on väga raske tagasi raamatu juurde minna. Nii ongi lapsevanema kohalolu suurim abiline raamatu mõistmisel. 

8. Lugemisharjumus vajab ka poliitilisi lahendusi

Lugemisoskus ja -harjumused ei ole tegelikult ainult kodune probleem. Selle taga on ka poliitilised sammud. Alustades  näiteks sellest, et:

• kas koolidel on võimalik piisavas koguses noorteromaane osta? Jah, õpetajad on öelnud, et kohati lastakse lastel mõnda vana raamatut lugeda just seetõttu, et seda on raamatukogus olemas nii palju, et kogu klass saab korraga lugeda ja seega saab pärast loetut klassis koos arutlada. Värskemate raamatute puhul nii ei ole, sest (kooli)raamatukogudel pole raha, et neid osta. 
• kas õpetajate töökoormus ja tööaeg võimaldab uute noorteraamatutega tutvuda ja värske kirjandusega kursis olla? 
• kas koolidel ja raamatukogudel on piisavalt raha, et korraldada kohtumisi (noorte)kirjanikega?

Lugemine pole vaid eesti keele küsimus

Lugemisega seoses tuuakse välja keeleoskus. Raamatud ei õpeta ju aga ainult sõnavara ning lauseehitust. Lugemisel on suur osa inimeseks kasvamisel. 

Aastate jooksul olen koolides noortega kohtudes korduvalt kuulnud, et mõni noor ei loe, sest tal on oma peas nii palju mõtteid ja tal pole kirjaniku mõtteid sinna lisaks vaja. 

Lugemine aga ei anna sulle kellegi teise mõtteid. See aitab hoopis oma mõtetes selgust saada. Lugedes kõnetavad sind raamatus need osad, mis on sinu jaoks tuttavad ning mille jaoks on nö soodne pinnas sinu sees juba olemas. Seetõttu võibki üks ja sama raamat mõne inimese jaoks väga hea ning teise jaoks väga halb olla. 

See jällegi on ka põhjus, miks ühed ja samad kohustusliku kirjanduse raamatud ei aita isegi ühe ja sama klassi lastel lugejateks saada. See, mida nad raamatutest vajavad on lihtsalt nii erinev. 

Empaatiavõime vajab raamatuid

Lugemisega on otseselt seotud ka empaatiavõime teema. Tänasel päeval räägime ka empaatiavõime vähenemisest. Inimesed ei suuda enam teisi inimesi enda kõrval mõista, nende emotsioone lugeda ja teiste kogemusi oluliseks pidada. 

Empaatiavõimet aitavad lisaks raamatutele kindlasti kasvatada kunst, film, teater. Nende kättesaadavus ning noorte võimalus kultuuri tarbida on kaasnev teema. Ehk siis probleem, et kõik need kultuuri osad on noortele üha vähem kättesaadavad (raha!), toobki kaasa empaatiavõime vähenemise. Noorte jaoks vähenevad lihtsalt kohtad, kust nad saaksid teiste inimeste kogemusi inimeseks olemise kohta. 

Raamatud on selleks jällegi kõige lihtsam viis. Empaatiavõime kasvatamine vajab aga raamatuid, mis puudutaksid midagi, mis on noores juba olemas ja nii jõuame tagasi algusesse, et koolidesse võiks rohkem tänapäevaseid raamatuid jõuda. 

Rohkem loetud raamatuid või õiged vastused lugemiskontrollis? 

Need kaks asja võivad koos käia, aga ei pruugi. Vähene lugemus ja keeleoskuse halvenemine ei ole vaid eesti keele ja kirjanduse õpetajate mure. Seega ei saa lahendused ka ainult nende poolt tulla. 

Keeleoskuse halvenemine ja seetõttu vähesem kultuurist osasaamine ning selle mõistmine toovad kaasa mitmeid erinevaid probleeme kogu ühiskonnaelu korralduses. 

Viie lapse emana tean aga väga hästi, et isegi ühe pere lapsed võivad olla väga erinevad lugejad. See, mis ühte motiveerib, ei pruugi teisele üldse sobida. 

Kirjanikuna tean aga seda, et piisab ühest õigest raamatust, et noor avastaks enda jaoks terve uue maailma.

Usun, et peaksime täiskasvanutena rohkem sellele mõtlema, kuidas lapsed raamatuteni jõuavad ning mõistma meist igaühe vastutust selles. Lisaks tuleb mõelda, kuidas seda lugemust kontrollime ning millisel viisil see koolis hinneteks kujuneb. 

Raamatute lugemine (või mitte lugemine) on ka poliitilisel tasandil oluline teema, mille tulemused hargnevad erinevatesse valdkondadesse. Seega on see Eesti tuleviku suhtes ülimalt oluline teema ning nii tuleks sellesse ka suhtuda ja sellega tegeleda.

Mida saad sina juba täna ära teha, et eestlaste lugemus paraneks?  

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 14a, 12a ja 8a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid. 

Kust tulevad pahad poisid?

Tean, et on palju neid inimesi, keda see väljend "pahad poisid" tigedaks ajab isegi enne, kui nad üldse edasi loevad, aga ... samal ajal on meie ümber väga palju inimesi, kes jätkuvalt seda väljendit kasutavad. 

Kas pahad poisid sünnivad või neid kasvatatakse selliseks? 

Ma tean, et ühelt poolt me õpime ja õpetame, et pahasid poisse (ja üldisemalt pahasid inimesi) ei ole olemas ja halvad on teod, mitte inimesed ... ja samal ajal sildistame ikkagi inimesi pahadeks. Ehk siis tegelikkuses on ikkagi tavapärane olukord, kus mõnelt inimeselt eeldataksegi halbu tegusid, sest ... ta on ju paha.

Kust need "pahad" siis tulevad? Kas üks inimene on sünnist alates "paha" olnud? Või kujundavad pahatahtlikku käitumist kodu, kool, sõbrad, senised elukogemused ja ümbritsev keskkond? 

Miks head lapsed pahade tegudega kaasa lähevad?

Kui meil nendest pahadest teisel pool on nüüd head, siis millised on põhjused, miks hea laps peaks pahade tegudega kaasa minema? 

Ja kui ta läheb, siis kas temast saab samuti paha laps? Või ... on tema kõigest hea laps, kes on midagi paha teinud? 

Sellised küsimused tunduvad norimise ja tähenärimisena, aga just need on küsimused, millest minu jaoks 7 aastat tagasi raamatu "Kust tulevad pahad poisid?" kirjutamine alguse sai. 

Minu raamatusse sai lugu, kus kümneaastane Riivo armastab küll klaverimängu, kuid teda noritakse ja kiusatakse sellepärast. Kiusamise eestvedaja on Magnus. Ühe juhtumi järel muutub Magnus aga sõbralikuks ning Riivole tundub, et nüüd lõpuks muutub kõik. Aga ... no edasi hakkavad asjad juhtuma.

Mida täiskasvanud ei märka? 

Minu raamatus ja ka elus on lastevahelise kiusamise puhul oluline roll täiskasvanutel. Sellel, mida täiskasvanud märkavad, aga isegi rohkem sellel, mida nad ei märka.   

Jah, lapsevanematena on vahel raske oma lastest halba uskuda, aga ... samas on vahel veelgi keerulisem kaitsta oma last, kelle puhul sa tead, et ta päriselt polegi halba teinud. Lisaks mõjutab seda fakt, et kui sa lapsevanemana oma lapse jaoks midagi head teed, siis sa ei saa tegeleda tagajärgedega, mis toimuvad sinu mõjualast väljapool, näiteks koolis ja klassiruumis. 

