laupäev, 27. mai 2017

Saatmata kirjad: pool maja



Käesoleval aastal tegin endale väljakutse: anda välja üks lühiromaan üle kuu. Selle sarja pealkirjaks sai "Mõni õhtu romantikat", sest täpselt nii kauaks pakuvad lühiromaanid pakuvad. Mõnele inimesele jätkub neist küll vaid mõneks tunniks, mõnele jällegi mitmeks päevaks. Kuidas kellelegi.
"Saatmata kirjad" on kindlasti kõige romantilisem raamat, mille olen kirjutanud. Selle sarja teosed on kõik eraldiseisvalt loetavad, kuid kui loed kõiki järjest, siis omavahel on nad ikkagi ka seotud. 
Annan siin aga veidi aimu, millest "Saatmata kirjad" räägib. Teose 1.peatükki saad lugeda siit:



Edasi läheb aga nii: 
 
2. Pool maja
Hommik on minu aeg. Lauri on tööl, lapsed lasteaias. Tantsukooli trennid algavad alles pärastlõunal. Võtan köögikapilt vaidlusest põgenedes sinna jahtuma jäänud kohvi ning istun teleka ette eelmise päeva uudiste kordust vaatama.
Uksekell.
Huvitav. Ma ei oota kedagi.
„Kas proua Miia Tammik?” küsib kuller. Jaatan vastuseks. Noorem meesterahvas küsib isikut tõendavat dokumenti. Toon talle selle toast ja saan vastu ümbriku. Viimasel hetkel enne ukse sulgemist tuleb meelde kullerile head aega soovida, sest juba haarab mu tähelepanu märge ümbrikul, mis näitab, et saatjaks on notar.
Ukse juurest lahkumata rebin ümbriku ettevaatlikult lahti ja lasen silmad üle kirjaridade. Loen korra uuesti. Liigun nagu läbi une diivani poole, vajun istuma ning loen veel korra.
„ ... Marta Laikre pärandas Teile viiskümmend protsenti oma Pärnu-Jaagupis asuvast kinnistust ...” on lause, mida ma lõpuks üha uuesti ja uuesti loen, ülejäänud pikale kirjale tähelepanu pööramata.
Simoni vanaema on järelikult surnud ... Me pole aastaid suhelnud ... või isegi aastakümneid? Millal ma üldse viimati ta juures käisin? Simon ise lahkus mu elust üheksateist aastat tagasi. Seda tean ma küll. Mitte, et ma aega loeks, aga ... heh, ilmselt ma siiski ikka loen aega.
Miks ma ei peakski? Minu jaoks on need olnud üheksateist aastat vihkamist, segadust, järelemõtlemist ... ja ikkagi segadust. Ma ei suuda siiani mõista, kuidas üks inimene saab mind lõpuks niiviisi vihata, et lahkub hüvasti jätmata? Ükskõik mis meie vahel juhtus, siis me olime ju aastaid parimad sõbrad. Me jagasime kõike oma eludes. Ma olin Simoni jaoks olemas nii paljudel rasketel hetkedel tema elus. Ja siis, kui ma tahtsin temaga koos rõõmustada, oli ta läinud.
Aga ta lahkus ka oma vanaema elust. Vähemalt siis, kui mina Martaga veel suhtlesin. Pärast Simoni lahkumist käisin ju mina veel aasta gümnaasiumis. Aeg-ajalt viisin Martale lilli ja rääkisin veidi juttu. Tagant järele mõeldes oleks võinud ehk rohkemgi, aga gümnaasiumineiu jaoks polnud endise sõbra vanaema külastamine just kõige esmatähtsam asi päevaplaanis.
Mis tal ometigi pähe lõi, et pärandas mulle pool oma majast ja krundist? Äkki on selle taga mingi nali ja ma saan asjadest täiesti valesti aru? Simon tahab mingi trikiga mulle kätte maksta? Hmm, aga mille eest? Selle eest, et tema mu juurest niisama ära jalutas ja mind üksi jättis?
Laurile sellest rääkida ei saa, sest ta arvab niigi, et mul on kahe jalaga maa peal olemisega raskusi. Kui ma veel räägiks, et endise parima sõbra vanaema pärandas mulle poole oma kinnistust, siis lõpeks mu viimnegi usalduskrediit Lauri juures.
 Nii ongi – ma planeerin, millised osad mu elust mahuvad mehe mõttemaailma. See, millest Lauri aru ei saaks, seda ma temaga ei jaga. Nii ei saa ma tegelikult suuremat osa oma elust oma abikaasaga jagada, sest Lauri on finantsjuht. Tema maailma juhivad numbrid, korrapära, reeglid, stabiilsus.
