esmaspäev, 1. mai 2017

Jalutu maainimene ... ehk lõputud jamad autodega

Praegu on täiesti jalutu tunne! Päriselt! Kui sul on kaks autot ja veel üks laenatud auto ... ja kõik korraga on rivist väljas ... hoolimata sellest, et mees kolmepäevase nädalvahetuse on ainult autosid remontinud  (ja ausalt- kuna ta on mehhaanik, siis ta teab, mida teeb!) ... siis on jalutu tunne!

Ja rivist väljas tunne...

Kui sa elad maal, siis ühistransport sind enamasti ei puuduta. Meid vähemalt küll. Nii et olgu ta tasuta või tasuline, mööda läheb meist nagunii. Seega on auto eluks vajalik. Muidu ei saa lapsed kooli, ega lasteaeda. Rääkimata linna tantsutrenni.

Usun, et oled märganud, et ega ma siin blogis väga tihti ei vingu. Selleks on selge põhjus - ma tean, et sind ümbritseb see, mida sa jagad ja sa oled see, millele oma tähelepanu suunad. Ma ei vaata telekast krimisaateid, ega loe uudiseid, milles ülistatakse inimesi, kes ülimalt reegleid rikkudes lõpuks ühiskonna kaitsjad süü alla seavad (no näiteks siis, kui enda ja paljude inimeste eludega mootorrattaga mööda tänavaid kihutavad inimesed oleks nagu õiglasemad kui neid takistavad politseinikud.... milleks sellist asja levitada???).

Autod on aga liiga pika aja jooksul minu suureks mureks olnud ja see hakkab juba närve sööma.

Eelmisel sügisel olin pikalt hädas, sest Sharani esiklaasis oli pragu sees ja ülevaatuselt see nii üle ei läinud. Pragu algas muidugi mingist väikesest kivist, mis teise auto alt esiklaasi lendas. Vahetamine seisis pikalt raha taga, kuna soojendusega esiklaas pole kõige odavam. Peale selle tuli samal ajal ära värvida ja korda teha auto katus, millelt värv oli kobrutama hakanud.

Talvised jamad autoga jõudsid nii kaugele, et minu vanemad ja õed kinkisid mulle 35.sünnipäevaks ühe vana auto, mis mind mingi aeg pidi edasi aitama. Aitas ka. Siiani aitas... kuni nüüd tuli välja, et sellel autol on bensiinipump läbi. Homme saab selle ehk ära tellida ja siis ... tuleb oodata, et Herlend nädala lõpus koju tuleb ja ehk saab selle ära vahetada.

Selle sünnipäevaks saadud autoga oli naljakas lugu, et veebruaris avaldati minu esimene lugu Nelli Teatajas, kus kirjutasin üles kellegi teise loo: Abikaasa varastatud jõulud!
Selle tegelase varjunimeks valisin Ave. Kui isa mulle valgest sünnipäeva kingitusest rääkis, siis  auto numbrimärgil AVEt nähes, oli kuidagi väga naljakas tunne. Vahva kokkusattumus! 


Hästi lihtne on öelda, et tuleks uus auto osta. Tunnistan- päris uueks pole esiteks hetkel rahalisi võimalusi. Teiseks aga pole ka soovi - uuemad autod peavad hulga vähem vastu. Oma Sharaniga olen praegu näiteks väga rahul.

Kui meie peresse hakkas sündima kolmas laps, siis oli selge, et mind aastaid teeninud uuelt ostetud Kia Ceed pole enam piisav. Proovisime ja vaatasime väga erinevaid autosid. Valikuks sai Volkswagen Sharan. Nagu näha, siis Sharani uuemad versioonid aga on samuti vähem vastupidavad, kui meie oma, nii et veelkord põhjust enda auto üle õnnelik olla... kuni selle nädalavahetuseni, kui tuli välja, et ... keegi ei tea, mis mu kallil teekaaslasel viga on.



 Oeh, sain nüüd ära vinguda! Mitte, et autod sellest liikuma hakkaks, aga hea on teada, et ma pole oma murega üksi... või kaksi.

Tegelikult olen ma hetkel suht rahulik. Viimastel kuudel olen väga palju tegelenud enda elu kordaseadmisega, püüdega aru saada, mis ja kes mu ellu kuulub ja mis/kes mitte. Väga palju aitas kaasa raamat "Võrratu elu" ning  Crystal Ra Laksmi juhendamisel käimasolev küllusliku elu kursus (jah, küllus ei tähenda miljonites raha, vaid seda, et su elus on kõik asjad tasakaalus... õnnelik elu!).

See pole muidugi mingi esmane kohtumine iseendaga, sest oma elu olen ju alati planeerinud. Nii et mõlemad annavad uusi mõtteid ja suundi juurde eelmiste paarikümne aasta jooksul tehtud enesearendamisele. Aga kui poleks olnud seda viimast lugemiselamust ning käimasolevat kursust Crystal Ra Laksmiga, siis ilmselt võtaksin praegust autode krahhi hulga dramaatilisemalt.

Homme on ka päev.... praegu küll mõtlen nii ... ja ükskord tuleb päeva, kui ma saan rahulikult maal elada nii, et ei pea mõtlema, kas homme kodust välja saan ...

*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com