neljapäev, 3. juuni 2021

Üks ülimalt oluline oskus lapsevanemana, mille õppimiseks mul kulus 10 aastat!

Tänaseks päevaks olen 12,5 aastat lapsevanem olnud. Viimased peaaegu 3 aastat sellest viie lapse vanem. See on olnud aeg täis pidevaid õppetunde, äärmusest äärmuseni ulatuvaid emotsioone, tundeid ja kogemusi. 

Ma ei julge öelda, et olen lapsevanemana kõik proovikivid kätte saanud, sest eks lapsed kasvavad ja koos nendega uuenevad võimalused saada ... põnevaid kogemusi. Seda et, teismelise aeg veel tulemas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. 

Täna hommikul FBst läbi supsates jäi ühes lapsevanemate grupis ette paar küsimust, mis tuletasid meelde, et tänaseks päevaks on mul olemas üks oskus, mida vajavad kõik lapsevanemad, kuid mille õppimiseks läks mul 10 aastat. Kui oleksin seda osanud esimese lapse sündides, oleks ilmselt paljugi asju teisiti olnud. 

Minu arvates lapsevanemate oskus, millest liiga vähe räägitakse on õigus ja vajadus võtta aega endale ning üksinda puhata!!!

Kõlab lihtsalt? 

Aga katsu sa seda teha, kui elad keerlevpöörlevas elus, kus tegevused ja teiste vajadused kunagi ei lõppe. 

Nii oligi, et alles mõned aastad tagasi õppisin alustuseks seda, et kui endal katus sõitma hakkab, siis rahustab mind ujuma minek (ei, ma pole superujuja, vaid lihtsalt kulgen omaette basseinis edasi-tagasi) või üksinda jalutamine. Seega esimene samm oli, et võtsin need ette siis, kui enam üldse ei jõudnud. 

Kuna see oli nii hea tunne ja nägin, kui palju parem olen pärast sellist ettevõtmist, siis hakkasin nendega regulaarsemalt tegelema.  

Koroona algusaeg oli see, mis kõik jälle segi lõi. Esiteks lendas meile kõigile peale palju uusi kohustusi ning elu muutus igast otsast ebakindlamaks. Siis võtsin tihedalt ette jalutuskäike koos lastega, sest neil oli samuti välja vaja. See tähendas aga, et minu enda rahulik aeg jäi olemata. 

Läks jälle veidi aega, enne kui sain aru, mida endaga teen ja et ma endale puhkust ja oma aega ei luba. 

Olen alati püüdnud elada põhimõtte järgi, et ma ei taha, et mu lapsed mulle kunagi ütleksid, et ma polnud nende lapsepõlves kohal. Jah, ma pole võrdselt pidevalt koos kõigi lastega, sest nad on erinevates eluetappides ja erinevate vajaduste ja elukorraldusega. Aga ikkagi olen suure osa ajast koos lastega. Seega olekski nagu vaheldus see, kui vahetad lapsi, kellega koos olla. Eriti kuna nad kõik tahavad ju üksühele aega ka. 

Minu teine "mure" on, et mul on nii lahe töö, mis on hobi ja töö korraga. Võimalus arvuti taha istuda ja mõni raamat kirjutada, on selline nauding, et ... see nagu lähekski endale võetud ajana kirja. Sama mõnus on teadmine, et Heli Kirjastuse kaudu uute autorite leidmine ja avaldamine annab võimaluse mõjutada paljusid elusid, kui lugejad hiljem neid raamatuid loevad ja naudivad. Seega kirjastamistöö oleks ka nagu vaba aeg. Näiteks eile öösel surfasin kella 1.30ni uutes käsikirjades ja otsisin, mida veel avaldada võiks,. 

Seega on kohustused mu elus sellised, mida ma naudin. Nii ongi lihtne unustada, et tegelikult vajan kõige selle järel aega vaid iseendale. Seda tehtu settimiseks, kui ka uute ideede korjamiseks. Või ka lihtsalt kõigest eemaldumiseks. 

Tegelikult pole asi vaid unustamises, vaid õigustamises! Sellise elu järel on keeruline õigustada seda, et ma vajan aega iseendale. Teen ju nagunii kogu aeg asju, mis toovad naeratuse näole. Mis puhkust veel vaja on?

Varasematel aastatel kui näiteks kas Tallinnas või Türil koolis käisin (magisti- ja kutseõppes), siis tulin alati ööseks koju. Tallinnas õppides oli mul küll vaid üks laps, nii et temaga olime tihti ka koos öösiti linnas ning tundides. Laste (arvu) kasvades aga olid nad kodus ja ... mina ka. Jah, see tähendas päris hullu sõitmis. Iga ilmaga. Vahel nägin neid vaid selleks, et head ööd öelda. Mõnikord jõudsin nii hilja, et sain alles hommikul lapsi tervitada ja siis kohe uuesti teele asuda. Aga teadsin, et neil on mind vaja ja pean olemas olema nii palju kui võimalik. 

Aastatega olen õppinud, et pean ka endale mõtlema. Minu romantiline lühiromaan "Jõulud parima sõbraga" oli üks raamat, millesse mõnedki sarnased mõtisklused peategelase teekonda kirja said. Selle raamatu tagasiside on lihtsalt hämmastav olnud. Nii paljud lugejad on ühendust võtnud ja öelnud, et see raamat aitas endaga paremini sõbraks saada. Ja mul on hea meel. Käidud- nähtud! 

Kokkuvõttes polegi esmatähtis küsimus, et kuidas laste kõrvalt puhkust ja oma aega leida. Number üks on mõismtine, et olen seda väärt. Vajan üksinda olemist. Lapsed ei kaota sellest midagi. Pärast oma aega olen ka parem lapsevanem. Kõik võidavad! 

Täna näiteks lähen ma üksinda klassikalise muusika kontsertile (viiul+klaver) ja ei võta ühtegi last kaasa. Isegi mitte oma pisikest viiuldajat. Jah, neil on ka vaja sellistes kohtades käia, aga seekord on minu aeg. Nii ei võta ma näiteks oma erajalutuskäikudele koera kaasa, sest siis oleks see juba jalutuskäik koeraga ning jällegi hoopis teine asi. 

