Kas õppe-eesmärgil loomade vangistamine on õige?

Vähem provotseerivas vormis kõlaks pealkiri nii: käisime loomaaias. 

Kuna nagunii lastega muudkui Tallinna vahet sõidan, siis pakkusin lastele välja, et seekord pärast osade laste laupäevaseid tunde lähme loomaaeda. Mõte tuli eelmisel õhtul, kui minipisiga džungliloomade raamatut vaatasime. Joonistatud pildid. Nii tahtsingi talle päris loomi näidata. Loomaaias on tema ka korduvalt käinud, aga praeguseks 3-aastane eelmistest aastatest väga midagi ei mäleta. 

Hommikul silmi avades pakkusingi lastele selle mõtte välja. Kõigile meeldis. 

Siis ronisin voodist välja ja vaatasin aknast õue. Vihma sadas. 

Ahah ... see polnud mu plaanis. 

Kogu Tallinna tee sadas. Aga no mõtlesin, et lubatud ju sai ... kuigi guugeldasin ikka varuvariante ka. 

Läks aga nii, et kui lõpuks loomaaega jõudsime, oli ilm täitsa ilus. Mõned lapsed kiskusid vahepeal isegi joped seljast ära. Mina mitte. 

Alustasime seekord miniloomaaia pool olevast väravast. Nii said lapsed alustuseks kohe nunnutamisega pihta hakata ja silmad särasid. Seega oli selge, et see oli hea otsus. 

Järgmised tunnid kulgesidki vahvate kohtumiste tähe all. 

Minu jaoks oli vahepeal segane, et kuidas peaks uuendatud loomaaias oma liikumise trajektoori kujundama, et kõik loomad ära näha. Meil jäi kindlasti mingi osa vaatamata. Ilmselt oleks saanud endale kaardi võtta, aga ... hmm ... milleks. Orienteerusime teeviitade järgi. Need on küll toimivad. 

Aga varem oli jah kuidagi lihtsam võtta see ring, ära käia ja siis teadsid, et miskit vahele ei jää. Nüüd on erinevate loomade alad nii suured, et ei saa vahepeal arugi, kas peaks mingis suunas minema või mitte. Ja samas on vanad puurid, kus käid terve rea läbi ja lõpuks leiad vaid lõbutseva paari, kellest mees on vanasse karude puuri roninud ja naine teda siis pildistab. 

Loomade elutingimuste parandamine on muidugi olnud silmnähtav. Jalutasime ka nende aedade vahel, kus varem kõik kitselised ja sead jms loomad olid. Ei kujuta küll enam ette, et nad kõik neis pisikestes puurikestes oleks.  

Seekord nägime korraks ka jääkaru, keda eelmisel korral õues polnud.  

Vahva oli näha, et kuigi suuremad lapsed ju mäletavad ka eelmisi loomaaiakülastusi, siis elevust jätkus lõpuni. 

 

Nii jääbki küsimus - kas õppe-eesmärgil loomade vangistamine on õige?

Kindlasti on see hea teema, mille mõnes järgmises raamatus mõnele oma tegelasele võiksin anda. Mul pole kindlat seisukohta. Ühelt poolt on muidugi kurb vaadata loomi, kes üksinda puuris päeva lõppemist ootavad. Või järgmist toidukorda. 

Samas on nende elu kindlasti turvalisem kui metsikus looduses elavatel liigikaaslastel. 

Minu laste jaoks oli see retk kindlasti hariv ning õpetas pigem loomi austama ja mõistma. Seega loomaaias elavate loomade vangistus täitis vähemalt minu laste puhul küll õppe-eesmärki. 

Jah, see on küsimus, mille vastus oleneb, millisest vaatenurgast vaatad. 

Ise võtsin seisukoha, et kui loomad juba niigi seal on, siis pigem panustan piletirahaga nende heaolusse ning viin lapsed loomi vaatama.  

***

 

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 7a ja 3 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu matrjalid. 

 

Suunamudimise august: jaluta mõtete mõtlemise jalutuskäike!

Ilmselt pole kellegi jaoks saladus, et jalutamine on hea viis mõtted selgeks mõelda. Samas on erinev tulemus sellel, kui jalutad lihtsalt sportimiseks või mõtete selgeks mõtlemiseks. Sammude-jalutamine võib käia kõikjal. Mõtete mõtlemise jalutamiseks tasub valida rahulikum koht. 

Minu suurimad lemmikud on mererand, vaikne külatee või metsarada. Ajaks on minu jaoks sobilik aeg õhtu, mil teised kõik juba magavad. Hommikuinimeste jaoks sobiks ilmselt ka hommik ... aga seda ma ei tea, sest nende hulka ma ei kuulu.

Mõtete mõtlemise jalutuskäigule mina lapsi, ega enamasti ka koera koera kaasa ei võta. See on vaid iseenda ja ümbritseva kuulamise aeg. 

Mõtete mõtlemise jalutuskäigule tasub kaasa võtta paber ja pliiats. Kui head mõtted hakkavad voolama, siis tundub, et koju jõudes on aega need kõik kirja panna. Fakt on see, et kui maandud igapäevasesse keskkonda, siis tulevad peale igapäevasemad mõtted ning looval jalutuskäigul leitud uued ideed kaovad. Ma ei soovita sul seda katsetama hakata, sest nii kaotad hulga häid mõtteid, mille eest juba jalutanud oled. Lihtsam on paber ja pliiats taskusse pista, mitte samade mõtete eest uuesti jalutama hakata. 

