pühapäev, 30. september 2018

Millise sõnumiga lähen täna Vabaerakonna üldkoosolekule?

Vabaerakond teeb täna ajalugu- esimest korda Eesti poliitika ajaloos kutsuti erakorraline üldkoosolek kokku 10% erakonna liikmete häältega. Protsent oli tegelikult isegi suurem.

Mina kandideerin juhatusse. Kirjaniku, kirjastaja, endise personalijuhi ja muude kogemustega usun, et mul on, mida pakkuda. Nii on mul võimalik mõne minuti jooksul selgitada, mida pean oluliseks. Milline on siis see sõnumi, mida täna väljendan?

Minu jaoks on viimased 1,5 kuud olnud väga õpetlikud ja erilised. Selle aja jooksul nägin, kui palju energiat meie erakonnas peidus on. Kohtasin paljusid uusi inimesi, kellest igaühel on midagi Eesti ühiskonna tervendamiseks pakkuda. Samuti nägin vanade kaasteeliste nägusid erinevates olukordades. Paljudega neist oleme kõrvuti käinud pea neli aastat. Täpselt nii kaua, kui olen Vabaerakonnas olnud.

Samas nägin pikaajaliste kaasteeliste seas ka neid, kelle puhul mulle ei meeldinud, kuidas kriisiolukorras käituti. Kõik need süüdistused, mis muudatuste soovijate vastu tulid... Eks igaüks vastutab lõpuks oma sõnade eest kusagil mujal. Edasi liikumiseks on aga hea teada, kuidas üks või teine inimene käitub siis, kui laev kõige rahulikumates vetes ei seila.

Vabaerakonna esimehena toetan Kaul Nurme. Tema on inimene, kellega jätkamine hetkel Vabaerakonna jaoks kõige parem oleks.

Meie mõlema jaoks on oluline suur teema: elu võimalikkus väljapool Tallinnat! Teiseks on oluline majanduse kasv kõikjal Eestis. Ei ole loogiline, et suur osa eestlastest käib täiskohaga tööl, kuid elab siiski vaesuses. Tööandjad otsivad töötajaid, inimesed on tööta, kuid kaks otsa kusagil kokku ei saa, sest vahepeal on kõrged tööjõumaksud ja muud ebasoodsad tingimused. Elektrihind tõuseb, kuid inimeste enda mure on, kuidas pikad elektrikatkestused üle elada

Kõigi eeltoodud teemade taustal on minu jaoks eriti oluline lastega perede hakkamasaamine. Eriti lasterikaste perede. Aga just selliste, kus inimesed ikka ise ka panustavad. Lennukilt raha külvamist ma ei toeta. Ehk siis tuleks toetada seda, kui perekonnas tegeletakse sellega, et lastest saaksid täisväärtuslikud ühiskonna liikmed. Sellised, kes ei oota muudkui abi, vaid osalevad ise aktiivselt. Oluline osa näiteks on huviringide võimaldamine vastavalt laste võimetele, mitte lapsevanema rahakotile. Meie väikses riigis ei saa avastamata ja kasutamata jääda ükski anne lihtsalt seetõttu, et peres on palju lapsi ning seetõttu kahe vanema palk suurema hulga inimeste peale jaguneb.

Jah, seda kõike on liiga palju, et täna paari minutiga ära rääkida.
Jah, seda on liiga vähe, et selliste mõtetega Riigikogu valimistele minna.

Täna muidugi selgub, kas mingeid Riigikogu valimisi minu jaoks üldse tuleb...

Loodan lihtsalt väga, et igasugused sahkerdamised ja mängud jäävad tänasest päevast eemale. Oleme pooleteise kuu jooksul saanud põhjaliku õppetunni ka neil teemadel. Mitte vaid erakonna seest, vaid ka nende pahatahtlike väliste jõudude poolt, kes kardavad Vabaerakonna tõusu.

Kurb uudis neile- kui need sahkerdused meist nüüd mööda lähevad, siis on Vabaerakonnas olemas sisemine jõud ning koostöövõime ka uute tulijatega, et koos saada 15 mandaati järgmistel Riigikogu valimistel! Kui täna hääletatakse muudatuste poolt, siis saab Vabaerakonnast järgmises Riigikogu koosseisus arvestatav jõud.