Puhkus ja oma aja võtmine ei pea tähendama, et üks lapsevanem sõidab nädalateks ära. See võibki olla tunnike jalutamist või muu viis igapäevasest elust eemaldumiseks. Igaüks leiab oma võimlused. Oluline on aga mõista, et see on normaalne ja ma pole halb lapsevanem, kui julgen öelda, et vajan ka aega üksinda olemiseks. Suhtumine, et "üksinda saad siis olla, kui lapsed on 18!" viib mõnedki meist kiiresti haiglavoodisse või ... sealt veelgi kaugemale... 

Oma aja võtmiseks ei pea ülimalt keerulisi ja valusaid õppetunde läbi tegema. Mina olen osad augud ikka läbi koperdanud, kus kõik karjub, et "Võta endale aega!". Loodan, et õppisin oma kogemustest. Veel rohkem loodan, et kellelegigi on sellest postitusest ja ka raamatust "Jõulud parima sõbraga" kasu teel endani.   

Imelist päeva jätku!

***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


kolmapäev, 19. mai 2021

Kuidas Sisekaemuse kaardid mu lapse rääkima panid?

Peaaegu 5 aastat olen olnud koolilaste vanem. Algul siis ühe ja praeguseks kolme. Järgmisel aastal juba nelja koolilapse vanem. 

Selle aja jooksul on peetud palju arenguvestlusi. Nii koolis kui enne seda ka lasteaias. Lisaks erinevad nõustamisvestlused. 

Enamasti on need toimunud lapsevanema(te) ja õpetajate vahel. Mõnikord ka koos lapsega, kuid seda vähem. 

Sel aastal sain aga täitsa teistmoodi arenguvestluse kogemuse oma 2.klassis käiva tütre Mariaga. Nimelt oli õpetaja Ursula otsustanud kasutada Sisekaemuse kaarte. 

Enne seda arenguvestlust polnud ma sellistest kaartidest kuulnud. Jah, tean, et on erinevaid kaarte olemas, kuid ei teadnud, et neid saaks niiviisi arenguvestluses kasutada. 

Klassi astudes laudadel kaarte nähes see pigem isegi hirmutas natuke. Esiteks ei meeldi mulle arenguvestlused, kus lapsed täidavad küll ülesandeid, kuid tegelikult ma ei saa õpetajaga lapse arengust rääkida ning ei mõista seda. Tundus, et seekord läheb samamoodi. 

Tegelikult oli hoopis vastupidi. 

Õpetaja andis lapsele valge paberi, millele laps valis erinevatele küsimustele vastates loomi. Huvitav oli jälgida, keda ja kus ta pildid kujutas. Maria vastas küll kõik need ära, kuid vastas pigem tegude, mitte sõnadega. 

Siis tulidki mängu Sisekaemuse kaardid. Järgmistele küsimustele enda ja ümbritsevate inimeste kohta pidi Maria vastama nii, et valis sobivaid Sisekaemuse kaarte. Kui eelnevate teemade puhul oli raske lapselt mõnda sõnagi kätte saada, siis nüüd hakas jutt jooksma. Marial oli lihtne valida kaarte, mis kirjeldaks inimesi, kellest ta tahtis rääkida. Samuti oli tal lihtne lahti selgitada, miks just sellise kaardi valis ja mida sellel näeb. 

Õpetaja ei jätnud ka mind lapsevanemana lihtsalt pealt vaatama. Nii sain ka mina valida kaarte ning rääkida, miks just need valisin. Tundsin tõsist hasarti kasvamas, sest kaartide abil oli nii lihtne rääkida, mida öelda tahtsin. Seda nägin siis nii enda kui lapse pealt. 

Sisekaemuse kaardid ei andnud mulle ja Mariale ette juttu, mida peaksin rääkima. Need aitasid üles leida sõnad, mida öelda tahaksime. Panid mõtte tööle ja ka julgustasid. Tegelikult teadsime ju mõlemad, mida öelda tahaks, aga just kaartidel olevad pildid julgustasid, et need mõtted on väljaütlemist väärt ja õige suund. 

Kui tavapäraselt on arenguvestlustel oluline roll lapse hinnetel ehk akadeemilisel hakkamasaamisel, siis Sisekaemuse kaartide kasutamine aitas väga lihtsate küsimustega ka sotsiaalset osa puudutada. Kiiresti sai selgeks, et kuidas laps ennast klassis ja koolikeskkonnas tunneb, kes on ta sõbrad ning kellega on probleeme. Samuti, et kuidas ta ennast kodu ja pere suhtes tunneb. Kindlasti ei andnud sel vestlusel koostatud pilt  kõiki vastuseid, aga selle info, et kas ja kus on probleemid ning kui kiiresti peaks neid lahendama, sai sealt küll kätte. 

Kui arenguvestluse algus oli konarlik ning Maria väga rääkida ei julgenud/tahtnud, siis lõpuks pidin ta uksest välja tirima, sest ikka oli vaja veel mõni kaart valida ja jutt läks muudkui ühelt teemalt järgmisele. 

Ja ... mul endal oli sama lõbus. 

Valisime kaarte ka teineteise iseloomustamiseks. Igaüks valis ka enda kohta. Hämmastav, kui lihtne oli kaartidel nähtu abil sõnadesse panna asju, mida enda ja teiste kohta arvan, kuid ei oleks osanud välja öelda. Samas ei rääkinud me ju seda, mis oli kaartidel, vaid nähtu aitas lihtsalt endast välja tuua ja öelda need sõnad, mida nagunii oleks tahtnud. Ehk et kui öeldakse, et "see on mul keele peal, aga välja ei saa öelda", siis need kaardid aitavadki anda selle lükke, et saaks välja öelda selle, mida nagunii tahaks.

Sisekaemuse kaartide kasutamine oli minu jaoks uudne ning väga meeldiv kogemus. Selle ühe vestlusega sain lapse, enda, tema õpetaja ning erinevate arengute kohta teada rohkem, kui mitme eelmise arenguvestluse jooksul. 

