Nüüd on küll kõik metsas ...

Sel nädalavahetusel läksid ... kõik metsa. 

Ehk et ma sain lõpuks teha seda, mida nii kaua olen teha tahtnud - kasemetsa! 

Selgemalt rääkides on nii, et juba aastaid olen tahtnud kaseistikuid istutada nii, et sellest saaks tulevikus mets. Mul on see mõte aga alati tulnud suve algul, no siis kui kevadine kiire on möödas ja läheb soojaks jne, aga ... selleks ajaks on kõik istikud ammu läbi müüdud. 

Sel aastal tuli mul idee aga põhimõtteliselt talvel. Nii hakkasingi istikuid otsima ja sel aastal ka sain. 

Eelmisel nädalavahetusel alustasin juba vana ja võsastunud metsaaluse korrastamisega. Seekord jätkasime sellega koos osade lastega ning istutasime. 

Mingil hetkel olin endaga väga rahul, et ma ikkagi kõigest 200 taime tellisin, mitte ... 500 (see käis mul ka korra peast läbi). Kuuskedega on lihtne - nende puhul näed täpselt, kus eelmine taim on. Kased aga sulavad nii kiiresti maastikuga ühte, et üheks tööks oli istutatud taimede ülesotsimine. 

Aga no ... nüüd on, mida 20 ... või 40 aasta pärast oodata. 

Nii mõnus tunne on midagi reaalselt muuta, oma töö tulemust näha. Juba see, kui metsaalune sai võsast puhtaks, oli nii ilus ja mõnus vaatepilt. Ma päriselt arvan, et need mõnisada taime (või noh need, mis neist kasvama lähevad) aitavad meile kõigile juba varsti paremat õhku toota. Minu enda jaoks on see pisike panus sellesse, et meie planeet Maa meie kõigi jaoks veidigi kauem vastu peaks. 

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kuidas läks mu esimene kuu mängus "Parem kui 99"?

No nüüdseks pole enam mingi saladus, et ma osalen mängus "Parem kui 99". Seda näeb pühapäeviti kell 19:25 "ikka Kolmes" (ehk siis TV3s). 

Esimene mäng oli eetris 1.märtsil, seega põhimõtteliselt on juba kuu aega seda telekarjääri peetud. 

Mis on "Parem kui 99"?

See on rahvusvahelisel formaadil põhinev mäng, kus alustavad 100 mängijat. Täidetakse igasuguseid ... nagu IGASUGUSEID ülesandeid. Igast mängust läheb välja viimane. Ehk et sa ei pea mängu võitma, ega üldse mitte hea olema, aga viimaseks ei tohi jääda.

Paljudes mängudes oli see, et sa ei pidanud isegi mitte normaalsel tasemel hakkama saama, aga keegi lihtsalt ebaõnnestus ja ... nii saidki edasi. 

Milles ma viimaseks jäin ... peaaegu?

No maitia ... ma hakkasin nagu esimesest saatest alates viimane olema. Siiani näen TV3 reklaamides kohta, kus ma 2.mängus ei jää viimaseks ... napilt. Ehk et pidime plekkpurgi 45-kraadise nurga all servale seisma saama. Et nagu ... mida??? Mu näol oli juba seal tuhat küsimärki. Et ... kuidas?

Jah, Silver selgitas mulle enne ülesannet seal ära, et milles asja mõte on. No, et sa pead osa vedelikku välja võtma ja seda peab seal piisavalt olema ja pead muudkui katsetama ja ... No ma tegingi siis nii, aga äkitselt oli kogu ruum rahvast tühi ja kõik olid lõpetanud ja ekraanide alla läinud ... no sinna, kuhu saavad need, kes on edasi saanud ... ja minul ikka ei midagi ... Minul ja ühel inimesel veel ... kaks viimast ...

Siis sain aru, et pean hakkama vedelikku hoopis tagasi kallama. Et mul on juba liiga vähe. Siis hüüdis keegi, et: "Lase tal paika veereda!" Seda ei hüütud mulle, aga ... mina lasin enda oma paika veereda ja ... see jäi!

Oi, ma pole elu sees vist nii õnnelik olnud! Ma ei tea, kas ma ka ühegi järgmise edasisaamise üle nii õnnelik olin ... Sel hetkel oli lihtsalt võimalus, et olen 2.inimene, kes mängust koju läheb ... Aga ei läinud! 

Lapsed ei jõudnud ka kodus teleka ees ära ahastada, et: "Emps, sa oleksid peaaegu esimesena välja langenud!"

Aga no sel hetkel sai selgeks, et mul pole õrna aimugi, kui pikk mu karjäär selles saates on, sest mu eelnevatest oskustest, teadmistest ja kogemustest liiga palju ei sõltu. 

Kas me räägime teineteisega?

Minu jaoks algasid üllatused mängus siis, kui esimese päeva hommikul järjekorras registreerumist ootasime. Järjekord ulatus koridori ühest otsast teise ... pika ... väga pika koridori. No ja seisin mina siis järjekorda ja ... minu selja taha seisnud mees ütles midagi sellist, et: "Noh, vaatame, mis siin siis saama hakkab!"

Ma oskan pikalt ja palju rääkida, kui ma esinen. Aga ... ma seisin seal ja mõtlesin, et oot, me oleme võõrad inimesed - kas me päriselt räägime teineteisega! Ja järgmiseks, et ma tahaks ka väga temaga edasi suhelda, aga ... ma ei oska midagi öelda. 

No aga tuli välja jah, et see on selline koht, kus me räägimegi võõraste inimestega, läheme kiirelt isiklikuks, oleme ausad, otsekohesed, saame kiiresti palju teada, küsime otsekoheseid ja päriselt olulisi küsimusi ja ... Noh, et teeme sõpruse kiirpsurdi - nagu tuleks kogu suhtlus ära teha mõne päeva jooksul, sest keegi ei tea, kas ja mis saab edasi. 

Ehk et ilmselt käitusime lindistuspäevadel kõik veidi teisiti kui tavapäraselt. See aitas väga kiirest paljude inimeste kohta palju teada saada, enda kohta palju õppida, saada toredaid kogemusi ning emotsioone ja ... see oli niiiiiii põnev! Ja tore! Ja südantsoojendav! 