Imelist päeva meile kõigile täna!



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

laupäev, 15. september 2018

Välgutüdruk taas vallaline

 Välgutüdrukul läks eelmisel aastal väga hästi. Loeti ja osteti väga ilusti. Jutt käib siis minu raamatust ,,Kes kardab välgutüdrukut?"

Nüüd sai üles ka Heli Kirjastuse augustikuu populaarseimate raamatute edetabel. Romantiliste lühiromaanide sarja ,,Mõni õhtu romantikat" raamatud on sealgi taas olemas. See tähendab, et mina hakkasin nüüd tõesti-tõesti sarja uut raamatut kirjutama.

Nii kaua aga saad välgutüdrukust lugeda näiteks siin:

1. Taas vallaline

Kas pole müstiline, et abielus inimesed igatsevad aega, kui sai vabalt üksi valida, kuhu ja millal lähed, kellega kohtud, mida teed... samas kui vallalised igatsevad vaid seda, et keegi sind kodus ootaks ja elu oleks stabiilne?
Ei, müstiline on liiga suurejooneline sõna selle kohta. Pigem on see haige. Inimeste haige komme alati tahta seda, mida neil pole. Ikka igatseda rongi, mis on juba läinud või pole veel tulnud.
Ampsan järjekordse suutäie tankla ülisuurest tortillast ning heidan pilgu aknast välja. Esmalt näen aknaklaasil vaid enda peegeldust- nukrad silmad ning hobusesabasse seotud tumedad juuksed. Mõne aja pärast seletab silm, kuidas esimesed õhulised lumehelbed liuglevad novembrikuises jahedas õhus. Esimene lumi, mis ei tule iial tagasi... aga kas peakski?
Nagu armastusega. Me jääme tihti seda esimest igatsema, nagu see oleks pidagi helget ja puhast. Tegelikult on see värske, noor ja tahumatu. Selline, mille käigus teineteisele veel eriti palju haiget tehakse. Mina küll oma esimest armastust taga ei igatse. Ega teist. Ega kolmandat. Sellele nimekirjale mõeldes hakkan hoopis kahtlema, kas üldse tean, mis armastus on...
Õnneks on kõigi nende õnnetute suhete jooksul mu kõrval olnud Eleri, kellega oleme sõbrannad juba põhikoolist alates. Küll olen Eleri õla najal nutnud, koos temaga ennast taas õnnelikuks joonud, korduvalt suhete teemal nõu küsinud ning vajadusel on just tema mõnele mulle haiget teinud mehele vastu lõugu andnud.  
,,Ta ei ole sind väärt,” kõlas diagnoos, mida Eleri on vist kõigi mu meeste kohta kasutada saanud. Seda lauset olen sõbranna käest korduvalt kuulnud.
Eile lõplikult lahutusele alla kirjutades vaatasin eksabikaasaks muutuvat Kardot ja küsisin endalt samuti: kas ma üldse tean, mis on armastus? Kui ma paar aastat tagasi sellise mehega abiellusin, kas olen üldse midagi armastusest kuulnud? Tol ajal oli Kardo muidugi ka tuntud laulja ja kitarrist, aga nüüd... Alkohol ja kuulsuse kadumine on oma töö teinud.
Kuna mul on selja taga selline nimekiri õnnetuid armastusi ning nüüd olen kahekümne kuue aastaselt lahutatud, siis ilmselt õnneliku suhte valemit minu käest küsida ei tasu.
Löön taaskord vihaselt oma hambad tortillasse. Pühin salvrätikuga kollasele lauale tilkunud kastme piisakesed. Uhke Audi sõidab tankuri juurde. Autost vajuvad välja pikad sääred, millele järgneb valge karusnahast poolmantliga kõva meigiga noor naine. Huvitav, kas tema on oma armastuse leidnud? Või kust tema Audi siis tuli? Tunnen hetkeks veidi häbi oma üleolevate mõtete üle... aga tegelikult on see ju täiesti mõistetav küsimus- mina töötasin viis aastat Ministeeriumi kantseleis, majas, millest paljud suured riigisaladused läbi käisid. Sellist autot poleks mina endale aga kunagi lubada saanud.
Leidsin ennast tihti mõttelt, et kui mu töö on tõesti nii oluline nagu räägitakse, siis miks ma seda palgapäeval ei tunne? Või noh, palgapäeval ehk veel tundsin, aga nädala aja pärast küll enam mitte. Siis oli suurem osa rahast kulutatud ning kuu lõpuni käis üks igavene sentide veeretamine.
Kuna olen kasvanud ainult koos emaga, siis rahamured on mulle kogu elu tuttavad olnud. Eriti, kuna ema polnud mul just parim rahaplaneerija. Ta töötas küll mitmel töökohal, et jõuaks meie elamise ning minu haridustee eest maksta. Ema kinnitas alati, et tahab mulle paremat elu, kui tal endal on olnud. Nii ma tundsingi tegelikult süümepiinu iga kord, kui ema käest järjekordse kulutuse jaoks raha küsisin. Igapäevane toit, elamiskulud ja riided maksid niigi palju.
Ministeeriumisse tööle minnes olin ülimalt rahul, et kogu see haridusele panustamine tasub ära. Ema kuulutas samuti kõigile uhkelt, kui olulises kohas ma nüüd töötan. Palganumbritest aga pole meil kunagi räägitud. Nii jäi selle jutu lõpuks alati mainimata, et Ministeeriumis lihtsalt tavalise ametnikuna töötades elamisväärset palka ei saanud.
Kardo headel päevadel jäi koos elades suur osa meie elamiskulusid tema kanda, nii et ma võisin endale sellist näruse palgaga töökohta lubada. Siis aga sai alkohol talle üha paremaks sõbraks. Suhted bändikaaslastega läksid halvemaks. Lõpuks polnud tal enam üldse tööd. Eleri soovitas juba varem, et peaksin suhted Kardoga lõpetama, aga mina ikka ootasin ja lootsin...  

*** 

Romantiline lühiromaan ,,Kes kardab välgutüdrukut?" kuulub sarja ,,Mõni õhtu romantikat". Kõiki sarja raamatuid saad osta otse Heli Kirjastuse kodulehelt.

Aitäh, et loed!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

reede, 14. september 2018

Kuidas on möödunud 4 nädalat 5 lapse emana?

Ongi nii, et mu tutika beebi Johanna saabumisest on möödas juba neli nädalat. Oli ammu teada, et see beebi on teistmoodi ja mõjutab kõike, mis meie elus toimub. Nii on ka olnud.

Suuremad lapsed on jätkuvalt väga vaimustunud. Ime, et beebi veel katki musitatud ja kallistatud pole. Nüüd on suuremad ka üle saanud šokist, et beebi ei hakkagi nendega kohe mängima ja ringi jooksma. Kõige suuremad lapsed mõistsid seda muidugi varem ka, kuid näiteks neljane Christian oli küll pikalt segaduses. Samal ajal on ta aga pisikest õde kogu aeg fännanud.

Esimestel kohtumistel haiglas nägid nad Johannat mõnetunnisena. Siis polnud ta veel inimese värvigi laste arvates. No ja selleks ei osanud ma neid enne ka ette valmistada, et selgitada, kuidas beebi alles hakkab aja jooksul inimese värvi minema. 

Pean ruttu ära hõiskama, et Johanna-suguseid beebisid võiks kohe mitu olla. Ruttu pean seda ütlema seepärast, et ega ma ei tea, millal see muutub. Aga praegu on väga hästi. Nimelt läheb ta enamusel õhtutest ööunne umbes 21-22, aga hiljemalt südaööl. Magamise pealt sööb 1-2 korda öö jooksul (olenevalt siis, mis kellast magama läks) ja hommikul ärkab 9-10 paiku. Nutuhood on ikka ka, kuid need on ilusti päevasele ajale ajastatud.