Koolis on seega suur roll õpetajate oskusel märgata ning teadmistel, kuidas sekkuda. Sellest, et õpetajalt oodatakse klassiruumis korraga 10 ameti pidamist, oleme vist kõik juba ammu aru saanud. Ehk siis on suur tõenäosus, et tegelikult ei ole õpetajal jõudu või oskust kiusamist märgata või sellesse oskuslikult sekkuda. 

Minu eesmärk ei ole ei siin, ega raamatus õpetajaid süüdistada, vaid pigem on küsimus terviklikus süsteemis. Nii on küsimus - millist tuge vajaksid täiskasvanud (ja ka lapsed ise), et kiusamist paremini märgata ning teadlikult reageerida. 

Kas kiusaja karistamisest piisab?

Halbade tegude puhul räägime ikka ka karistusest. See peaks ju olema see võluvits, mis halvasti käitunule selgeks teeb, et see, mida ta tegi oli halb ning õpetab, kuidas enam mitte teha. Vähemalt teoreetiliselt. 

Minu arvates jõuame siin aga tagasi esimese küsimuseni, et kust need pahad poisid tulevad. Kui paljud neist lastest (ja tegelikult ka täiskasvanutest), kes halvasti käituvad, vajavad tegelikult hoopis abi. 

Ja olgem ausad - abi vajavad tegelikult ka ju ohvrid. Võib öelda, et kiusamise ohvriks võib langeda igaüks, kuid samas on sealgi ju nö eeldused, et millised inimesed võivad rohkem kiusamise ohvriks langeda. 

Ma ei saa raamatu "Kust tulevad pahad poisid?" sündmusi siin ette rääkida, aga võin nii palju öelda, et ilmselt on mõnigi "paha poiss" selliseks muutunud just tänu sellele, et enne oli ta teisel poolel (või ei tahtnud sinna langeda) ehk kiusatav. 

Miks ma selle raamatu kirjutasin?

Kõik need küsimused olidki need, millest minu jaoks raamatu "Kust tulevad pahad poisid?" kirjutamine algas. 

Lastekasvatuses olen nii tihti tundnud seda jõuetuse tunnet, kus sa saad aru, et püüad oma lapsi ja loodetavasti ka teisi ümbritsevaid lapsi aidata, aga ... sa ei saa seda teha üksinda. Ja isegi, kui laste ümber on mitmeid inimesi, kes neid aidata püüavad, aga igaüks vankrit eri suunas veab, siis ... selle kõige keskel kukub vankri pealt maha ju laps. 

Need tunded ja kogemused ja emotsioonid olidki alus, millest selle umbes 9-13-aastastele lastele mõeldud raamatu kirjutamine liikuma hakkas.

Tean, et raamatu pealkiri ise on juba väljakutsuv ning tekitab emotsioone. Loodan väga, et lugu ise paneb samuti mõtlema ning tekitab vestlusi, mille abil ehk mõnegi "paha poisi" vankrilt maha kukkumist suudame vältida.

Miks võiks seda raamatut koos lapsega lugeda?

Ilukirjanduse üks mõte on see, et lugemise kaudu on võimalik ümbritsevat maailma paremini mõista. Lapsega koos seda raamatut lugedes saad ilmselt kiiremini aimu, mis koolis tegelikult toimub ja millises seisus su enda laps koolis on. Koos loetu üle arutledes võid hulga kiiremini kuulda, millised on sinu lapse kogemused ning mida ta enda koolis tegelikult näinud on.  

Riivol tuleb selles raamatus kiusamise, sõpruse, hirmu, julguse, õigete valikute ja muude taoliste teemadega tegeleda. 

Kirjutamise käigus sain aru, et üks põhjus, miks seda raamatut kirjutasin oligi, et täiskasvanud saaksid lastega rääkida teemadest, millest ei ole alati lihtne rääkida. 

"Kust tulevad pahad poisid?" ilmub juba mõne nädala pärast. Praegu on veel käimas ettetellimise periood, mille käigus saad raamatu tellida soodushinnaga. 

Soodushinnaga raamatu saad juba praegu tellida siit:  "Kust tulevad pahad poisid?"

Mul on ühelt poolt kahju, et mul on olnud kogemusi ja minuni on jõudnud infot, mis on selle raamatu sünni võimalikuks teinud (ei, see ei tähenda, et kõik raamatus toimunud on päriselt juhtunud, vaid et raamatu idee sündis päris elust tulenevalt). Samas aga loodan väga, et mõnegi lapse jaoks lähevad asjad paremaks sellepärast, et ta kas ise või teda ümbritsevad täiskasvanud seda raamatut loevad. 

Aga noh ... eks see kõik selgub alles siis, kui raamat on ilmunud ja te kõik seda päriselt lugeda saate. 

Varsti! 

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 14a, 12a ja 8a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kas ma peaksin minema poliitikasse või õpetajaks? Kus saab meie lapsi tegelikult aidata?

Sel nädalal on minu tööplaani üks olulisemaid küsimusi jällegi olnud, et kas ja kuidas mahuvad ATHkad ning teised neuroerinevad lapsed Eesti haridussüsteemi. Teema, millega olen nüüdseks tegelenud 11 aastat ... ja kui lasteaed ka haridussüsteemi osaks arvestada, siis veel mitu aastat rohkem. Ja seda kõike ikka omast kogemusest. 

Kõigile, kes kohe otse mu laste kallale soovivad minna, ütlen igaks juhuks, et mitte ühelgi mu lapsel pole mingit diagnoosi ... mul endal ka mitte, aga ... mõnelgi oleks ilmselt vaja ning see teeks elu lihtsamaks. 

Päris uskumatu, aga tänasel päeval elame jätkuvalt ühiskonnas, kus on levinud lihtsustatud arusaam, et kui laps reageerib mürale, ärevusele või stiimulite üleküllusele, siis "lapsevanem pole teda piisavalt hästi kasvatanud" ja "lapsevanem peaks lapsega kodus sellest lihtsalt rohkem rääkima" ja "lapse peaks lihtsalt PAREMINI KÄITUMA HAKKAMA". 

Täna peab ikka rääkima, et ATH ja teised neuroerinevused ei ole koduse kasvatuse viga - see on närvisüsteemi eripära. Kui me taandame süsteemse kriisi hariduses vanemate "kasvatamatuseks", siis sulgeme silmad reaalsuse ees: nii on meie klassid täis "halbu lapsi", õpetajad põlevad klassi ees läbi ning koolijuhid ei saa süsteemsemalt probleemi lahendamisega tegeleda, sest tuleb hoida iga inimest, kes on klassi ette astumise nõusoleku andnud. 

Kõik peavad ühte klassi mahtuma

Tänasel päeval on koolides olukord siis selline, et kõik lapsed peavad ühte klassiruumi mahtuma. Me ei räägi vaid sellest, et ühes klassis on lapsed, kelle mõtlemine, taju ja käitumine erinevad (neuroerinevad), vaid näiteks ka välismaalased, kes eesti keelestki aru ei saa. Ja õpetajate kohus on neid kõiki korraga õpetada. Ja hakkama saada. 

Samal ajal on koolijuhtide küsimus, et kuidas õpetajate kohad täita. Isegi niisama. Lisaks aga siis klassi ees, kus on koos erinevate vajadustega lapsed, kelle eripärad siis omakorda veel teineteist trigerdavad. Ehk et kui üks laps klassis "laine" vallandab, siis avab see mitme lapse omapärase (ja enamasti siis häiriva!) käitumise voolu. 

Ma saan sellest kõigest aru. Ma olen alati teadnud, mis on minu laste roll sellistes kooslustes. Ja ma saadan oma lapsi kooli julgustavalt ja toetavalt ... ja suure murega südames. Mõne puhul rohkem, mõne puhul vähem. 

