Loomulikult ei tahtnud keegi teada mu telefoninumbrit, sest see on guugeldades kõigile kättesaadav (aga kuna ma võõrastele numbritele ei vasta, siis tegelikult pole mõtet mulle helistada). Teada taheti ikka seda, mitmenda koha sain mängus "Parem kui 99".
Kuidas mul läks varasemalt mängus "Parem kui 99", seda saad lugeda siit:
- Kuidas läks mu esimene kuu mängus "Parem kui 99"?
- Aprill mängus "Parem kui 99" sai samuti tehtud ja ... mina ikka mängus!
Eelmisel pühapäeval sai aga selgeks, et minu number on 32.
Jõuülesanded on mu lemmikud
Saate algul praalisin uuest ülesandest kuuldes rõõmsalt, et jõuülesanded on mu lemmikud.
No kui oleksime näiteks pidanud telliskive sirgetel kätel hoidma, nagu ühe esimestes saadetes olnud ülesande puhul arvasin, siis viimaseks ma kindlasti poleks jäänud. Tookord pidime küll telliskivi peal hoopis vaid seisma.
Ütlesin küll saates kohe ka seda, et ilmselt olen tugev olukorras naine vs naine, aga päris suurte meeste vastu ma ikka ei saa.
Ja ... nii läkski.
Lükka Hondat!
Meie järgmiseks ülesandeks sai siis lükata Honda CRV-d stuudio ühest otsast teise. Loogika oli lihtne - kaks autot, kaks võistkonda, kumma auto esimesena finišijoone ületab, see on võitnud. Järgmised jagatakse pooleks ja kõik jätkub, kuni on üks kaotaja.
Meeskonnad moodustati nii võrdselt kui sellistes tingimustes on võimalik. Naised lugesid kaheks ja mehed lugesid ennast kaheks. Nii oli meeskondades vähemalt võrdselt mehi ja naisi.
Mis mulle saatuslikuks sai?
Mõne lükkamise järel läks nii, et jäime 2:2.
Selle lükkamise ajal sain mina "väikese vigastuse".
Ma ei saanud algul ise kohe arugi, mis juhtus, sest midagi sellist pole minuga kunagi juhtunud. Järsku tegi säärelihas tohutult tugevad tuks-tuks ja nagu tõmbas kokku või ... jah, ma ei saanud arugi. Esimesel hetkel ei saanud ma isegi aru, kas peaksin autot edasi lükkama või kohe katkestama. Ma püüdsin kiirelt otsustada, kas mul on päriselt midagi viga või mitte.
No me igatahes kaotasime selle eelviimase lükkamise ja mina istusin maha. Kui ma ennast ei liigutanud, siis polnudki väga valus. Liigutades aga ... no ... püüdsin mitte liigutada.
Üsna kiiresti sai aga selgeks, et tegelikult on mul ikka väga valus ... aga ma jätkuvalt ei saanud aru, et mis toimub.
Hakkas siis ootamine ja minu sisemised läbirääkimised, et mis minust saab. Korraldajad küsisid ka, et mis ma edasi teen. Ma ei teadnud, sest ma ju jätkuvalt ei teadnud, mis mul viga on ja kuidas seda ravitakse ja kui tõsine see on.
Mõne aja pärast aga lasin oma lihase elastiksidemega kokku tõmmata. Leppisime kokku, et seome hästi kõvasti, aga pärast võtame kohe ära, sest ... noh ... muidu veri ei saa liikuda .. et vaid ajutine lappimine.
Kõndimine oli vaevaline, aga ... mida mul enam kaotada oli? Nii et kui juba liikusin, siis ütleksin, et jah, ma mängin edasi.
Karenni viimased juhised
Olgem ausad - ma vaatasin neid telekast!
Mul oli valus ... ma püüdsin ennast igast otsast koos hoida ... ma oleks tahtnud nutta ja maha istuda ja üldse aru saada, et mis minuga toimub ... aga ... ma seisin hoopis auto taga ja valmistusin lükkama ... üksinda ... autot ... mehe vastu ... sest ma ise tahtsin.