Nimesiltideni jõudes sain selgeks, et minuga esimesena rääkinud mehe nimi on Karenn ja ... varsti sai selgeks, et ta pole viimane inimene, kellega ma seal palju-palju räägin ja koostööd teen jms.

Konkurentideta võistlus

Iga ülesanne algas prääksuva heliga. Nii, kui see käis, olime konkurendid, kuid ... tegelikult polnud kordagi tunnet, et omavahel võitleme, vaid ... pigem oli see nagu suvelaager, kus said uusi sõpru-tuttavaid ja oli tore ... kuigi ... eks pisaraid tuli ka ...

Ma ei tea, kuidas meie punt tekkis, aga ... mingil hetkel oli see olemas. Ma ei mäleta mitte ühtegi teist tutvumist peale Karenniga tutvumise, sest see kulges kuidagi sujuvalt. 

Mingi aja jooksul sai aga selgeks, et ringi eri osades on tekkinud pundid inimestest, kes teineteist rohkem toetavad ja pöialt hoiavad.

Kui ring jäi lahkujate võrra väiksemaks, saime kokku järgmiste inimestega, saime veel rohkemate olemasolust teada ja toetasime vahel ka järgmisi. 

No minu ekraanipisarad tulid eelmise pühapäeva ehk 29.märtsi saates, sest ... Marten läks välja. Meie pundist (ok, pundist ta välja ei läinud, aga meie omadest läks ta saatest välja. Pundis on ikka edasi.). 

Talle õpetasin ühel hetkel heegeldamist, tantsisime rumbat (jah, ma ei tea siiani, miks meie kaamerapoolsed käed on valesti, sest mina ju oleks pidanud seda teadma ... aga lõbus oli ikkagi) ja ... no nagu läbi pisarate seletasin, siis "mängude vahel me tegime pidevalt koos strateegiaid" (ja siis ma jagasin sotsiaalmeedias meie ühist vestlust sellest, kuidas laulude valimisel me tegime "lamba meetodit" ehk läksime kõigi teiste järgi, sest me ei teadnud ühtegi laulu ... vot, sellised strateegiad!).

Korduvalt viimane ... peaaegu!

See plekkpurk olnud üldse mu viimane tähetund. Ma olen siiani viimaste seas olnud ... korduvalt. 

Kõige pingevabam ja samas pingelisem neist oli minu jaoks ilmselt kivi-paber-käärid, kus olin viimase 5 seas. No ... seal ma teadsin reaalselt, et ma lihtsalt ei saa mitte midagi ise teha, et edasi saada. Ühelt poolt oli see täitsa jõuetu tunne ja samal ajal vaba - et tuleb, mis tuleb! 

No ja eks see selle mängu võlu oligi - kõigil oli mingites mängudes eeliseid ja mingites nõrkusi.

Viimaste seas seisin püsti ka nööri mõõtmise ülesandes, sest noh ... ma panin väääääga kõvasti mööda. 

Aga keegi ütles enne, et käe pikkus sõrmedest õlani on 1 meeter ... no nii ma mõõtsingi ... pärast tuli välja, et see on nii pikkadel meestel ja mina, kes ma olen 1,72 m pikk, oleks pigem võinud enda pikkuse järgi mõõta. 

Ma proovisin kusjuures seda ka, aga see enda pikkusega võrdlemine tuli nii erinev võrreldes selle numbriga, mis esialgu sain, seega ... ma ei uskunud seda. 

Noh, olgem ausad - see pingeline võistlusmoment teeb su ajuga midagi (ja siis ma ütlesin saatesse kandideerides, et mul on 5 last ja muud tegemised, mille tõttu igapäevane kiirreageeerimine ja kriisiolukordadega tegelemine on minu elu loomulik osa ...).  

Karjuda ma oskan

Kindlasti tundsin ennast turvaliselt karjumise ülesandes. Ma küll ei teadnud, et detsibellide mõõtmises annab kõrgem hääl tugevamaid tulemusi. Aga noh, mul tuli üle 120 ära ka nii, et väga kõrgeks ei läinud. Ma ei tea siiani, kas see oli kõige parem, aga üks parimate tulemuste seas kindlasti. 

Kartsin, et saatesse pannakse põhjenduseks sisse, et noh ... mul on 5 last ... aga tegelikult pandi ikka see, et ma olen aastaid laulukoorides laulnud ja õppinud oma häält kasutama. Lisaks olen ju ka koolis õpetajana töötanud ning käin järjepidevalt koolides õpilastega kohtumas ning neile oma raamatutest ja endast ja elust jms rääkimas. Ehk et ma kasutan oma häält töövahendina kogu aeg. 

Mul tuli meelde, kuidas mõnda aega tagasi pärast öist mitmetunnist Terminaatori kontserti küsitu mu käest hommikul, et kas ma kaasa ei laulnudki, sest kuidas mul hääl alles on. No ja mina siis tunnistasin, et röökisin ikka kõik need tunnid kaasa. Lihtsalt ... röökides ei tohi häälele haiget teha. Lihtne. 

Mul oli väga kahju vaadata neid, kes päriselt karjusid kõri peal nii, et pärast päriselt oligi kurk valus ... aga noh, eks seal oli teisigi ülesandeid, mille puhul võisid viga saada, kui sa ise õigeid võtteid ei kasutanud ... ja eks see on igas valdkonnas nii. Jällegi - mõnel on eeliseid ühes, mõnel teises valdkonnas! 

Täiesti turvaliselt tundsin ennast näiteks ka heegeldamise, igasuguse tasakaalustamise, paberi rebimise jms ülesannete puhul. Käed mul eriti ei värise ning kõik sõrmed töötavad. Ja see ise juba on sellises mängus ka eelis. Päriselt! 

Kiirem tagasiside?

Hmm, sain praegu aru, et oleks pidanud iga saate järel oma mõtted kirja panema. No neid ikka on ... 

Edaspidi teen nii ... kui suudan veel mõnes saates püsida. 

Praegu aga läheb mäng edasi ja järgmisel pühapäeval olen taas olemas! 

***

Jaga kommentaarides, kas oled mõnda "Parem kui 99" saadet vaadanud? Mis mõtted ja muljed on? 

