Teisipäev, 16. august 2022

Kuidas ise raamatut kirjastada?

Suvi on hea aeg, et ära teha kõik plaanid, mis on pikalt kusagil mõttes olnud, aga pole nendeni jõudnud. No näiteks minu käest küsitakse pidevalt, et kuidas ise raamatut kirjastada. See tähendab, et paljude inimese soov ja unistus on ise oma raamat avaldada. Suve jooksul tegin sel teemal ka mitmed online koolitused. 

Nendeni viis mind kohtumine Kristi Saarega, kes ütles, et on küll inimesi, keda huvitab kirjutamine ja kirjastamine. Just seetõttu julgesingi need koolitused välja käia. 

Kirjutamisega on see, et praegu panen kokku juba kolmandat gruppi inimesi, kes minu juhendamisel kuu aega järjest oma raamatu käsikirjaga tegelda tahaksid. Septembrikuu grupiga saad liituda siin: Ühiskirjutamise kuu

Senised ühiskirjutamise kuud on tõestanud, et isegi, kui sa täpselt tead, kuidas ja mida teed, siis koos teistega grupis tegutsedes on hoopis teine asi. Kui sa aga vaid unistad oma raamatu kirjutamisest ning üldse ei tea, mida teha, siis sel juhul on ühiskirjutamise grupp veelgi rohkem sinu jaoks. Suletud FB grupis omavahel suheldes näed, et teistelgi on samad mured ja kahtlused. Igapäevaselt jagan mina videoid oma teadmiste ning kogemustega ning need on siiani osalejaid väga kõnetanud. 

Olen rääkinud klassikalistel teemadel, et kuidas saada enda jaoks ülevaade tegelastest ja tegevuskohtadest, kuidas loo struktuur üles ehitada, kuidas üle saada kirjutamiskrambist jne. Samas jagan ka õpetusi, et mida teha selleks, et keegi su raamatut lugeda ei tahaks ning sa enam sõnagi kirjutada ei suudaks. Ehk siis pahupidi soovitusi. 

Suurel määral tegeleme ka enesekindluse teemaga, sest mõtted, et "kes olen mina, et raamatut kirjutada?" ja "kes küll peaks tahtma minu raamatut lugeda?" kerkivad ühel või rohkematel kordadel pähe ilmselt nii algajale kui ka kogenenumale kirjutajale. 

Käsikiri valmis, siis ongi järgmiseks teemaks kirjastamine. See tähendab siis samme, mis on vaja teha käsikirjaga selleks, et sellest saaks paber- või e-raamat.

Isekirjastamisega on nüüd aga nii, et sellest on olemas videokoolitus, mis kestab 1h 8 min.Vajadus selleks jõudis minuni seepärast, et inimesed kirjutasid ja soovisid koolitusel osaleda, kuid ühele ei sobinud üks, teisele aga teine aeg. Nüüd on minu õpetused olemas nii, et igaüks saab endale sobival ajal videokoolituse läbida. 


Videokoolitusel "Kuidas ise raamatut kirjastada?" käingi läbi kõik sammud, mis on vaja kirjastades ära teha:

- leida toimetaja

- teos illustreerida, küljendada, kujundada

- tegeleda turundusega

- otsustada, milliseid materjale trükkimisel kasutada ning leida õige trükikoda

- suunata raamat poodidesse

- tellida digiraamatu tegemine

- planeerida rahavooge, sest kirjastamises on rahade liikumine päris aeglane

Koolituse käigus jagan oma kogemusi ja ka möödalaskmisi, millest siis tasub mööda minna ning mida mitte korrata. No näiteks seda, kuidas ma raamatupoodide ladudes lugemispäevikutele triipkoode kleepisin. 

Lindistatud koolituse hind on 25€ ning selle tellimiseks palun kirjuta helikunnapas@gmail.com. Seejärel saadan tasumise info. Soovi korral saad ka arve firmale. Selleks saada ettevõtte andmed, kellele arve teen. 

Kui sul on plaan ja unistus ise oma raamat välja anda, siis videokoolitus "Kuidas ise raamatut kirjastada?" on täitsa õige koht sellega alustada.

 

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 8a ja 3 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 


Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.


Reede, 5. august 2022

Miks on ühel inimesel vaja kolme (3!!!) instagrami kontot?

Kui sa pealkirja õigesti lugesid, siis said aru, et täna ei räägi ma sellest, kas instagram on elu või mitte. No et kas oled olemas, kui sul seal kontot pole või mitte.

Tänane teema on kolm instagrami kontot. Kolm erinevat. Kes veel ei minestanud, siis teema on järgmine: alates eilsest leiad instast sellise konto, nagu @lugedesrikkaks. 

Oi, kui kaua ma istusin selle idee otsas, et kas on ikka vaja ja miks jne. Eile käis mingi klõps ära ja Tallinna retkelt koju jõudes sai konto tehtud. 

Nüüd on mul instas hallata @helikunnapas , @helikirjastus ja @lugedesrikkaks

Suurusehullustuse selgitus on lihtne - raha! Ehk minu huvi raha ning rahatarkuse vastu. See üha kasvab. Mida rohkem teemaga tegelen, seda põnevam on. Tahaks kogu aeg teistega ka ägedaid rahanippe ja mõtteid jagada. 

Enda instas aga räägin oma igapäevastest tegemistest, kirjutamisest, loetud raamatutest, kirjastamisest, üldisemalt elust ja ka enesearengust.

Heli Kirjastuse lehel muidugi raamatud, raamatud, raamatud...

No ja nii oligi raha seal vahel kuidagi kodutu. FB grupis Lugedes Rikkaks jagan enesearengu ja rahatarkusega seotud mõtteid. Sealt välja väga palju pole neid jaganud. Ei sobinud nagu teistele lehtedele. See on see keeruline teema, et kui tegeled mitme valdkonnaga, siis on oht liiga laiali vajuda. 
 
Uus leht annabki võimaluse selgemaid piire tõmmata ja mu mõtted ning tegevused rahatarkuse entusiastina konkreetsemalt ka instas ühte kohta koguda. 
 
Instagram on tegelikult minu jaoks üldse suht uus nähtus. Olen seal ammu olemas, aga aktiivsemalt tegutsenud alles lühikest aega. Lugude tegemised hakkasid pihta umbes siis, kui avastasin, et @kristiinvesteerib jagab igapäevaselt insta lugudes niiiii palju ülihäid ja tasuta nõuandeid. Selle avastuse peale hakkasin õhtuti lapsi magama pannes Kristi lugusid vaatama ning varsti ka ise katsetama. Jätkuvalt juhtub mul seal kummalisi asju, sest ma ikka alati ei tea täpselt, mida ma teen, aga ... enam vähem on ikka asi juba kontrolli all, et asjad, mida teen, toovad soovitud tagajärgi. Kindlasti on aga asju, mida ma ei tea ja seepärast ka ei tee.   