Seega ilmselt ma kuulsin ta sõnu ka kohapeal, aga kogu mu aju oli selle täitsa ära unustanud, et Karenn minuga seal lõpus rääkis ja mulle soovitusi jagas ... Praegu tagant järgi videost vaadates näen ka, et ma näen suht hullumeelne välja. Ja seda ägedam on, et olukorra lootutust arvestades võttis Karenn selle hetke, et ... püüda mulle selgeks teha, et tegelikult on kõik veel võimalik ... Ma küll siiani ei tea, kas ta tegelikult ise seda üldse uskus ...
Nii et isegi kui ma aktiivselt seda kohta ei mäletanud, siis tegelikult tundsin seda toetust täiel määra. See tingimusteta ja küsimata toetuse jagamise kogemus oli minu jaoks kõige suurem kingitus, mille sealt saatest tegelikult sain.
Ja kõigi ülejäänud osalejate oma ka. Sellest hetkest, kui ma ennast peale vigastust püsti ajasin, kuni stuudiost väljumiseni kuulsin korduvat aplausi, aga ka korduvaid vaikseid hetki, mis ühes või teises kohas näitasid toetust. Ja see luges.
Ebaõiglane ülesanne?
Jah, võib öelda, et lõpuks oli olukord ebavõrdne, aga ... no nii oli see ju selles mängus paljude ülesannetega. Kõigi lahkujate jaoks sai miski lõpuks saatuslikuks ning ... teised lihtsalt ei jäänud viimaseks. Mõnegi lahkuja puhul polnud tähtis, mida ta oskas või suutis, vaid lihtsalt ... teised olid paremad, kiiremad ... või ... ebaõnn.
Kindlasti oli mul eeliseid mitmeski ülesandes. Näiteks olen käinud muusikakoolis ning oskasin seetõttu takte lugeda. Samuti olen koolis heegeldamist õppinud. Neid näited võiks veel tuua.
Samas arvan, et sinna jäi ka naisi, kes üksinda seda autot üldse väga kaugele poleks liigutanud, nii et ... ebavõrdsus oli miski, millega sinna saatesse minnes ise ju nõustusimegi.
EMOst diagnoos käes
Õhtul veetsin mõned tunnid siis ikkagi EMOs. Kabinetti sisenedes oli vestlus selline:
Arst: mis juhtus?
Mina: lükkasin autot.
Arst: ???
Mina: üksinda.
Arst: ???
Mina: saates.
No diagnoosiks tuli igatahes säärelihase rebestus. Käsiti kargud otsida. Esimesed päevad voodirežiim. Külmakotid ja valuvaigistid. Taastumine minimaalselt 5 nädalat ... mul oli kahe nädala pärast vaja Jõhvi lugejatega kohtuma sõita ...
Reaalsuses läks tegelikult küll nii, et esimesed päevad veetsin küll pikali, kuid järgmistel hakkasin vaikselt liikuma. Karke ei vajanud. Tempo oli küll aeglane, aga olin elus. Mõned päevad saatsin lapsi trenni Boltiga, aga umbes nädala pärast juba sõitsin autoga. See oli vähem valus kui kõndida.
No ja kui tahate ühe korra arvata, et mis autoga ma EMOst koju sõitsin, siis ... võin vihjeks öelda, et selles on sees ka lühend CRV.
Kui mõnigi ütles väljakukkumise järel, et ühte või teist asja nüüd vihkab (no seda, mis ta mängust välja viis), siis ... mina võtan küll kõik Hinda CRVd hea meelega vastu. Mul pole siiani nende vastu mitte midagi ... no ... lihtsalt ütlen ...
Kas olen ikka pikali?
Korduvalt saan praegu küsimusi, et kuidas ma ikka kõndida saan ja mis seis on. Need saated on lindistatud veebruaris, nii et tegelikult olen juba mitu kuud taastuda saanud. Jah, ikka on miski valesti või tervenemas, aga põhimõtteliselt on hästi.
Ilmselt kõige keerulisem oligi tol ajal, et ma pidin kohati oma seisundit selgitama, sest see mõjutas mitmeid asju, mida pidin tegema, aga ... no ma ei saanud. See oli ju suur saladus, et mida me seal saates tegime.
Minu saladus ja saatus on aga nüüd siis ka selles osas avalikud.
Mida sellest saatest endaga kaasa võtsin?