Kas tahaksid ja julgeksid ise sellises saates osaleda? 

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kuidas möödus mu 44.eluaasta?

Täna sai siis 44 aastat elatud! Palju õnne mulle!  

Ühelt poolt on sünnipäevadega alati see, et no mida siin tähistada - ma ise päriselt ei panustanud kuidagi sellesse, et siin maailmas olemas olla. Teisalt - ma olen ikka väga palju panustanud sellesse, et olla täna siin ja selline, kes ma olen. Seega tähistamiseks on põhjust küll ja küll. 

Lisaks usun, et on tark aegajalt peatuda ja vaadata, mis on tehtud ning mõelda, kuidas edasi. 

Just sellepärast räägingi teile täna siin, et ...

... kuidas kulges mu 44.eluaasta ehk et millised olid minu jaoks kõige olulisemad teod, sündmused, juhtumid jms selle aja jooksul? 

Telemäng "Parem kui 99"

Mängu "Parem kui 99" lindistused algasid veebruaris, nii et see oli selle eluaasta üks viimaseid tegemisi, aga juba praegu tean, et see muutis minu elus nii palju kui ... ma poleks kunagi enne arvata osanud. 

Juba praeguseks tean, et sain sealt kogemusi, mis alustasid nii mitmeid uusi mustreid minu elus ning kirjutasid üle vanu asju, mida enda, teiste või maailma kohta arvasin. 

Sellised kogemused on midagi, mida sa ei oska küsida, ega ennustada. 

Need on kogemused, mida teised inimesed ja juhtumid ei anna sulle meelega või teadlikult, vaid ... need on lihtsalt õigete asjade kokkulangemised, kust tuleb osata võtta see, mis selles olemas on. 

Mina sain. 

Ja võtsin. 

Sellega muutus nii minu, kui mind ümbritsevate inimeste maailm. Sest nii see käibki. 

Sooloreis Berliini

Iga reis on mulle väga palju andnud. Iga uus koht avab minu jaoks uue tükikese maailmast. 

Berliini reis aga ... aitas hoopis sulgeda tükikese minu eelmisest maailmast. 

Ma polnud selleks valmis. 

Ma ei osanud seda oodata, ega küsida, aga ... see lihtsalt juhtus. 

Ju ma siis mingis mõttes ikkagi olin selleks ka juba valmis, aga ... no sellelt reisilt tõin ma lõpuks kaasa ka ühe raamatu - ehk et seal alustasin oma järgmise lühiromaani "Langenud müürid" kirjutamist. Selle raamatu eelmüük läks nüüd käima, kuid lugu jõuab lettidele ilmselt märtsikuu lõpus. 

Laenutushüvitise maksimummäär

Iga märk sellest, et mu teoseid loetakse ja need kellegi jaoks midagi tähendavad, on oluline. Laenutuste numbrid on üks numbriline tagasiside, mis ütleb, et mu teosed on inimesteni jõudnud. See on minu jaoks päriselt väga suur asi. Eriti, kuna olen seal nimekirja eesotsas olnud ikka juba aastaid. 

No ja minu enda lapsed saavad siis ka taas üllatuda, kuidas ma seal kuulsate kirjanikega ühes reas olen, sest ... no minu laste jaoks on jätkuvalt nii, et ma olen küll raamatuid kirjutanud, aga noh ... ma olen ju ... lihtsalt ema! 

Läbipõlemine

Ilmselt olen ma oma elus korduvalt läbipõlenud olnud. Eriti viimastel aastatel. Aga mul polnud aega seda tunnistada, sellele mõelda, ega oskust sellega tegeleda. 

Eelmisel suvel oli elus esimene kord, kui panin endale läbipõlemise diagnoosi ning hakkasin endaga kohe eriti armas olema. Nüüd olen läbipõlemise lähenemisele viitavaid märke teadlikumalt jälginud ja suudan ilmselt varem märgata, kui asjad hakkavad halvaks minema. 

Ma tean, et suurema osa ajast üksinda 5 last kasvatades ning kogu meie elu korraldades on mul keskmisest rohkem koormust, aga ... teadlikult tegutsedes on kõik võimalik. Märksõna ongi teadlikkus! 

5 põhikoolis käivat last

Sel eluaastal jõudsin selleni, et mu kõige noorem laps läks samuti kooli, nii et sel aastal on mul 5 põhikoolis käivat last. 

Suvise läbipõlemise ajal oli mu üheks suureks mureks, et kuidas suudan ühel õppeaastal 1.klassi alustanud lapse ning 9.klassi lõpetava lapse jaoks piisavalt olemas olla. 

Praeguseks tean, et see on olnud päris raske, aga ... tahaks loota, et tehtav. Tõehetk on küll mõne kuu pärast, kuid hetkel on õnnelikuks lõpuks lootust rohkem kui oli näiteks mõned kuud tagasi. 

Lastega elamuste jagamine

Mulle meeldib üksi olla. Mul on vaja rahu ja vaikust. 

Aga ... mulle gigamega meeldib lastega asju koos teha. Just selliseid, mis jäävad väljapoole minimaalset programmi ehk seda, mida tuleb nagu nii ära teha. Kõik see, mis on täiendav elukogemus ja elamused.

Jätkuvalt olen alati ise väga rahul, kui lastele selliseid elamusi pakkuda suudan. Samas olen nii uhke, et nad neid kasutada oskavad ja suudavad. See on samuti õppimise ning enesekontrolli ja paljude muude asjade kogum. Ehk et sulle võidakse ju midagi pakkuda, aga kui sa vastu võtta ei oska, siis pole sellest kasu, et sulle midagi antakse.  

Lastega sain jagada näiteks selliseid hetki:

- muusikalide vaatamine Londonis

- improteater Reigo Tammega

- reis Muumimaale (Soome)

- laste enda esimene kontsert Pärnu-Jaagupis

Viimane oli küll pigem kogemus, kus lapsed jagasid ja mina võtsin vastu, aga noh ... pingeline oli see minu jaoks ka lõpuni. Ilus ka. Väga ilus. 

Jagasin oma mõtteid avalikkusega

Usun jätkuvalt, et paljud mu elukogemused on olnud olulised sellepärast, et teised neist õppida saaks. Ja ma tean, et see nii töötab, sest tean ju, mida te mulle kirjutate ning kuidas mu jagamisi kommenteerite. Tean, et nendest on paljud (eriti naised!) julgustust ja toetust leidnud. Seda on alati hea kuulda, sest see teeb kõik mõttekamaks.

Sel eluaastal rääkisin oma tegemistest ja mõtetest sellistes kohtades: 

- Tiiu Õhturännakute podcastis rääkisin, kuidas ennast taas üles ehitada

- soovitasin eesti kirjanduse ühte olulist teost

- koos Kristiga rääkisime Äripäevas petuskeemi teemadel 

- Johanna esimesel koolipäeval käisime Vikerraadios 

Minu enda raamatud

Viimaseks, kuigi teistega ikka võrdselt oluline, on minu enda avaldatud raamatud. Viimase eluaasta jooksul jõudsid minu sulest lettidele "Uus algus" ja "September". 

Mulle on kõik mu teosed olulised ning mul on iga oma raamatu avaldamisega väike värin sees, sest päris keeruline on ikka, kui sinu sisemuses elanud ja kasvanud tekst läheb ... kõigini. Nagu igale poole. "Uus algus" oli aga teistest veelgi hirmsam, sest lisaks õpetlikule infole, on selles nii palju juttu mu enda kogemustest, et ... no see on päris isiklik. 

"September" aga jätkab Laineharja noorte lugusid ning see on hirmus, sest ma pole kunagi nii pikka omavahel seotud sarja kirjutanud, nii et ma ei tea ikka veel, kas saan hakkama. Aga mulle nii meeldivad need tegelased ja ... no mul on nendega palju plaane. Seega on ikka hirm, et kas suudan kõik lõpuni välja mängida. Aga ma tegutsen sellega edasi. 

Järgmiseks aastaks valmis! 

Nojah, ega ma saan aru, et ega keegi minu käest ei küsinud ja tee läheb edasi, kas olen valmis või mitte. Aga ma arvan, et olen ka. 

Head asjad muudkui juhtuvad. Üha tihemini. 

Toredad inimesed saabuvad. 

Head kogemused kogunevad. 

Jah, tõrvatilkasid on ikka ka, aga kuna teist poolt on üha rohkem, siis need tõrvatilgad lahustuvad ka kiiremini ja lihtsamini. 

Nii et ... jätkame teekonda! 

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 40 raamatut. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid. 

Kellele kohtuotsusega seekord raha jagati?

Kui sa ei viitsi rohkem lugeda, siis kiire kokkuvõte sellest postitusest on selline:

1) raha jagati lastele

2) 5 lapse kasvatamine ongi kulutas ja sinna päriselt lähebki raha (isegi, kui emal pole kunstküüsi ja -ripsmeid)

Ehk siis 10 päeva tagasi jõudis meieni elatise kohtuotsus. Järjekordne. Eks neid ole meil juba omajagu. 

Veidi rohkem kui 1,5 aastat tagasi tehtud kohtuotsuse kohta saad lugeda siit: elatise kohtuotsus. 

Üldisemalt leiad lahutamisega seotud postitused siit: lahutamine. 

Kuidas meil kohtus läks? 

Minu suurim hirm seekord oli, et mitmed lapsed tahtsid istungile kaasa tulla. Kuna tegemist oli avaliku istungiga, siis ... kuigi see mulle ei meeldinud, siis lasin neil kaasa tulla. Kohtunik aga saatis lapsed kohe välja, sest ... kuigi igasugused muud inimesed oleksid võinud seal olla, siis lapsed, kelle üle asju otsustatakse, osaleda ei võinud. See oli minu jaoks tegelikult ikka suur kergendus. Neil poleks olnud vaja kuulda asju, millest räägitakse. 

Lisaks laste isale oli mul seekord vastas tema advokaat. Mina esindan ennast jätkuvalt ise. Sisekaitseakadeemias õpitud aastatest on midagi ikka kasu ka. Kuna ilmselt seekord veetakse mind Riigikohtuni välja, siis enda jaoks olen teinud otsuse, et ilmselt Riigikohtu jaoks hakkan endale ka esindajat otsima. Ringkonnakohtusse aga lähen ikkagi veel ise. 

Mis sai oluliseks?

Istung kestis 1,5 tundi, kuid ega tegelikult väga midagi suurt ei juhtunud. 

Olulisimad küsimused olid, et kui palju lapsed on isa juures olnud. Tegelikult sel teemal ka suureks vaidluseks ei läinud, sest ... no polnud midagi vaielda. Nad pole seal suhtluskorrale vastavalt olnud ja sellekohased kirjavahetused on olemas. 

Kõik asjad tegi lihtsamaks, et meil on omavahelised vestlused kõik kirjalikult olemas. Nimelt käskis ühe esimese kohtuasja kohtunik meil ainult kirjalikult suhelda (ilmselgete järjepidevate jätkuvate lahkhelide tõttu). 

Ma teadsin, et mõni kohtusekretär on mu peale hirmus pahane, aga no kui mult seekord täiendavaid tõendeid küsiti, siis jah, saatsin neile hunniku vestlusi. See jättis ära väga palju "sina ütlesid-mina ütlesin" vaidlusi. Ja see ei ole halb. Päriselt - kirjalikud tõendid teevad asjad lihtsamaks!!! Nii et kel sama teekond käsil, siis - suhelge kirjalikult! 

5 lapse kasvatamine ongi kulukas

Kõige rohkem arutasime ilmselt taas ikkagi seda, et ... kust siis raha tuleb? 

5 lapse minimaalne riiklik elatis juhul, kui lapsed on teise poolega keskmiselt alla 7 ööpäeva kuu jooksul on 1243,53€. See on suur summa. Ja see ... kulubki lastele! 

Elatise vaidlustest rääkides on tihti üks põhiline asi, mida öeldakse, et ema nõuab nii suurt elatise summat, et endale kunstküüsi ja -ripsmeid panna. Mainisin selle ka kohtus ära, et mul on küüned ja ripsmed kõik vaid enda omad. Teise poole advokaat arvas, et polnud asjakohane märkus, aga no ... mitu korda te olete kuulnud, et emad just selleks raha nõuavad??? Ma küll olen. 