Igaks juhuks kinnitan, et haridusel on meie peres väga suur roll ning pean seda väga oluliseks. Tean, et mõnegi õpetaja arvates ma olen kooli vastane, aga ... tegelikult olen ma lihtsalt väga haritud inimeseks saamise ning isikliku kasvamise poolt. 

Kas peaksin õpetajaks hakkama? 

Tegelikult ei flirdi ma õpetajaks hakkamise mõttega niisama. Paarkümmend aastat tagasi olen aasta aega gümnaasiumis õpetanud. Samuti käin ju järjepidevalt koolides õpilastele esinemas. Seega ma tean, mis tunne on klassi ees seista. 

Samas ei ole mul tegelikult pedagoogilist haridust. See on see, mille ise olen oma mõtetes oma teele seinaks ette pannud. Mulle tundub, et ma ei jaga kogu sellest paberimajandusest ja muudest nõudmistest, mis õpetajale väljapool klassiruumi on. Aga noh, ma pole nö "põllul" olnud, seega ... ma ei tea, kas need on päris takistused või vaid mingi uskumus, mille enda pähe olen kusagilt jupikeste kaupa korjanud. 

Mul on väga targad lapsed. Neil pole õppimisega tegelikult probleemi. Samas olen aga aastate jooksul pidanud pidama hirrrrmus palju motiveerivaid kõnesid sellest, miks mõnda ülesannet tuleb teha. Lisaks kõik need enesehinnangu tõstmise kõned, kui neile tundub, et maailm ja nõudmised jms neid vastu maad suruvad. 

Sest ... noor ongi raske olla, aga ... eriti ATHkate ja muude taoliste erisuste puhul on su väljakutsed tavalistes piirides hakkama saada veelgi suuremad. 

Lisaks on minu jaoks läbi aastate peas kummitanud lause, mida õpetati meile umbes 20 aastat tagasi õpetajakoolituse raames: "Me kasvatame praeguseid lapsi tulevaseks eluks mineviku reeglite järgi elada oskavate inimeste kaudu!" 

Ning lisaks mõte, et meie poisse (tulevasi isasid, abikaasasid jne) vormib keskealistest naistest koosnev süsteem. 

Need on kõik mõtted, mida veeretan, kui mõtlen, et võiksin mõnda aega koolis õpetada ... aga samas on minu jaoks päriselt nii elevust tekitav see tunne, kui olen jälle ühe tunni noorte ees seisnud ja nad päriselt küsivad ja räägivad ja ... No see on lihtsalt kuidagi eriline tunne. 

Miks minust õpetajana ei piisaks? 

Ma usun, et õpetajana oleks minu tugevus see, et olen niiiii palju aastaid mitut väga erinevat teistmoodi mõtleva ja toimiva ajuga last kasvatanud, et suudaksin ehk rohkemaid lapsi toetada. 

Samas aga ... ma oleksin ju selles samas süsteemis, milles praegu oma lastega keerlen. 

Tänasel päeval on nii, et koolis ei saa õpetajad lastega tunnis hakkama. Lahenduseks on, et saadame Rajaleidjasse. Lapsevanem käib Rajaleidjas ära. Tehakse testid. Esitatakse koolile ettepanekud, kuidas lapsega toimida ning hinnang, et laps on võimeline tavaklassis õppima, aga ... õpetajal on klassis veel 23 last ning EI, tal ei ole aega, et ühe lapsega rohkem tegeleda. Selleks on tugispetsialistid. Kui lapsele individuaalsemat tähelepanu tahta, oleks vaja tugiisikut, aga ... selleks oleks vaja raha, mida koolil ei ole ning ... selleks oleks vaja eripärasemat käitumist, mitte sellist, mis lubaks tavaklassis õppida ... 

Oeh ... 

Seega põleksin koolis ilmselt kiiresti läbi, sest tegelikult on vead suuremas süsteemis, mitte vaid ühes klassiruumis. 

Kas peaksin poliitikasse minema? 

Äkki oleks hoopis poliitika see koht, kus saaks lapsi paremini aidata? Tegelikult proovisin seda, kui minu lapsed väikesed olid. Siis oligi minu suurim argument poliitikas osalemiseks, et ma tahan enda laste jaoks maailma paremaks teha ning seega samal ajal ka teiste jaoks. Ma ei jõudnud. 

Tänasel päeval räägime, et koolijuhil on käed seotud, sest ... raha ei ole. See tähendab, et koolides ei ole piisavalt tugiteenuseid osutavaid spetsialiste. Pole ka õpetajaid. Ja need õpetajad, kes on, vajaksid püsimajäämiseks rohkem abi tugispetsialistidelt ... keda ei ole, sest pole raha.

Õpetajana klassi ees, ega isegi koolijuhina ei saaks muuta seda, kas koolil on Rajaleidja soovituste elluviimiseks raha. 

Õpetajana ei saaks muuta seda, et kaasava hariduse sildi alla lükatakse lihtsalt koormus koolide kaela, kuid suurenenud kohustustega rahasid kaasa ei saadeta. 

Klassi ees seistes ei saaks mõjutada seda, et kohalikel omavalitsustel oleks rohkem raha ning võimekust, et lõpule viia hanked ning sõlmida lepingud, et vajadusel oleks kättesaadav psühholoogi ning psühhiaatri teenus. Viimane on näiteks eelduseks ka ATH diagnoosi saamiseks, ainult et psühhiaatri juurde saamine ise on omaette lapsevanemluse olümpiaspordi ala. 

Tänasel päeval poliitikasse astudes teaksin laste kasvatamisega seotud probleemidest kindlati varasemast rohkem. 

Suletud ring, milles kaotavad lapsed

Jah, võimalused ise "põllule" minna on praegu minu laual olemas. Näen probleemi. Olen seda ... neid aastaid  kogenud. Olen selles lootusetuse rattas oma lastega aastaid keerelnud, väsinud, kukkunud, uuesti püsti tõusnud ning tantsu jätkanud. 

Aga see on ikka väsitav ... 

Kõige hirmutavam on see, et iga päevaga kasvab mu ümber inimeste ring, kellel on samad mured ja probleemid, aga ... lahendusi ei nähta. Jah, meil on ajutised parendamised, aga suures plaanis on mured ju lahendamata. 

Kui klassiruumi jõuab laps, kes on ärev ning tunneb, et peab ennast tõestama, siis see on juba mingi pikaaegse jada tulemus. 

Kuni me jätkame lahendamist nii, et uurime suurtel koosolekutel, kes ikka mida esimesena ütles ja milline laps keda esimesena segas, siis ... see raiskab kõigi aega ning võtab veelgi ressurssi vähemaks suures plaanis kogu süsteemi parandamisele kuluda võivast energiast. 

Kurvastavalt paljude lapsevanemate argipäev on täna ringmäng:

- märkused, sest laps segab tundi

- kooli soovitus minna Rajaleidjasse

- Rajaleidja soovitused õpetajatele lapsega tunnis tegutsemiseks - koolist vastus, et õpetajad teevad juba niigi kõik endast olenev ning tugiteenuste inimesed on maksimaalselt hõivatud

- Rajaleidja soovitused närvisüsteemi toimimise eripärade osas psühhiaatri juurde minna - saatekirja saamine eeldab aga perearsti poolt e-konsultatsiooni, kui põhjendused pole piisavad (Rajaleidja suunavast kokkuvõttest ja kooli soovitustest EI piisa), aega ei anta ning küsitakse veel mingeid eelnevaid täiendavaid tegevusi ja uuringuid ... ja ma ei teagi, mida veel.

- psühhiaatri juurde saamiseks soovitatakse Rajaleidjast suunamist küsida laste heaolu spetsialistilt - kui saad mõne kuu jooksul lõpuks vastuse, siis tuleb välja, et eelmise hanke alusel linnale teenuse osutamine on aegunud ning uue hanke järgi pole lepingud veel alla kirjutatud, aga ... linna poolt psühhiaatritele pakutavad summad on nii väikesed, nii et psühhiaatri juurde juba ammu enam laste heaolu spetsialist kaudu ei saa. 