Ühte suurt kogemust kasutasin juba romantilises lühiromaanis "Suvepäevad Naantalis" , mis juba mõne nädala pärast ilmub ja mida saab praegu ette tellida (sest jah, ma olen pärast mängu lõppemist juba kirjutanud ja kirjastanud raamatu). Ei, selles pole mitte mingit romantika kogemust, sest sellega me seal mängus ei tegelenud. See on mustrite muutmise kogemus. See, kuidas mitmete minevikusündmuste ülekirjutamiseks piisab ühest tugevast uuest kogemusest, mis näitab, et tegelikult saab teisiti ka.
Nagu ütlesin oma lahkumissõnades, siis mul on käimas mitme võistlusmomente sisaldava raamatu kirjutamine ning nende teoste jaoks sain saatest ülimalt vajaliku kogemuse. Üks asi on ise välja mõelda, et kuidas võiks olla. Hoopis teine asi on seista, kuulda sireeni, hüpata tundmatut ülesannet täitma, konkureerida, seista viimaste seas, olla närvis ja rahulik samal ajal, väsida, ennast kokku võtta ... ja kõik need paljud muud asjad, mis sellises olukorras läbi tuleb teha. See kogemus tegi minust kindlasti parema kirjaniku.
Kõige olulisem on inimesed
Ükskõik, kuidas meie teed edasi lähevad ja kuidas ja kui palju suhtleme, siis ma tean, et neil päevadel sain pidada väga ägedaid ja sisukaid vestlusi ning tutvuda nii ägedate inimestega. See oli osa, milleks ma valmis ei olnud.
Mul on päriselt meeles see emotsioon, mida tundsin pärast seda, kui Karenn minuga esimese inimesena seal esimesed sõnad rääkis. Mõtlesin: "Oot, me oleme täiesti võõrad inimesed! Kas me päriselt nüüd räägime teineteisega?"
Siis ma veel ei teadnud, et jah, nii see käibki ja nii edasi lähebki. Paljude inimestega (ma pole küll kindel, kas kõigi sajaga üldse mõne sõna vahetasin, aga arvan, et enamikuga sai mingil määral kindlasti suheldud).
Mõne aja pärast oli meil punt, kus olid peale minu ja Karenni veel Marten, Kent, Kaljo, Egerd ja Rauno. No nemad ka seisid koos. Mina lihtsalt käisin nende juures. Lahkudes pidid kõik nende vahelt läbi käima. Mina ka. Minu jaoks oli väga ... turvaline ... või ma ei oskagi kirjeldada ... igati hea tunne nö oma pundi vahelt saatest lahkuda.
Aga teises kohas ringis hoidsid koos minuga hinge kinni veel Elina, Silver, Andres, Maiken ja teised. Mõned neist lahkusid enne mind ... mõned jäid sisse.
Kui ma lõpuks olin oma viimased sõnad ka kaamerasse ära öelnud ja assistent, kes mind välja pidi saatma, kallistama tuli, hakkasin lihtsalt nutma. No ja kuna ma pikalt üldse koju ei saanud, sest ei suutnud välja mõelda, kuhu ma auto panen ja ... no mis mu´st saab, siis ... nutsin selle aja koridoris edasi. Ma olin lihtsalt niiiiii väsinud ja muidugi jala pärast mures ja mul oli valus ja ... lõpuks võisin siis ennast enam MITTE kokku võtta. See oli nii hea tunne. No ja ... siis ma sain veel pool müslibatooni ka ... siis teadsin, et jään täitsa ellu.
***
Ehk siis ... ma olen väga rahul, et mingil suvalisel öösel saate "Parem kui 99" reklaam mulle ette jäi, et ma kohe öösel ennast tutvustava video ära tegin ja saatsin ning et osalema pääsesin. See oli tõesti üks ülimalt lahe kogemus.
Aga no saated pole veel läbi! Tee võitjani kestab veel mitu nädalat, nii et pühapäeviti kell 19:25 ikka TV3s.
Ja mina ... panen kindlasti ühel hetkel saadud kogemuse mingis vormis mingisse raamatusse. See on see, mida ma teen ja kes ma olen.
p.s. kõik fotod on kuvatõmmised TV3 17.mai 2026 saatest "Parem kui 99"!
***
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar