kolmapäev, 3. mai 2017

Ma ei hoia rohkem oma lapsi! Mitte hetkekski!

Tahtsin juba varem selle välja öelda, aga tänase emotsiooni põhjal on see tunne veel eriti tugev: mina oma lapsi rohkem ei hoia, ega valva!

Olen aastate jooksul seda palju teinud: oodanud meest koju, et mu lastehoiu kord lõppeks; olnud nendega koos ja oodanud, et tuleks magamamineku aeg; oodanud nende uinumist, et tuleks minu aeg; püüdnud neile tegevust leida, et saaks tööd teha jne. Nüüd enam mitte!

Loomulikult ei suuda ma ikka jätkuvalt kõiki töid lastega koos teha (loe, millised olid minu lastega koos töötamise probleemid!), kuid olen õppinud nüüd aega veel paremini planeerima, nii et ma ei pea lastega koos väga tihti töötama. Olen õppinud töid korraldama nii, et mul on võimalik rohkem vaba aega võtta... ehk aega koos perega!

Mul ei ole enam lihtsalt lapsed! Mul on armsad teekaaslased, kellega koos on tore! Mul on perekond, kellega saab teha asju, mis mulle meeldivad ja mida saab nautida. Mul on mõttekaaslased, kes jagavad mu mõtteviise ja suhtumisi.

See on hämmastav tunne.

Asi ei ole selles, et ma olen ise vanemaks ja targemaks saanud... no seda tegelikult ikka ka, kuid eks asi on ka selles, et lapsed on vanemaks saanud... ja nüüd ilmneb neis ka see, kuidas senine kasvatamine/mõjutamine neid on puudutanud.

Mäletan, kuidas esimese lapse esimene aasta oli üks raskemaid aegu minu elus. Palju harjumist ja elu ümberkorraldamist. Herlendi jaoks tõi see kaasa muidugi veel rohkem muutusi. Järgmised lapsed sündisid juba perekonda, kus elurütm oli lastele kohane. Sellegi poolest oli sagimist nendega ikka päris palju. Jah, kui ma oleks tol ajal olnud kogenum, siis oleks ka laste esimesed aastad lihtsamad olnud, aga ... kogemust lapsevanemana ei saa enne, kui oled lapsi kasvatanud. Paratamatus!

Tänaseks olen ise pea nädal aega nohune-köhane olnud. Mathias jäi peale pühapäevast tantsukontserti samamoodi haigeks. Tänaseks jäi ka Christian koju. Kehad uuenevad, mis muud... Loomulikult lubasin siis ka Joosepil ja Marial koju jääda. Kui 3/5 kodustest pereliikmetest on tõbised, siis loomulikult... minnakse matkama!

Olen pikalt planeerinud Kaisma Suurjärve Puhkealaga tutvumist. Õigemini sealse matkarajaga. Juba eile õhtul küpses peas plaan täna rändama minna. Hommikul aknast sissepiiluv päike vaid kinnitas, et plaan on õige. Kui lastele hommikul mõtet mainisin, siis läks hullumaja lahti: kiirelt oli vaja võileivad kaasa teha, Maria pakkis seljakotti mänguasjad (ojaaa, näha on, et käin lastega tihti matkamas!), piknikuks lina ja muu varustus.

Autosõit Kaismale oli nagu klassikaline Ameerika lastefilm:
"Kas me oleme kohal? Aga nüüd? Aga nüüd? Kas me kohal oleme? Oleme kohal ka juba? Aga nüüd?"

Kaisma Suurjärve Puhkealal autost välja tulles oli pilt selline, nagu ... maalapsed oleks loodusesse saanud: vaimustunud lapsed! Kõik tahtsid kiirelt matkama hakata. Palju-palju elevust! Teate kui hea tunne on, kui sinuga on koos nii suur hulk inimesi, kes on vaimustunud sinuga samadest asjadest! Mina ei jõudnud ka retke ära oodata.

Leidsime laudtee otsa kätte ning asusime rajale. Siis sai selgeks selle retke üks mõte: mina mõistsin taas oma hirme. Ehk siis ma kardan sügavat vett ja kõrgust. Neist hirmudest olen kirjutanud ka siin.

Suur osa laudteest kulges mööda järve äärt. Korduvalt olid otse jalgtee ääres ülimalt sügavana tunduvad järvesopid. Ülimalt mõnus otseühendus loodusega... aga minu jaoks hirmus. Eriti kui kaasas on peaaegu 5-aastane, kelle jaoks pole probleem ennast suvalises kohas ümber keerata ja tagurpidi käima hakata (rabas lookleval laudteel!!!) ja peaaegu 3-aastane, kes ei saa aru, miks sa tahad tal kogu aeg käest kinni hoida, kui ta laudteelt veepeegli kohale mõnda põnevat asja vaatama kummardub.

