teisipäev, 2. mai 2017

Saatmata kirjad: mis su inspiratsioon maksab?



1. Mis su inspiratsioon maksab?


,,Ma ei suuda! Ausalt, enam ei suuda!” lükkan arvuti mööda köögilauda endast eemale. Hommikukohvi kõrval telefonist uudiseid keriv Lauri vaatab mind hetkeks muiates altkulmu, kuid siis pöördub tagasi oma pisikese helesinise ekraani poole. ,,Kas sa kuuled mind?” nähvan. ,,Mul on sellest linnast nii kõrini. Ma ei suuda siin tööd teha!”
,,Jah, seda olen enne ka kuulnud,” pomiseb Lauri tujutult ning pühib käega ülikonna pükstelt olematuid ebemeid. Mehe soeng on ülikonnaga vastavalt viimseni sirgeks ja õigeks kammitud. Ükski juuksekarv ei turrita valesti. Minu heledad lokkis juuksed on vastupidiselt praegu täitsa hommikused ja vaatavad igaüks erinevas suunas. ,,Nüüd tuleb jälle jutt sellest, kuidas sinu töö on nii eriline ja inspiratsiooni nõudev ning sa ei saa seda igal ajal ja kõikjal teha. Tule ükskord maa peale – kõik inimesed lähevad hommikul tööle, pingutavad, näevad vaeva ja isegi vastu tahtmist teevad oma töö ära.”
,,Ma teadsin, et sinuga on mõttetu seda teemat arutada,” tõusen järsult püsti, nii et tool peaaegu pikali kukub. Tantsijale omase osava ning kiire käeliigutusega peatan tooli, kuid see seik ajab mind veel rohkem närvi – isegi tool ei või minuga koostööd teha! Marsin demonstratiivselt köögikapini, võtan kolistades seinalt rippumast Florida kirjadega tassi ja kallan endale kuuma kohvi.
Floridas käisime paar aastat tagasi. Mäletan teravalt ülierutavat emotsiooni, kui ookeani kaldal seistes nägin delfiinide parve päikeseloojangus mängimas. Sellised hetked annavad inspiratsiooni järgmisteks tantsukavadeks, aitavad mõista inimesi, kogu ümbritsevat ja suhteid ning seda liigutustesse panna. Mitte aga need hallid kiviseinad ja ahistavad inimmassid, mida Tallinn täis on.   
,,Miia, loomulikult võid sa minuga rääkida, aga saa aru – kui mina ütleks kasvõi kord kuu jooksul, et mul täna inspiratsiooni ei ole ja need ruumid ja inimesed ahistavad mind, siis oleks kogu firma raamatupidamine ummikus.”
,,Ära upita ennast! Sa oled finantsjuht. Raamatupidajad teevad töö ära, sina paned allkirja alla ning võtad kuu lõpus korraliku palga välja,” tulistan Lauri poole tigedalt. Erinevatest maailmajagudest pärit tassid mu ees seinal tunnistavad seda. Vähemalt kord aastas oleme pikemal puhkusereisil käinud ja seda ikka Lauri raha eest. Mina alustasin paar aastat tagasi tantsukooliga ning õpetan seal lapsi. Sellega rikkaks ei saa. Aga see ei olegi minu eesmärk. Mina tahaksin ... maailma muuta? Või? Oeh, ma ei tea ise ka.  
Mis iganes see on, mida ma tahan, siis siin ja praegu seda ei saa. Lükkan jonnakalt näole langeva loki vihase hooga eest ära. Juuksesalk langeb sama jonnakalt kohe tagasi. Juhe on kokku jooksnud. Mõtted ummikus. Minu ees kerib aga telefonis uudiseid abikaasa, kelle jaoks minu inspiratsioonivaegus on vaid järjekordne kapriis.
,,Sul on õigus, täpselt nii ongi – tööd ma tegema ei pea, kuid need samad raamatupidajad kannavad mulle kord kuus palka, et me saaks ühiselt sinu inspiratsiooni otsimas käia. Üle maailma. Kõikjal,” ironiseerib Lauri, ise pilku telefonilt tõstmata.
,,Tore, et minu mured sinu jaoks olulised on,” tõstan juba häält.