Kõige olulisem on, et sain teada infot, mis on oluline. Jah, kirjutamine, arvutamine, lugemine jms on ülimalt olulised. Aga edaspidises elus on veelgi olulisem see, kuidas inimene tunneb ennast, tunnetab ümbritsevat ning oskab ennast ümbritsevasse paigutada. Sisekaemuse kaartide kasutamine aitas meid kindlasti sammukese edasi, et mõista, kus oleme ning kuidas edasi võiks liikuda.

Igal juhul julgen soovitada nii lapsevanematele kui õpetajatele Sisekaemuse kaartide kasutamise kohta rohkem uurida ning neid erinevates olukordades kasutada. Ise teen seda samuti, sest see oli tõesti äratav ning edasiviiv kogemus.

Aitäh, õpetaja Ursula, et meile sellise vahva kogemuse andsid ning uue maailma avasid! 

***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


 


laupäev, 15. mai 2021

10 aastat minemisi ja tulemisi ehk kolimise aastapäev

Täna on taas meenutamise koht. Seekord täitus 10 aastat päevast, mil kolisime kahe väikese lapsega majja, kus polnud vett ning ... põhimõtteliselt ka mitte midagi muud. 

Ühelt poolt on see aeg imekiiresti möödunud. Samas aga on neisse aastatesse mahtunud väga palju minemisi ja tulemisi. 

See on olnud hea põhjus vähemalt kord aastas üks postitus kirjutada... ja mõnel aastal olen seda võimalust isegi kasutanud.  

Eelmistest aastatest olen kirjutanud sellised meenutused: 

15.mai 2020 9 aastat elu oma kodus

15.mai  2016 5 aastat elu omas kodus

Sel aastal on pildid aga sellised: 

Selles "lillepotis" oli 5 võõrasema. Täna hommikul oli veel kolm neist elusad. Minu koerabeebi elab oma esimest kevadet, nii et lilled on talle täitsa uus teema. Johanna (peaaegu 3a) on nüüd ka koerabeebiga mingi hingesuguluse leidnud ja täna ma enam polnudki kindel, kumb need lilled tegelikult välja kaevas.

Koeri ja beebisid on tulnud ... koeri ka läinud ... Läbi aastate on koerte pärast lilli ja puid läinud... samuti jalanõusid, auto käru konkse jms. Need mõned lilled pole hetkel tõesti suurimad kaotused, mis koerabeebide kaudu on tulnud. Ei taha küll ära sõnuda, kuid tundub, et seekord see koostöö meil  täitsa toimib ning need mõned lilled ... noh ... jätkan istutamist ja... tagasi istutamist. 

Lapsed on ka vahepeal suureks kasvanud ning otsustasid iseseisva elu peale minna. Selleks ehitasid nad maja otsa endale oma kodu. Eks ühel päeval on ju kõigil aeg minna ... kuigi mõnikord nad räägivad, et ei koli kunagi minema... teine kord aga lubavad varsti osta matkaauto ning maailma rändama minna...

Nii väikseid lapsi nagu Mathias ja Joosep olid siia majja kolides, meil enam polegi. Ühelt poolt on kahju, aga teisalt on ikka hea elada küll, kui kõigil juba mõistus peas... mitte, et see alati küll elu lihtsamaks teeks.

Aastate jooksul on siia istutatud nii lilli kui puid. Kasvavad. Ja samas on ikka metsikult pikk aeg, enne kui sa oma tegemiste tulemusi näed. Mõtlemiskoht on see, et kas mingi lill või puu on sellest väärtuslikum, kuna olen selle ise mulda pannud? Või ei tohiks sellesse kinni jääda? 

Samas oleme ise suure koguse puid maha võtnud... mille ilmselt keegi on kunagi istutanud. Palju lilli on ehituse tõttu või muudel põhjustel surma saanud. Neid, mille eest ka keegi kunagi hoolitses....

Minu kastaniistandus on armas ja kurvastav. Korjasin need kastanimunad Pärnu-Jaagupi muusikakooli nurgal olnud kastani alt. Ikka siis, kui lapsi tundidest ootasin. Tegin seda ju aastate jooksul ikka vääääga väga palju tunde. Tahtsin endale ka ühe musikaalse kastani kasvatada. Ma ei teadnud, et kõik need paarkümmend kastanit kasvama lähevad. Sel aastal tuleb kindlasti nad nüüd laiali istutada. Tuleks ...

Muusikakooliga on aga lugu nüüd nii, nagu on.... minejaid on seal ikka mitmeid...  ja muusikakooli nurgal olnud kastan on ka tänaseks päevaks maha võetud. Nii et ei teagi, kas need minu kastaniistanduse kastanid üldse ongi veel muusikapuud ja tore side, nagu ma tahtsin...

Parim päev igal kevadel on see, kui saab muru niitma hakata... või noh, sel aastal algas see kohe silo tegemisega. Aga olid need alles mõnusad 10 000 sammu. 

Kõige ilusamad nartsissid elavad meil kuuseheki taga. Ehk aiast väljas. Need on sinna ise tekkinud. Ilmselt on aeda koristades koos prügiga mõned lillesibulad ära visatud ja nii nad endale uue elupaiga on leidnud. Aias ümberistutatud nartsissid pole siiani mul nii hästi õitsema hakanud. 

Ja siis tulebki mõelda, et kas on üldse kõike vaja juhtida, korraldada ja "õigesti teha"? Mõnikord on metsik isekulgemine hoopis paremini toimiv.

Aastate jooksul olen püüdnud aeda kujundada. See on üks lilledest, mille olen kellegi teise aiast saanud. Sellised kingitused teevad alati südame soojaks ning lillede rändamine on kuidagi siduv. Ja samas lahutav. Isegi juuri pidi maa sees olevad lilled ei jää igaveseks ühte kohta pidama. Samas võib ühes kohas kasvanud lille jätkuda oma ilu levitama kõikjale, kui seda õigesti jagada.

Taas üks pikaajaline projekt- jasmiin, mille taustal iga lasteaia lõpetajaga pilti oleme teinud. Christianiga, kes sel aastal lõpetas, aga mitte. Tema pidu oli kuu aega varem kui tavaliselt. Nüsisin selle põõsa paar aastat tagasi väiksemaks. Eelmisel aastal oli see alles väga kole. Nüüd hakkab ilusaks minema. 

