reede, 7. september 2018

Appi, Vabaerakond on kaaperdatud! Ehk et mis toimub Vabaerakonnas?

Eile käisime koos pisikese Johannaga Vabaerakonna juhatuse koosolekul. Ikka seetõttu, et tegime koos 74 inimesega ajalugu ja kogusime 12% Vabaerakonna liikmete allkirjad, kes soovisid erakorralise üldkoosoleku kokkukutusmist. See pidavat olema Eesti ajaloos ainuke kord, kui erakonna üldskoosoleku on kokku kutsunud erakonna liikmed. Kuna koosoleku kokkukutsumiseks on vaja esitada 10% allkirjad, siis juhatusele materjalide edastamise hetkel oli 67 allkirja. Kuna erakonnas oli sel hetkel 613 liiget, siis oli 10% nõue täidetud.

Meediale mõeldud ilusaid pilte ja sõnu saad näha eilse koosoleku blogist Vabauudiste lehelPostimees vahendas koosolekut siin.

Tegelikult ei arvanud ma üldse, et peaks koosolekule minema. Kõik oli ju selge: üle 10% erakonna liikmetest andis märguande, et me ei soovi senise juhi ning juhatusega edasi minna. Kõik allkirjastanud on näinud päevakorda, mille allkirju edastades juhatusele ka saatsime.
Selles seisab põhjendus: 

1. Erakond on muutunud juhitamatuks;

2. Väga paljud erakonna liikmed on kaotanud usalduse erakonna esimehe suhtes;

3. Erakonna reiting on erakonna jaoks hukatuslik;

4. Erakonna väljapoole paistev kuvand on kaugel erakonna loomisel ühiselt paikapandud ideaalidest.


Erakorralise üldkoosoleku päevakord järgmine:

1. Eesti Vabaerakonna poliitiline olukord ja tulevikuvaated

2. Eesti Vabaerakonna põhisõnumid ja nende kinnitamine

3. Esimehe ja juhatuse liikmekandidaatide ülesseadmine

4. Esimehe ja juhatuse liikmete valimine

5. Häältelugemise protseduurid

6. Valimistulemuste kinnitamine

7. Esimehe kõne

Viimastel nädalatel on peetud igasuguseid kõnesid, kirjavahetusi, antud intervjuusid, peetud kohtumisi. Eile hommikul püüdis erakonna praegune esimees Andres Herkel uudistes veel väita, et juhatus kutsub ise koosoleku kokku ja et see oli varem plaanis. Kinnitan, et see on vale

Muutuste soovijad esitasid algul kirja juhatusele, milles teadvustasid probleeme ja palusid Herkelil tagasi astuda. Kuna seda ei arvestatud, alustasime allkirjade kogumisega, sest mõistsime, et seniselt edasi minna ei saa. Andres Herkeli ning juhatuse iga järgnev samm lihtsalt kinnitas, et käib mingi julm oma kohtadest kinnihoidmine ning juhatus ei ole koostöövõimeline. Seejärel hakkasid ka juhatuse liikmed lahkuma, sest mõistsid, et sellises koosseisus pole koostöö enam võimalik. Kui sai teatavaks, et paari päevaga on koos pooled vajalikud allkirjad, siis hakkasid minu juures käima delegatsioonid kompromisspakkumistega. Ainuke mure, et kompromissi neis pakkumistes polnud.

Samal ajal kinnistel juhatuse koosolekutel arutati minu väljaviskamist ning tembeldati terroristiks. Vahur Kollom kirjutas ilusti, kuidas Vabaerakonda ühendada lubanud Herkel asus teisitimõtlejaid tembeldama vaenlasteks.

Terrorist on minu teada halbade kavatsustega. Kordan veelkord enda motivatsiooni: soovin osaleda Eesti poliitikas, sest tunnen, et olen selleks valmis ning suudan näha reaalsete inimeste reaalseid probleeme, millele on vaja lahendust leida. Samas- minu jaoks on selleks ka teisi võimalusi. Näiteks võin kõik panna oma kirjutatud raamatutesse ning enda Heli Kirjastuse kaudu need välja anda ning nii inimesteni jõuda. Jah, ma ei kuulu elukutseliste poliitikute ridadesse, kelle jaoks poliitikas osalemine on ainus töö ja sissetuleku võimalus. 