Neljasel Christianil oli küll kõige rohkem segadust sellega, et miks beebi pole inimese moodi, aga samas on ta nii uhke tema üle. Samas läks aega (ja aegajalt on siiani tagasilöögid), et Christianit veenda, et mina enam ära ei lähe. Tema jaoks oli suurim segadus hoopis see, et mina nii kaua haiglas ära olin. Tükk aega läks, kuni ta uuesti rõõmsalt lasteaeda läks ja uskus, et ma pärast ka järgi tulen või kodus olemas olen.

Minu jaoks oli see pigem üllatus, sest sellist klassikalist uue beebi
kadestamist pole minu mäletamist mööda meil kunagi olnud. Aga mina olen enda arust suht tihti ära käinud ja ringi liikunud ning ei uskunud, et lapsele võiks see nii väga mõjuda, et ma mitu päeva ära olen. Samas pole ma tõesti nädalat kunagi oma lastest eemal olnud. Hmm, tõesti! Ma polegi sellele mõelnud, et tegelikult on 2 ööd pikim aeg, mis ma olen lastest eemal olnud. Seega on Christiani ehmatus arusaadav. Aga ega ma ju selleks neid lapsi saanud, et neist pidevalt eemal olla.  

Pool meie tutika beebi elueast oleme tegelenud ka uue kooliaasta alustamisega. Joosep on nüüd uhke koolilaps ja tundub, et väga ilusti sisse elanud. Kuigi ma pole veel aru saanud, kumb on Joosepi kooliskäimise üle uhkem, kas Joosep ise või vanem vend Mathias, kellel on nüüd oma pereliige koolis. Tema enda sõnad.

Kooliasjade ostmine jäi viimasele minutile, kuna augustikuus oli üks meist lõpurase... ja ülejäänud augusti haiglas sünnitamas või vastsündinuga kodus haige. Aga noh- 2.septembril läks suuremaks shoppamiseks ning seejärel sõitsin veel mitmel päeval linna vahet. Iga päev sain natuke asju ostetud. Ma pole kunagi viitsinud kaua poes riideid ja jalanõusid otsida. Teha seda koos igavlevate väiksemate lastega, pidevalt näljase beebi ning tüdinenud koolilastega... Jah, järgmistel aastatel luban tublim olla ning terve suve shoperdada!

Kiletamine ja paberite ümberpanemine on ka veel käimas. Suuremad hunnikud tegin esimestel öödel ära. Suurim rõõmustamise põhjus oli neil öödel, et mul käib praegu alles 2 last koolis. Järgmisel aastal juba kolm. Oh, neid kilesid ja pabereid siis...

Aga tegelikult on kooliaasta algus tore. Lihtsalt läheb aega, kuni saame rütmi sisse ning kõik toimima. Nagu eelmisest postitusest lugeda saad, siis praegu tegelen ka hoogsalt taas auto otsimise teemaga ning see võtab ka aega ning teeb elu ebakindlamaks. Samuti on Vabaerakonnas olnud segased ajad ning seega Riigikogu valimisteks valmistumine suht keeruline. Nüüd on aga selge, et 30.septembril toimub erakonna liikmete poolt kokkukutsutud erakorraline üldkoosolek ja seejärel saame ehk taas ühtsel edasi liikuda. Erika Salumäe lasteraamat ilmub ka järgmise nädala algul. Nii et kõik augustikuus sünnitamise eel ning ajal aetud asjad hakkavad korda ning joonele saama.

Järjest saan illustreerijatelt ägedaid pilte minu kahele lasteraamatule: "Kolme pärna saladus" ja "Kaurpoeg Lukas tahab saada viiuldajaks". Mõlema raamatu illustreerijad teevad nii head tööd ning tunnetavad hästi seda lugu, mille mina olen kirjutanud. Seega, nagu lubasin, et kui minu lapsed on piisavalt suured, siis hakkan ka rohkem lasteraamatuid kirjutama, siis nii ka on. Mu enda lapsed on mõlemat lugu kuulnud ja heaks kiitnud.