Mõnikord ongi nii, et selleks, et toimuks areng ilusama poole, tuleb kõigepealt taim väikseks ja koledaks nüsida, et ta saaks uusi võrseid ajama hakata. Pikemas perspektiivis on see ilus, aga oska vaid oodata ja näha seda, mis seal VÕIKS olla. 


Kasvuhoones on ka juba elu. Mitte küll päris selline, mis seal olema peaks... aga tegelen. Sel aastal on plaanis ikka hakkama saada. Kunagi olin ma väga kasvuhoone vastane. Siis aga lapsed kasvasid ja tuli tuhin ikka kasvuhoonetamist proovida. Paar aastat läks väga hästi. Siis Johanna ootamise suvel oli kogu suve pilt selline, nagu praegu. Eelmisel suvel sain korda poole kasvuhoonest. Seekord on plaanis kõik korda teha. 

Kasvõi juba sellepärast, et lapsed tahavad üha rohkem ise proovida ja teha. Mingi maaelu kogemuse võiksid nad ju ikka lõpuks saada...

Ja siis seisavad siin puud, mis pole küll ülimalt vanad, aga vaatavad itsitades seda minemist ja tulemist pealt ja mõtlevad, et tehti siin enne meid ja tehakse ka pärast meid ... ja see, mida täna teeme, on tegelikult suures osas 47 aasta pärast unustatud... või äkki isegi juba 25... või 6... 

Sest nii lihtsalt on ...

Siit õuest olen aga saanud mitmedki raamatute ideed. Kõige otsesemalt müstilise lasteraamatu "Kolme pärna saladus" mõtte ja ka kaanepildi.  Raamatut "Kolme pärna saladus" kirjutada aitas näiteks torm, mis murdis õunapuult suure oksa. Loomulikult aitas see lahendada ühe olukorra raamatus, mida ma ise välja mõelda ei suutnud. Nii ongi ring täis - raamatud aitavad mul siin elada, siinne elu annab materjali raamatuteks. 

Ja nii see elamine ja õppimine käibki. Minemiste ja tulemiste tähe all.  Suurim oskus on igal hetkel mõista, mida endaga kaasas pead kandma ning mida mitte.  

Jätkame õppimist! 

***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


 

esmaspäev, 29. märts 2021

Kuidas ma käsu peale noortekat kirjutasin?

Ongi tehtud - esimene käsu peale noorteka kirjutamine! Sellist kogemust mul enne ei olnud. Arvasin, et ma ei oska, ega saa, aga tuli vist välja küll. 

Mis siis päriselt toimub? 

Olen natuke juba saladuskatet kergitanud, et kirjutasin viimastel kuudel koos ühe teise autoriga uut noorteraamatut. Täna ütlen välja, et salapärane kaasautor on Lille Roomets, kes on ise samuti mitme raamatu autor. Tema aitas ka mu eelmise noorteka "Mälestusteta suvi" 1.osa nii heaks teha, sest oli selle PÕHJALIK proovilugeja (vastan ette küsimusele- 2.osa kirjutan!!! Nüüd jälle! Päriselt! Lähikuudel tahan valmis saada).

Nimelt Eesti Noortekirjanduse Ühingu neti-koosolekul tuli meil mõte, et võiks mingi lühemate raamatutega noortekate sarja valmis teha. Sellise, kus erinevad autorid kirjutavad. No ja nii me Lillega otsast mõtlema ja kirjutama hakkasimegi.

Nii sündis Emely, kes suht vastu enda tahtmist alustas 11.klassi väikeses mereäärses Viivuranna gümnaasimis. Tema saabumine lõi kohaliku elu muidugi kohe sassi. Kohalik drama queen  Lola sai esimesel kohtumisel maitsta, et lihtne see uus õppeaasta ei tule. 

Lugu jutustame läbi nelja peategelase pilkude: Emely, Lola, Rinaldo ning Mario. Seda, kes kellest kirjutas, seda saate hiljem ise arvata. 

Kuidas käsu peale? 

Mega äge kogemus oli minu jaoks see, et koos kirjutades oli ka teisel su tekst kogu aeg ees ning pidevalt saime tagasisidet anda või arutada, et mis toimiks ja mis mitte. Üksinda kirjutades võid vaid loota ja oodata, et inimesed mõne kuu... aasta ... vms pärast ütlevad, mida su teosest arvavad. 

Veel ägedam oli, et Lille tegi kohe algul peatükkide kaupa teeraja, et mis kusagil toimub. Ühel hetkel tundsin, et appi, ma ei oska nii kirjutada. Siis aga sain hoo sisse ja mõistsin, kui mõnus-mugav see oli: käsk on ees ja lihtsalt kirjuta. 

Mõned asjad küll kirjutamise käigus viisid hoopis teist teed, aga siis tegime plaani kiirelt ümber ja liikusime edasi. Lille koostatud teejuhis oli aga nii mõnus ja toetav, et kirjutamine läks hulga kiiremini kui muidu. Nagu ütlesin, see üksinda mõtlemise osa jäi ära, sest kogu aeg oli teada, et isegi kui peaks ühe peatükiga täitsa puusse sõitma, siis teine kohe näeb ja toob rajale tagasi. 

Selline oligi tänane kiire mõte, mida jagada tahtsin, et UUS KÄSIKIRI SAI VALMIS! Ausalt, mul aegajalt ununeb selle üle rõõmustada, sest asun siis ju kohe uue kallale. Täna aga tahtsib võtta selle hetke ja hurriidieraaderaatada! 

Noorte tegemistest Viivurannas saad ilmselt lugeda juba üsna pea, sest proovilugejad hakkasid tööle, toimetaja ning kujundaja alustavad ilmselt järgmisel nädalal. Edaspidi jagame infot ilmselt Eesti Noortekirjanduse Ühingu ja Heli Kirjastuse lehel.

Lihtsalt niisama lõpetuseks mõte, et me oleme Lillega mõlemad ilmselt kunagi fännanud sarja "Beverly Hills 90210". 