Rääkimata sellest, et samu häid mõtteid sa ilmselt tagasi ei saa, sest kui sina neid kohe esimesel korral ära ei napsanud, siis nad lähevad kellegi teise juurde, kes need kohe ellu rakendab. 

Nii et võta nüüd ette üks mõnus rahulik jalutuskäik ja pane samal ajal kirja kõik head mõtted, mis tulevad. Pärast on aega neid sorteerida või mõelda, mida ja kus kasutad. 

 p.s. sammulugeja jäta ikka käele ja nii saad samal ajal ka sammud käis. Uskumatult stressivabalt.

***

Suunamudimise august on mu isiklik väljakutse, mille raames mõtisklen iga päev ühel enesearenguga seotud teemal. Jagan neid mõtteid oma FB grupis Lugedes rikkaks (ense- ja ajajuhtimine). Eesmärk on augustikuu lõpuks selgemaks saada, et kas olen oma eluga õigel teel ning vajadusel liikumissuunda veidi mudida. 

Eelmised postitused sel teemal leiad siit: 

2.08 - Kuidas ja kuhu sa augustiks koos minuga oma elu saad pöörata? 

3.08 - Suunamudimise august: kelleks sa jaguned?  

 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 

 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

10 aastat minemisi ja tulemisi ehk kolimise aastapäev

Täna on taas meenutamise koht. Seekord täitus 10 aastat päevast, mil kolisime kahe väikese lapsega majja, kus polnud vett ning ... põhimõtteliselt ka mitte midagi muud. 

Ühelt poolt on see aeg imekiiresti möödunud. Samas aga on neisse aastatesse mahtunud väga palju minemisi ja tulemisi. 

See on olnud hea põhjus vähemalt kord aastas üks postitus kirjutada... ja mõnel aastal olen seda võimalust isegi kasutanud.  

Eelmistest aastatest olen kirjutanud sellised meenutused: 

15.mai 2020 9 aastat elu oma kodus

15.mai  2016 5 aastat elu omas kodus

Sel aastal on pildid aga sellised: 

Selles "lillepotis" oli 5 võõrasema. Täna hommikul oli veel kolm neist elusad. Minu koerabeebi elab oma esimest kevadet, nii et lilled on talle täitsa uus teema. Johanna (peaaegu 3a) on nüüd ka koerabeebiga mingi hingesuguluse leidnud ja täna ma enam polnudki kindel, kumb need lilled tegelikult välja kaevas.

Koeri ja beebisid on tulnud ... koeri ka läinud ... Läbi aastate on koerte pärast lilli ja puid läinud... samuti jalanõusid, auto käru konkse jms. Need mõned lilled pole hetkel tõesti suurimad kaotused, mis koerabeebide kaudu on tulnud. Ei taha küll ära sõnuda, kuid tundub, et seekord see koostöö meil  täitsa toimib ning need mõned lilled ... noh ... jätkan istutamist ja... tagasi istutamist. 

Lapsed on ka vahepeal suureks kasvanud ning otsustasid iseseisva elu peale minna. Selleks ehitasid nad maja otsa endale oma kodu. Eks ühel päeval on ju kõigil aeg minna ... kuigi mõnikord nad räägivad, et ei koli kunagi minema... teine kord aga lubavad varsti osta matkaauto ning maailma rändama minna...

Nii väikseid lapsi nagu Mathias ja Joosep olid siia majja kolides, meil enam polegi. Ühelt poolt on kahju, aga teisalt on ikka hea elada küll, kui kõigil juba mõistus peas... mitte, et see alati küll elu lihtsamaks teeks.

Aastate jooksul on siia istutatud nii lilli kui puid. Kasvavad. Ja samas on ikka metsikult pikk aeg, enne kui sa oma tegemiste tulemusi näed. Mõtlemiskoht on see, et kas mingi lill või puu on sellest väärtuslikum, kuna olen selle ise mulda pannud? Või ei tohiks sellesse kinni jääda? 

Samas oleme ise suure koguse puid maha võtnud... mille ilmselt keegi on kunagi istutanud. Palju lilli on ehituse tõttu või muudel põhjustel surma saanud. Neid, mille eest ka keegi kunagi hoolitses....

Minu kastaniistandus on armas ja kurvastav. Korjasin need kastanimunad Pärnu-Jaagupi muusikakooli nurgal olnud kastani alt. Ikka siis, kui lapsi tundidest ootasin. Tegin seda ju aastate jooksul ikka vääääga väga palju tunde. Tahtsin endale ka ühe musikaalse kastani kasvatada. Ma ei teadnud, et kõik need paarkümmend kastanit kasvama lähevad. Sel aastal tuleb kindlasti nad nüüd laiali istutada. Tuleks ...

Muusikakooliga on aga lugu nüüd nii, nagu on.... minejaid on seal ikka mitmeid...  ja muusikakooli nurgal olnud kastan on ka tänaseks päevaks maha võetud. Nii et ei teagi, kas need minu kastaniistanduse kastanid üldse ongi veel muusikapuud ja tore side, nagu ma tahtsin...

Parim päev igal kevadel on see, kui saab muru niitma hakata... või noh, sel aastal algas see kohe silo tegemisega. Aga olid need alles mõnusad 10 000 sammu. 