Kui tundub, et maailmas on midagi segamini, siis vaatan oma kuldset beebit või meeskonnaks sirgunud nelja kaasteelist ja tean taaskord, et minu kodu on seal, kus on mu perekond.

Kuidas ma saaksin millegi üle õnnetu olla, kui mul on olemas nii palju, millest paljud inimesed muudkui unistavad? Mäletan aega, kui unistasin aastaid vaid ühest lapsest... Tean seda tunnet. Enam ei ole mul vaja unistada- mul on 5 last, kellega koos siinse maailmaga harjuda ning kellega koos seda iga päev üha paremaks muuta. Oskus on hoida olemasolevat siis, kui see olemas on, mitte kogu aeg igatseda seda, mida sul ei ole.

Imelist päeva jätku! 

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 










neljapäev, 13. september 2018

Paku või soovita mulle 7-kohalist autot!

Laiba elustamine tavaliselt ei õnnestu. Nii ka seekord! Nimet sai mind aastaid teeninud Sharan lõpuks viimse kinnituse, et tema rohkem ellu ei ärka. Elustamise lootused on lõplikult kustunud.

Järelikult olen taaskord auto murega platsis. Lastega maal elades on auto eluline vajadus. Sel teemal olen varem hädaldanud ka siin:
1. mai 2017 Jalutu maainimene
2.juuli 2017 Heli ostan uue auto- vol 1

Kui mõnda aega olid jah veel lootused Sharani elluärkamisel, siis nüüd on mul taas käes raudne käsk: osta endale uus auto! 

Ma ei tea autodest midagi, seega küsingi soovitusi- millist 7-kohalist autot on mõtet osta? Kogemusi? Või on sul mõni hea auto, mis on müügis? Siis palun saada oma pakkumine helikunnapas@gmail.com . Jaa, ma tean, et internetis on müügikuulutusi küll, aga kuna ma autodest midagi ei tea, siis ei oska ise lihtsalt kuulutuse järgi otsustada, kas auto on väga heas korras. Ja kuna ma vastutan siin mitme pisikese elu ja nende arengu eest, siis on tähtis, et mu tulevane uus transpordivahend mind tõesti vajalikul ajal vajalikku kohta toimetaks. Ehk et see peab olema väga heas korras.

Mu vajadused: nagu öeldud- 7 kohta. Viimase toolirea tagune ruum peaks ka ikka olemas olema, sest pidevalt on vaja igasuguseid asju kaasa tassida. Koer on meil ju ka. Ja loomulikult beebitarbed. Tegelikult- kui kõik suuremad lapsed peavad korraga kusagile trenni-huviringi minema ning oma kotid-pillikastid kaasa võtavad, siis juba on autos lisaruumi vaja.

Kui sul endal head 7-kohalise auto pakkumist või soovitust ei ole, siis palun jaga mu postitust! Äkki kellelgi on ja võib olla mu appihüüe jõuab temani just tänu sinu jagamise!

Imelist päeva jätku ja loodan, et sinagi kohtad inimest, kes just sinu soovid ja vajadused suudab täita aidata!  



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

reede, 7. september 2018

Appi, Vabaerakond on kaaperdatud! Ehk et mis toimub Vabaerakonnas?

Eile käisime koos pisikese Johannaga Vabaerakonna juhatuse koosolekul. Ikka seetõttu, et tegime koos 74 inimesega ajalugu ja kogusime 12% Vabaerakonna liikmete allkirjad, kes soovisid erakorralise üldkoosoleku kokkukutusmist. See pidavat olema Eesti ajaloos ainuke kord, kui erakonna üldskoosoleku on kokku kutsunud erakonna liikmed. Kuna koosoleku kokkukutsumiseks on vaja esitada 10% allkirjad, siis juhatusele materjalide edastamise hetkel oli 67 allkirja. Kuna erakonnas oli sel hetkel 613 liiget, siis oli 10% nõue täidetud.

Meediale mõeldud ilusaid pilte ja sõnu saad näha eilse koosoleku blogist Vabauudiste lehelPostimees vahendas koosolekut siin.