,,Jah, on küll, aga anna andeks, ma ei suuda sind mõista!” vaatab Lauri mulle lõpuks otsa. ,,Sa tegeled aastaid eneseleidmisega. Muudkui kuulen, kuidas varsti ... millalgi ... siis teed ühe tantsukava või mingi etenduse ära, mõneks ajaks on vaikus, kuni jõuame jälle selleni, et sina ei tea, kes sa oled ja kuhu kuulud ja kuhu oled teel. Siis töötan mina veidi veel rohkem, et saaksime kusagil ülimalt kauges kohas ära käia. Ikka sellises, kuhu peab terve igaviku lennukiga sõitma, kus kindlasti on täiesti segadusseajav ajavahe ning soovitavalt on ilm kas tapvalt soe või külm. Igatahes kõike muud kui inimlik. Ma raban igapäevaselt tööl nagu loom ja siis pean oma puhkused ülimalt häirivates tingimustes koos sinuga inspiratsiooni otsimas veetma.
Anna andeks, aga ma olen sellest tüdinenud. Kui tantsukooli juhtimine on nii keeruline, siis otsi endale mingi muu amet. Midagi sellist, mis laseks mul puhkuse ajal puhata.
Jah, ma nägin neid aprilli lõpu sooduspakkumisi, mis sa mulle saatsid. Aga ma ei taha puhkuseks kusagile võõrale maale sõita, igasugusteks ootamatusteks valmis olla. Mulle meeldib omas kodus ka. Ausalt, ma võiks oma puhkusel niisama tagaõues grillida. Kutsuks mõned sõbrad külla ja lõõgastuks niisama.”
,,Selles ma ei kahtle. Pingutamine pole kunagi sinu tugevam külg olnud,” nähvan mehele ja astun kiirel sammul ukse poole.
,,Räägib inimene, kes peab kogu aeg kusagil ära olema või ära minema, selleks et veidigi tööd teha ja kes ei suuda oma tööga kogu seda inspiratsiooni tagaajamist kinni maksta? Sa teed minuga vist nalja. Oled sa kunagi mõelnud, mis su ühe tantsukava inspiratsioon maksab?” Viimased sõnad hüüab Lauri mulle järele juba läbi suletud köögiukse, mille enda järel pauguga kinni lõin.
,,Emme, kas te jälle karjute issiga?” ilmub minu juurde Stefan. Pühin kiiresti silmisse tikkunud pisarad ära, naeratan oma elutargale kuuesele ning kinnitan:
,,Me issiga lihtsalt vaidleme veidi selle üle, kuhu järgmisel korral reisile sõita.” Pojake vaatab mind hetkeks korra umbusklikult. Eks ta on sarnaseid vaidlusi varem ka kuulnud, kuid samas on näinud, et need lõpevad alati mõne mõnusa reisiga.
,,Mina ei pea reisile minema, kui see teid issiga karjuma ajab,” kinnitab pojake. Tunnen, et pisarad tungivad uuesti silmisse. Tean, et laps tahab aidata ning tema eesmärk on minu ja Lauri tülisid ära hoida. Praegu aga kõlavad tema sõnad hoopis Lauri seisukohtade toetusena ning jätavad mind veel rohkem üksi.
,,Kas Amanda on valmis?” hoian püüdlikult asjalikku tooni, et oma kurbust ja segadust mitte välja näidata. ,,Pange ennast riidesse ja issi viib teid lasteaeda.” Hetke päras ilmub lastetoast välja enesekindlalt naeratav hästisobivalt riietatud nelja-aastane neiu, kes tahab teada, et mida ma õiendan, ta on juba ammu valmis.
,,Ma armastan sind emme,” teatab Amanda mind kõvasti kallistades.
Suudlen mõlemat last põsele ja lükkan nad õrnalt Lauri järel meie ridaelamu boksi uksest välja. Mehel lasen ennast põsele suudelda. See on minu karistus hommikulauas näidatud üleoleva ja mõistmatu suhtumise eest. Raamatupidajalikult kuiv ja raamistatud elu pole kunagi see, mida ma elama hakkan. Kui Lauri pärast rohkem kui kümme aastat kestnud abielu ei mõista, et minu looming on osa minust, siis ei pea mina talle ka mõistmises vastu tulema. 


Saatmata kirjad Rahva Raamatus
Saatmata kirjad Apollos


*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com