Aga noh ... nüüd on mul 3 kontot, millega õppida ja loodetavasti jälgijatelt ka tagasisidet saada.
 
Mõte "Lugedes rikkaks!" tähendab aga jätkuvalt ikka ka seda, et lugemisele peab järgnema tegutsemine. Niisama vaid lugedes ei juhtu midagi. Samas jäi alles hiljuti ette minu suure lemmiku Jim Rohni mõte, et: "Inimesed, kes ei loe, on võrdsed nendega, kes ei oskagi lugeda!" Mõtlemapanev, eks?  

Oma uuel kontol jagan rohkem mõtteid ka raamatutest, mis mu enda jaoks on rahateel olulised olnud. Aga kindlasti ei jää ma vaid raamatutarkuse juurde, vaid juttu ikka ka sellest, et mis loetuga peale hakata.

Äge on ka see, et selle kontoga jälgin ise teisi rahatarkuse jagajaid ning nende uued postitused ei kao seinal Harry Style´si videode vahele ära, vaid tulevad kõik järjest. Väga värskendav ja mõnus. Ja samas, kui mul on vaja jälle Harryt näha, siis tuleb lihtsalt teisele kontole tagasi minna (ee... väike selgitus, et ... esiteks ma ei tea täpselt, miks ja kust Harry Style´si videod mu kontole tulema hakkasid, aga ilmselt on need seotud sellega, et tõlkija käest tuli hiljuti raamatu "The Idega of You" käsikiri, mis seega Heli Kirjastuses varsti ilmub ja mille inspiratsiooni autor väidetavalt just Harrylt sai).

Nii et kui teema kõnetab, siis instas leiad mind siit @lugedesrikkaks

Lugemise ja tegutsemiseni! 

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 8a ja 3 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 


Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Neljapäev, 4. august 2022

Tagasi kooli ... või miskit ... ehk pillilaager!

Nüüd see on käes - eile oli täiesti "Tagasi kooli!" tunne. 

No selline, et sa pead üles leidma-otsima kõik asjad, mida terve suvi (1,5 kuud) vaja ei olnud ja lapsed on ootamatult vale kasvu olemasolevate riiete ja jalanõude jaoks jne. 

Tegelikult oli siis asi selles, et lõpuks jõudis kätte selle suve esimene pillilaager. Kuna see on ka ettevalmistus kooliaastaks, siis oli selline uuesti vormi ajamise tunne küll. 

Minu kõige suurem hirm oli ülikond. No et kas see ikka läheb veel lapsele selga. Veel läks, aga need suvised laagrid on ka viimased, kus ta sellega käia saab. See oli alles mõned kuud tagasi, kui tähelepanelikud kõrvaltvaatajad ütlesid, et ma olen oma vanematest poegadest lühem ... või noh, et nemad on minust pikemad. Nii ongi minu lähinädalate küsimus see, et kust ma otsin alates 172... 175 cm inimestele mõeldud ülikondi? Ilmselt mitte lasteosakonnast? Ma pole meesteosakonnas siiani väga shoppamas käinud. Ilmselt tuleb need teed endale nüüd selgeks teha, sest 13- ja 11-aastane endale ilmselt ise ülikondi ostma veel ei lähe. Aga nad näevad ülikonnas ikka ülilahedad välja (eriti laval). 

Lapsi laagrisse saates oli mõnus kergendustunne ka. Kui suvel oli minu kohustus tegeleda sellega, et lapsed teaksid, mis on pillid ja noodid ja pillid/noodid üheskoos, siis nüüd (loodan, et õpetajad seda ei loe!) on see ... noh, vastutus on mujale lükatud. Jaa, ma tean, et lapsed tulevad laagrist tagasi ja siis ütlen jälle mina (üüüülimalt entusiastliku häälega) "Käes on harjutamise aeg!" ja ... Kusjuures tegelikult nad lähevad küll. Ja isegi suvevaheajal oli tegelikult päevi, kus nad täitsa ise harjutama hakkasid. Muidugi hästi töötas ka süsteem, et "Kui pilli ära harjutad, siis saad Xboxi/telefoni jne (kus on lastekaitse silmad!!!).

Kui nüüd mõni püüab siit kohe leida tüliõuna, et "Näe, lapsed ei harjuta iga päev vabatahtlikult!", siis lohutan, et täiskasvanud ei tee ka alati asju, mida teavad, et on õige ja hea ning tulevikuks vajalik. Isegi, kui nad tahaksid neid teha. Oma unistustes. Ikka ei tee. Väline motivaator on hea asi, mille abil endale häid harjumusi sisse viia ning seejärel kinnistada. Nii et julgen jätkuvalt tunnistada, et jah, mu laste jaoks olen tihti ikkagi mina väline motiveerija, kes nad harjutama saadab. Aga kui laps juba pilli taga on, siis tegutsevad ikka ise. Ja kui mitmepäevane järjest harjutamine sisse saada, siis lähevad lihtsalt ikka ise ka. Märksõna on järjepidevus!

Pillilaager on alati motiveeriv. Seal on lapsed koos omasugustega. Sellistega, kes kõik teevad sama asja. Seal pole küsimus, et "Aa, sa mängid mingit pilli?", vaid "Mis lugu sina mängid?" jne. Teadmine, et sa oled normaalne, on laste jaoks ülimalt oluline. Sõpradega samade asjade tegemine on tähtis. Lapsevanemana pole minu asi leppida sellega, et lapsed teevad samu asju, mida sõbrad ning püüda nende tagajärgedega tegeleda, vaid aidata lastel leida sõbrad, kes teevad samu häid asju, mida mu enda lapsed. Ehk vahe on selles, kas lepid etteantuga, võid suunad mängu. 


Eilsel Viljandi Pauluse kirikus kontserdil istudes mõtlesin sellele, kuidas aasta tagasi samal kontserdil oma last tagareas kuulasin ja lihtsalt nutsin. Kurbusest. Vaatasin teisi lapsevanemaid ja mõtlesin, et miks kõigi teiste laste vanemad toetavad nende huviharidust, leiavad selleks võimaluse. Minu omad aga pidid enda huvihariduse pärast kartma, muretsema, millestki ilma jääma. See tundus nii ülekohtune ja vale. Laste suhtes ebaõiglane. Aasta ajaga on aga paljugi muutunud ning olulised võitlused peetud. Selgeks on saanud, et sa ei saa ilma jääda millestki, mida nagunii olemas ei ole. Nii oli eile lihtsalt puhas rõõm oma suvest veidi roostes last kuulata ning teada, et kui see juba ilus oli, siis mis veel edaspidi võimalik on. See on alles algus. 