Kõige ilusamad nartsissid elavad meil kuuseheki taga. Ehk aiast väljas. Need on sinna ise tekkinud. Ilmselt on aeda koristades koos prügiga mõned lillesibulad ära visatud ja nii nad endale uue elupaiga on leidnud. Aias ümberistutatud nartsissid pole siiani mul nii hästi õitsema hakanud. 

Ja siis tulebki mõelda, et kas on üldse kõike vaja juhtida, korraldada ja "õigesti teha"? Mõnikord on metsik isekulgemine hoopis paremini toimiv.

Aastate jooksul olen püüdnud aeda kujundada. See on üks lilledest, mille olen kellegi teise aiast saanud. Sellised kingitused teevad alati südame soojaks ning lillede rändamine on kuidagi siduv. Ja samas lahutav. Isegi juuri pidi maa sees olevad lilled ei jää igaveseks ühte kohta pidama. Samas võib ühes kohas kasvanud lille jätkuda oma ilu levitama kõikjale, kui seda õigesti jagada.

Taas üks pikaajaline projekt- jasmiin, mille taustal iga lasteaia lõpetajaga pilti oleme teinud. Christianiga, kes sel aastal lõpetas, aga mitte. Tema pidu oli kuu aega varem kui tavaliselt. Nüsisin selle põõsa paar aastat tagasi väiksemaks. Eelmisel aastal oli see alles väga kole. Nüüd hakkab ilusaks minema. 

Mõnikord ongi nii, et selleks, et toimuks areng ilusama poole, tuleb kõigepealt taim väikseks ja koledaks nüsida, et ta saaks uusi võrseid ajama hakata. Pikemas perspektiivis on see ilus, aga oska vaid oodata ja näha seda, mis seal VÕIKS olla. 

Kasvuhoones on ka juba elu. Mitte küll päris selline, mis seal olema peaks... aga tegelen. Sel aastal on plaanis ikka hakkama saada. Kunagi olin ma väga kasvuhoone vastane. Siis aga lapsed kasvasid ja tuli tuhin ikka kasvuhoonetamist proovida. Paar aastat läks väga hästi. Siis Johanna ootamise suvel oli kogu suve pilt selline, nagu praegu. Eelmisel suvel sain korda poole kasvuhoonest. Seekord on plaanis kõik korda teha. 

Kasvõi juba sellepärast, et lapsed tahavad üha rohkem ise proovida ja teha. Mingi maaelu kogemuse võiksid nad ju ikka lõpuks saada...

Ja siis seisavad siin puud, mis pole küll ülimalt vanad, aga vaatavad itsitades seda minemist ja tulemist pealt ja mõtlevad, et tehti siin enne meid ja tehakse ka pärast meid ... ja see, mida täna teeme, on tegelikult suures osas 47 aasta pärast unustatud... või äkki isegi juba 25... või 6... 

Sest nii lihtsalt on ...

Siit õuest olen aga saanud mitmedki raamatute ideed. Kõige otsesemalt müstilise lasteraamatu "Kolme pärna saladus" mõtte ja ka kaanepildi.  Raamatut "Kolme pärna saladus" kirjutada aitas näiteks torm, mis murdis õunapuult suure oksa. Loomulikult aitas see lahendada ühe olukorra raamatus, mida ma ise välja mõelda ei suutnud. Nii ongi ring täis - raamatud aitavad mul siin elada, siinne elu annab materjali raamatuteks. 

Ja nii see elamine ja õppimine käibki. Minemiste ja tulemiste tähe all.  Suurim oskus on igal hetkel mõista, mida endaga kaasas pead kandma ning mida mitte.  

Jätkame õppimist! 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

 

Mida ma lastele oma lapsepõlvest mitte kunagi ei räägi?

Täna mõistsin, et mul on laste ees suured saladused. Ja nii ilmselt jääbki. 

Rohkem kui nädal aega olin planeerinud, et lähme kõik koos metsa, teeme lõket, soojendame oksa otsas viinerit ja leiba ja oleme mõnusad. Sellele eelnevalt muidugi koristame lõkke ümbert kogu metsa ära ja korjame kõik oksad kokku. 

Jaa, ma tean, et paljude arvates on metsa jaoks hoopis hea, kui kõik oksad on maas ning tagasi looduseks saavad. Aga no mulle niiii meeldib neid oksi lõkkesse tassida ja seejärel imetleda mõnusat pragisevat tuld. 

Koolipäevad on lastel aga nii pikad ja pingelised olnud, et nädala sees ei saanudki kuhugi minna. Kui nad tunnid-huviringid lõpetasid, oli valget aega juba nii vähe alles jäänud, et enam ei jõudnudki. Niisama metsa oleks jõudnud, aga mitte lõket tegema. Täna aga oli aega piisavalt, sest hommikused tunnid toimusid online ning Tallinnasse sõitma ei pidanud. 

Aega oli ka selleks, et metsa koristada ja sellest teha lõke, mida nautida. 

Koht, kuhu matkasime oli tegelikult laste poolt juba varem hõivatud. Nemad käivad ikka mitu korda nädalas metsas mängimas.  Neil on seal kohe täitsa elu. Vaatasin just täna, et kui mu lapsed peaks kunagi kodust põgenema, siis pole muret, sest tean, millisest metsanurgast neid otsida. 

Täna tegime lõkke nende onni lähedusse. Sada viiskümmend korda korrutasin, et täna on nii, aga tegelikult nad üksi metsas mitte kunagi tuld teha ei tohi. Ja mitte kusagil mujal ka. Et kui suureks saavad, siis teevad. 