Otsustamise juures olemiseks on aga vaja Riigikokku ja erakonna ka valitsusse jõuda. Praegusel hetkel Vabaerakond sinna ei saa. Selle parandamiseks leidsingi mina ja paljud kaasamõtlejad, et Vabaerakond vajab restarti- see tähendab esimehe ja juhatuse väljavahetamist, et saaks uue hingamisega edasi minna ning Riigikogu valimistel vähemalt 15 mandaati saavutada. Meile tundus, et erakond on muutunud juhikeskseks ning vajunud vaiksesse leppimise vakku, milles uusi ideid ja edasiliikumist ei toimu.  

Ja siis see tuli- erakorralise koosoleku aluseks nimetati küll erakonnaliikmete allkirjad ehk ilmselge umbusaldamine.... aga siis hakati päevakorda arutama. Nimelt ei olevat meie kirjas piisavalt alust juhatuse umbusaldamiseks. See, et päevakorda selle panime, ei olevat piisav. Mitmed praegused juhatuse liikmed aga endal mingit süüd ei leia ning ei taandu. See, et erakonna reiting on madal ning programmilised seisukohad pole valijateni jõudnud, ei ole nende arvates praeguse juhatuse vastutus. 

Samuti pidavat juhatus nüüd olema hulga koostöövõimelisem kui enne 5 liikme lahkumist. Kuna asendusliikmetest enamus on kohast loobunud, siis hetkel on juhatuses vajalikust 2 liiget vähem. Sest lihtsalt eelmisel üldkoosolekul juhatusse kandideerinud inimeste nimekiri sai otsa ja rohkem pole ühtegi asendusliiget, keda juhatusse kutsuda. Eelmise üldkoosoleku tulemusel ei soovinud mitmed värsked juhatuse liikmed aseesimehe kohta võtta. Eks seegi on märk omaette. Kaasa arvatud ülieduka tulemuse teinud Lii Ramjalg.

Järgmiseks hakati MUIDUGI taaskord hääli lugema. 74 aktiivset erakonna liiget pidi olema liiga väike hulk rahulolematuid. Erakonna praegune esimees sai eelmisel üldkoosolekul 128 häält. Valimistel osales tookord 218 liiget!!! Mida see näitab? 

Juhatuses on pragu inimesed, kes said hääli vastavalt: 
Lii Ramjalg 89
Jüri Adams 61
Kaul Nurm 54
Ain Ostra 52 
Ants Erm 35
Tarmo Kask 16
 Olev Vaher 6

Vabauudiste lehel põhjendas Andres Herkel juhatuse ümbervalimisest keeldumist selliselt: 

"Miks ei ole vaja juhatuse täies koosseisus ümbervalimine? Nelja liikme demonstratiivne lahkumine Vabaerakonna juhatusest ei olnud kantud „vastutusest“, vaid soovist juhatust nõrgendada ja isegi rünnata. Seda ei ole õige premeerida uute valimistega. Niisugune praktika võib kergesti viia „vähemuse diktatuurini“, mis halvab mis tahes organisatsiooni tegevuse. Ehk kui valimistulemus jälle ei meeldi, siis võidakse uuesti juhatusest lahkuda." 

Ehk siis et asi oleks nagu lahkunud juhatuse liikmetes? Kinnitan, et 74 inimest, kes soovisid muudatusi, ei muretse 4 lahkunu pärast, vaid ERAKONNA MAINE ja TULEVIKU pärast. Hea Andres Herkel ja praegune juhatus- kas teie eilne otsus näitab tõesti koostöösoovi? Kas see otsus on hea erakonna tulevikule? Kas see otsus aitab viia Riigikogu valimistele? 

Või on õige, et teid viite inimest see ei huvitagi? Kas kusagil on mingi salaplaan?
Lii Ramjalg nõudis eile laua ääres jälle minu käest nimesid ja plaani, sest tema kinnist ümbrikut vastu ei võta. Kinnitasin, et kahjuks ei ole mul enne üldkoosoleku toimumist anda talle ei kandidaatide nimesid, ega valimistulemusi. Samuti ei saa ma võitnud uute juhatuse liikmete eest rääkida, mis on nende tegevusplaan ja igaühe tugevused ning võimalused panustada. Mul on väga kahju, kui praegune juhatus tõesti arvab, et uut juhatuse valimist ei saa korraldada enne kui valimistulemused on teada. Kinnitan, muutuste soovijate poolt ei tule valmis valimistulemusi isegi siis, kui uue nõuetele vastava erakorralise koosoleku korraldamist märtsini välja venitada. 

Ja nüüd selle jutu peale tahan ma teada- kuidas Andres Herkel ja Lii Ramjalg ja Tarmo Kask ja Ants Erm ja Ain Ostra räägivad edaspidi demokraatiast? Kuidas paluvad teistel vastutust võtta? 

Appi, Vabaerakond on kaaperdatud mõne praegu juhatusse jäänud liikme poolt, kes ei näe, kuhu me üheskoos tüürime. Endal lahendust ei ole, senist päästetegevust ei ole, aga teistele ka võimalust ei anna. Väidetavalt küll ükski neist ei hoia kohast kinni... aga uusi valimisi ka ei toeta. 

Tänasel päeval on selge, et juhatus kasutas ära juriidilise nokkimise võimaluse päevakorda muuta ning seda viisil, mis nende enda positsioone kinnistab. Kinnitan- meie eesmärk polnud omavahel juriiditseda, vaid erakond taas koostöövõimeliseks muuta. Aga kuna meie ees on poliitmängude profid, siis õpime. Selleks, et probleemist vabaneda, tuleb seda tundma õppida. Nii et isegi kui ei tahaks poliitmängudes osaleda, siis tuleb neid tundma õppida, et saaks edaspidi Vabaerakonnas neid välistada. 

Mina ja teised Vabaerakonnas muutuste soovijad ei ole nõus, et erakonda juhitakse poliitmängude kaudu, mitte ei keskenduta sisule. Kaul Nurm tegi eile juhatusele korduvalt ettepaneku, et palun keskendume sisule ja astume kõik koos tagasi. 

Juhatus, mille liikmete enamus ei julge tagasi astuda, ei suuda isegi lugeda läbi 74 erakonna liikme saadetud lühikest paberit ning selle mõttest üheselt aru saada. Väga kahetsusväärne. Ja need inimesed soovivad osaleda Riigikogu töös ja seadusloomes, kus tuleb hulga mahukamaid pabereid mõista???

Siselistis tuli praegu juba ühe praeguse (väga väikese häälesaagiga) juhatuse liikme ettepanek, et kuna publik (muutuste soovijad!) ei käitunud eile juhatuse koosolekul viisakalt, siis peaks edaspidi juhatuse töörahu saavutamiseks publikuvaba koosolekuruum otsima!!! Ehk et me kõik panustasime aastaid Vabaerakonda sellepärast, et see muutuk kartelliparteide sarnaseks? Selliseks, milliseid oleme ise pidevalt halvustanud? Kusjuures isegi väike Johanna käitus eile väga viisakalt... kuigi vahepeal luksus nii kõvasti, et pidime ruumist lahkuma. Kõik teised reaktsioonid olid aga asjakohased ning õiglased.

Ei- kinnitan- MEIE ei nõustu kartellistumisega! See koostöö ja edasipüüdlikkus, mida olen viimastel nädalatel näinud, lootusrikkus ja energia, mida muutuste soovijad omavahel on jaganud, see on see, mis on minu jaoks Vabaerakond. Meil on palju aktiivseid ja pädevaid inimesi, kes soovivad Eesti poliitikas osaleda. Aga ei, me ei soovi enam järgneda juhile, kes on eriti viimastel nädalatel tõestanud, et tema ainus idee on see, kuidas oma kohast kinni hoida ja enda tuleviku pärast muretseda. Ei, me ei suuda usaldada juhatuse liikmeid, kes senise juhi lühinägelikku "ideed" toetavad ja selle eest käsi südamel juhatuse laua taga püsti seisavad. 

Nagu Kalev Vilgats kirjutas Pärnu Postimehes

"Vabaerakonna langemise põhjusi teavad kõige paremini vabaerakondlased ise. Suutmatus töötada ühtse meeskonnana, süvenev esimehekesksus, olematu ideoloogia ja üha ähmastuv sõnum – needki võib põhjuste buketist välja noppida. Vabaerakonna saatus on täielikult nende enda kätes. Erakonna kadumisest teised suurt ei võidaks, küll kaotaks Eesti poliitiline ballett." 

Head kaasamõtlejad- meil on võimalik ja põhjust Vabaerakond päästa! Meid mängiti nurka poliittehnoloogiliste võtetega, milleks me polnud valmis, sest vabaerakondlase menüüs neid ei leidu. Õppisime õppetunni ja liigume edasi. Eesti poliitikas ei ole vaja järjekordset kartelliparteid ja me ei luba Vabaerakonda selliseks muuta!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com