Eilse kontserdi suur pluss oli muidugi ka see, et mu laps mängis esimesena ära. See tähendab, et ei mingit närvitsemist ja ootamist. Sain rahulikult ülejäänud esinejaid kuulata. Tegelikult pole see laps närvitsemiseks põhjust andnudki, sest laval on ta suht kindel. Aga mind ajabki närvi just see, et näen, et tema kord läheneb ja ta üldse ei valmistu ja ei ... närvitse ... ja ... No ilmselgelt olen mina selle lapsega koos esinemiseks valmistudes nõrgim lüli. Edaspidi aga palungi õpetajal lapsele õpetada lugusid, mis sobiksid kontserdi algusse, sest siis ma saan paremini ülejäänud etteasteid nautida. Eks ole ... nii see käibki ju?!?

Lugedes tagasisidet, mida mitmetelt inimestelt instagramis jagatud eilse esinemise video kohta sain, süda helises. Oleme käinud õiget teed. Õiges suunas.

Ja nii ongi ...

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 8a ja 3 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 


Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Esmaspäev, 1. august 2022

5 suveraamatut, mida veel sel suvel võiks kindlasti lugeda

Eile arutasime ühes seltskonnas, et milline see eestlaste kõige puhkuselisem kuu siis on. Kuidagi on jäänud mulje, et juuli on see aeg, mil kõik eestlased puhkavad, kuid samas on üha rohkem just august olnud kuu, mil suvest viimast võetakse. 

Nii pole ka lugemissuve puhul miski veel kadunud. Terve kuu on aega, et saada ägedaid lugemiselamusi ning raamatutest endale tükiks ajaks mõnusad kogemused kaasa võtta. Siit tulevad ka minu soovitused, milliseid raamatuid võiks sel aastal kindlasti veel lugeda, enne kui sügisene ajakava ning kiired tegemised taas pihta hakkavad. 

Heli 5 suveraamatute soovitust on sellised: 

1. KOLME PÄRNA SALADUS (Heli Künnapas) 

See on täitsa suveraamat. Minu esimesed müstilised katsetused. Siiani kirjutasin realistlikke teoseid, kuid see oli esimene, milles on ka puudesse vangistatud vaimud ning pahatahtlikud nõiad, jälgedeta kirikumehed jne. Öösiti raamatut kirjuades jätsin mõned kohad ikka vahele, sest vahepeal oli endal ka hirmus, aga ... tegemist on ikka lasteraamatuga. 

"Kolme pärna saladus" peategelasteks on äsja maale kolinud 12-aastane Sten ja 10-aastane Egert ning nende sõbrad. Poisid lahendavad müstilisi juhtumeid, kuid vahepeal tutvuvad ka maaelu ning erinevate talu juures tehtavate töödega. Värskelt maale kolinud laste jaoks on päris mitmed tavapärased maaelu osad üllatuslikud. Näiteks saavad poisid teada, et teleekraanil udupehmena tunduvate lambatallede vill ei tundu katsudes sugugi nii udupeen. 

Raamatus on mustvalged pildid, mille joonistas Kairi Laur. 

 

2. HOMME ON KA PÄEV (Heli Künnapas)

Kairitil on hea töökoht ministeeriumis, suur maja, elukaaslane, koer. No nagu kõik, millest ta aastaid unistanud oli. 

Ootamatult viivad teed ta tagasi kodusesse Nootsa alevikku, kus tuleb minevikule silma vaadata. Kohtumine inimesega, kellel kunagi ta elus oluline roll oli, paneb naise kogu oma elule teise pilguga vaatama. 

Kairitil tuleb otsustada, kas see, mis kõigile unistusena tundub, on tegelikult unistuste elu ka ta enda arvates või tuleks tal hoopis midagi muuta. 

See on minu esimene romaan, mis jõudis romaanikonkursil äramärgitud teoste hulka ning  mille esmatrükk ilmus 2013.aastal. 

 

3. MÄLESTUSTETA SUVI, 2.osa (Heli Künnapas)

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et selles raamatus suvest üldse juttu polegi. See on noorteraamat, mille 1.osa tegevus toimus suvel. Sellest ka 1.osa pealkiri. Noorteraamatu 2.osa aga algab sügisel ja lõppeb kevadel, nii et täitsa suvevaba teos. 

Selles raamatus läheb edasi Brenda ja Richardi lugu ning nende probleemide lahenemised ning isiklikud arengud. Brenda jaoks on jätkuvalt oluline keskkonnakaitse teema, Richardil tuleb otsa vaadata minevikule, mida varjutas lapsena kannatatud perevägivald. 

Selle kõige keskel on veel küsimus, et mis noorte omavahelisest suhtest saab. Kas nad mõlemad soovivad seda suhet? Kas on selleks valmis? Kas see võiks üldse toimida või on mõlema poolt ees takistused, mis ei lasegi noorte vahel normaalsel suhtel areneda?

Siiani on raamat saanud väga head tagasisidet, nii et julgen küll jätkuvalt öelda, et seda raamatut tasub lugeda (no ja enne võiks muidugi ikka 1.osa ka läbi lugeda). 

 

4. SÜDAME ÕIGE KUJU (Jenn Bennett)

Bennett on kindlasti üks minu lemmik noorteraamatute autor. Ta kirjutab nii kaasahaaravalt. Ta tegelased on omapärased ja huvitavate hobidega. Armastuslood tema raamatutes arenevad loomulikult ja samas ülimalt kirglikult. Need on realistlikult kohmakad ning samal ajal ülimalt kaasahaaravad.  

Selle raamatu peategelasi ühendab kirg joonistamise vastu. Üks väljendab ennast tänavakividele jäädvustatud graffiti läbi, teine paneb paberile anatoomiliselt korrektseid kehaosasid, mille joonistamiseks käib laibakuuris ... Ja selle kõige ümber areneb siis ka väga kaasahaarav armastuslugu.

Loomulikult on kaasatud erinevad saladused. Sisse tuuakse ka vaimse tervise teema. Üks ülimalt mõnus, emotsionaalne ning kiirelt kulgev suvelugemine. 

 

5. EBAÕIGLANE (Heli Künnapas)

Suvi on küll paljude jaoks puhkamise aeg, kuid kõik ei oska puhata. Reelika on üks neist. Tema jaoks on töötamine kindlasti lihtsam kui puhkamine. 