Tegelikult ei arvanud ma üldse, et peaks koosolekule minema. Kõik oli ju selge: üle 10% erakonna liikmetest andis märguande, et me ei soovi senise juhi ning juhatusega edasi minna. Kõik allkirjastanud on näinud päevakorda, mille allkirju edastades juhatusele ka saatsime.
Selles seisab põhjendus: 

1. Erakond on muutunud juhitamatuks;

2. Väga paljud erakonna liikmed on kaotanud usalduse erakonna esimehe suhtes;

3. Erakonna reiting on erakonna jaoks hukatuslik;

4. Erakonna väljapoole paistev kuvand on kaugel erakonna loomisel ühiselt paikapandud ideaalidest.


Erakorralise üldkoosoleku päevakord järgmine:

1. Eesti Vabaerakonna poliitiline olukord ja tulevikuvaated

2. Eesti Vabaerakonna põhisõnumid ja nende kinnitamine

3. Esimehe ja juhatuse liikmekandidaatide ülesseadmine

4. Esimehe ja juhatuse liikmete valimine

5. Häältelugemise protseduurid

6. Valimistulemuste kinnitamine

7. Esimehe kõne

Viimastel nädalatel on peetud igasuguseid kõnesid, kirjavahetusi, antud intervjuusid, peetud kohtumisi. Eile hommikul püüdis erakonna praegune esimees Andres Herkel uudistes veel väita, et juhatus kutsub ise koosoleku kokku ja et see oli varem plaanis. Kinnitan, et see on vale

Muutuste soovijad esitasid algul kirja juhatusele, milles teadvustasid probleeme ja palusid Herkelil tagasi astuda. Kuna seda ei arvestatud, alustasime allkirjade kogumisega, sest mõistsime, et seniselt edasi minna ei saa. Andres Herkeli ning juhatuse iga järgnev samm lihtsalt kinnitas, et käib mingi julm oma kohtadest kinnihoidmine ning juhatus ei ole koostöövõimeline. Seejärel hakkasid ka juhatuse liikmed lahkuma, sest mõistsid, et sellises koosseisus pole koostöö enam võimalik. Kui sai teatavaks, et paari päevaga on koos pooled vajalikud allkirjad, siis hakkasid minu juures käima delegatsioonid kompromisspakkumistega. Ainuke mure, et kompromissi neis pakkumistes polnud.

Samal ajal kinnistel juhatuse koosolekutel arutati minu väljaviskamist ning tembeldati terroristiks. Vahur Kollom kirjutas ilusti, kuidas Vabaerakonda ühendada lubanud Herkel asus teisitimõtlejaid tembeldama vaenlasteks.

Terrorist on minu teada halbade kavatsustega. Kordan veelkord enda motivatsiooni: soovin osaleda Eesti poliitikas, sest tunnen, et olen selleks valmis ning suudan näha reaalsete inimeste reaalseid probleeme, millele on vaja lahendust leida. Samas- minu jaoks on selleks ka teisi võimalusi. Näiteks võin kõik panna oma kirjutatud raamatutesse ning enda Heli Kirjastuse kaudu need välja anda ning nii inimesteni jõuda. Jah, ma ei kuulu elukutseliste poliitikute ridadesse, kelle jaoks poliitikas osalemine on ainus töö ja sissetuleku võimalus. 

Otsustamise juures olemiseks on aga vaja Riigikokku ja erakonna ka valitsusse jõuda. Praegusel hetkel Vabaerakond sinna ei saa. Selle parandamiseks leidsingi mina ja paljud kaasamõtlejad, et Vabaerakond vajab restarti- see tähendab esimehe ja juhatuse väljavahetamist, et saaks uue hingamisega edasi minna ning Riigikogu valimistel vähemalt 15 mandaati saavutada. Meile tundus, et erakond on muutunud juhikeskseks ning vajunud vaiksesse leppimise vakku, milles uusi ideid ja edasiliikumist ei toimu.  