 Millalgi sajanda ning saja viiekümnenda korra vahel mõistsingi, et olen silmakirjalik, sest ma ei tohi mõnda asja oma lapsepõlvest lastele mitte kunagi rääkida.

Ja siin on minu saladus (kui rebane seda ütles, siis oli saladuseks, et ainult südamega näed hästi- kas sa tead seda lugu?): 

mina oma suuremate laste vanuses tegin ammu ise lõkkeid. Ee ... ma ka mõnigi kord ei tohtinud, aga ikkagi tegin. Mulle niiiii meeldis tuli! Alati on meeldinud. Turvaline tuli (vähemalt, mida ma arvasin, et on turvaline, sest üks põlenud onn tuleb küll kohe meelde...)! 

Lõkke ääres istudes, kui üks lastest oma paljad varbad tule poole sirutas (sest tal said kraavis jalad märjaks) tuli mul meelde, kuidas ükskord oli nii külm ja teed täis tuisanud, nii et koolibuss ei tulnud ja me ei saanud kooli ja siis ... me läksime metsa lõket tegema ning kuivatasime seal lõkke ääres oma sokke ka.   

Pidin lastele seda peaaegu juba rääkima, kui sain aru, et ei, ma ei tohi mitte kunagi lastele neid lugusid rääkida. Ma tõesti ei kujuta ette, mis tundega vanemad meid mängima saatsid, kui selliseid asju teadsid.  

Samas ma õppisin lõkke tegemist vanemate kõrvalt ka juba varakult, sest näiteks metsateo ajal ju põletasime ikka koos lõkkes oksi ja kevadeti-sügiseti lehti-oksi jne. Me osalesime ühiselt pidevalt töödes, kus kõiki neid oskusi (k.a. lõkke tegemine) kasutati. See oli elu osa. 

Mu lapsed on suht palju nö tavalises elus osaleda saanud. Pole vaid ekraanide taga üles kasvanud. Aga ikkagi on ka nemad talutöödest suht eemal olnud. Pigem oleme püüdnud töid teha, et lapsed neist osa saaks, mitte lapsed pole osalenud selles, mis nagunii toimib. Ilmselt see on see, miks ma ei usaldaks enda lapsi tegema seda, mida mina nende vanuses oskasin. Vähemalt ISE arvasin, et oskan. 

Aga ikkagi- sellest, et ma nende vanuses juba ammu lõkkeid tegin, ma lastele ei räägi. 

Ilmselt püüan aga veelgi rohkem lapsi sellistesse tegemistesse kaasata, et nad minu kõrvalt näeksid, kuidas elu käib. 

Ja ükskord, kui suureks saan, siis ostan endale ka metsa ja käin kogu aeg seal koristamas!!! 

See on niiiii mõnus! 

 ***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Milleni on viinud see, et minusse ei usutud?

See, mida ma teen, pidavat võimas olema. Ehk et 5 last ja 20+ raamatut. Kust ma seda tean? Podcastist kuulasin.

Aprillikuu keskel küsis Crystal Ra Laksmi-Ditton, et kas tahaksin oma tegemistest rääkida podcastis. See oli aeg, mil eriolukorrast tingitud koduõpe oli viimsegi mõtlemisvõime ära söönud. Õigemini- tegelikult olime selleks ajaks juba loobunud üritamisest ja täitsime julmalt miinimumprogrammi, et ikka ülejäänud elamisega ka hakkama saada.

Nii ootasin ise ka, et millest ma üldse suudan rääkida podcastis, mis läheb üles muuseas ambitsioonika nimega lehele ,,Hakkame tegutsema!". See, et on palju kordi, kui minusse pole usutud, oli üks teema, mis jutuks tuli. Ütlen kohe ette ära, et mulle on see hoopis positiivselt mõjunud. Näidanud, et kui teised sind maha teevad, siis enamasti mitte sellepärast, mida sina oled teinud, vaid sellepärast, mis neis endis toimub.

Meie vestluse sisukord on selline:
01:55 Tutvumislugu Crystal Ra-ga
02:45 Külluse Seikluskoolitus Unistuste Ellu seikluse kogemus
02:58 Üllatus et rahast on okei rääkida ja raha küsida
03:18 Enda sügavam tundmaõppimine, suhete ja lastega suhtlemise inventuur
03:58 Heli kui ideede elluviija
04:55 Sisetunde kuulamise tähtsus
05:48 Ideed otsivad omale kodu 06:09 Lastele eeskujuks olemine
07:45 Lapse koomiksi loomine
08:17 Heegelnõela lugu
08:38 Laste ja ideede teema
09:18 Kuidas lapsi lugema inspireerida?
09:58 Lapsed sotsiaalmeedias
10:20 Kaamera ees esinemise kogemused
10:44 Kuidas lapsed saavad arvamuskriitikuna teisi inspireerida?
11:37 Kuidas kirjanikuks sünnitakse?
12:30 Takistuste ületamine
12:30 Kuidas sündis raamat “Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks”?
13:58 Ühe ukse sulgumine avab teise
15:54 Crystal Ra Lõuna-Aafrika kogemus
17:54 1000-eurose koeraostu lugu
18:22 Akordioni õppetunnid
20:51 Heli raamatute ühendavad teemad
21:38 Inimesed, inimsuhted ja inimolemuse uurimine
23:00 Maaelu tähtsus
24:00 Maal elava inimese ressursirikkus
25:20 Sinilille juhtum
25:42 Koduõppe kogemused viie lapsega
27:42 Logistika ülesanne
29:06 Kodu orkester
30:09 Laste huvide kultiveerimine
30:46 Töö tegemise õpetus lastele
32:00 Lastele turundusõppe tunnid
32:57 Küsi oma lastelt võtmeküsimus!
33:46 Laste tegelusvihiku loomine
34:36 Ajakasutuse trikid
37:54 Heli “lugedes rikkaks” väljakutse
39:39 Julgust rahast rääkida ja mõtelda
40:32 Mis asi on Holistiline Küllus?
41:53 Oma talendi kasutamise kohustus
42:00 Oma unistuste elu elamise valem
44:00 Põhiväärtuste ülevaatus
44:22 Romantiliste jutustuste väljakutse tulemused edetabelites
45:39 Tee suuga suur linn ja käega kirjuta raamatuid!
46:42 Avaliku väljakutse katsumus
47:20 Nipid sahtlisse kirjutajatele
50:00 Teistmoodi poliitika läbi kirjanikuks olemise
52:54 Mis salaroll on veel kirjanikel?
53:53 Kuidas luua õnnelikku riiki?
55:50 Üks võtmeküsimus endale!
57.40 Olla sillaehitaja
58:09 Mis juhtub kui sa põhjalikult endaga tegeled?
59:15 Miks on raamatud meie parimad mentorid?

Meie vestlust kõigil neil teemadel saad kuulata siin: Heli Künnapas- 5 lapse ema ja 20 raamatut kirjutanud naisterahvas! 

Kui arvad, et see vestlus on inspireeriv ning võiks kellelegi abiks olla, siis aitäh jagamise eest!  

Tänu Crystal Ra soovitusele teen nüüd juunikuu lõpuni iga päev Heli Kirjastuse FB lehel ühe live kohtumise, mille mõnda osa on ikka juba tuhandeid kordi vaadatud. Neil kohtumistel olen rääkinud näiteks sellest, et kas noorteraamatutes peaks rääkima seksist ning kuidas on elada koos kirjanikust emaga. Nagu podcastiski räägime, on laste kaamera ette surumine tulevikus neile vaid kasuks. Viimases videos on siis just lapsed need, kes kaasa räägivad.

Minu enda jaoks pani see podcast ning sellele järgnev paljugi liikuma. Sellepärast julgengi soovitada. 

Soovin kõigile targalt kasutatud jaaniaega! 

 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, peaaegu 6a ja peaaegu 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Mis jama mul selle laste õppimise ja õpetamisega on?

Kordan ennast, aga seekord on kooliaasta ikka väga vaevaliselt alanud. Oluline ajakulu on olnud sellele, et nüüd tuleb lahendada mitmeid probleeme, mis on mujal pikema aja jooksul koguneda lastud. Viimastel nädalatel tahaks korduvalt kasutada klassikaks saanud sõnu: "Ma ei peaks olema siin...", aga kuni mulle abitult otsa vaadatakse, pole mujale ka minna.

Lastega hakkasin nüüd siis tegema süsteemi, et pole päris koduõppel, aga püüan ühe päeva nädalas või vähemalt üle nädala igale lapsele koduseks õppimiseks võimaldada. See tähendab muidugi, et sel päeval on ka minu tööpäev häiritud, sest olen õpetaja, aga no... ega söögiraha teenimine ongi ületähtsustatud. Peaasi, et lastel koolitükid selged on. Õigemini küll- neil päevadel tegelen sellega, et lastel uudishimu ja õppimisrõõm kuhugi ei kaoks.

Täna võtsime salaja ette koduõppe päeva. Ehk et tegime retke loodusesse, mida lapsed kindlasti koduõppena ei võtnudki. Viimasel ajal pole me loodusesse väga jõudnud, sest kooliaasta alguse tegemised on nii palju aega võtnud, et kui on vaba hetk, siis lapsed puhkavad kodus ja mina saan neil vabadel hetkedel siis vahepeal veidi tööl käia. Paar nädalat tagasi õnnestus ühel pisikesel üldnarkoosiga operatsioonil ka käia, nii et peale seda polnud metsades ja põldudel tatsamine kõige tervislikum. Vist... ega ma tegelikult siiani ei tea, mida ma teha tohin või ei tohi... aga niite enam sees pole, järelikult olen nüüd taas tavaline inimene.


Tänane koduõppe valik oli Kiigesaare, kus oleme tegelikult ka varem korduvalt käinud. Loodusõpetusest sain teada, et mõnigi mu laps ei suuda lehtede järgi mõnda puud ära tunda, aga... lugemisega on kõik korras. Nimelt leidis Joosep ühel hetkel, et mitmelgi puul oli juures silt, et mis puu see on. Mina juba rõõmustasin, et laps on äkitselt puuteadlikumaks saanud, aga... tuli välja, et hoopis luges. No aga seegi ju oluline oskus. Ise ju korrutan muudkui, et lugedes saab rikkaks.

Loodus uuritud ja vestlused peetud läksid lapsed kehalise kasvatuse tundi. Mina aga mõnulesin voolava vee juures. Enne kinnitasin abikaasale, et mulle on ikkagi vaja maja mere ääres. Vähemalt kirjutamiseks. No nagu kirjutamistalu või midagi sellist. Abikaasa nägu arvestades pean selle maja endale ise ostma, kui esimese miljoneid koopiaid müüva bestselleriga hakkama saan. 

Et mõnus loodus kehast ka hiljem ei kaoks, lindistasin vett. Ei mäleta, millal viimati Kiigesaarel käies vesi niiviisi voolas. Täna igatahes voolas. Kui sa tahad ka veidi rahustavat loodust oma praegusesse hetke, siis vaata ja kuula siit:

Vee ääres oli väga rahulik. Kehalise kasvatuse tunnis aga tegid mu lapsed samal ajal midagi, mida pole lapsevanemana vist väga tervislik pealt vaadata. Võiks äkki muretsema hakata. See nägi välja nii:

Kui sa videot lõpuni ei viitsinud vaadata, siis ütlen ette, et korduvalt lasti sealt alla neljakesi koos.

Abikaasa kinnitas, et see trosskiik (või kuidas seda nimetada?) katki ei lähe (ikka ju teiste vara pärast muretsed esimesena). Selle pärast ei pea muretsema.

Aga lapsed... Nuvot- nii ma oma lapsi kasvatangi- õpivad tegutsemise, katsumise, proovimise, mõnikord ka ebaõnnestumise teel. Järgmisel korral on targemad. Ja õppimise ajal ei mõistagi, et õpivad. Ja lastel oli väga lõbus.

Jaa, kui keegi oleks vahepeal maha kukkunud, siis oleks haiget saanud... aga tulime koju ja Christian sai sõrme veriseks hoopis magamistoas kapi uksega (ojaa, pole vaja küsida, et kuidas see juhtus, sest mul pole õrna aimugi, sest ta ei teinudki seal peaaegu midagi). Minu jaoks taaskord tõestus, et lastega juhtuvad suurimad õnnetused tavaliselt tavalistest lihtsates olukordades ja vanemate silma all.

Lapsed ei õpi ainult raamatust, ega loengutest, vaid peavadki mõned õppetunnid ise kätte saama. Samuti arenemiseks on vaja teha seda, mida sa ei oska. Ületada oma piire ning teha asju, mida kardad. Loomulikult on eriti laste puhul oluline jälgita, et nad mõistaksid julguse ja hulljulguse piiri.

Võimalik, et mõne aja pärast on meil plaanis lapsi pikemalt koduõppel hoida, nii et selleks ajaks tuleb vaikselt endale ka süsteemi sisse seada ja mõelda, kuidas päevaplaan võiks toimida. Ega igapäevane töötamise vajadus ju ei kao ka kuhugi.

See on ikka nii äge, kui sul on kodus nii palju õpetajaid, kellega koos iga päeva selle ägeda elu ja elamise kohta midagi uut õppida!



***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Lillelapsed vajavad uusi/vanu oskusi

 Kas sinu lapsed oskavad võililledest pärga teha? Rumal küsimus. Kõik, oskavad, eks ole? 

Aga ma siis täna sain aru, et tegelikult ikka kõik ei oska. Täna siis õpetasin enda omadele. Ei saa öelda, et lõbus oleks olnud, sest... see polegi nii lihtne. Nii avastasingi, et mõnikord tunduvad asjad nii iseenesest mõistetavad. Meie õppisime sellised asjad sõprade käest selgeks. Isegi meie, kes me elasime maal ja igapäevasteks sõpradeks vaid mõned vähesed lapsed. 

Pean endale ikka meelde tuletama, et tänapäeval peab lastele kõiki neid vanu (appi!! See polnud ju nii ammu...) asju õpetama. 

Eelmisel nädalal lasteaeda lõpetavate lastega ekskursioonil käies saime täiskasvanutega aru, et lastele võiks näiteks keksu õpetada. Sest nad ei oska. Hmm, ise ka enam ei oska, aga armas internet avitab.

See oligi kogu tänane sõnum- lillelastele tuleb uusi/vanu asju õpetada! 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Just see (pere)film päästab Eesti rahvastiku ning metsad väljasuremisest!

Täna tähistasime lastega koolivaheaja lõppu ja käisime Pärnus Apollo kinos. Tahtsime juba eelmisel nädalal seda filmi vaatama minna, kuid pidevalt oli enamus saali välja müüdud. Täna aga tuli hommikul mõte, head kohad olid vabad, vanaema oli nõus pisibeebi mõneks tunniks enda juurde võtma ja nii me suuremate lastega läksimegi. Tänane valik oli "Eia jõulud Tondikakul".

Ma ei ole väga palju Eesti filme näinud, seega olin pigem äraootav. Eriti kuna tegemist oli jõulufilmiga, siis võis arvata, et sisu võib olla pigem kommertslik. Eks seal olid kõik kohustuslikud osad olemas, aga kordagi ei tekkinud tunnet, et mind tahetakse odavalt ära osta.

Need võrratud loodusvaated... imeline! Uskumatu, et see on meie oma Eestimaa. Kui eelmisel nädalal imetlesime võõramaist loodust animafilmis "Valgekihv", siis Eia-filmi vaated ei jäänud sellele sugugi alla.

Film algas tegelikult olukordadega, mis peaks kõigile vaatajatele selgeks tegema, et parim kingitus, mida vanemad lapsele anda saavad, on õde või vend. Peale selle filmi algust ei taha ma mitte kunagi kuulda, et 4 või 5 last perekonnas on liiga palju. Julgen välja öelda, et peres võiks olla minimaalselt 2 last või üldse mitte, sest üksikute laste elu on enamasti ikka kuidagi tasakaalust väljas. Ja kui arvatakse, et lasterikkas peres ei ole lapsevanemal lapse jaoks aega, siis Eia lugu on ju maha kirjutatud meie oma inimeste pealt- kahe töötava vanemaga ei pruugi hoopis ühelapselises peres olla lapse jaoks aega, kuna seal ununeb ära, et laps on olemas. Lasterohkemas peres on lapsed elu osa ning ei saa seetõttu märkamata jääda. Minu arvamust kinnitab otsus, mille Eia filmi lõpus koera kohta teeb.

Ma pole uurinud, kas metsade päästmise teema sattus filmi sellepärast, et me reaalselt viimasel ajal kõik selle pärast muretseme, et Eestimaal liiga palju metsi langetatakse ning seega kogu sealset kooslust ohustatakse või oli see mõte juba varasemalt olemas. Suures plaanis harvesteride tööd jälgida oli aga veelgi ehmatavam, kui teoorias nende laastamistööst teada. Seega mis iganes oli filmitegijate plaan, siis minu puhul muutis see küll mind pigem puukallistajaks. Kui talvel olen koos meestega metsas käinud, siis olen niigi see, kes traktori teele jäänud pisikesi kuusepuid üles aitab ja kõik suuremad oksad lõkke asemel koju püüab tassida. Samas mulle ikka meeldib lõkketuli kodus ahjus või kaminas. Kasutamine ja kuritarvitamine- need on kaks mõistet, millel meie metsadest rääkides tuleb vahet teha. Talupojatarkusest tulenev mõistlik kasutamine vastavalt vajadusele, mitte inimliku ahnuse järgimine.

Kõige rõõmsam osa oli aga samal ajal minu jaoks kõige kurvem- need täiuslikud jõulud! Kas leidub inimest, kes ei igatseks jõule, mida peetakse koos pere ja sõpradega ühise laua taga, vanad vimmad klaaritud ja unustatud, kamin mõnusalt praksumas, toidud päeva jooksul ühiselt valmis tehtud, loomulikult selle kõige taustaks piisavas koguses lund ja külmakraade õues... no ikka nii, et oleks täiuslik. Jõulud, mil kingitused pole olulised, sest kõik tunneksid, et just selline koosolemine ongi kingitus iseenesest. Selline lapsepõlve mälestustes eksisteeriv mälestus jõuludest...

Näitlejad sobisid minu arust ka igaüks oma rolli väga hästi. Vanameistrid Rekkor ja Oja kommentaare vist ei vajagi. Tuntud headuses. Võigemast on minu jaoks alati kuidagi seebisem tegelane olnud, kuid seekordses tõredama tegelase rollis oli ta samuti väga usutav. Pohla oli samuti usutav baleriin küll.

Vennad Piusid on mulle aga alati meeldinud. Ma ei kujuta ette, kes oleks võinud olla teised näitlejad, kes oleks suutnud samal ajal tögamise ja hoolimise nii hästi välja mängida. Piuside vahel aga oli tuntav see mõnus vendlus, kus teineteisele uue vembu ootuses selga ei julgeta pöörata, kuid samas teise muret samuti kohe märgatakse ja õigel ajal õlast müksatakse.

Liis Lemsalu suhtes olin samuti äraootav. Aga ta meeldis mulle. Väga. Mul on kodus üks peaaegu 8-aastane, kes Lemsalu laule väga fännab ja oli filmi lõpus üllatunud, kui sai teada, et see näitleja oligi üks tema lemmiklaulja.

Eiat mänginud tüdruk sai samuti väga hästi hakkama. Polnud ju ta rolliks vaid pähe õpitud teksti õigesti esitada, vaid päris tihti tuli tal sõnatult edasi anda veel rohkem emotsioone kui sõnadega. Eriti just seoses loodusega. Väga nauditav.

Nii olekski pool aega tahtnud nutta ja naerda korraga, sest lihtsalt nii ilus oli. Usun tõesti, et kui me kõik nüüd selle filmi ära vaatame, siis muutub Eestimaa paremaks ja ilusamaks. Pahad tulevad heade poole üle ja polegi midagi kellegi kurja käe eest vaja päästa.

Pole ju väga naiivne soov, et me kõik võiks tunda ühtsust ja hoolimist, mida suurde perekonda kuulumine annab ning kus on paigas väärtused, mida oluliseks peetakse? Samuti et me ei unustaks, mis on meie koht looduses ning kellel ikka keda vaja on. See on ju teostatav. Eks?

Jaaa... olen alati olnud optimist, kuid seetõttu on ka mõnedest möödapanekutest hoolimata minu elu ilusam kui neil, kes ka käesolevat õnne ei oska hinnata. Ikka usun, et kõik on võimalik. Alustades maailma muutmist iseendast.

p.s. aitäh jõuluvanale piletite eest! :)

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Lastekasvatusega täitsa rabas

Jõudsimegi nii kaugele, et käisin oma lastekasvatusega rabas ära. Täitsa rabas.

Korjasin eile väiksemad lasteaiast peale, suuremad olid nagunii juba kodus ja suundusime Läti poole. Ikka seetõttu, et sealpool asubki Tolkuse raba, kuhu lastega jõuda tahtsin.Viimane poolaasta on kuidagi nii tegus ja hektiline olnud, et sellised vahvad loodusretked on päris tahaplaanile jäänud. Samas on just looduses käimine see, mis aitab energiat taastada ning igapäevases sagimises pea uuesti selgeks saada. Rääkimata sellest, et see on mõnus aeg koos kõige kallimatega.