Pool aastat pärast lahutust läheb ta siiski nelja-aastase tütrega sõbranna juurde rannakülla, sest tunneb, et peab seda tütre jaoks tegema. Särtsakaid olukordi tekitab naabruses elav Paavo, kellel on kõige kohta midagi öelda. 

Kõrvaltvaatajate jaoks on kiirelt selge, et Reelika ja Paavo vahel lendab sädemeid. Samas jõuab minevik aga mõlemale järgi. Mida see tähendab ja kas ja kuidas on võimalik minevikus toimunu lahendada? 

Kas ühe inimese õnn tähendab seda, et see on kellegi teise suhtes ebaõiglane? 

Ebaõiglusega peavad tegelased päris korduvalt igatahes kokku puutuma. 

***

Sellised on suveraamatud, mida olen ise kirjuanud või kirjastanud ja mida julgen soovitada. 

Kas mõni neist on sul loetud? 

Kuidas tundus? 

Kas ja kellele julgeksid isegi neid soovitada? 

 

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 8a ja 3 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 


Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Reede, 29. juuli 2022

Hüvasti! Viimane kuu siin ...

Eile Heli Kirjastuse raamatulattu jõudes ning pakkidega pakiautomaatide vahet jalutades jõudis äkitselt kohale - kuu aja pärast meid enam polegi siin! Ühe kuu pärast on kõik teisiti. Kõik, millega oleme harjunud, on ... teisiti. 

Ei ole enam igapäevast sõitmist samadel teedel ... pole samadel tänavatel ... poodides ... raamatukogus ... koolis ... lasteaias jne käimist. Pole pidevaid kohtumisi inimestega, kes on sind aastakümneid tundnud ... ja su lapsi kogu nende elu. 

Viimaste aastate jooksul käis muudkui liikumine selle suunas. Käis töö takistuste ületamisega. Alles mõned nädalad tagasi saime kohtust esmase õiguskaitse määruse, mis üldse annab õiguse lastega linna kolida. Ja kogu see teekond jõuab uude etappi juba kuu aja pärast. Siiani on aur läinud kõigele muule, nii et lahtilaskmisele pole väga mõelda jõudnudki. 

Eile aga jõudis kohale, et mu lapsed ei käi enam koolis, kus olen ise 12 aastat käinud. Nemad muidugi polekski saanud seal 12 aastat käia, sest keskkoolist sai vahepeal põhikool. 

Mu lapsed ei kõõlu enam samadel akendel, millel mina omal ajal. Nad lihtsalt ei õpi enam samades klassiruumides. 

Samas pole mu laste õpetajad enam minu endised õpetajad, ega minu kunagised õpilased. Jah, olen samas koolis ise ka aastakese õpetanud, nii et kohe täitsa igasugused ringid on tehtud. 

Mu lapsed ei käi muusikakoolis, kus mina 7 aastat käisin. Eks see muidugi on ka meie lahkumise põhiline põhjus, sest vägivaldsed muudatused muusikakoolis muutsid mõnegi mu lapse jaoks juba varem nii palju, et ... meil tuli leida uued viisid, kuidas muudatustega kaasa minna. Loodan aga väga, et uue direktori juhtimisel läheb ka siinse muusikakooli elu edasi ilusamini ning koostöötavamalt. 

Fakt on see, et mina saan öelda, et ei andnud lihtsalt alla ja andin endast parima, et lapsed saaksid siin jätkata ning nii neil kui teistel lastel siin parem tingimused oleks ... Aga ühel hetkel pead mõistma, et kohaliku raudvara vastu sa ei saa... ja siis hääletadki jalgadega ... ja laste jalgadega ...

Kevadised aastalõpupeod ja kohtumised möödusid pisaratevabalt, sest siis oli alles segane, et kas saame minna. Lapsed olid küll Tallinna koolidesse sisse saanud, aga lahkumiseks õigust ikka veel polnud. Selles mõttes on tegelikult lõpetamised tegemata. Ma ei tea, kas see on hea või halb. Mõnikord on lihtsam ühest kohast või etapist teise nö libiseda. Mõnikord aga on parem pisarad korraks ära valada ja seejärel lihtsama ja kergema tundega edasi liikuda. Ma ei tea, kuidas targem oleks. 

Ise olen kogenud pigem seda, et kui mingi etapp su elus läbi saab, siis ongi normaalne, et sellega seotud inimesed kaovad, sest teil lihtsalt pole teineteisele enam midagi pakkuda. Inimesed muutuvad. Olud muutuvad. See pole kunagi lihtne. Mõnigi inimene minevikust on ka sisemusse kriipima jäänud, aga ... taaskohtumised pole kunagi enam need. Seega ma ei tea, kas ja kuidas peaks laste jaoks lahkumist veel lihtsamaks tegema. Praegu oleme läinud pigem seda teed, et keskendume tulevikule. 

Peale kõige muu pole ma umbes 11 aastat kogu oma elamisega kuhugi kolinud. Rääkimata sellest, et koos 5 lapsega pole ma üldse mitte kunagi kuhugi kolinud. Ma vist hetkel parem ei mõtle sellele ... Aga samas - iga kolimine on mõnus puhastus- ja koristusretk, nii et vanast lahtilaskmiseks on kolimine üks parim võimalus. 

Samas jõudis ka kohale, et teades, millest me lahti laseme, pole teada, kuhu ning millesse täpsemalt sukeldume. 

Mu lapsed hakkavad käima uutes koolides, millega meil väga mingit eelnevat seost pole. Suuremad lapsed küll tunnevad oma eriala - ja solfedžoõpetajaid. Aga see on ka kõik. Suuremad hakkavad peale kõige muu käima koolis, mida varem üldse olemas polnud, nii et selles suhtes on see ikka kohe täitsa uus ja värske algus. Ülimalt põnev on olla osa millestki nii suurest ja olulisest.  

Juba praeguseks olen selgeks saanud, et Tallinnas on täitsa võimalik, et klassijuhataja ei tunnegi kõiki oma klassi laste lapsevanemaid ning samuti mitte lapsevanemad teineteist (mitte, et ma tegelikult lõpuks ka kõik siinsed vanemad selgeks oleks saanud ... aga no suures plaanis ikka). 

Mõned päevad tagasi Tallinnas käies vaatasime lastega üle, milliseid teid pidi nad kooli saaksid minna. Elevus laste silmis ütles kõik - me oleme muudatusteks valmis. Isegi, kui pole teada, mida see täpselt tähendab. Tallinnast tagasi sõites tundsin, et oleksin täitsa olnud valmis sinna jääma. Jah, ma täiega naudin maaelu, aga ma tahan täiega ka linnaelu plussidest osa saada (kirjutan selles siin: Miks tahab maakas linnas elada?). Eks näis, kui kaua see kestab, aga igal juhul olen praegu avatud vastu võtma kõike head, mida Tallinnal pakkuda on. 