- psühhiaatri juurde saamisest oleme rääkinud ka hooldusõiguse kohtuasjas ning kohtunik ise ütles ka, et ainult enesetapust rääkimine samuti psühhiaatri juurde ei vii ning isegi enesetapukatsetega ei pruugi kiirelt aega saada, kuid see oleks juba realistlikum võimalus. 

Nagu ... päriselt????? 

Kellele meil neid lapsi vaja on ehk ... kuidas lapsi parimini aidata?

Ma olen väga tihti pidanud kinnitama, et ma pole oma lapsi mitte kellegi teise jaoks siia ilma sünnitanud. 

Samas kordan veel, et minu lapsed (ja ka kõik nende klassikaaslased ja teised praegu meie haridussüsteemis ja muudes süsteemides keerlevad lapsed) on ühel päeval kellegi (äkki sinu lapse) abikaasad, mõne (äkki sinu lapse)lapse vanemad, tulevased töötajad. Nemad on inimesed, kellele jätame selle riigi ja maailma laiemalt, mida praegu hoiame ja ehitame. 

Meie põlvkond on see, kes tegeleb vanade mustrite lõhkumisega, sest enne meid mineviku haavade tervendamisest väga ei räägitud. 

Enne meid polnud ka ATHd olemas. Eks ole. 

Mina olin umbes 40aastane, kui psühholoog esimest korda mulle mainis, et mul on ju ilmselt endal ka ATH. Ee ... see oli nii elumuutev hetk, sest äkitselt sain oma lastest aru. Ja samal hetkel sain aru, miks teised inimesed mu laste ümber nendega kohati käituda ei suutnud, kuigi minu arust olid nad ju nii juhitavad. 

Psühholoog sildistas mind "toimivaks ATHkaks", mis tähendab, et ma olen enda jaoks alati toimivad süsteemid välja mõeldnud ning ka oma lastele järjest õpetanud ja ... nii ma ei saanudki pikalt aru, et mu lastel midagi viga oleks, sest ... kõik ju toimis. Lihtsalt tuli õigeid võtteid kasutada. 

Seda kurvem on mul aga tänasel päeval ikka istuda koosolekutel, kus püüan arutada, kuidas me saaksime suuremas plaanis süsteemi muuta ja vastuseks on: "Aga kui ÜKS LAPS oleks NORMAALNE, siis oleksid kõik teised probleemid klassis ka lahendatud!"

Oeh ... ma tahaks selle peale pead vastu lauda taguda ... 

Nii ongi minu nõutu küsimus, et aga kuidas ja kust otsast neil lapsi (ja sellega õpetajaid ja lapsevanemaid ja ... no süsteemi üldisemalt) aidata ning korrastada? 

Ühelt poolt on probleemiks, et nende erinevate lastega ei saa hakkama noored õpetajad, kel kogemust veel vähe. Samas aga on minu jaoks veelgi hirmsamad nö vanema põlvkonna need esindajad, kelle jaoks ATHd pole olemas ja kes jätkavad liinil, et "laps peab olema normaalne ja kui ta vaid tahaks, saaks ta seda koheselt teha!". Lisame siia veel olukorra, kus kooli jõudvad tugiteenuste osutajad (psühholoog, sotsiaalpedagoog, HEVKO jt) on noored inimesed, keda vanemal õpetajal pole vaja kuulata, sest ... nemad on juba 700 aastat seda tööd teinud ja teavad ise paremini ... 

Kas minust sõltub miski? 

Ma ikka kuulen aegajalt "toetavaid" küsimusi ja etteheiteid, et: "Miks sul see laste koolitee toetamine nii palju aega võtab? Nad peaksid ise rohkem asju tegema? Sa ei peaks emana laste kooliasjades nii palju osalema?"

Ma olen väsinud selgitamast, et kõigi laste jaoks ei ole lihtsad asjad lihtsad. Samal ajal on minu laste jaoks ülimalt lihtsad nii paljud asjad, millega paljud lapsed, ega isegi täiskasvanud hakkama ei saa. 

ATH osas käisin alles hiljuti seminaril, kus räägiti täiskavanud ATHkate jaoks töökoha kohandamisest. Kõige olulisem mõte minu jaoks oli sealt, et "kui sa tunnet ühte ATHkat, siis sa tunned ÜHTE ATHkat!" Ehk et kui ma tean, et meil on peres mitmeid ATH sümptomaatikaga inimesi, siis mitte ükski neid pole samasugune. Kõik on täitsa erinevate tugevuste ja nõrkustega. 

Emana teeb see asja veelgi ... lõbusamaks ... eks?

See on aga suur põhjus, miks ma päriselt ei ole viimastel aastatel väga paljudes asjades osalenud. Eriti, kuna kolimise ja muude elukorralduse muutustega seoses on meie eludes olnud palju ebastabiilsust, mis aga omakorda süvendab igasugu sümptomeid veelgi. 

Tänasel päeval olen jõudnud olukorda, kus tunnen, et mul on kogemusi, mida kasutada. Enda laste jaoks saan ma igapäevaselt jätkuvalt teha seda, mida saan, kuid suuremas osas süsteemi korrastamisest nemad ilmselt enam väga midagi ei võidaks. 

Pahade laste vanemad vaikivad

Ma olen elu aeg "pahade laste" vanem olnud. Vähemalt mõne inimese arvates. 

Ma olen väga palju vaikinud, sest kui julgen rääkida, vastatakse: "Aga vaata, mida sinu üks või teine laps tegi või ütles!"

Ja nii ma olen vaikinud. 

Samal ajal on minu lapsed teinud nii palju ägedaid asju, olnud erinevates valdkondades edukad ning toetanud ja mõistnud paljusid inimesi, keda teised mõista ei suuda. 

Nii pole minu vaikimisest kasu saanud ei süsteem üldisemalt ega mina ise ega minu lapsed. Samuti mitte teised pered, keda sellised teemad puudutavad. Ja neid on palju! 

Inimesed (eriti lapsed!), kelle närvisüsteem erinevalt toimib, ei ole ise ka õnnelikud maailmas, mis on kujundatud hoopis teiste reeglite järgi kui neile sobiks. 

Ma pole kunagi oma lastele öelnud, et maailm peaks sinu järgi kohanduma. Ma olen alati selgitanud, et tuleb õppida, kuidas selles maailmas hakkama saada ning neile erinevaid võtteid õpetanud. 

Aga see EI tähenda, et võiksime tänasel päeval jätkuvalt "pahadeks lasteks" sildistada neid, keda meie praegune süsteem lihtsalt ringiratast keerutab ja keda me üheskoos aidata ei suuda. 

Tänasel päeval ja tänaste teadmiste juures ei saa olla meie lahendus ühele lapsele korrutada: "Sa pead paremini käituma!" 

Ma ei tea, kas see on see koht, kus on kohane öelda, et mul on maailma kõige ägedamad lapsed, kellel on kõigil erinevad tugevused ja erisused. Võimalik, et mõni lugeja ei saanud tekstis sellest aru ja seega igaks juhuks ütlen selle siin ära. 

Minu mõtlemiskoht on aga täna küll: kas laste jaoks oleks kasu sellest, kui astuksin klassi ette või poliitikasse? Jah, minu jaoks on alati küll variandiks ka minu raamatud, mille abil saan paljudest teemadest rääkida. Millises kohas aga saaks sinu arust rohkem laste heaks ära teha - kas õpetajana või poliitikuna? 

Jaga kommentaarides ka kogemusi, kuidas teie koolis erinevalt toimivate lastega seotud süsteem on lahendatud ja millised on probleemid. 