Lihtsalt ... 

.. ütlen! 

 


 


 

 ***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

laupäev, 27. märts 2021

Mida ma lastele oma lapsepõlvest mitte kunagi ei räägi?

Täna mõistsin, et mul on laste ees suured saladused. Ja nii ilmselt jääbki. 

Rohkem kui nädal aega olin planeerinud, et lähme kõik koos metsa, teeme lõket, soojendame oksa otsas viinerit ja leiba ja oleme mõnusad. Sellele eelnevalt muidugi koristame lõkke ümbert kogu metsa ära ja korjame kõik oksad kokku. 

Jaa, ma tean, et paljude arvates on metsa jaoks hoopis hea, kui kõik oksad on maas ning tagasi looduseks saavad. Aga no mulle niiii meeldib neid oksi lõkkesse tassida ja seejärel imetleda mõnusat pragisevat tuld. 

Koolipäevad on lastel aga nii pikad ja pingelised olnud, et nädala sees ei saanudki kuhugi minna. Kui nad tunnid-huviringid lõpetasid, oli valget aega juba nii vähe alles jäänud, et enam ei jõudnudki. Niisama metsa oleks jõudnud, aga mitte lõket tegema. Täna aga oli aega piisavalt, sest hommikused tunnid toimusid online ning Tallinnasse sõitma ei pidanud. 

Aega oli ka selleks, et metsa koristada ja sellest teha lõke, mida nautida. 

Koht, kuhu matkasime oli tegelikult laste poolt juba varem hõivatud. Nemad käivad ikka mitu korda nädalas metsas mängimas.  Neil on seal kohe täitsa elu. Vaatasin just täna, et kui mu lapsed peaks kunagi kodust põgenema, siis pole muret, sest tean, millisest metsanurgast neid otsida. 

Täna tegime lõkke nende onni lähedusse. Sada viiskümmend korda korrutasin, et täna on nii, aga tegelikult nad üksi metsas mitte kunagi tuld teha ei tohi. Ja mitte kusagil mujal ka. Et kui suureks saavad, siis teevad. 

 Millalgi sajanda ning saja viiekümnenda korra vahel mõistsingi, et olen silmakirjalik, sest ma ei tohi mõnda asja oma lapsepõlvest lastele mitte kunagi rääkida.

Ja siin on minu saladus (kui rebane seda ütles, siis oli saladuseks, et ainult südamega näed hästi- kas sa tead seda lugu?): 

mina oma suuremate laste vanuses tegin ammu ise lõkkeid. Ee ... ma ka mõnigi kord ei tohtinud, aga ikkagi tegin. Mulle niiiii meeldis tuli! Alati on meeldinud. Turvaline tuli (vähemalt, mida ma arvasin, et on turvaline, sest üks põlenud onn tuleb küll kohe meelde...)! 

Lõkke ääres istudes, kui üks lastest oma paljad varbad tule poole sirutas (sest tal said kraavis jalad märjaks) tuli mul meelde, kuidas ükskord oli nii külm ja teed täis tuisanud, nii et koolibuss ei tulnud ja me ei saanud kooli ja siis ... me läksime metsa lõket tegema ning kuivatasime seal lõkke ääres oma sokke ka.   

Pidin lastele seda peaaegu juba rääkima, kui sain aru, et ei, ma ei tohi mitte kunagi lastele neid lugusid rääkida. Ma tõesti ei kujuta ette, mis tundega vanemad meid mängima saatsid, kui selliseid asju teadsid.  

Samas ma õppisin lõkke tegemist vanemate kõrvalt ka juba varakult, sest näiteks metsateo ajal ju põletasime ikka koos lõkkes oksi ja kevadeti-sügiseti lehti-oksi jne. Me osalesime ühiselt pidevalt töödes, kus kõiki neid oskusi (k.a. lõkke tegemine) kasutati. See oli elu osa. 

Mu lapsed on suht palju nö tavalises elus osaleda saanud. Pole vaid ekraanide taga üles kasvanud. Aga ikkagi on ka nemad talutöödest suht eemal olnud. Pigem oleme püüdnud töid teha, et lapsed neist osa saaks, mitte lapsed pole osalenud selles, mis nagunii toimib. Ilmselt see on see, miks ma ei usaldaks enda lapsi tegema seda, mida mina nende vanuses oskasin. Vähemalt ISE arvasin, et oskan. 

Aga ikkagi- sellest, et ma nende vanuses juba ammu lõkkeid tegin, ma lastele ei räägi. 

Ilmselt püüan aga veelgi rohkem lapsi sellistesse tegemistesse kaasata, et nad minu kõrvalt näeksid, kuidas elu käib. 

Ja ükskord, kui suureks saan, siis ostan endale ka metsa ja käin kogu aeg seal koristamas!!! 

See on niiiii mõnus! 

 ***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

neljapäev, 25. märts 2021

Millega "Sanditon" TV-sari mind võlus ja kuidas seda lugeda saaks?

Ma siin elan ikka "Sanditoni" maailmas. Kui ma nüüd väga hästi aru sain, siis on lõpuks juttu ka sellest, et ikkagi tuleb teine hooaeg. Kõik, kes eelmisel sügisel ETVst sarja lõpuni vaatasid teavad, miks see nii oluline on.

Jutt on siis Jane Austen´i lõpetamata romaanist, mille kirjutas lõpuni Kate Riordan ning TV sarja tõi ekraanidele Andrew Davies. 

Ma ei ole eriline TV fänn. 

Eelmisel sügisel jäin "Sanditoni" vaatama täitsa juhuslikult. See algas sel ajal, kui lapsed olid voodisse läinud ja ilmselt juhtusin nende toast just sel ajal välja tulema. Mäletan, et nägin alustuseks 2.osa. Ehk et vaatasin järelvaatamisest kohe ka 1.osa ära. Seejärel juba istusin kannatamatult teleka ees igal laupäeval.