Minuga on vastupidi. Mu töö on tantsimine. See nõuab ihu ja hinge koostööd. Ma ei saa niisama kahe telesaate vahel tantsimas ära käia. Loomulikult on võimalik  rutiinselt liigutusi harjutada, oma keha füüsiliselt treenida. Tantsu tõeline võlu tuleb välja aga siis, kui kõik sinus teeb koostööd, kui oled saavutanud tõelise harmoonia. Laval ei saa särada, kui samal ajal mõtled pesemata nõudele või maksmata arvetele.
Aktiivsest esinemisest tõmbasin pärast laste sündi tagasi, kuid paari aasta eest täitsin lõpuks kauase unistuse ja avasin tantsukooli. Korduvalt olen saanud siunata, et miks laste kõrvalt sellist asja teen. Tegelikult aga olidki just mu enda lapsed need, kellest sain selliseks teoks inspiratsiooni. Lastele võimaluse pakkumine on see, mis ajendab mind pingutama.
Tantsukool tasub ennast nüüdseks juba ära. Palka ma endale veel ei maksa, kuid teised treenerid saavad oma tasu ning ruumide rent on alati õigeaegselt makstud. Tallinnas polegi see nii väike asi. Lauri silmis pole see aga mingi kasum. Tema nurin on kohati ka õigustatud – iga-aastastel perereisidel käime tõesti tema teenitud raha eest. Lapsed on aga pärast lasteaiapäeva just minuga töö juures, nii et Lauri saab rahulikult teha pikki tööpäevi, kus lapsed ja mina teda ei sega.
Stefan ja Amanda naudivad nendevanustele mõeldud trenne. Samas istuvad nad saalinurgas, kui mina suuremaid treenin. Hämmastav on vaadata, kuidas nad aeg-ajalt püsti kargavad ning meie liigutusi järele teevad. Sellises vanuses lapsed õpivad ikka nii kiiresti.
Laurile on mul aga raske selgitada, et tantsukooli lisaväärtus on see, et meie ühised lapsed saavad väiksest saati elada selle melu sees. Maakohas kasvades ei olnud mul kunagi sellist võimalust. Pidin trennis käimiseks linna sõitma, arvestama bussiaegadega, igakuiselt mõtlema, kuidas vanemad mu trennitasu maksta suudavad. Meie lapsed ei pea seda tegema. Stefan ja Amanda naudivad tantsimist ning nad arenevad iga päevaga silmnähtavalt. Lauri jaoks ei ole see aga argument.
Rääkimata sellest, et esimese paari aastaga oleme mitmetelt tantsuvõistlustelt erinevates vanuseastmetes ja erinevates stiilides hunniku karikaid, diplomeid ja medaleid kaasa toonud.
Nüüdseks olen nii palju oma abikaasat tundma õppinud, et võistluspäeva õhtul püüan enne kojujõudmist kogu oma rõõmu välja paisata ja kõik õnnelik olemise ära olla. Kodus pole mõtet loota, et saan neid emotsioone jagada.
Meie kooselu algul Lauri nautis mu esinemisi. Talle meeldis, et olen tantsija. Samal ajal käisin poole kohaga tööl juhiabina. Töö juures me ka kohtusime. Aastatega hakkasin mina tantsimisele rohkem aega pühendama, tema aga näitas üha rohkem, et tegelikult ei arva ta sellisest elustiilist midagi. Kui lastega kodus olles mõneks ajaks tantsimisega pausi sisse tegin, hingas ta ilmselt kergendatult. Tantsukooli alustamisega oli algul ilmselt nõus kui naiseliku kapriisiga. Tundub, et Lauril polnud õrna aimugi, et sellest saabki nüüdseks minu elu. Aga seda see ongi – minu elu! Tants on mu elus olnud kauem kui Lauri.
Tegelikult on ka Simon olnud mu elus kauem kui Lauri ... ükskõik, millised tunded mind samal ajal seoses temaga on vallanud. Vihkamine on ju ka tunne!



Saatmata kirjad Rahva Raamatus
Saatmata kirjad Apollos




*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com