Eilne mõistmine oli ka see, et kui paljud inimesed on tegelikult selle teekonna koos meiega väga pikalt kaasa käinud ja meile kaasa elanud. Igapäevaselt nagu seda ei märkagi, aga kui mõistad, kui sügavuti mitmed lastega seotud inimesed on pidanud teemasse sukelduma, siis ... Hea on teada, et neilgi inimestel on nüüd lihtsam ja ehk kaasnevad ka mõned rõõmsamad hetked. 

Motiveeriv on ka, et järjepidevalt kuulen viimasel ajal seda, kui hea ma nüüd välja näen (jaa, hoian iga kord ennast tagasi, et mitte küsida, mis mul varem viga oli ... võtan komplimendid kõhklematult vastu... olen seda harjutanud!). Seda siis sellistelt inimestelt, kes teavad ka, kuidas ma varem välja nägin. Ise olen endaga ju harjunud ja ei märka, seetõttu annab väline tagasiside palju motivatsiooni. Väljanägemise eest olen ühelt pooolt tänulik Crystal Ra Laksmi-Dittonile, kes mind peaaegu käe kõrval Wildfit90 terviseprogrammi kaasa tiris ning teiselt poolt näitabki välimus seda, kuidas ennast ise tunnen. Eks suuresti sõltubki ju meie välimus sellest, kuidas ennast oma sisemuses ja elus tunneme. Kui teed õigeid asju, neid, mida pead siin elus tegema, siis see paistabki välja. 

Ei, praegu pole kõik selge ja lihtne. Järgmistel kuudel tuleb palju-palju segaseid aegu ja takistusi veel. No alustades sellest, et kõik kohtuasjad alles lähevad arutamisele ning pole õrna aimugi, mis lahendused (ja kulud?!?) sealt tulla võivad. Peale selle kogu linnaeluga harjumine ja samal ajal üksinda lastega olles töötamine. 

Pidevalt kuulen ka, et kuidas ma selle kõige sees nii rahulik suudan olla. Lihtne vastus: aga mida ma siis tegema peaks? Kuidas ma olema ja välja nägema peaks? Elevanti süüakse ju ikka tüki kaupa. Võtad tüki, mis kurku kinni ei jää. Nii ongi. Mõne tükiga kohe hakkama ei saa. Viskad selle tagasi, proovid teisega ning tuled selle eelmise juurde siis tagasi, kui valmis oled. Mõne tükiga läheb kauem kui teisega. 

Kõige suurem meeldetuletus endale on kogu aeg see, et ennast tuleb esiplaanile seda. Sagimises on lihtne seda unustada. Kui sul on 5 vahvat tegelast, kes kõiges sinust sõltuvad, on aegaajalt raske on seda teha. Pealevajuvate ülesannete koorma all kokku vajudes on raske seda teha. Nii tulebki seda endale meelde tuletada. Näiteks sain alles hiljuti aru, et kui varem tegin lapsi kooli ukse taga oodates pikki jalutuskäike, siis suvel ... polegi kuhugi jalutanud. Nii tuli taas meenutada, et jalutuskäigud tuleb päevakavasse liita. Lihtne samm, aga nii mõjus. 

Ma olen mitmel korral oma elu lõpetanud. Selles mõttes, et kolinud ikka täitsa elumuutvalt (no näiteks aastaks Ameerikasse ... ja siis jällegi sealse eluga harjunult siia tagasi ...). Seepärast ehk oligi siiani lihtne märkamata jätta, et ees ootab täitsa suur elumuutus. Eriti kuna Tallinna vahet olen viimaste aastate jooksul käinud ju mitu korda nädalas. Eile aga jõudis kohale, et see muutumatus on illusioon. Küsimus pole selles, kas muudatus on hea või halb ning kelle jaoks see on hea või halb, aga oluline on mõista, et tegu on suure muudatusega ja nii tuleb seda ka käsitleda. 

Andes asjale õige nime, on võimalik sellega õigesti käituda.   

Mõnigi inimene on küsinud, et kuidas meie retke toetada. Ikka tavapäraselt - mu laste (muusika)haridusse läheb kogu tulu, mis tuleb Heli Kirjastuse raamatute müümisest. See on see, mida ma teen ning oskan. Eks linnas on näha, millised on sealsed täiendavad töötamise võimalused. Kui kellelgi on mulle midagi sobivat pakkuda, siis võib kindlasti ühendust võtta. 

Samas kirjutan praegu päris mitut uut raamatut, mida paljudki inimesed ootavad. "Mälestusteta suvi" 2.osa arvustusi ja positiivseid kommentaare laekub ka jätkuvalt igapäevaselt. Eesti 4.laenutushüvitist saanud kirjanikuks saamine pole ka halb, nii et ... tunne on hea ning kirjanikukarjäär hetkel kindlasti jätkub.

Minu igapäevaseks kaaslaseks saab nüüd pakkimine ja sorteerimine. Ennast tundes olen kindel, et viimased asjad loobin kottidesse-kastidesse viimasel ööl, aga ... no ma vähemalt mõtlen, et tegelen sellega pikema aja jooksul. Selliste tegemistega on mul see mure, et kuna tunnen oma võimeid, siis tean, kui kiiresti olen võimeline asja ära tegema, kui selle kätte võtan ... ja nii ma siis edasi lükkangi ... Aga noh, esmatähtis esikohale, eks ole? 

Hüvastijätmised ei pea kurvad olema, aga lahtilaskmiseks on need jällegi olulised. Nii et järgmise kuu plaan on selge - selgemalt ja teadlikumalt jätta hüvasti!

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 8a ja 3 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 


Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.



Teisipäev, 26. juuli 2022

Mis põhjusel ma 1712€ laenutushüvitise saamise pärast kurvastada julgen?

Juunikuu lõpus oli paljudel kirjanikel-tõlkijatel-illustreerijatel-kujundajatel taas põhjust rõõmustada, sest pangakontodele laekusid laenutushüvitised. Seda muidugi juhul, kui endal 15.aprilliks avaldus ilusti tehtud sai. Jagatav summa jagunes 1605 inimese vahel!

Sel aastal on see teema aga laineid löönud, sest üleriigilisel raamatukogude aastal on laenutushüvitise summad ühed väikseimad. Eelmise aastaga võrreldes on jagatav summa 57% väiksem.

Alustuseks keksin ära, et mina olin algul oma laekumisega väga rahul. Minu pangakontole jõudis 1369.94€ (ehk 1712.43€ miinus maksud). See tähendab, et laenutushüvitise summa poolest olin eelmisel aastal 4.kohal kõigi 1605 laenutushüvitise saaja seast. See on ... ma ei oskagi kirjeldada, mis tunne. Hurrriiiideraaderaaaa... ja kõik muud peohüüud!

2021.a eesthüvitise saajate nimekirja algus näeb välja siis selline: 

1. Ilmar Tomusk - 2499.80€

2. Marje Ernits - 2047.84€

3. Aino Pervik - 1745.57€

4. Heli Künnapas - 1712.43€

5. Erik Tohvri - 1697.14€

6. Piret Raud - 1685.88€

... järgmised 1599 autorit ...

Pean ära ütlema, et aastaid oli mu laenutuste edetabeli eesmärgiks Erik Tohvrist paremale kohale jõuda ja sel aastal nii läkski. Ilmselt küll mängib rolli ka see, et tema enam uusi teoseid ei kirjuta ... Aga no ega eelmised seetõttu vähem populaarsed pole. 

Mitmed esireas olevad autorid on lastekirjanikud, kelle teosed on koolides soovitusliku/kohustusliku lugemise ning "Lugemisisu" programmi nimekirjas. Eks igasugu nimekirjad on iga autori jaoks lugejateni jõudmisel abiks, sest raamatuid on ju teatavasti väga palju ning kui väga süvenenud pole, siis ongi keeruline valida. Seda rohkem on mul põhjust rõõmustada, et minu teosed ka ikka nii paljude lugejateni on jõudnud. 

Laenutushüvitiste kohta saab teha ka teise nimekirja. Nimelt laenutuste oma. Kuna laenutushüvitist makstakse vastavalt sellele, milline on autori osa teoses, siis näiteks lasteraamatute autorid saavad tihti hüvitist vähem, kuigi laenutusi rohkem, sest jagatavast tasust saab osa ka illustraator. 

2021.a edetabel laenutuste järgi näeb välja selline: 

1. Piret Raud - 29653 laenutust

2. Ilmar Tomusk - 25804 laenutust

3. Aino Pervik - 22354 laenutust

4. Kristiina Kass - 17580 laenutust 

5. Andrus Kivirähk - 17227 laenutust

6. Marje Ernits - 15968 laenutust

7. Heli Künnapas - 13865 laenutust

8. Leelo Tungal - 13159 laenutust

9. Erik Tohvri - 13116 laenutust

10. Ira Lember- 12197 laenutust

... järgmiste 1595 autori teoste laenutused...

Ühelt poolt numbreid vaadates on ikka hirmus tore mõelda, et nii paljud inimesed on tee raamatukogudesse jõudnud. Isegi kui mõni inimene loeb mitut minu raamatut, siis 13865 tundub inimestesse pannes ikka päris suur number. 

Kui nüüd aga selle aasta kurvastamise põhjuse juurde tulla, siis toome siia võrdluseks numbrid, et millised olid minu raamatute laenutuste kogused eelmistel aastatel ja millised summad selle eest laekusid. 

Minu raamatute laenutused ja laekumised:

2012a laenutuste arv 1097, hüvitis 93,54€ (ühe laenutuse eest 0,085€)
2013a laenutuste arv 2664, hüvitis 252,66€ (ühe laenutuse eest 0,094€)
2014a laenutuste arv 3445, hüvitis 290,68€ (ühe laenutuse eest  0,08€)
2015a laenutuste arv 5492, hüvitis 583,63€ (ühe laenutuse eest 0,1€)
2016a laenutuste arv 3809, hüvitis 491.33€ (ühe laenutuse eest 0,12€)
2017a laenutuste arv 9585, hüvitis 1295.82€ (ühe laenutuse eest 0,13€)
2018a laenutuste arv 9313, hüvitis 1320.19€ (ühe laenutuse eest 0,14€)
2019a laenutuste arv 6226, hüvitis 1311.08€ (ühe laenutuse eest 0,21€)
2020a laenutuste arv 2386, hüvitis 923.27€ (ühe laenutuse eest 0,38€)
2021 laenutuste arv 13865, hüvitis 1712.43€ (ühe laenutuse eest 0,12€)

Siit hakkab nüüd kiunumine pihta: kui ühe laenutuse eest makstav summa oleks sel aastal olnud sama, mis näiteks 2018a, siis oleksin ma seekord saanud 1941.10€, kui aga sama, mis eelmisel aastal, siis 5268,70€ ..Ok, siin lõppeb arvutamine! Inflatsioonist ja raha väärtuse muutumisest ma siinkohal rääkima ei hakka, eks ole?!?

Laenutushüvitise teema käsitlemine oleneb ilmselt sellest, millena seda raha käsitleda. Kui me räägime niisama maast leitud rahast, mis ilmub kirjaniku pangakontole nii, et ta ise midagi ei tee, siis on iga summa tore ja äge ja vahva. 

Kui aga mõelda nii, nagu selgitab Autorihüvutisfondi tegevjuht Ainiki Väljataga, et laenutushüvitis on summa, mida makstakse selle eest, et autoril pole õigust keelata oma teose tasuta kasutamist, tundub asi veidi teistsugune. AHF lehel on kirjas, et: 

"Laenutushüvist on riik kohustunud autoritele maksma õiguse eest laenutada raamatukogudest raamatuid ilma nende loata. Autoriõiguse seaduse erandi tõttu ei saa autorid lubada ega keelata oma teoste laenutamist ega leppida kokku tingimustes." (AHF)

Seega laenutused tulevad sellest, et raamat on üks kord ostetud ja seda kasutatakse korduvalt nö sama tasu eest. Nii võttes kerkib kõrvale küsimus, et kui palju oleks kirjaniku ja kirjastaja tulu siis, kui kõik need inimesed raamatu ostaksid. Minu puhul näiteks kui mõtleme, et umbes 250-300 raamatukogu asemel need 13865 inimest raamatu ostaksid ... Jällegi- ei arvuta rohkem! 

Loomulikult võib öelda, et autor võiks ju keelata raamatukogudesse oma raamatute müümise ... või võiks ka üldse raamatute müümise ning kirjutamise lõpetada, aga ... kas see on lugejate ning üldisemalt kultuuri arengu huvides? 