Kõik, kes on sarja lõpuni vaadanud teavad, kui pettunud, ehmunud jms ma olin, kui viimane osa lõppes. Autorina tean, et lõpp ei pruugi alati kõigile meeldida, kuid no see ... oli ikka liig, mis liig! Ma jäin ikka kohe väga õhku rippuma oma ootuste ja küsimustega. Ja polnud juttugi, et järgmine hooaeg tuleks. Pigem öeldi, et järgmist hooaega suure tõenäosusega ei tule. Nüüd guugeldades on aga ikka juba jutt, et selle aasta lõpuks lubatakse uusi osi. Mulle sobib. Kohe väga. 

Millega "Sanditon" mind siis võlus?

Mõnikord ma arvan, et peaksin tõesti teises ajas elama, sest mulle meeldib, kui kõike välja ei öelda. Vähemalt sellised filmid, sarjad ja raamatud mulle küll sobivad. See jätab endale aega ja ruumi mõelda, mis seal vahel veel toimuda võiks. Äkki selles asi ongi, et ma tegelikult mõtlen enda jaoks mingi muu loo juurde, lasen enda kujutlusvõimel lennata ning seega saan kokku enda ja loo päris autori lugudest hoopis midagi muud. 

"Sanditon" igatahes oli minu jaoks sari, kus oli palju mõttekohti, mis panid sisemuses midagi liikuma. See sama emotsioon ja puudutamine ongi miski, mida ma filmi vaadates või raamatut lugedes tunda tahan. 

Noore ja naiivse Charlotte tutvumine suurlinna elu ning rikaste ja kuulsate elukorraldusega viis ta huvitavate ebaõnnestumisteni, millest tüdruk särtsakalt ning teiste jaoks tihti ootamatult välja tuli. Sellised eneseteadlikud naistegelased on minu jaoks alati sümpaatsed olnud. Eks see on kindlasti "Sanditoni" üks võlu, Charlotte polnud ju lihtsalt noor ja rumal, vaid tegelikult lihtsalt eluterve mõtlemisega, mis polnud suurlinnas kehtivatest ühiskondlikest ootustest rikutud. 

Teiselt poolt siis nö paha poiss Sydney. Alustame sellest, et näitleja valik oli pihtas-põhjas. Theo James on juba "Lahkulööja" ajast minu suur lemmik olnud. Ehk siis esimesest korrast, kui kogemata filmi vaadates mingi teema lõksu sattusin. 

Nimelt teadsin aastaid, et fantaasiaraamatud ei ole minu teema. Siis nägin telekast kogemata "Näljamängude" filmi. Lugesin läbi kogu sarja. Siis juba "Lahkulööja". Ja nüüd olengi jätkuvalt ka fantaasiaraamatute fänn olnud. 

Sydney on salapärane ja seepärast paljude jaoks huvitav. Samas kardetud ja ettearvatav. Tegelikult on selle taga aga oskamatus oma elu ja tunnetega hakkama saada. Nii on Charlotte ja Sydney armastuse lugu ettearvamatu ning pidevalt muutlik. Mis teebki selle jälgimise põnevaks. Lõpust rääkimata.

Selle kõige kokkuvõtteks on väga loogiline, et kui sari lõppes, siis otsisin kiirelt üles, et kust ma seda raamatut lugeda saaks. Eesti keeles ei olnud. 


Kui ei ole, tuleb ise teha nii, et oleks. See tähendab, et mul õnnestus "Sanditoni" esindamise õigused osta. Nüüdseks on raamat tõlgitud ja läheb kohe trükikotta. Aprillikuu teisespooles on lettidel. 

Praegu on aga ülisoodne võimalus "Sanditon" ette tellida. See raha läheb kõik trükiarvete tasumiseks, et raamat kiiremini lugejateni jõuaks. Ma ise küll ootan juba nii väga, et saaks ka eestikeelset raamatut käes hoida ning taas "Sanditoni" maailma sukelduda. 

Kui soovid sama, siis telli palun raamat siia klikates: "Sanditon".

Millised on sinu muljed "Sanditoni" sarjast? Kas raamatut lugeda tahaksid või kardad hoopis, et see muudab sarjast saadud muljeid? 

 ***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

pühapäev, 21. märts 2021

Milliseid lauamänge lastega mängida?

Eelmisel nädalal käisin taas suuremate lastega Tallinnas. Kord oli ühel tund, siis oli teisel konsultatsioon jne. Ikka turvaliselt. 

See, kellel mingeid kohustusi sel hetkel polnud, käis minuga linnas ringi. Täitsa mõnus matk oli. Näiteks jõudsin elus esimest korda Hirveparki. Ma isegi ei teanud, kus see oli, kuigi pargi olemasolust muidugi teadsin. Ootamatult sain teada, et olen aastaid korduvalt sellest lihtsalt mööda kõndinud. 

Tunne kodumaad ... või misasja... 

Peaaegu inimtühjas Tallinna vanalinnas oli ka päris veider käia. Pärast saime teada, et Piip ja Tuut tegid Raekoja platsis oma saadet ning me kõndisime vaid tund aega varem sealt läbi. Nende teatrist läksime ka mööda. Maria siis õhkas, et nii väga tahaks neid vaatama minna. Novot- peaaegu oleks kohtunud ... aga siiski mitte. Tuleb ikka kodus telekast vaadata.

Ööbimiskohas aga avastasime "Aliase" mängu. Otsustasime proovida. Ühel hetkel olime kõik nii mängus sees ning tõesti väga lõbus oli. 

Loomulikult olen varasematel aastatel sõpradega palju lauamänge mänginud. Lastega on meil aga alati nii olnud, et kuna keegi on pidevalt pisike, siis lauamängud ja muud sellised tegevused jäävad kõrvale. Käärid ja värvid jms on meil samuti majas alati peidetud. 

Nii oligi minu jaoks suht suur üllatus, et saan oma kolme vanima lapsega rahulikult "Aliast" mängiga. 

Entusiastlikult mõtlesin kohe, et otsin siis veel mänge, mida kodus ka üheskoos mängida saaksime. Ja siis avastasin, et peateelt kõrvale astudes pole mul asjadest ikka õrna aimugi. "Alias" ja "Monopol" on tuttavad, aga sealt edasi ... 