Ei, minimaalse elatise arvutuses pole lastega reisimine, matemaatika eratunnid, kõrgendatud tervisekulud, laagrid, meistrikursused, klassireisid, teatrid-kontserdid ... Need kõik on minu erakulu ja isiklik valik ning nende osas ma ei ole küsinud, ega hakka ka küsima täiendavat elatist. Minimaalse summa sisse võiksid aga aasta lõikes mahtuda laste elamiskulud, riided, koolitarbed jms igapäevased kulud. 

Ning jah, tean, et mina omalt poolt pean ka minimaalse elatise arvestuses sama palju juurde panema, kuigi teisel poolel on kuu jooksul 27-31 lastevaba tööpäeva ja minul on ... 0-4 lastevaba tööpäeva kuu jooksul. 

Kohus otsib asitõendeid

Nagu öeldud, siis oluline teema on, et kust tuleb raha. No et see 1243,53€ on päris suur summa ja kui sul mitte midagi ei ole, siis ... kust see tuleb? 

Seekord nägin ära selle, et kohus saab ise uurida, millal on mingid varad kellegi teise nimele kirjutatud. Kui algul püüdis teine pool väita, et olen tema varalise seisu osas valetanud, siis kohus käis ise registrid läbi ja kinnitas seda, mida mina eelnevalt väitsin. 

Seda on meile ka varasemates kohtuasjades öeldud, et kui igakuistest sissetulekutest laste ülalpidamiseks ei piisa, siis tuleb oma vara müüa ning selle arvelt laste vajadused katta. Laste vajaduste täitmine on nr 1. 

Jätkuvalt ei räägi me neis kohtuasjades muidugi sellest, et kui palju emale enda jaoks raha kätte jääb. Kuigi seekord vähemalt kohtunik ei keskendunud liiga palju ka sellele, kui palju teisele poolele raha kätte jääb. 

Kordus ikka fakt, et lapsevanemate kohustus on oma laste eest vastutada ning nad üles kasvatada.

Tere tulemast Chigagosse! 

Kohtuotsus oli kokkuvõtlikult: rahuldada hagi täiel määral!!!!

Ja ... minu jaoks oli rahu maa peal. Ma lugesin kohtuotsust siis, kui tulime ühe lapsega kinost. Seisin WC ukse taga. Laps tuli WCst ja leidis mu ... täiesti pisarates. Tal oli algul päris paanika, sest ei saanud aru, mis juhtus. Ma ei suutnud algul selgitada ka. Aga no see oli lihtsalt selline pingelangus. Ma olen seda otsust päriselt aastaid ... nagu aaaaaaaastaid oodanud. 

Ausalt - minu eesmärk pole võidelda ja ma ei viitsi, aga ... ma arvan, et oleks õiglane, kui pärast kõiki neid aastaid 5 lapse minimaalne ülalpidamine ei oleks ainult minu mure. Ma tahan, et mu lastel oleks ema, kes hingab, naeratab ja omab ka veidike vaba aega lastega. Minimaalses määras elatise saamine suurendaks seda võimalust küll. 

Selle asemel aga ... läks pärast kohtuotsust muidugi lahti ... no igasugu põnevad asjad hakkasid juhtuma. Sellised, mille põhjal ma ennustan, et ... varsti lähevad hoopis mõned eelmised teemad taas kohtusse (nt haridus ja elukoht jms), aga ... no tegelikult on mul ikkagi sees rahu. Olen lastega nüüd päris mitu aastat Tallinnas elanud. Olen ennast endistest hirmudest ja ohtudest nii palju välja kerinud, et ... ma jään ellu! 

Ja ... mu ümber on taas tekkimas inimesed, keda ei saa mõjutada, ega minult mingite valede ja rünnakutega ära võtta ... see suurendab ellujäämise võimalusi veelgi! 

Praegu olen oma eluga kohas, et kui isegi midagi peaks muutuma, siis ei kuku kõik muud asjad korraga kokku. Mõned aastad tagasi oli nii, et kui üks väike asi kukkus, siis kukkus (või oleks kukkunud!) ka kogu ülejäänud kaardimajake. Nüüd on mul kaardimaja vundament kinni kleebitud ja ... on hästi. Või noh ... paremini. 

Miks naised ei lahuta?

Kogu selle teema peale aga võin taas kinnitada, et ma saan aru, miks (eriti just) naised ei lahuta. See ongi keeruline. Eriti kui sa juba varasemast teadsid, kui keeruline saab lahkuminek olema. See ongi keeruline, et valida kas õudne lõpp või lõputu õudus ... eriti kui sa tegelikult ei tea, et kas see valitud õudne lõpp on lõpp või ... lihtsalt omamoodi järgmine lõputu õudus ...

Praeguseks pole mul õrna aimugi, et kas lapsed hakkavad seda minimaalset elatist saama. Tean, et mina jätkan enda sissetulekute suurendamist, et saaksin ka ilma igasuguse teise poole panuseta hakkama. Minu kirjutatud ja kirjastatud raamatud on see, millest peavad vajalikud kulud kaetud saama.  

... aga ... minu jaoks oli õigluse mõttes ülimalt oluline, et kohtunik ütleks, et mu lastel on õigus ja et nad on seda summat väärt. 

Mul oli seda kohtuotsust vaja selleks, et ma saaks teistele minu poole pöörduvatele naistele (või ka meestele, neid on ka!) öelda, et: "See on võimalik! Kohtud on õiglased!"  

Nii et ... jätkame matka! Üks samm jälle edasi astutud! 

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 40 raamatut. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid. 

Tervenemine ei toimu vaikuses ja nutta peab julgema

Eilse päeva lõpetuseks jäi ette mõttetera, mis oli umbes selline, et: "Tervenemine ei toimu vaikuses!" 

Ja ... see kõnetas! 

Täna hommikul ärkasin üles nii, et öö jooksul kirjutas see postitus ennast peas valmis (jah, päris väsitav on samal ajal ka magada, kui peas toimub selline liiklus ...), aga ... see oli lihtsalt nii suur taipamine. 

Umbes kuu aega tagasi kirjutasin, et "Nüüd ma olen valmis ja julgen oma elu lõhkuda", aga nüüd olen sellest kohast veel edasi liikunud.  

Ülejagamine kui enesekaitse

Pole saladus, et ma jagan oma teemasid nii siin kui sotsiaalmeedias päris palju. Aastaid on selle põhjuseks olnud enesekaitse, sest kui asju ise avalikult jagan, siis pole võimalik kellelgi salaja mu selja tagant neid avalikustada. Kõik on kõigile niigi teada! 

Kui ma minu ellu saabunud uutele inimestele enda kohta infot jagan, siis see vähendab võimalust, et keegi saaks neid valeinfoga üllatada. 

Samas on sellise (üle?)jagamise põhjuseks kindlasti ka minevik, kus mul on tulnud ennast liiga palju õigustada, sobitada, vähendada ... 

Jah, ma tean siiani, et "kõike, mida te ütlete (kirjutate!) võidakse ja kasutatakse teie vastu kohtus" (tuletades meelde, et viimane kohtuistung oli vähem kui 2 nädalat tagasi ja me päriselt arutasime taas ka seda, mida ma oma storydes ja siinsetes blogipostitustes olen jaganud). 

Tervenemine ei toimu vaikuses

Praegu sain aga väga tugevalt aru, et kogu see jagamine on minu tervenemise protsess samuti.

Iga kord, kui ütlen välja mõne oma kogemuse, mis mind (ega ka mu lapsi) ei pane isegi õlgu kehitama, aga teistel inimestel vajuvad näod pikaks, siis ... saan aru, et see ei ole ok! Et see ei olnud ok! Et minu jaoks poleks ok paljud mu enda kogemused, kui midagi sarnast mõne mulle olulise inimesega juhtuks. 

Ja see mõistmine päriselt tervendab ja aitab edasi liikuda. 

Lisaks muidugi oluline asi, et ma tean, kui paljud teie seast jälgivadki mind sellepärast, et olete sarnaseid asju läbi teinud või sarnastes olukordades olnud ... või ka praegu. Tean, kui paljud ootavad ja otsivad minu käest mõtteid, kuidas enda elus halbu kogemusi mitte aktsepteerida. 

Ja ma räägin ikka edasi ... sest ma mäletan, kui kaua ma olin vait ja mõtlesin, et ma olen ainus, kellega on nii ja et asi on minus ja et asjad tuleb lihtsalt üle elada või alla neelata või ... 

Ei! Ei tule! 

See, kui sinuga käitutakse normaalselt, on ... normaalne! Vähemalt paljude inimeste jaoks! Ja sellised inimesed on päriselt olemas! Nagu päriselt! 

Ja sellistele inimestele ei pea sa ütlema, et: "Aitäh, et sa minuga normaalselt käitusid!" ... selle eest ei tule hiljem kuidagi tasuda ...

Nutmine vajab julgust

Huuuh, ma olen viimastel päevadel päris mitmete inimeste ees päris palju nutnud, sest ... on olnud koht, kus seda teha. Ja see on samuti niiiiiii äge taipamine! 

... et ma oskan ...

... et ma julgen ...

... et ma ei kaota sellega midagi ...

Olen aastaid elanud nii, et pisarad tähendasid, et sind jäetakse üksi ... seejärel nii, et sa tead, et pisarad näitavad nõrkust ja toovad kaasa rünnaku, aga ... hoopis uus koht on teada, et sa võid nutta, kui vaja ja ... sind ei rünnata! 

Tean, et siin on palju lugejaid, kes ei saa aru, millest ma räägin, aga samas ... tean, et siin on niiiii palju inimesi, kellel on päriselt vaja neid taipamisi lugeda, et seejärel enda elus vajalikke liigutusi teha.

Nutmine eeldab, et tunnistad, et miski on raske või väsitav või pingeline ... Aastaid elasin nii, et ma ei saanud endale ühtegi raskust tunnistada, sest selle välja ütlemine oleks lihtsalt olnud nii suur raskus, et oleksin selle all kokku vajunud. See tähendab, et ma päriselt olen pidanud aaaaaaastaid õppima ja enda korrastamisega tegelema, et suudaksin praegu õiges kohas öelda: "Ma olen väsinud! Mul on raske!"  

Kogemus vs inimene

Mustrite muutmiseks on vaja ühte kogemust. Küsimus polegi selles, kes ja millal ja kuidas selle annab. Küsimus pole selles, kas selline suhtlus saab jätkuda või mitte, sest ... mustri muutmiseks vajalik kogemus on olemas. 

See tähendab, et sellele kogemusele järgnev on juba järgmine kogemus, mis kinnitab uut mustrit. 

Jah, me ei tea, mida inimestele oma ümber teeme. Seda nii siis, kui teeme head, kui ka siis, kui teeme halba. See, mis on ühe jaoks normaalne, on teise jaoks eriline. Või vastupidi. 

Samas võime ka saada mustreid muutvaid kogemusi, aga kui me pole valmis neid vastu võtma või ei märka, siis ... lihtsalt midagi ei muutu. 

Mina igatahes olen praegu küll väsinud, aga ... hirmus tänulik ... ja tean, et mul on iga päevaga üha lihtsam uskuda, et "inimesed on ilusad ja head" ja ... mina oma viimastel aegadel saadud häid kogemusi kindlasti raisku ei lase, vaid lasen neil uutel kogemustel mu elus oma töö teha ning mustreid uuendada! 

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 40 raamatut. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid. 

"Meie Erika" on kaasahaarav, kuid tasakaalukas

Täna oli mul imeline võimalus osaleda Erika Salumäe eluloofilmi "Meie Erika" esilinastusel. 

Kuna kutse oli kahele, siis seekord sai kaasa tulla Maria. 

Kui alustada kokkuvõttest, siis see oli lihtsalt nii ilus film. Minu jaoks oli see väga tasakaalukas. Jah, ma ei saa öelda, et kas kõik faktid olid õiged ja kui palju oli kunstilist liialdust, aga vaatajana tundsin, et kõike oli piisavalt. 