Laenutushüvitis on riiklik toetus meie kultuuri ja eestikeelse kirjasõna heaks. Seda märgilisem on, et selline summade vähendamine on toimunud üleriigilisel raamatukogude aastal. Kirjanik Triin Tammert on enda artiklis hästi välja toonud, et kui lasteraha suurendamiseks ollakse valmis panustama miljoneid, aga autorid pole enam võimelised omakeelseid teoseid looma, siis mis keeles need lapsed pärast räägivad ja millises keeleruumis kasvavad? Toetame laste "tootmist", aga mitte seda, kuidas neid lapsi kasvatatakse (jah, mul on 5 last ning igasugune lisaraha on väga hea, aga ma EI TOETA lihtsalt niisama raha jagamist selle järgi, et sul on lapsed, vaid pigem selle järgi, kuidas ja milliseks neid lapsi kasvatatakse ehk lastega seotud konkreetsete kulude katmist, näiteks huvihariduse võimaldamist).

Ma olen alati toetanud raamatukogude kasutamist. Nii kirjaniku kui kirjastajana räägin sellest, et kõiki raamatuid ei pea koju ostma. Kui aga raamatukogudele toetumine tähendab seda, et kirjanikeni jõudev summa üha väheneb, siis ongi fakt see, et uusi ja häid raamatuid varsti enam ei tule. Jah, oma raha eest võib lõputult midagi välja anda, aga kui soovime, et ilmuksid teosed, mille kirjutamisele kirjanik ka keskendub, siis keegi peab kusagil selle kinni maksma. Ükskõik, kui halvasti see kõlab.

Või vastupidi - kinnimaksmisest rääkimine pole halb. Suhtugem siis nii, et ka kirjutamine on töö. Seda ei suuda ja oska teha igaüks. Seda ei taha igaüks teha. Samas võib pea igaüks nimetada raamatu, mille lugemine ta elu muutis, täiendas, aitas asju teisiti näha. Raamatutel on oluline roll meie eludes. Need aitavad meil iseennast ja ümbritsevat maailma mõista. Isegi praegusel nutiajastul. 

Kirjanikuna koolides või raamatukogudes kohtumas käies pean alati vastama küsimusele, et kuidas saada lapsed lugema. Minu esimene vastus on muidugi, et näidake ise eeskuju. Lugev lapsevanem on esimene ja kõige parem viis, kuidas lapsed lugema saada. 

Järgmine ülimalt oluline asi on õige raamat. Igaühe jaoks tuleb leida raamat, mis just teda kõnetab ja autor, kes just tema keeles räägib. Eesti Noortekirjanduse Ühinguga oleme viimastel aastatel ära teinud väga palju tööd, et aidata tutvustada nii noorteraamatuid kui noortekirjanikke. Meie videoid saad vaadata ENÜ Youtube lehelt. Just sellepärast, et huvilised oma õige raamatu ning autorini jõuaksid ja et lugemiselamus ei jääks saamata lihtsalt seetõttu, et inimene ei teadnud teda huvitavast raamatust või autorist. Nii saab ka igale inimesele õige raamatu leidmine olla eraldi tegevus.

Aga seda on raske teha, kui meile jäävad vaid autorid, kes peavad muu tööga oma kirjutamise lõbu kinni maksma või need, kes kirjutavad midagi lihtsalt seetõttu, et neil on piisavalt raha, et seda teha. Olen varem kirjutanud riigikirjanike teemal ja sellest, kuidas igaüks saaks endale oma riigikirjaniku valida. Või siis ongi valik, et kirjutama jäävad need mõned, kes kusagil välja valitakse ja kes riigilt selleks raha saavad.  

Ma olin eelmisel aastal Eestis laenutuste eest saadud summalt 4.kirjanik. Pole nagu vingumiseks põhjust. Olen ülimalt tänulik kõigile, kes mu raamatuid laenutasid. Samuti raamatukogudele, kuhu mu raamatuid osteti. Tänan väga kõiki, kes mind lugejatega kohtuma kutsusid nii koolidesse kui ka raamatukogudesse. 

Tänu sellele kõigele aga julgengi öelda, et selline laenutushüvitiste süsteem ei toimi. Õigemini sellise jagatava summaga süsteem ei toimi. See on poliitiline otsus. See on valik ja prioriteetide küsimus. See on muudetav. 

Meil poleks mõtet sel teemal rääkida, kui eeldaksime, et inimesed teevad oma valiku ostusotsustega. Ehk et kirjanikud, kes piisavalt müüvad, need elavad kirjanikena edasi ja kirjutavad oma teoseid. Kui aga usume, et tasuta kättesaadavad raamatukogud on meie rahvuse ja kultuuri säilimise jaoks olulised, siis ei saa sellest teemast niisama mööda minna. Eriti üleriigilisel raamatukogude aastal. 

Tänasel päeval on kõik kallimaks läinud. Arusaadav, et raamatud on ühed esimeste seas, mis paljude inimeste jaoks ostukorvist välja jäävad. Samas ei saa see nii riigi jaoks olla. Kultuuri väljasuretamine pole väga lihtne, sest entusiastid teevad edasi ka rahalise toetuseta, aga samas, kui kultuuriinimesed lõpuks enam söömata hakkama ei saa, siis uuesti kultuurielu üles ehitada on juba keerulisem. 

Ma ei toeta igasuguste toetuste lauslaotamist. Nii ka mittte kirjanikele niisama raha jagamist. Laenutused on aga reaalne kasutatud teoste eest tasumine ning seega on see väga vajalik ning rahva poolt saadavale kasule toetuv meede. 

Kogu selle pika jutu mõte on siis, et meie raamatukogude olemasolu ja toimimine, seal töötavad inimesed ja nende teadmised on ülimalt oluline. Eks seda ju näitab ka praegune üleriigilise raamatukogude aasta tähistamine. Kõige selle jaoks on meil aga vaja raamatuid, mida kirjutavad inimesed, kes samal ajal oma söögilaua pärast ei muretse. Ehk et kui kirjanik on jõudnud lugejate lugemislauale ja südamesse, siis peaks see ka rahaliselt välja paistma. Kui inimesed ise ei suuda eriti praegusel ajal osta nii palju raamatuid, et kirjanikud saadud tulude põhjal uusi maailmamuutvaid teoseid suudaks kirjutada, siis on see riigi jaoks koht välja astuda ja öelda, et kirjasõna kultuuri osana on meie riigi ja rahva säilimiseks oluline ning me panustame selle säilimisse. 