Küsingi täna targematelt nõu - millised on sinu soovitused, milliseid lauamänge võiks mängida, milles saaks osaleda 6-12-aastased lapsed ning ka täiskasvanul huvitav oleks? 

Ise piilusin Brain Games lehte. Nende valik tundus päris põnev. Strateegiamängud kõlavad põnevalt. Kuid samas tundub, et enamik neist mängudest vajab enne tõsist õppimist. Tahaks midagi sellist, mille juhised saaksid kiiresti selgeks. 

Suur valik tundus olevat ka lauamängud.ee lehel. Aga sama küsimus- kas keegi on midagi sealt mänginud ja julgeb soovitada? Niisama kirjelduse järgi on suht keeruline aru saada, et mis päriselt võiks sobida.  

Juku mänguasjapoes tundus valik olevad rohkem väikelastele. Samas ka sealt on enamik meil proovimata.

Mõni muu lehekülg, kust soovitad otsida? 

Seega palun nüüd siia ritta kõik soovitused, mida täiskasvanud ja 6-12-aastased lapsed saaksid koos mängida. Aitäh!  

p.s. no ega meil pole ju siin kodutöö ja distantsõppe vahel midagi muud teha, kui mängida ...



 ***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

teisipäev, 23. veebruar 2021

Kas poistele peaks eraldi raamatuid kirjutama?

Olen alati uskunud, et kõik inimesed on lugejad ehk et kõigile annab lugemine midagi ja haarab endasse. Aga selle avastamiseks peab inimene leidma enda jaoks õige raamatu. Selle, mis tõesti kõnetab ning midagi annab. Kui juba rohkem lugeda, siis ei peagi iga raamat nii hinge minema, aga õige raamatu leidmine on ülimalt oluline, kui inimene vähe loeb. Rohkem lugev inimene teab, et kui kõik ei meeldi, siis kusagil on ka pärlid olemas, ega jäta lugemist mõne kehva teose tõttu.

Paar aastat tagasi jagasin soovituse "5 raamatut, mis panevad algklasside poisid lugema". Kas sellest võib järeldada, et poistele ja tüdrukutele sobivad erinevad raamatud? Hmm, rikun nüüd kohe selle eelarvamuse, sest selle nimekirja 4. ja 5.raamat olid minu lapsepõlve suured lemmikud. Ülimalt äge oli näha, et ka mu lastele need raamatud meeldivad.

Poiste ja tüdrukute raamatud on teema, millel võib pikalt arutleda, kuid selge on, et eks lihtsalt lapsed (õigemini igas vanuses lugejad) on erinevad. Pigem oleneb loetuga samastumine ju sellest, kuidas on ise elatud, millised on kogemused ning ka senised lugemiselamused. 

Elu- ja lugemiskogemus on see, mis määrab, kui palju inimene loetust näiteks aru saab. Mõnegi jaoks võib raamat tunduda halb lihtsalt seetõttu, et ta enda mõistmise tase, sõnavara jms pole nii arenenud, et sellest loost aru saada. 

Raamatuid kirjutades mõtlen ma ikkagi sellele, et kellele kirjutan. Ja eriti just sellele, et tegelikult on raskem panna raamatutesse teemasid, mis poisse huvitavad. 

Ei ole vaid nii, et võitlemine ja sõdimine jms on poiste teemad. Mu enda poisid loevad väga erinevaid raamatuid. Mõnigi kord imestan, et kuidas nad just sellise valiku tegid. Mu laste raamatuarvustusi saab kuulata youtubest siit: Laste raamatuarvustused. Need videod on tehtud just selleks, et lapsed, kes muidu ehk ei oskaks mõnda raamatut valida, saaksid julgustust juurde just teise lapse raamatusoovitusest.

Näiteks lasteraamatu "Kolme pärna saladus" kirjutasin ma just enda poistele mõeldes. Alustasin seda küll, kui nad olid suht väikesed. Raamatu peategelased on aga 10-12-aastased poisid. Raamatu "Kolme pärna saladus" algust saad lugeda siit: "Mis on esimene asi, mida isa koos lastega maale kolides peaks tegema?"  Illustratsioonid sellele raamatule joonistas Kairi Laur. 

Seda raamatut kirjutades mõtlesin, et oleks põnevust. Müstilised teemasid lisasid isegi mõne mu enda jaoks veidi hirmsa koha. Tempo aeglustamiseks aga olid maatööde ja tegemistega seotud osad. Mingit erilist nunnutamist väga ei olnud. Kuigi üks loomade teema ... No sest poistele meeldivad ju ka ikkagi loomad. 

Kuna mu enda tütar aga luges raamatut "Kolme pärna saladus" sama suure huviga, kui poisid, siis vaatasingi, et see on ilmselt siiski kõigile mõeldud lugu. 

Või näiteks Lille Roometsa raamat "Minu elulugu. Jens Kuusk, 8-aastane". Selle loo algul on isegi öeldud, et tüdrukud ei või seda lugeda ... kuni lõpuks tuleb välja, et võivad ikka küll. Peategelasteks on samuti poisid, kes satuvad igasugustesse põnevatesse olukordadesse, mille üle vanemad eriti õnnelikud ei ole. Minu 8-aastane tütar aga itsitas küll seda raamatut lugedes. No ja ma ise ikka ka. 

Tegelikult ei saa tüdrukute ja poiste raamatut jagada ka selle järgi, millistesse sündmustesse tõenäolisemalt satutakse. No ei ole ju nii, et seikluslikud erinevate gruppide võitlused on vaid poiste teema. Lähiajal on mul endalgi plaanis kirjutada lasteraamat, kus erinevad tüdrukute grupid omavahel mõõtu võtavad ning metsades, kivihunnikutes jms seiklevad. Jah, see on raamat, mille inspiratsiooni olen saanud enda lapsepõlvest. 

Nii soovingi, et igaüks jõuaks õige raamatuni. Lapsevanemana tean, et minu ülesanne on oma lapsi nii palju tundma õppida, et oskaksin aidata neil leida loo, mis huvitab ja köidab. See tähendab, et ka ise tutvun lastekirjandusega nii palju, et oskaks soovitada. 

Mõnusat ja lugemisrohket koolivaheaega!