Loomulikult oli lõpus tunne, et lugu sai liiga ruttu otsa, sest Erika lugu läks ju edasi ... ja ikka veel pikalt. Samas saan aru, et kui lõpp poleks olnud selle koha peal, siis oleksime veel 3 tundi kinos istunud. 

Suureks plussiks oli minu jaoks ka ajastutruudus. Mu 13-aastane küsis kõrvalt korduvalt, et kas ühte või teist asja mäletan ja ... ma siis pidin ütlema, et: "Sel ajal ma polnud veel sündinudki!", kuid samas oli ikka ka paljut, mille kohta sain öelda, et mäletan ja nii oligi. Seega noorematele on see kindlasti ka ajaloolise ajastu mõttes väärtuslik film.

Miks mind kutsuti?

Erikaga seob meid see, et tema lasteraamatud "Triinu lood" on avaldatud just minu Heli Kirjastuse kaudu. Päris mitmed aastad tagasi ehk 2018.a detsembris käisime neid koos mitmes kohas esitlemas. 

Maria oli tol ajal ka kohal, nii et ... ringiga tagasi. 

Praegusel ajal on Erika Salumäe lasteraamatud "Triinu lood" 1.osa ja "Triinu lood" 2.osa saadaval vaid mu kirjastuse kodulehel siin: Erika lasteraamatud. Teistest poodidest neid enam ei leia. 

Triinu lugude tegevus toimub umbes Erika lapsepõlve ajal, kuid ta on öelnud, et need ei ole tema elust maha kirjutatud. Männipuud ja lastekodu on sealgi olemas, kuid lisaks ikka paljugi muud. 

Eks ta nii ju on, et kellegi kohta millegi teadasaamiseks tasub uurida erinevatest allikatest ja lõpuks, ükskõik kui "meie" keegi on, siis igaüks on esmalt ikka enda oma ning päriselt jagamisele ei kuulu.  

Samuti on ju nii, et kui vaatame-kuulame kellegi lugu, siis samal ajal on see lugu igaühest meist. Sellega seostuvad meie enda lood ning mälestused. See, kuidas mingi lugu meid tundma paneb, on lõpuks seotud sellega, mida muud meil veel sellega seostub. 

Veelkord suur tänu esilinastuse kutse eest, sest see oli tõesti mõnus elamus! Kõigil teistel soovitan aga soojalt filmi kindlasti vaatama minna. 

 ***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 40 raamatut. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid. 

4,5 aastat pärast lahkuminekut ja ... ikka alustan päeva pisarates ...

Tänasel imeilusal talvepäeval peaksin ma õues jalutama või ... kohtule elatise kohtuvaidluses vastust kirjutama. Ei suudagi valida, kumba siis teha ... aga ... tegelikul ei vali ma kumbagi ...

... sest ma tean, et olen nii kaugele tulnud ja jõudnud ning mul tuleb kohtule vastus valmis kirjutada, aga ... see tähendab jälle sukeldumist kõigesse, milleks ma pole valmis ... juba vaid mõte kõigist neist lahutamisega seotud teemadest tõmbab sisemuses midagi vastikult kokku ... tekitab vastikud värinad ... pisarad jooksevad ... ja mitmed muud kehalised reaktsioonid ...

... ja see on 4,5 aastat pärast lahkuminekut ... sest ... see ei ole läbi .... see aeg pole mitte mingit rahu toonud ... rahu on siis, kui ma ei pea teise poolega midagi arutama ... võtan kõik täiendavad kohutused endale ja ... lihtsalt jõuan ja teen ... aga ... 10 päeva pärast tuleb kohtus taas sukelduda aruteludesse  ... tõestamisse ... 

Jah, ma ei tea praegu, millele mul üldse kohtuvaidluses tuleb vastata, sest ... vaatasin ära vastamise tähtaja, aga dokumentide avamise lükkasin edasi ... sest see on vastik ... see on füüsiliselt ebameeldiv ... Seekord tuleb mul siis lugeda, et mida teine pool vastas minu esitatud hagile ning pean omalt poolt tema väiteid kommenteerima. Pean taas selgitama, et minu lapsed on väärt minimaalses määras toitu, elamist, riideid, arstiabi ning ... äkki isegi mõnda üritust koos sõpradega. 

... ja tuletan meelde, et ma küsin lihtsalt seda, et kui ma suurema osa ajast üksinda lapsi kasvatan, siis teine pool tasuks riiklikult minimaalses määras oma osaluse lastekasvatuses ... 

... kohtule vastuse kirjutamise "soojenduseks" lugesin Kärt Anvelti artiklit "Vägivaldsest suhtest lahkumise hind: emad kaotavad lapsed ja kodu, kodulaen ning liising jäävad". Ostsin selle artikli pärast ajalehe juba eelmisel nädalal, kuid ei suutnud ennast sed alugema sundida. Praegu vaadates, mis mu sees toimub tean, miks. 

Ma kuulen nii tihti, kui tubli ma olen, et lastele nii paljut suudan võimaldada ja hakkama saan ja ... Aga, tegelikult on igapäevaselt väga tuttavad tunded, et: 

- see ei lõppegi mitte kunagi

- ma ei saa kunagi sellest ringist välja, eriti, kuna mu noorim laps saab 18-aastaseks 11 aasta pärast ... ja kas see on punkt, kus saan täielikult teise poolega suhtlemise lõpetada?

- ma ei jõua tõestada, et ma lastest hoolin 

- ma ei jõua hakkama saada sellega, millega vahel isegi kaks vanemat koos hakkama ei saaks ... 

Selle artikli lugemine oli ühelt poolt toetav, sest näitas, et paljudel naistel peale minu on veel nii. Aga ... ma teadsin ju seda tegelikult varemgi. Te kirjutate mulle. Te jagate minuga otse oma lugusid. Ma olen kirjutanud raamatud "See ei ole sina!" ja ... "Uus algus" ... ja need pole tühja koha pealt sündinud.

Lugesin artiklist kirjeldusi, mida mõeldakse vägivalla ... mida vaimse vägivalla ... mida materiaalse vägivalla all ... kogu keha mäletas ühte või teist või kahesaja kuuekümnendat kogemust ... 