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 14a, 12a ja 8a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kuidas oma rahaasjad korda saada? Teadmisest üksi ei piisa.

Eelmisel nädalal lugesin sisse oma esimest audioraamatut "Uus algus". See tähendab, et lugemise käigus ja järel pidin taas ka enda elule otsa vaatama ning mõtlema, milliseid neist toetavatest sammudest peaksin praegu taas oma elus tegema. 

Sel nädalal olen taas stuudios. Seekord alustan oma raamatu "30 sammu laenuvaba eluni" lindistamist. See tähendab, et on põhjust taas oma rahasammudele mõelda. 

Kuidas oma rahaasjad korda saada?

Rahaasjade korrastamisest rääkides on tegelikult lahendus lihtne. Kõik teavad, et selleks, et rahaga hästi oleks, tuleb:

- vähem kulutada
- rohkem säästa
- rohkem teenida
- investeerida
- vältida halbu laene
- järgida eelarvet. 

No ja kui kõik neid soovitusi järgiksid, siis oleks meil kõigil rahaasjadega kõik korras ja teema lõpetatud. Aga ... reaalsuses on see, et me kõik teame, kuidas ideaalse olukorrani jõuda, kuid väga paljudele meie seast on raha igapäevane probleem.

Küsisin hiljuti ka oma sotsiaalmeedia jälgijatelt, et kuidas neil rahaliste eesmärkide täitmisega lugu on. Sealt tuli samuti välja - inimestel on eesmärgid olemas, paljud ka teavad, kuidas nendeni jõuda, aga ... ei jõua. 

Järelikult - teadmine ja tegemine on kaks erinevat asja! 

Minu rahaasjad muutusid siis, kui hakkasin TEGEMA

Rahaasjadega olen teadlikult tegelenud juba väga palju aastaid. Eriti teadlikult hakkasin tegutsema siis, kui jäin üksinda viite last kasvatama. Olin selleks ajaks juba aastaid ettevõtlusega tegelenud. Esimene kuu viie lapsega oli aga hetk, mil eriti tugevalt mõistsin, et mul ei ole mitte mingit turvavõrku, vaid pean hakkama saama. 

Esimene kuu viie lapsega tuletas veel eriti tugevalt meelde, et raha ei ole vaid numbrid excelis. See tähendab turvatunnet, valikuvabadust, võimalust uks ebameeldiva ees kinni panna, hingerahu jne. 
Kuigi olin rahatarkusega seotud teemadest selleks ajaks juba aastaid huvitunud, siis just sel ajal sain olulise lükke, et päriselt veel rohkem tegutsema hakata. 

Siis sain aru, et rahaasjade korrastamisel (ja tegelikult ka rahaasjades nö ebaõnnestumisel) pole enamasti oluline vaid üks suur otsus. See on pikem teekond, kus on olulised mitmed väikesed sammud. Need on tihti lihtsad asjad, mida tuleb lihtsalt järjepidevalt teisiti tegema hakata. 

Sellest mõistmisest ja minu kogemusest sündis seejärel raamatu ja töövihik "30 sammu laenuvaba eluni". Selle raamatu tugevuseks on veel ka teiste minuga rääkinud inimeste kogemuslood, mida iga peatüki lõpus jagan. 

Mis saab siis, kui tegeled oma rahaasjadega 30 päeva järjest? 

Üks asi on raamat lihtsalt läbi lugeda ning äkki ka mõni harjutus kaasa teha. 

Hoopis midagi muud on, kui võtad iga päev teadlikult ette ühe sammu ja selle päriselt ära teed. 

Mõnel päeval näiteks teed ülevaate oma kulutustest. Järgmisel planeerid võimalikke lisasissetulekuid. Mõnel päeval jälgid, millest sõltuvad sinu ostuotsused jne. 

Mina usun, et rahaasjade korrastamine ei tähenda, et küsid endalt lõputult: "Millest ma veel loobuda saaksin?"

Ühel hetkel tuleb küsida: "Kuidas ma sissetulekuid suurendada saaksin, nii et saaksin endale võimaldada seda, mida soovin ja vajan?"

Ma usun, et 30 päeva jooksul on võimalik enda rahaasjade mõistmise ning planeerimise ja korraldamise osas palju praktilisi samme ära teha. 

Oktoobris teeme ühise rahaasjade restardi

Kõik see on toonud mind mõistmisele, et üheskoos on teatud asju lihtsam teha. Näiteks ka oma rahaasjadele otsa vaadata. 

Sellepärast teemegi oktoobris üheskoos rahaasjade restardi. See pole mingi koolitus, kus mina räägin ja teised kuulavad. Kõik osalejad liidan küll ühtsesse kinnisesse FB gruppi, kuhu igal päeval jagan ühe lühikese video päeva teema kohta. 

Kõik osalejad saavad endale ka raamatu ja töövihiku "30 sammu laenuvaba eluni" ning need on materjalid, mida 30 päeva jooksul aktiivselt kasutame. Programmi registreerumise tähtaeg on juba 20.september just sellepärast, et siis jõuan kõigile enne oktoobrikuu algust raamatu ja töövihiku ära saata. 

Nii võtame 30 päeva jooksul iga päev ette ühe sammu. Kinnises FB grupis saame kogemusi ning mõtteid jagada, küsida ja vastata. 

Üksinda on lihtne öelda, et: "Ma tegelen sellega homme". Kogu grupi ees teistele on seda aga hulga keerulisem öelda. Ühiselt kogemusi jagades saame kiiremini vastused ja uusi mõtteid ja ideid, mida üksi ehk ka välja ei mõtleks. 

Nende 30 päeva eesmärk ei ole, et kõigil on lõpetades mingi konkreetne summa pangakontol. Samuti pole alustamiseks nõudeid. Igaüks liitub sellest kohast, kus tema just praegu on. Eesmärk on, et 30 päeva järel oleks sul oma rahaasjadest selgem pilt, rohkem teadlikult tehtud otsuseid ja süsteem, millega edasi minna. 

Kuidas rohkem raha teenida?

See maagiline küsimus, millele tihti kiireid vastuseid pakutakse. 

Fakt on aga see, et vastus on igaühe jaoks erinev. Igaühele sobib erinev sissetulekute suurendamise võimalus. 

Mõne jaoks on variant uuele töökohale kandideerida, mõne jaoks oma ettevõtte loomine või arendamine, mõni peaks kodust asju vähemaks müüma, teine aga küsima sõpradelt raha teenuste eest, mida praegu tasuta osutab. Mõne inimese puhul suurendab pangakontot aga mõistmine, kuhu ta raha praegu kulub.

Just sellepärast nimetangi seda programmi rahaasjade restartimiseks, mitte "30 päevaga ratsa rikkaks". 

Me ei alusta utoopilistest lubadustest, vaid sellest kohast, kus sina praegu oled. 

30 päeva pärast on 30 päeva nagunii möödas

See on üks võimas mõte, mis on mind palju aidanud- aeg läheb nagunii! 

Oktoobri lõpp tuleb sõltumata sellest, kas ma olen selle aja jooksul oma rahaasjadega midagi teinud või mitte. Erinev on lihtsalt tulemus. Minu tegudest sõltub see, millise tulemuseni 30 päeva järel jõuan. 

Minu jaoks pole kunagi toiminud programmid, kus koheselt tuleb kõike muuta. 

Sellepärast on ka minu plaan, et iga päev teeme ühe sammu. Ja sealt järgmise. 

30-päevase rahaasjade restardi ühine grupp alustab oktoobris ning registreerumine on avatud 20. septembrini. Programmi osalustasu kuu aja eest on 79€. Selle hinna sees on ka raamat ja töövihik "30 sammu laenuvaba eluni".

Kui tunned, et tahaksid seekord oma rahaasjadele lihtsalt mõtlemise asemel nendega päriselt tegelema hakata, siis oled väga oodatud kaasa tegema. Kirjuta mulle oma soovist helikunnapas@gmail.com. Pärast arve tasumist liidan sind kinnisesse FB gruppi ning edasise info saad juba sealt. 

30-päevane rahaasjade restart

📅 alustame 1. oktoobril
⏳ registreerumine kuni 20. septembrini
💶 osalustasu 79 €
📚 hinna sees raamat + töövihik „30 sammu laenuvaba eluni“
🎥 30 päeva jooksul igapäevased lühivideod
👥 ühine kinnine FB grupp

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 14a, 12a ja 8a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Lugesin sisse oma esimese audioraamatu, kuid oleksin seda tehes peaaegu nutma hakanud

Minu viimaste päevade UUS ALGUS oli see, et sel nädalal lugesin sisse oma elu esimese audioraamatu. Selleks oli "Uus algus: 30 sammu, mis aitavad sul ennast taas üles ehitada". 

Hakkasin näitlejaks!
See oli nii põnev, sest sain midagi täitsa uut proovida. Mitmedki teist on mulle korduvalt öelnud, et mu hääl on selline, mida on hea kuulata.  Olen korduvalt kuulnud soovitust, et võiksin ise oma raamatuid sisse lugeda. 

Viimase lükke andis muidugi mu 8aastane tütar Johanna, kes paar päeva tagasi õhtujutu lugemisel ütles, et: "Emme, sa teed neid hääli nii hästi, et sa võiksid näitlejaks hakata!" Siis mul tuligi meelde, et audioraamatute lugemise mõte oli ju ammu õhus. Meil oli lihtsalt Digireadiga kokkulepe, et teen oma häälenäidise, saadan neile ja selle järgi otsustame, kas on ok, et ma ise oma raamatut "Uus algus" sisse loen. No aga ... ma polnud seda häälenäidist teinud ... umbes aasta aega ... ja see võttis lõpuks 2 minutit aega. Hea näite jälle, et kui on otsus ja tegutsemistahe, siis saavad asjad kiiresti tehtud. 

Mõne päeva jooksul olid kokkulepped Digireadiga olemas. Fail neile saadetud. Stuudios lindistamise ajad kokku lepitud. Ehk et kõik toimis! 

Nagu esimene kord ...

Stuudio poole sõites oli mul muidugi tunne, et ma pole mitte kunagi mitte midagi lugenud (viimased umbes 16 aastat olen peaaegu igal õhtul 1-5 lapsele õhtujuttu lugenud!). 

Eelmisel päeval püüdsin oma 2 aastat tagasi avaldatud raamatuga uuesti tuttavaks saada ning mõistsin, et olen sinna liiga palju keerulisi sõnu (umbes 3!) ja liiiiiiiga pikad laused (igaüks umbes 3 lausest koosnev!) kirjutanud.

Kohale jõudes juhatati mind pisikesse hämarasse stuudiosse. Ärevalt sain tuttavaks mikrofoni, kõrvaklappide ja klikitajaga, mida tuleb vajutada, kui midagi segamini läheb. No ja ... siis tuligi välja, et ma ei oska lugeda. Sest no juba esimestel lehekülgedel pidin mõned korrad klikitama, sest läks segamini (klikk tuleb teha siis, kui segamini läinud kohast uuesti õigesti edasi loed). 

Kiirus! Ma olen kiirus!

(kõik ikka teavad, kes nii ütles ja millal? Ja et see polnud tegelikult mina?) 

Olgu, tegelikult polnud hullu midagi. Stuudio töötaja (ma ei tea tegelikult, mis ta õige ametinimetus on) ütles esimese heliproovi peale vaid, et võiksin veidi aeglasemalt lugeda. Muidu aga oli hästi. Ma selgitasin, et loen (ja räägin!) kiiresti tavaliselt siis, kui olen närvis või ärevil. Leppisime kokku, et loen aeglasemalt ja ta ütleb mulle, kui liiga kiiresti loen. 

Ta oli üldse hääl mu kõrvades, sest mõne koha peal ütles ka mulle, kui pidin uuesti tegema. Enamasti küll sain ise aru. Aga stuudio töötajal oli jah võimalik mulle kogu aeg kõrvaklappidesse rääkida. 

Kahe lindistuspäeva lõpuks ütles ta tegelikult ka, et kuigi mulle endale võis tunduda, et oli palju vigu, siis tegelikult ei olnud. Seda oli küll hea kuulda. 

Kusjuures vead ei tulnud üldse keerulistes kohtades, vaid vahepeal lihtsalt jooksis tekst silme ees kokku ja sõnad läksid segaseks. Mõnda väga lihtsat sõna lugesin päriselt 3 korda, sest juhe jooksis lihtsalt kokku. 

Kogu raamatu lugemisele koos vigade läks mul vähem kui 4 tundi. Seega peaks sul selle raamatu vaikselt lugemine vähem aega võtma. Puhastatud audioraamat peaks aga siis sellest lühem tulema.  

Lugemine või läbielamine?

Raamatu "Uus algus" lugemine oli tegelikult minu jaoks päris keeruline. See raamat sai kokku pandud sammudest, mida ise oma elu kõige keerulisematest aegadest väljumiseks tegin. Räägin iga peatüki juures, kuidas üks või teine samm mind edasi aitas. See tähendab, et jagan mitmeidki päris keerulisi juhtumeid, mis mu elus on olnud. 

Raske oli neid lugeda. See oli, nagu reisiks taas kohtadess, kust ma olen ammu läbi käinud. 

Võimalik, et lugeja jaoks need polegi nii isiklikud, aga ise ju tean, mis seal sõnade ja lugude taga tegelikult on olnud. Reaalselt tundsin mitmel korral, et pisarad tulevad silma, aga ... siis püüdsin taas lihtsalt tekstile keskenduda ning ei lubanud endal emotsioonidesse laskuda. 

Mul oli hea meel tänase Heli üle, kes ei pea enam nende asjadega tegelema, aga oli valus selle Heli pärast, kes on pidanud neid asju tegema. 

Minu neljas audioraamat

"Uus algus: 30 sammu, mis aitavad sul ennast taas üles ehitada" on seega minu 4.audioraamat. Esimestena loeti linti romantilised lühiromaanid "Sündinud kirjanik" ja "Raamatukogu viimased päevad". Need on olemas nii Storytel´is, kui mõne aja pärast ka mitmel muul platvormil. Järgmiseks valmis noorteraamat "Lõpupidu". See on hetkel vaid Storytel´is. 

"Uus algus" on raamat, mille puhul tean juba praegu, et paljud on sellest raamatust häid mõtteid ja tuge saanud, nii et audioraamat aitab neil mõtetel loodetavasti veelgi suurema hulga inimesteni jõuda. 

Eks annan teada, kui töötlus ka tehtud saab ning audioraamat kuulamiseks valmis! 

Mul endal aga on järgmise audioraamatu lindistamiseks juba järgmiseks nädalaks ajad kokku lepitud, seega ... sain sooja sisse ning lasen edasi.

Mis sa arvad, mis on järgmine raamat, mille sisse loen? 

Millisest minu raamatust tahaksid järgmisena audioraamatut kuulata?

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 14a, 12a ja 8a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Minu esimene BTSi kontsert Brüsselis ja kuidas sellest raamat sündis

On elamusi, mille puhul tead juba ette, et need saavad olema erilised. Samas selgub elamuse tegelik mõju alles hiljem. 

Paar nädalat tagasi toimunud BTSi kontserdid Brüsselis olid minu jaoks just sellised üritused, mille puhul teadsin ette, et see on midagi suurt, aga mul polnud siis veel õrna aimugi, millise pagasiga ma sellelt reisilt tagasi tulen.  

Kõik algas 4 aastat tagasi

Minu esimene kokkupuude BTSiga oli 4 aastat tagasi, mil Kristi Saare jagas infot nende Busani kontserdi kohta ning soovitas umbes nii, et kui sa muidu sellisest muusikast midagi ei arva, siis vaata korraks vähemalt seepärast, et nende etteasted on nii professionaalsed. No ja ma siis vaatasin. Esimene lugu oli "MIC Drop" ja ... ma olin müüdud. Kõik, mida selle kontserdi käigus nägin, oli tõesti professionaalne, kaasahaarav ja ... no igatahes ma hakkasin neid kuulama ja jälgima. 

Nende 4 aasta jooksul olen ma aga osa saanud vist vaid väga väikesest osas materjalist, mida nad on tootnud. K-popi puhul ei räägi me ainult muusikast, vaid ka igasugu telesaadetest ja otseülekannetest jms. 

Mingil hetkel tundsin, et mul lihtsalt pole aega ja jõudu ja energiat, et saaksin asjadest nii hea ülevaate, et võiksin ennast fänniks kutsuda. Siis aga leppisin sellega, et kui ma ei suuda isegi jooksva materjaliga kursis olla, siis kogu ajalooga tutvumine polegi võimalik ning ... naudin lihtsalt kõike seda, mida jõuan. 

BTS trügis mu loomingusse

Enne, kui ma arugi sain, oli BTSi looming inspiratsiooniks minu enda loomingule. 

Nimelt on nende laul „Born Singer“ üks mõjutus, millest kasvas välja minu raamat „Sündinud kirjanik“. Mitte selles mõttes, et raamat räägiks BTSist, vaid laul puudutas minus midagi, mille ümber hakkas tekkima hoopis minust endast tulenev lugu.

Sellepärast teadsin juba enne Brüsselisse minekut, et BTS saab minu loomingut mõjutada. Enne reisi ei teadnud ma küll veel, et millise materjaliga ma täpsemalt sealt tagasi tulen. 

Esimest korda päriselt samas ruumis

1.juulil Brüsselis King Baudouini staadionil toimunud kontserdil ma ei pidanudki üldse osalema. Mul oli pilet vaid 2.juuli kontserdile. No aga lennujaamas sain teada, et tegelikult on pileteid ka esimesele kontserdile ning Tallinna lennujaamas istudes ostsin siis sinna ka pileti. 

See esimene tunne, kui BTSi liikmed staadionile tulid ... Seda tunnet ei saa kirjeldada! See, kuidas kogu staadionitäis rahvas reageeris, oli vaid üks külmavärinaid tekitav osa. Teadmine, et ma olen ühes ruumis (ok, staadion pole kinnine ruum, vaid ... õhuruum?) inimestega, keda ma olen aastaid ekraanide vahendusel jälginud ja kes on lihtsalt ... väga head ... See tunne oli võimas! 

Iga lauluga muutus tunne veidramaks - mul oli pidevalt tunne, et tean neid ennast, kuidas keegi käitub, liikumist, laule ... ja samal ajal oli kohapeal näha kõike seda, mis muidu jäi kaamerate varju. Isegi igasugused fännide tehtud videod ei näidanud kõike, mis laval toimus. Olgu, sellest sain ka kiiresti aru, et mul pole mitte mõtetki püüda näha kõike, mis laval toimub, sest seda oli lihtsalt nii palju. Seda teadsin ju tegelikult ka varem. 

Nii et see oli ikka väga eriline tunne kohapeal kõigest otse osa saada.

Ring sai täis

Kui kõlas lugu "MIC Drop", siis tundsin äkitselt, kuidas ring sai täis. Lugu, mis mind esmalt nende juurde tõi/jättis, kõlas nüüd Brüsselis live-esituses. 2022.a oktoobris nende Busani kontserdi ülekannet vaadates ei osanud ma ilmselt küll isegi unistada, et võiksin neid kunagi elusast peast esinemas näha. 

Sellised hetked ei jää meelde lihtsalt sellepärast, mis laval toimub ja mida bänd teeb, vaid sellepärast, mis minu enda sees toimub. Ja minu sees toimus paljugi. 

"Ma kirjutan sellest raamatu!"

Teise kontserdi järel õhtul enne magamajäämist pimedas hotellitoas teatasin ma, et kirjutan raamatu, kus iga peatüki õhkkonna kujundab BTSi üks laul ning kasutan neid Arirang-tuuril esitamise järjekorras. 

"Palju edu!" sain selle peale vastuseks, kuna kõik need laulud pidavat olema nii erinevad ning nende järjestus üldse mitte liiga loogiline. Minu jaoks kõlas see "Palju edu!" aga veel täiendava väljakutsena, nii et mõte liikus edasi. 

Tänaseks on siis selge, et see raamat tuleb, sest kirjutamine on hoogsalt käimas. 

Olen varasemalt samal põhimõttel kirjutanud raamatu "Sõbrad nii ei tee", mille iga peatüki aluseks on Terminaatori üks laul. Seda raamatut kirjutades kuulasin pidevalt Terminaatori laule, et valitud laulude sõnumit tunnetada. 

BTSi laulude puhul see aga ei tööta, sest suur osa nende laulusõnadest on korea keeles. Nii tuleb selle raamatu puhul hoopis teistmoodi uurimistööd teha. 

Brüssel jääb, minu kontsertreis mitte

Minu raamatu mõtetesse jäid alles Brüsseli tänavad, kontserdile minek, inimesed, ootus, staadion, muusika, kaks järjestikust õhtut ja sealsed emotsioonid. Need hakkasid minu peas kokku sulama millekski, mis polnud enam minu enda kontserdireis.

Selles loos on teised peategelased, mitte BTSi liikmed. Sain teada, et sellise laulude sõnumitel põhineva raamatu kohta öeldakse #songfiction. Seega suures plaanis on tegemist ... tavaliste inimeste looga, mitte BTSi looga. See pole aga ka lihtsalt minu kontsertreisi kirjeldus. See on ikkagi ilukirjanduslik lugu. BTSi lood ja nende sõnumid on lihtsalt üks niit, mis läbi selle teose jooksevad. 

Sellest raamatust räägin täpsemalt sügisel. Tänase päeva olulisim mõistmine mu enda jaoks oligi ilmselt aga see, kuidas läksin jällegi teiste loomingut nautima ja ... tagasi tulin hoopis enda omaga. 

Ja nii see loominguliste inimeste elu vist töötabki ... 

Ei, ma ei läinud Brüsselisse arvates, et sellele reisil peaks mingi suurem põhjus olema. Läksin päriselt vaid kontserti nautima. Iga kirjutatud leheküljega saan aga üha rohkem aru, et see, mis ma sealt päriselt kaasa sain, on ikka nii palju suurem. 

Milleni see muusika mind viib?

Tegelikult ma täpsemalt veel ei teagi, mida selle raamatu kirjutamine ja seega BTSi lugudes elamine minu jaoks kaasa toob. Iga raamatu kirjutamine muudab midagi minus kindlasti. 

Hetkel ma sellest raamatust rohkem ei räägi. Võin öelda nii palju, et tegemist on romantilise looga, mille tegevuses on oluline koht Brüsselil, muusikal ja neil kahel juulikuu õhtul, millest kõik alguse sai.

Nii et mina tulin Brüsselist tagasi looga, mida ma ei otsinud ja loodan, et juba mõne aja pärast saan seda ka teiega jagada. 

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 12a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kuidas kirjanikel seekord rahapaja juures läks?

Pildistas: Pille Väljataga

Juunikuu lõpp on jätkuvalt see aeg, mil kirjanikud ärevalt ootavad, et kes siis seekord kui palju raha saab. Ehk siis avaldatakse uued raamatulaenutuste numbrid ning sellele vastavad laenutushüvitiste summad. 

Väga mitmendat aastat järjest saan rõõmustada, sest lugejad on jätkuvalt minu raamatud raamatukogudest üles leidnud ning koju viinud, neid lugenud ning ka järgmisi laenutanud. See tähendab, et mina olen taas maksimummääras laenutushüvitise saajate seas! 

Kui eelmisel aastal sai maksimummäära 33 autorit, siis seekord oli neid 27. Nimekirja kõigist maksimummäära saajatest võid lugeda siit artiklist: Ülevaade: laenutushüvitise maksimummäära teenis tänavu 27 autorit. 

Oi, kuidas mulle meeldib, et pealkirjas kasutatakse sõna "teenima", mitte et lihtsalt "sai" vms. Nimelt me kirjanikena tõesti teeme tööd selleks, et see laenutushüvitis tuleks, sest ... me kirjutame selleks raamatuid. Selliseid, mida inimesed lugeda tahavad. Sest muidu ei saa ka laenutushüvitist, kui inimesed su raamatutest ei huvitu. 

Aitäh, 9749 korda! 

Siit saad näha kõiki autoreid ja laenutusi ja saadud summasid: AHF nimekiri. 

Ehk siis näed ka, et minu teoseid laenutati seekord 9749 korda. See on ... täitsa päriselt ... minu jaoks täitsa hoomamatu kogus. Isegi, kui see tähendab, et mõni inimene võttis äkki aasta jooksul kõik mu raamatud raamatukogust kaasa, siis tähendab see ikkagi, et laenutajaid on sadu ... kuid suure täenõosusega ikkagi tuhandeid. 

Ma olen lihtsalt päriselt-päriselt tänulik teile kõigile, kes mu raamatuid loevad ja laenutavad. 

Minu raamatute laenutused ja laekumised:

2012a laenutuste arv 1097, hüvitis 93,54€ (ühe laenutuse eest 0,085€)
2013a laenutuste arv 2664, hüvitis 252,66€ (ühe laenutuse eest 0,094€)
2014a laenutuste arv 3445, hüvitis 290,68€ (ühe laenutuse eest  0,08€)
2015a laenutuste arv 5492, hüvitis 583,63€ (ühe laenutuse eest 0,1€)
2016a laenutuste arv 3809, hüvitis 491.33€ (ühe laenutuse eest 0,12€)
2017a laenutuste arv 9585, hüvitis 1295.82€ (ühe laenutuse eest 0,13€)
2018a laenutuste arv 9313, hüvitis 1320.19€ (ühe laenutuse eest 0,14€)
2019a laenutuste arv 6226, hüvitis 1311.08€ (ühe laenutuse eest 0,21€)
2020a laenutuste arv 2386, hüvitis 923.27€ (ühe laenutuse eest 0,38€)
2021a laenutuste arv 13865, hüvitis 1712.43€ (ühe laenutuse eest 0,12€)
2022a laenutuste arv 8933, hüvitis 4561,04€ (ühe laenutuse eest 0,51€)
2023a laenutuste arv 7690, hüvitis 7328€ (ühe laenutuse eest 0,95€)
2024a laenutuste arv 9230, hüvitis 7924€ (ühe laenutuse eest 0,85€)
2025a laenutuste arv 9749, hüvitis 8368€ (ühe laenutuse eest 0,85€)
(summad on bruto, seega maksud lähevad siit veel maha)

Maksimummääras laenutushüvitise sai tegelikult ka 6000 laenutusega, kuid kuna maksimummäär on ees, siis rahalises mõttes on 6000 laenutust ja 9000 laenutust selles arvestuses võrdsed. 

Tulemust mõjutasid 2,5 raamatut

Kõige rohkem loetakse ja laenutatakse ikka kõige värskemaid raamatuid. Seega võib öelda, et mu eelmise laenutusaasta tulemusi mõjutasid enim 2,5 raamatut. See 0,5 tähendab siis, et raamatu "Sündinud kirjanik" laenutused läksid kõik eelmise aasta arvestusse, kuigi raamat ise ilmus tegelikult 2024.a lõpus. 

2025.a ilmus mul aga 2 raamatut: 

- "Uus algus" - 30 sammu ja soovitust selleks, kuidas oma elu uuesti üles ehitada, kui pead keerulisest eluetapist välja tulema. Keeruline aeg võib olla lahutus või mõni muu segane aeg. Iga peatüki juures jagan ka kogemusi, kuidas mina enda elus neid samme kasutasin. 

- "September" - lühiromaan noortele, mis on sarja "Laineharja noorte lood" 2.raamat. Sari algas raamatuga "August". Seekord avastatakse kooliaasta alguse laagris oma andeid. Iga raamatu tegevus on mõnes mõttes eraldiseisev, kuid lugeda tasuks neid ikkagi järjest, sest tegelased ja tegevused on omavahel seotud. 

2024.a lõpus ilmunud, aga selle laenutusaasta jooksul lugejateni jõudnud teos oli veel:

- "Sündinud kirjanik" - päriselt täitsa romantiline lühiromaan sellest, kuidas kirjanik ja muusik ühes loomemajas kokku saavad ajal, mil kumbki ei suuda uut teost luua. No ja mis sellest edasi saab ... romantikat igatahes jätkub! 

Mitu raamatut veel tuleb? 

Tihti tahetakse minu käest teada, et mitmeks raamatuks mul veel ideid on. Vastus on ikka üks: mul on ideid rohkem kui aega nende kirjutamiseks. 

Sel aastal tõstsin suvest peaaegu kõik muud plaanid välja, et saaksin päriselt valmis mitu raamatut, mida kooliaasta jooksul kirjutada ei jõua. See plaan toimib ja toimetaja ning illustreerija käes on minu lasteraamat "Kust tulevad pahad poisid?", mida kirjutasin reaalselt 7 aastat. 

Lisaks on käesoleval aastal juba ilmunud "Oktoober", "Langenud müürid" ning "Suvepäevad Naantalis".

Ja ma saan päriselt neid raamatuid kirjutada just tänu sellele, et te ostate, laenutate ja loete mu raamatuid.   

Väga loodan, et ka suvel nii minu kui teiste kirjanike teoseid meeles peate ja need raamatupoest või raamatukogust kaasa võtate. 

Samuti on väga suur asi alati, kui jagate lugemiselamusi ja pilte raamatutest nii sotsiaalmeedias kui ka niisama sõbrale. Aitäh kõigile, kes on seda teinud ja edaspidigi teevad! 

Jätkuvaid mõnusaid lugemiselamusi! 

Samal teemal olen varem kirjutanud nii:

30.06.2025 Kuidas 9230 inimest mind 7924 euro võrra rikkamaks tegid

25.06.2025 Ootusärev nädal: milline kirjanik ja kui palju raha saab?

28.06.2024 Sain kirjanikupalgaks 7328 eurot! Aitäh 7690 inimest!

12.10.2022 Millise Kultuuriministeeriumist saadud äriplaaniga nüüd oma kirjastuse haljale oksale saaksin aidata?  

25.08.2022 Kirjanikud küsisid kultuuriministrilt tasuta raamatulaenutuste jätkumist

26.07.2022 Mis põhjusel ma 1712€ laenutushüvitise saamise pärast kurvastada julgen?

1.12.2021 Kas kirjutamine on päriselt töö ja kuidas saaksid otsustada, kellele kirjanikupalka määrata?

15.06.2019 Päästa (maa)raamatukogud seda külastades!

6.07.2018 Piilu kirjaniku rahakotti ehk minu 9585 tänu 

5.07.2016 Heli Künnapas - Eesti laenutatud autoritest 24.kohal

5.07.2015 Autorid said hüvitatud

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 12a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.