 ***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

reede, 19. veebruar 2021

Mida ma 3 koolilapse kõrvalt valitsuse uutest piirangutest arvan?

Oeh, see on selline teema, et ega ei julgegi sõna võtta. Kõigil on oma arvamus ja rahvas on nii närvis, et mingit teinteise arvamuse aktsepteerimist enam praeguseks ei ole. Aga ma riskin. 

Keegi meist poleks aasta aega tagasi uskunud, et nii kaua eriolukorraga tegeleme ... ja et enamik meist selle lõpuks ikka ka veel elus on. Kõigil küll pole nii hästi läinud. Mõistan ka seda. 

Aga no uutele piirangutele otsa vaadates on jälle tunne, et kas need on ikka läbi mõeldud? 

Lihtsalt pidevalt tundub, et me ühelt poolt ilgelt üritame ja piirame oma elu. Kõigil närvid sellest püsti. Kõik kannatame üheskoos ebamugavusi. Ja siis samal ajal toimuvad või tehakse asju, mis kõigile senistele pingutustele vee peale tõmbavad. 

No alustades sellest, et me paneme koolid kinni, saadame lapsed distantsõppele, aga samal ajal need samad inimesed saavad kõik toidupoes kokku. 

Mäletan eriolukorra algusest juhtumit, kui me lastega rannas jalutasime. Peale meie oli rannas veel üks inimene. Teineteisest möödudes hoidsime vist kümnemeetrist vahemaad. Ja pärast läksin poest läbi. Jätsin lapsed kuulekalt autosse. No ja rahvas lihtsalt ronis seljas. Ei olnud võimalik ka poolemeetrist vahemaad hoida. Tänasel päeval on lugu täpselt samasugune.

Uutest piirangutest: jätame koju alates 5.klassi lapsed. Aga kui palju on neid peresid, kus on vaid üks vanemate klasside laps? Ja kui palju neid, kus on ka nooremaid. Ehk et minu jaoks tähendab see, et 5.klassi laps jääb koju, väiksemad koolilapsed on aga ikkagi koolis, lasteaialapsed lasteaias ... ja kokku saavad õhtul samas kodus, kus on ka see koju jäänud 5.klassi laps. Kõik pisikud ja viirused jms, mida jagati koolis-lasteaias, jagatakse kodus ka ikkagi ära. Saan aru, et vanemate klasside lapsed ei käi oma kodudes ja ei too võimalikku haigust kooli, et kontaktide arv on väiksem aga ... pärast toidupoes ikkagi jälle kohtutakse. 

Või siis maski kandmine - kõigile kohustuslik - ja siis poes pingi peal üks onuke sööb mingit toitu, mask ilusti lõuale tõmmatud... Kõik jalutavad rahulikult mööda ja tema ennast ka kelleski-millestki häirida ei lase.

Või veel "parem" suhtumine - inimesed, kes perekondlikult saavad kinnituse, et on koroona positiivsed ja lähevad üheskoos veel toidupoodi, sest peavad ju nüüd isolatsiooni jääma ja varusid on vaja täiendada... Ja ka need, kes teavad, midagi nagu teha ei saa ...

Viimane aasta on minu töötulemusi tugevalt mõjutanud, kuna töötan niigi suurema osa ajast kodus. Distantsõppel lapsed ei toeta seda väga. 

Ma toetan kõiki meetmeid, mis aitavad viirust vähendada. Aga samas olen kogu aeg kahtleval seisukohal, et kas koolihariduse arvelt on ikka kõige õigem piire tõmmata? Eriti kuna kõike lihtsalt ei saa distantsilt õpetada. Näiteks pillimängu. Jällegi näide, et viimased nädalad on meil jäänud ära kõik kontakttunnid pilliõpetajatega, kes töötavad mitmes koolis. Aga no toidupoes kohtume nendega ju ikkagi. Eriti väiksemate laste puhul on järjepidevus nii oluline. Jah, toetan väga seda, et kõik terved püsiksid, aga ma pole kindel, et laste pillitundide jms sellise hariduse kahjustamine viiruse peatamiseks kõige õigem viis on. Kindlasti kahjustab see aga laste tulevikku.

Sama lugu on spordiga. Lapsed on distantsõppe ajal niigi palju arvutis ja pärast trenni ka minna ei saa, aga samal ajal võivad mingid inimesed 200-kesi meelelahutust nautida?

Saan aru nö kollete sulgemisest. Et kui klassis või koolis on avastatud nakatunud, siis saadetakse koju. Aga profülaktika mõttes jällegi kõigile lajatada tundub ebaõiglane. Eriti kuna näha on, et senised meetmed ei ole mingit lõplikku tulemust toonud. Nii jõuame olukorda, kus meetmed ise kahjustavad inimesi rohkem kui viirus. 

Peale selle on juhised väga segased- sisetingimustes võib kokku viibida maksimaalselt 200 inimest, aga ... huvihariduses rühmaviisiline tegevus lubatud ei ole? See tähendab, et kui klassis on kuni 200 õpilast, siis võiks nagu kohtuda? Või tõesti öeldakse jälle, et 10 õpilasega ühist tundi ei või teha? Aga meelelahutusest võib kuni 200 inimest osa võtta? Või mida?

Meelelahutuskohtades on 50-protsendilise täituvuse nõue, aga teatris vaheajal koogisabas või hiljem garderoobi järjekorras võivad kõik koos seista? 

Ausalt, mul pole mitte midagi toimivate meetmete vastu. Aga närvi ajab see silmakirjalikkus, mis tuleb meil kõigil oma närvide ja rahaga kinni maksta. Just see pidev valmisolek, et mida piiratakse, kuigi selleks hetkel põhjust polegi. Ennetamine on hea, aga praeguseks on see olukord meid kõiki nii pikalt mõjutanud, et pigem peaks mõtlema, et piirangud piiraksid nii vähe kui võimalik, et toimiks kõik see, mis vähegi võimalik.

Kinnitan- see on mu isiklik 5-lapseline arvamus, mis ei lähtu ühestki uurimusest, vaid minu (enda arvates) loogilisest talupojamõtlemisest! 

 ***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com