Ja ... seda rohkem kiskus see artikkel samuti lõhki, sest ... kui paljudel naistel peale minu on nii, siis ... polegi ju lootust ... ma päriselt oleksin 10 päeva pärast kohtus õnnelik siis, kui kuuleksin, et kasvõi edaspidi hakkavad lapsed saama riiklikult minimaalset elatist, sest nad on seda väärt ... jah, ma tean, et eelmise õppeaasta jooksul, mil nad olid KOGU aja minu juures, saidki nad kokku 550€ elatist kuu jooksul ning kohus ei aruta, kas tagant järgi peaksid nad rohkem saama, sest ... sel ajal, kui ma pidin kohtule selles osas vastuse kirjutama, olin ma autoõnnetuse järel hoopis nädalaid pikali voodis ... 

... jah, ma tean, et minu valik ja eralõbu on see, kui lapse hambaravi maksab 800€ ja ... siit edasi umbes 100€ kuus .... et valin lastele võtta matemaatika eraõpetaja, sest nad pole koolis ainet selgeks saanud, aga vähemalt ühel tuleb mõne kuu pärast eksam ära teha ... minu valik on, et nad käivad muusikakoolis ja mitmed trennis ... ehk need kulud võiks kõik ju tegemata jätta, eks ... aga jah, mina olin see, et kolme erineva kohtuasja raames taotles endale õigust laste hariduse üle ainuisikuliselt otsustada ... 

... mul pole jaanuaris ühtegi lastevaba päeva olnud ... oleks pidanud olema 2 nädalavahetust, aga ... minu valik oli, et ühel neist nädalavahetustel oli ühel lapsel proovieksam ... nüüd on kolmel esinemine ... seega ... eks ole ju minu valik, et kogu aeg on kellelegi vaja süüa osta ja tegeleda ... (kas ma pean igaks juhuks lisama, et ma väga armastan oma lapsi ning nendega on tore koos olla, aga 100% üksinda 5 lapse vanem olla on vahepeal ... veidi väsitav ... eriti kuna need vabad päevad ma kasutan lisatööde tegemiseks, nii et saaks rahaliselt paremini järjele ...? ) 

... miks see kohtuvaidluse ootamine nii seest lõhki kisub on teadmine, mis mind ees ootab ... sest ma olen proovinud näiteks arutada, et kui lapsed peaksid nädalavahetusel haiged olema ja ei saa siis teise poole juurde minna, kas saaks selle nädalavahetuse ümber vahetada ... või kui neil on esinemine ja lapsed seega nädalavahetusel töötavad, kas saaks selle ümber vahetada ... ausalt, vastused pole isegi sellised, mida tasuks lugeda ... tihti vaatangi esimese ja viimase lause ära ning panen kinni, sest midagi uut seal ei ole ... ja mitte ühtegi lastekasvatust toetavat lauset seal ka ei ole ... ja isegi kui ma ei vasta, siis neid kirjut tuleb ... ja tuleb ... ja see on 4,5 aastat pärast lahkuminekut ... 

... mida ei tule, on lause, et: "jah, saan aru, et lastel on ka oma elu ja tegemised ning ikka võime nädalavahetuse ümber vahetada, et kõik lapsed saaksid korraga tulla ning vähemalt kord kuus isa näha!" 

... jah, ja ärgem unustagem, et mina teen seda kõike selleks, et elatise kohtuvaidluse järel ülimalt rikkaks saada ... ja lapsed on suurema osa ajast minuga selleks, et ... no mina saaksin teist vanemat kiusata ja lapsed temast eraldada ... loomulikult (kas pean kirjutama, et viimane lõik oli irooniline ja et ma olen lihtsalt sellest kõigest nii väsinud ....)

... ja siis ma mõtlengi, et ma võiks öelda, et ju jääb ... ma ei jõua rohkem, aga ... siis tuleb jälle meelde või saan infot selle kohta, et sellises olukorras naisi ja lapsi on nii palju ... 

... ja siis pean istuma koolis ja arutlema teemal, et: "miks lapsel on hinded sellised?" või "miks lapsel on midagi tegemata?" või "miks laps igas tunnis ei käi?" ... või kuulma mõnelt teiselt vanemalt, et "minu lapsed suudavad küll ise ..." 

... teate - ma olen nad kõik elus hoidnud ja ise  ka elus ja ... see on suure IGAPÄEVASE töö tulemus ... 

... ning kõik, kes te sarnases olukorras olete - ei, see pole minu jaoks kuidagi lihtsam. Keerulistest aegadest ja oludest rääkimine lihtsalt tõmbab ennast veel alla, nii et jah, enamasti räägin neid asju seal ja nendega, kellega on vaja ning kellega vesteldes saan nendest olukordadest edasiliikumiseks kuidagi tuge. Aga see ei tähenda, et minu elus neid raskeid kohti ei oleks. 

Kogu seda postkastis toimuvat jama ma enamasti ei jaga, sest see levitaks sitta veelgi rohkem. Seda pole vaja. Aga see on olemas. Ikka veel. 

Ja ma saan väga hästi aru, miks inimesed vägivaldsetes suhetes püsivad, sest ... lahkumine nõuab niiiii palju jõudu, energiat, enesekindlust, vastipidamist, raha ... jne. 

... ilmselt on minu jaoks kõige keerulisem praegu see, et ükskõik, kui avalikult ma siin asju jagan, siis kõigis oma avaldustes olen alati lapsi kaitsnud ... olen alati kõike jaganud selle teadmisega, et ma võiksin rääkida veel rohkem, kuid laste kaitsmiseks seda ei tee ... nüüd aga tahavad suuremad lapsed ise kohtuistungile kaasa tulla ja ... see on täpselt see, mille eest ma neid ju kaitsnud olen ... nemad ei tea, mida päriselt räägitakse ... põhjendusteks tuuakse ... ja kõik need aastad olen ma kõiges selles laste eest paljusid asju varjanud just selleks, et nemad hoitud oleksid ... ja see omakorda on ise väsitav, aga ... kui sa kedagi armastad ja tema eest vastutad, siis see on SEE, mida sa oma laste heaks teed ... 

... aga, see mida me teeme on ... et oleme korraks väsinud ... ja see on ok ... ja siis ... liigume edasi ... 

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 14a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 40 raamatut. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.