No nii ma siis võitlesin seal oma veehirmuga. Ausalt, ma ei teanud, et see on nii tugev... aga kui mõtlema hakata, siis on see alati nii olnud. Ma ei julge ujuda seal, kus tean, et mu jalad põhja ei ulatu (madalamaks kulgev bassein välja arvatud), eriti mitte meres, kus on vetikad ja muu taoline. Minu jaoks on mõeldamatu mingis rabajärves ujuda, sest ma ei näe, mis vees toimub.... ja kes sealt välja võib tulla. Jaaa, ma tean, et asi on mõtlemises, aga .... mingi teema mul selle sügava veega on. Asi pole ka ainult selles, et ma ei usaldaks oma ujumisoskust. Jah, ma õppisin ujuma umbes 15-aastaselt, sest olen tõesti maalt pärit maismaalaps. Ujulas aga suudan rahulikult üle poole tunni järjest ujuda, seega päris oskusteta ei saa olla.

Tean, et laste ja loomade juures tuleb enda hirmud unustada, ennast tasakaalustada, et mitte enda hirme teisele üle anda. Eriti selgelt öeldi see välja kutsikakoolis, kuid eks ma olen ka lastekasvatuses seda varem kogenud ja lugenud. Seega tegelesin täna suure osa retkest sellega, et oma tumedate sügava(na tunduva)te veekogude hirmuga tegeleda. Korduvalt rahmasin siiski Christiani käest kinni, kui rada taas mõnele veesilmale lähenes.

Ja siis jõudsime raja lõppu ehk vaatetornini. Nagu veehirmust vähe oleks, siis pidin oma vaimustunud laste järel vaatetorni ronima. Jah, ma ronin mõtlemata alati sellistesse kohtadesse ja ... mu jalad värisevad alati. Aga kui pead veel üksi nelja aktiivset nublut jälgima, siis on väga suur õppetund, kuidas enda hirme eemale tõrjuda, et ise ja ka lapsed saaks vaadet nautida ... ja keegi ikkagi alla ei kukuks.


Kui mu sisemised võitlused välja arvata, siis oli tõsiselt fantastiline päev!!! Tegelikult oli see fantastiline isegi koos hirmudega, sest eks nendega tuleb ka tegeleda.

"Emme, see on kõige parem päev maailmas!"
"See on kõige ägedam matk, mis me oleme teinud!"
"Siin on niiii lahe! Tuleme varsti jälle!"
Need on vaid mõned kommentaarid, mida lapsed nende paari tunni jooksul välja kilkasid. Ei mingit vingumist. Isegi peaaegu kolmene Christian jalutas kogu tee vingumata ära... no olgu, tegelikult hakkas ta veidi enne tagasijõudmist sülle küsima ja korra istus maha ka.

Aga no olgem ausad- mitu tundi matkamist paneks mõnegi täiskasvanu hulga varem rajale surema, nii et Christian pidas ikkagi hästi vastu.


Rada alustades imetlesime esimesel kurvil konnakudu. See tundus nii eriline. Nii päris. Täitsa loodus kohe. Siis me veel ei teanud, et kogu ülejäänud retke saame jälgida väga suurt hulka konni. Igas koguses. Igas poosis. Üksinda. Kahekesi. Viiekesi. Ujumas. Vees lebotamas. Samblal lebotamas. Vaikimas. Krooksumas.

Täna sain aru, et maal lapsena nägin küll pidevalt konni. Viimased aastad... aastakümned on aga suht konnavabad olnud. Ma ei teagi, kas neid pole siis enam igal pool? Või ei puutu ma nii palju loodusega kokku? Igatahes olid tänased vaatemängud minu jaoks ka väga erilised. Eks seetõttu võttis ka meie retk kauem aeg, kuna pidevalt peatusime ja nautisime kokkupuudet looduse ehk konnadega.

Nägin, kui eriline see kogemus minu laste jaoks oli. Korraks pahandasin endaga, et miks mu lapsed varem pole sellist kogemust saanud. Siis aga õigustasin ennast, sest paljudel lastel pole üldse sellist matkamise kogemust... ega ka täiskasvanutel.

Olen varemgi öelnud, et minge metsa! Päriselt! Endale pean ka tihemini ütlema.

Aga no ma olen ju see maalaps, kes ei julge üksi metsa minna. Aastaid pole mul olnud kedagi, kellega koos seda teha. Nüüd on meil bernikas Troy, keda metsa kaasa võtta (tänasele rabateele me teda küll kaasa ei võtnud) ja lapsed, kes tänasega tõestasid ennast võrdväärsete matkasellidena.

Hetkel on tunne lihtsalt õnnelik! Nii armas on näha, et lastest on kasvanud tõeliselt armsad mõtte- ja teekaaslased, kellega koos saan teha paljusid asju, millest aastaid puudust olen tundnud. Läbi nende silmade oskan ise ka päris asju paremini hinnata.

Eelmistel päevadel korduvalt streikinud auto viis meid täna probleemideta edasi ja tagasi (probleemid autodega on kirjas siin). See oli ka hea tunne. Ju siis käisime õiges kohas!

Kõige tihemini kõlas täna mu peas kusagilt kuuldud mõte: kui sa armastad, on sul kõik olemas!



*****

Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategoorias. Arvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! Aitäh!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).


Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com