Tegelikult algas nädala rabast veelgi kaugemal. Nimelt käisin kahe väiksemaga lõppude-lõppude-lõpuks ära Taevaskojas, kuhu olen juba väga ammu tahtnud minna. Aga no ei olnud sellist paaripäevast pausi, et oleks saanud ära käia. Teisipäeval aga tegin mõned väikesed broneeringute ümberkorraldused ja nii saimegi Lõuna-Eesti poole teele asuda. Ööbisime mu sõbranna juures Tartus, kust kolmapäeva hommikul Taevaskoja poole startisime. 

See on tõesti üks väekas koht. Mu nublud marssisid kogu raja vapralt läbi. Ei mingit väsimuse vingumist. Pigem üks pidev suur vaimustus ägedatest puudest, vetikatest ja kividest vees, allika voolavast veest jne.

Nii mina kui lapsed jäime suht segaduses vaatama korduvat pilti koolilaste ekskursioonidest. Kuigi paksus metsas rada kaugele ette ei näinud, siis koolilapsed olid kaugelt kuulda. Muusika karjus telefonist nii kõvasti, et kõik-kõik-kõik seda ikka kuulsid. Ja kui siis mõne aja pärast ilmusid välja noored, kes metsarajal telefoni ekraanilt pilku tõstmata edasi marssisid... Tõsiselt kurb vaatepilt. 

Ja siis ruttas mu Maria ühele grupist veidi tahapoole jäänud õpetajale vaimustunult näitama merikarbi tükke, mis ta veest leidis ja Christian näitas ägedat oksa, mille tee äärest kaasa võttis...

Kas looduse kuulamise oskus kaob ajaga? Või saame seda ikka vältida? Kas meie lapsed käivad liiga vähe metsas ning on sidet loodusega kaotamas? Lapsed... aga täiskasvanud?

Minu jaoks oli igatahes sel päeval selge, et pean oma lastega veelgi tihemini loodusesse jõudma. Jah, me elame teoreetiliselt maal, aga tegelikult meie igapäevane elu niisama looduses käimist ei võimalda, nii et see tuleb eraldi teadlikult ette võtta.

Seega saigi eilseks sihtkohaks Tolkuse raba. Pärnus elades oli see minu jaoks koht, kuhu põgenesin, kui oli vaja linnast eemale saada.

Laste jaoks oli see paradiis. Liivastest mägedest sai üles joosta, hirrrmus kõrgest tornist vaadata, kui suur on Eestimaa (jah, lapsed arvasid, et näevad sealt kogu Eestimaad, sest vaade oli lihtsalt nii avar!), laudteel kõndides vaadata põnevat raba pinda ja erinevaid taimi ning samblaid jne.

Sellistel päevadel saan aru, kui vahva on, et mu lapsed on suht ühes vanuses. Näiteks sellisel matkal saame ilusti koos käia, sest suuremad poisid suudavad ka väiksemad järgi oodata. Samas on väiksed juba nii tublid, et marsivad suht heas tempos sellise tee läbi. No ja mina rasedana kõlban ka praegu ilusti punti, sest suudan lastega samas tempos püsida... aga ega neist väga rohkem, ega kiiremini ka kihutada ei taha.

Kuna Joosepil on nüüd lasteaia lõpetamise ja kooli alustamise eel vaheaeg, Mathiasel lõpeb kooliaasta "juba" esmaspäeval ning väikestel on lasteaed terve juulikuu kinni, siis ilmselt saame suvel veel palju selliseid retki ette võtta.

Enne beebi sündi on mul küll suuuur plaan mitu-mitu raamatut valmis kirjutada, et neid siis 5 lapse kõrvalt kirjastama ning turustama hakata, kuid eks näha ole, kuidas see nelja puhkava lapse kõrvalt õnnestub.

Praegu tunnen küll, et muusikakooli ning trennide lõppemine on mulle päris palju aega juurde andnud. Juba see teadmine, et kogu aeg ei pea kuhugi jõudma, on lõõgastav. Ülimega tunne on teada, et taas üks kooliaasta on tehtud ja lapsed on saanud seda, mida igaühel vaja oli.

Muusikakooli lõpuaktusel küsis üks lapsevanem, et kas püüan perebändi kokku saada. Ütlen ausalt- mul pole mitte midagi millegi vastu, millega lapsed tulevikus tegelema hakkavad. Kui see on perebänd, siis olgu nii. Kui mitte, siis olgu teisiti. Mina saan neile võimaldada VÕIMALUSI oma oskusi ja andeid arendada ning õppida neid kasutama. Laste asi on nendega midagi peale hakata.

Ja see ongi ainus KASVATAMINE, mida oma lastega teha saame- õpetada lapsed iseenda ja siinse maailmaga hakkama saama! Suure osa oma selleteemalistest mõtetest panin kogumikku: Minu ilus elu lapsevanemana!

Nende kahe retke tulemusena tunnen tõesti, kuidas sisemine hingerahu on suht taastunud ning keha energiat täis. Väga mõnus on olla! Rääkimata sellest, et lastele on iga selline retk kustumatu mälestus, mida hiljem pikalt meenutatakse.



Kooskasvamine jätkub!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com