Ja siis see tuli- erakorralise koosoleku aluseks nimetati küll erakonnaliikmete allkirjad ehk ilmselge umbusaldamine.... aga siis hakati päevakorda arutama. Nimelt ei olevat meie kirjas piisavalt alust juhatuse umbusaldamiseks. See, et päevakorda selle panime, ei olevat piisav. Mitmed praegused juhatuse liikmed aga endal mingit süüd ei leia ning ei taandu. See, et erakonna reiting on madal ning programmilised seisukohad pole valijateni jõudnud, ei ole nende arvates praeguse juhatuse vastutus. 

Samuti pidavat juhatus nüüd olema hulga koostöövõimelisem kui enne 5 liikme lahkumist. Kuna asendusliikmetest enamus on kohast loobunud, siis hetkel on juhatuses vajalikust 2 liiget vähem. Sest lihtsalt eelmisel üldkoosolekul juhatusse kandideerinud inimeste nimekiri sai otsa ja rohkem pole ühtegi asendusliiget, keda juhatusse kutsuda. Eelmise üldkoosoleku tulemusel ei soovinud mitmed värsked juhatuse liikmed aseesimehe kohta võtta. Eks seegi on märk omaette. Kaasa arvatud ülieduka tulemuse teinud Lii Ramjalg.

Järgmiseks hakati MUIDUGI taaskord hääli lugema. 74 aktiivset erakonna liiget pidi olema liiga väike hulk rahulolematuid. Erakonna praegune esimees sai eelmisel üldkoosolekul 128 häält. Valimistel osales tookord 218 liiget!!! Mida see näitab? 

Juhatuses on pragu inimesed, kes said hääli vastavalt: 
Lii Ramjalg 89
Jüri Adams 61
Kaul Nurm 54
Ain Ostra 52 
Ants Erm 35
Tarmo Kask 16
 Olev Vaher 6

Vabauudiste lehel põhjendas Andres Herkel juhatuse ümbervalimisest keeldumist selliselt: 

"Miks ei ole vaja juhatuse täies koosseisus ümbervalimine? Nelja liikme demonstratiivne lahkumine Vabaerakonna juhatusest ei olnud kantud „vastutusest“, vaid soovist juhatust nõrgendada ja isegi rünnata. Seda ei ole õige premeerida uute valimistega. Niisugune praktika võib kergesti viia „vähemuse diktatuurini“, mis halvab mis tahes organisatsiooni tegevuse. Ehk kui valimistulemus jälle ei meeldi, siis võidakse uuesti juhatusest lahkuda." 

Ehk siis et asi oleks nagu lahkunud juhatuse liikmetes? Kinnitan, et 74 inimest, kes soovisid muudatusi, ei muretse 4 lahkunu pärast, vaid ERAKONNA MAINE ja TULEVIKU pärast. Hea Andres Herkel ja praegune juhatus- kas teie eilne otsus näitab tõesti koostöösoovi? Kas see otsus on hea erakonna tulevikule? Kas see otsus aitab viia Riigikogu valimistele? 

Või on õige, et teid viite inimest see ei huvitagi? Kas kusagil on mingi salaplaan?
Lii Ramjalg nõudis eile laua ääres jälle minu käest nimesid ja plaani, sest tema kinnist ümbrikut vastu ei võta. Kinnitasin, et kahjuks ei ole mul enne üldkoosoleku toimumist anda talle ei kandidaatide nimesid, ega valimistulemusi. Samuti ei saa ma võitnud uute juhatuse liikmete eest rääkida, mis on nende tegevusplaan ja igaühe tugevused ning võimalused panustada. Mul on väga kahju, kui praegune juhatus tõesti arvab, et uut juhatuse valimist ei saa korraldada enne kui valimistulemused on teada. Kinnitan, muutuste soovijate poolt ei tule valmis valimistulemusi isegi siis, kui uue nõuetele vastava erakorralise koosoleku korraldamist märtsini välja venitada. 

Ja nüüd selle jutu peale tahan ma teada- kuidas Andres Herkel ja Lii Ramjalg ja Tarmo Kask ja Ants Erm ja Ain Ostra räägivad edaspidi demokraatiast? Kuidas paluvad teistel vastutust võtta? 

Appi, Vabaerakond on kaaperdatud mõne praegu juhatusse jäänud liikme poolt, kes ei näe, kuhu me üheskoos tüürime. Endal lahendust ei ole, senist päästetegevust ei ole, aga teistele ka võimalust ei anna. Väidetavalt küll ükski neist ei hoia kohast kinni... aga uusi valimisi ka ei toeta. 

Tänasel päeval on selge, et juhatus kasutas ära juriidilise nokkimise võimaluse päevakorda muuta ning seda viisil, mis nende enda positsioone kinnistab. Kinnitan- meie eesmärk polnud omavahel juriiditseda, vaid erakond taas koostöövõimeliseks muuta. Aga kuna meie ees on poliitmängude profid, siis õpime. Selleks, et probleemist vabaneda, tuleb seda tundma õppida. Nii et isegi kui ei tahaks poliitmängudes osaleda, siis tuleb neid tundma õppida, et saaks edaspidi Vabaerakonnas neid välistada. 

Mina ja teised Vabaerakonnas muutuste soovijad ei ole nõus, et erakonda juhitakse poliitmängude kaudu, mitte ei keskenduta sisule. Kaul Nurm tegi eile juhatusele korduvalt ettepaneku, et palun keskendume sisule ja astume kõik koos tagasi. 

Juhatus, mille liikmete enamus ei julge tagasi astuda, ei suuda isegi lugeda läbi 74 erakonna liikme saadetud lühikest paberit ning selle mõttest üheselt aru saada. Väga kahetsusväärne. Ja need inimesed soovivad osaleda Riigikogu töös ja seadusloomes, kus tuleb hulga mahukamaid pabereid mõista???

Siselistis tuli praegu juba ühe praeguse (väga väikese häälesaagiga) juhatuse liikme ettepanek, et kuna publik (muutuste soovijad!) ei käitunud eile juhatuse koosolekul viisakalt, siis peaks edaspidi juhatuse töörahu saavutamiseks publikuvaba koosolekuruum otsima!!! Ehk et me kõik panustasime aastaid Vabaerakonda sellepärast, et see muutuk kartelliparteide sarnaseks? Selliseks, milliseid oleme ise pidevalt halvustanud? Kusjuures isegi väike Johanna käitus eile väga viisakalt... kuigi vahepeal luksus nii kõvasti, et pidime ruumist lahkuma. Kõik teised reaktsioonid olid aga asjakohased ning õiglased.

Ei- kinnitan- MEIE ei nõustu kartellistumisega! See koostöö ja edasipüüdlikkus, mida olen viimastel nädalatel näinud, lootusrikkus ja energia, mida muutuste soovijad omavahel on jaganud, see on see, mis on minu jaoks Vabaerakond. Meil on palju aktiivseid ja pädevaid inimesi, kes soovivad Eesti poliitikas osaleda. Aga ei, me ei soovi enam järgneda juhile, kes on eriti viimastel nädalatel tõestanud, et tema ainus idee on see, kuidas oma kohast kinni hoida ja enda tuleviku pärast muretseda. Ei, me ei suuda usaldada juhatuse liikmeid, kes senise juhi lühinägelikku "ideed" toetavad ja selle eest käsi südamel juhatuse laua taga püsti seisavad. 

Nagu Kalev Vilgats kirjutas Pärnu Postimehes

"Vabaerakonna langemise põhjusi teavad kõige paremini vabaerakondlased ise. Suutmatus töötada ühtse meeskonnana, süvenev esimehekesksus, olematu ideoloogia ja üha ähmastuv sõnum – needki võib põhjuste buketist välja noppida. Vabaerakonna saatus on täielikult nende enda kätes. Erakonna kadumisest teised suurt ei võidaks, küll kaotaks Eesti poliitiline ballett." 

Head kaasamõtlejad- meil on võimalik ja põhjust Vabaerakond päästa! Meid mängiti nurka poliittehnoloogiliste võtetega, milleks me polnud valmis, sest vabaerakondlase menüüs neid ei leidu. Õppisime õppetunni ja liigume edasi. Eesti poliitikas ei ole vaja järjekordset kartelliparteid ja me ei luba Vabaerakonda selliseks muuta!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com