Sina aga saad täna teha seda, et lähed kohalikku raamatukokku ja laenutad sealt hunniku kohalike autorite teoseid. Isegi, kui sa neid ei loe. Veel parem, kui loed ning ammutad neist endasse seda, mida kirjanik sulle öelda on tahtnud. Laenuta need raamatud kasvõi päevaks või paariks. See on see, millega saad kaasa aidata sellele, et järgmisel aastal oleks laenutuste numbrid suuremad ning sinu valitud kirjanik saaks jagatavast summast suurema osa. Samas näitavad laenutuste numbrid ka seda, kui palju meile kõigile raamatukogusid vaja on. Laenutuste numbrite vähenemine omakorda toetab raamatukogude väljasuremist. Nii et sinu otsus on see, mis aitab kirjanike jaoks kaasa sellele, kuidas see teema edasi kulgeb. 

Lõpetuseks veelkord suuuur tänu kõigile, kes te nii minu kui teiste autorite raamatuid loete ja laenutate. Isiklikult hõljun jätkuvalt siin oma viimase noorteraamatu "Mälestusteta suvi" 2.osa positiivses tagasisides, mida jätkuvalt iga päev laekub. See on eriline tunne. See on imeline ning seletamatu tunne. Teadmine, et su lood kellelegi korda lähevad ja inimeste elusid muudavad. Sellepärast tahangi, et teaksid, et ka sinu samm minna raamatukogusse ning sealt mõni raamat laenutada on midagi, mis tegelikult muudab paljugi. 

Mõnusat üleriigilise raamatukogude aasta jätku meile kõigile! 


Samal teemal olen varem kirjutanud nii:

1.12.2021 Kas kirjutamine on päriselt töö ja kuidas saaksid otsustada, kellele kirjanikupalka määrata?

15.06.2019 Päästa (maa)raamatukogud seda külastades!

6.07.2018 Piilu kirjaniku rahakotti ehk minu 9585 tänu 

5.07.2016 Heli Künnapas - Eesti laenutatud autoritest 24.kohal

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 8a ja 3 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 


Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.


Teisipäev, 19. juuli 2022

Miks ma juulis ühiskirjutamise pärast vara ärkama pean?

Tahaks nüüd oma raske tööelu üle kurta. Nimelt on juulikuu läinud nii, et põhimõtteliselt kõik päevad olen umbes 8.30 ennast voodist välja vedanud, et tööle minna. Õigemini, et ära teha 10-minutiline töö.

Täna hommikul just mõtlesin, et täiesti mõnus rütm on sisse harjunud. Isegi, kui on raske ärgata, siis teadmine, milline päev sind ees ootab, on kuidagi vabastav.  

Minu juulikuu tööpäevadele on rütmi andnud ühiskirjutamise kuu. Juunis sain Kristi Saarega kohtudes julgustust, et võiksin kirjutamist õpetada. Nii sündiski kuuajane programm, mille käigus iga osaleja kirjutab kuu aja jooksul oma raamatut ning mina toetan neid. See tähendab, et igal hommikul kell 10 avaldan meie kinnises Facebooki grupis video, mis räägib mõnest kirjutamisega seotud teemast või annab edasi mõne motiveeriva mõtte. 

Kord nädalas kohtume ka online vestluses. Need kohtumised on alati nii motiveerivad, et pärast lähen kohe ise ka kirjutama. Kõige ägedam tagasiside on minu jaoks olnud see, kui osalejad ütlevad, et räägin just neist teemadest, mida neil sel päeval on vaja kuulda. Arutasime ka seda, et kas mul äkki on osalejate juures salakaamerad. Kinnitan - ei ole! Ma lihtsalt olen ise ka enne mõne raamatu kirjutanud ja tean, millised tunded, mõtted ja emotsioonid kirjutamise ajal tabavad. Näiteks ka seda, millisel hetkel tuleb lihtsalt võtta paus ja kõigest eemale astuda. 

Ülimalt äge on osalejatelt kuulda ka, et grupiga koos tegutsemine on ikka hoopis midagi muud. Grupp lisab nii kohustus kui ka annab motivatsiooni, kuigi tegelikult igaüks tegeleb enda looga omaette. 

Minu enda aus ülestunnistus on, et kirjutama jõudsin alles eelmisel nädalal. Juulikuud planeerides uskusin siiralt, et vean ühiskirjutamise gruppi ja samal ajal kirjutan ise hoogsalt oma uut noorteraamatut. Tuli välja, et teistele kirjutamisest rääkimine võib võtta 10 minutit päevas, aga sellele mõtlemine võtab ikka rohkem. Teoreetiliselt võiksin ka päevasel ajal järgmised videod ära lindistada, aga praktiliselt on nii, et jälgin, kuidas grupil läheb ning mõtlen iga päev, mis on see, mida neil järgmiseks vaja läheb. See tähendab, et ikkagi pean hommikuti ärkama ja ... püüdma mitte padjakas välja näha.

Kui rütm aga sisse sai, siis tulid ööd ja päevad, mil mu enda looming lihtsalt hakkas niiviisi voolama, et magada enam ei saanud. See tähendabki, et hommikuti on väike padi ikka veel näos. Aga no mis teha, kui öösiti looming möllab.

See oli kindlasti suures osas ka tänu sellele ühiskirjutamise grupile. Pigevalt raamatutele, käsikirjadele, tegelastele jms mõeldes lihtsalt pole võimalik ignoreerida, et su enda lood ja tegelased ootavad. Noorteka asemel asusin hetkel küll hoopis tööle järgmise romantilise lühiromaaniga. Sellega, mille aluseks on Termika 35.sünnipäevakontsert. No see, mille nad minu 40.sünnipäeva auks pidasid. Eks ole :) 

Ühiskirjutamisega jätkame aga augustikuus. Selles grupis on ka juba päris mitu inimest kirjas, aga veel on kohti. Kokku saab grupiga liituda 10 inimest. Ühinedes ei pea kartma seda, kui targad ja osavad on teised. Igaüks töötab omas tempos. Minu soovitused ja videod on ka sellised, millest kindlasti üks või teine leiab rohkem, aga samas igaüks saab midagi. 

Siiani on osalejad kinnitanud, et ükskõik, kui palju nad on selle ühiskirjutamise kuu jooksul teinud, üksinda nad nii kaugele poleks jõudnud. No ja endast ma ei räägigi- see, mida ja kui põhjalikult olen pidanud läbi mõtlema ja töötama ... no loodetavasti annab järgmistes teostes tunda. Olen nii tänulik kõigile esimese ühiskirjutamise grupi osalejatele, sest just tänu teile on selgeks saanud, et sellist asja tasub teha. 

Augustikuu grupiga saad liituda aga siin: ühiskirjutamise kuu (august). 

Lugejatele võin aga lubada, et varsti on juba uusi vahvaid lugusid oodata!

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 8a ja 3 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 


Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.