Kellele kohtuotsusega seekord raha jagati?

Kui sa ei viitsi rohkem lugeda, siis kiire kokkuvõte sellest postitusest on selline:

1) raha jagati lastele

2) 5 lapse kasvatamine ongi kulutas ja sinna päriselt lähebki raha (isegi, kui emal pole kunstküüsi ja -ripsmeid)

Ehk siis 10 päeva tagasi jõudis meieni elatise kohtuotsus. Järjekordne. Eks neid ole meil juba omajagu. 

Veidi rohkem kui 1,5 aastat tagasi tehtud kohtuotsuse kohta saad lugeda siit: elatise kohtuotsus. 

Üldisemalt leiad lahutamisega seotud postitused siit: lahutamine. 

Kuidas meil kohtus läks? 

Minu suurim hirm seekord oli, et mitmed lapsed tahtsid istungile kaasa tulla. Kuna tegemist oli avaliku istungiga, siis ... kuigi see mulle ei meeldinud, siis lasin neil kaasa tulla. Kohtunik aga saatis lapsed kohe välja, sest ... kuigi igasugused muud inimesed oleksid võinud seal olla, siis lapsed, kelle üle asju otsustatakse, osaleda ei võinud. See oli minu jaoks tegelikult ikka suur kergendus. Neil poleks olnud vaja kuulda asju, millest räägitakse. 

Lisaks laste isale oli mul seekord vastas tema advokaat. Mina esindan ennast jätkuvalt ise. Sisekaitseakadeemias õpitud aastatest on midagi ikka kasu ka. Kuna ilmselt seekord veetakse mind Riigikohtuni välja, siis enda jaoks olen teinud otsuse, et ilmselt Riigikohtu jaoks hakkan endale ka esindajat otsima. Ringkonnakohtusse aga lähen ikkagi veel ise. 

Mis sai oluliseks?

Istung kestis 1,5 tundi, kuid ega tegelikult väga midagi suurt ei juhtunud. 

Olulisimad küsimused olid, et kui palju lapsed on isa juures olnud. Tegelikult sel teemal ka suureks vaidluseks ei läinud, sest ... no polnud midagi vaielda. Nad pole seal suhtluskorrale vastavalt olnud ja sellekohased kirjavahetused on olemas. 

Kõik asjad tegi lihtsamaks, et meil on omavahelised vestlused kõik kirjalikult olemas. Nimelt käskis ühe esimese kohtuasja kohtunik meil ainult kirjalikult suhelda (ilmselgete järjepidevate jätkuvate lahkhelide tõttu). 

Ma teadsin, et mõni kohtusekretär on mu peale hirmus pahane, aga no kui mult seekord täiendavaid tõendeid küsiti, siis jah, saatsin neile hunniku vestlusi. See jättis ära väga palju "sina ütlesid-mina ütlesin" vaidlusi. Ja see ei ole halb. Päriselt - kirjalikud tõendid teevad asjad lihtsamaks!!! Nii et kel sama teekond käsil, siis - suhelge kirjalikult! 

5 lapse kasvatamine ongi kulukas

Kõige rohkem arutasime ilmselt taas ikkagi seda, et ... kust siis raha tuleb? 

5 lapse minimaalne riiklik elatis juhul, kui lapsed on teise poolega keskmiselt alla 7 ööpäeva kuu jooksul on 1243,53€. See on suur summa. Ja see ... kulubki lastele! 

Elatise vaidlustest rääkides on tihti üks põhiline asi, mida öeldakse, et ema nõuab nii suurt elatise summat, et endale kunstküüsi ja -ripsmeid panna. Mainisin selle ka kohtus ära, et mul on küüned ja ripsmed kõik vaid enda omad. Teise poole advokaat arvas, et polnud asjakohane märkus, aga no ... mitu korda te olete kuulnud, et emad just selleks raha nõuavad??? Ma küll olen. 

Ei, minimaalse elatise arvutuses pole lastega reisimine, matemaatika eratunnid, kõrgendatud tervisekulud, laagrid, meistrikursused, klassireisid, teatrid-kontserdid ... Need kõik on minu erakulu ja isiklik valik ning nende osas ma ei ole küsinud, ega hakka ka küsima täiendavat elatist. Minimaalse summa sisse võiksid aga aasta lõikes mahtuda laste elamiskulud, riided, koolitarbed jms igapäevased kulud. 

Ning jah, tean, et mina omalt poolt pean ka minimaalse elatise arvestuses sama palju juurde panema, kuigi teisel poolel on kuu jooksul 27-31 lastevaba tööpäeva ja minul on ... 0-4 lastevaba tööpäeva kuu jooksul. 

Kohus otsib asitõendeid

Nagu öeldud, siis oluline teema on, et kust tuleb raha. No et see 1243,53€ on päris suur summa ja kui sul mitte midagi ei ole, siis ... kust see tuleb? 

Seekord nägin ära selle, et kohus saab ise uurida, millal on mingid varad kellegi teise nimele kirjutatud. Kui algul püüdis teine pool väita, et olen tema varalise seisu osas valetanud, siis kohus käis ise registrid läbi ja kinnitas seda, mida mina eelnevalt väitsin. 

Seda on meile ka varasemates kohtuasjades öeldud, et kui igakuistest sissetulekutest laste ülalpidamiseks ei piisa, siis tuleb oma vara müüa ning selle arvelt laste vajadused katta. Laste vajaduste täitmine on nr 1. 

Jätkuvalt ei räägi me neis kohtuasjades muidugi sellest, et kui palju emale enda jaoks raha kätte jääb. Kuigi seekord vähemalt kohtunik ei keskendunud liiga palju ka sellele, kui palju teisele poolele raha kätte jääb. 

Kordus ikka fakt, et lapsevanemate kohustus on oma laste eest vastutada ning nad üles kasvatada.

Tere tulemast Chigagosse! 

Kohtuotsus oli kokkuvõtlikult: rahuldada hagi täiel määral!!!!

Ja ... minu jaoks oli rahu maa peal. Ma lugesin kohtuotsust siis, kui tulime ühe lapsega kinost. Seisin WC ukse taga. Laps tuli WCst ja leidis mu ... täiesti pisarates. Tal oli algul päris paanika, sest ei saanud aru, mis juhtus. Ma ei suutnud algul selgitada ka. Aga no see oli lihtsalt selline pingelangus. Ma olen seda otsust päriselt aastaid ... nagu aaaaaaaastaid oodanud. 

Ausalt - minu eesmärk pole võidelda ja ma ei viitsi, aga ... ma arvan, et oleks õiglane, kui pärast kõiki neid aastaid 5 lapse minimaalne ülalpidamine ei oleks ainult minu mure. Ma tahan, et mu lastel oleks ema, kes hingab, naeratab ja omab ka veidike vaba aega lastega. Minimaalses määras elatise saamine suurendaks seda võimalust küll. 

Selle asemel aga ... läks pärast kohtuotsust muidugi lahti ... no igasugu põnevad asjad hakkasid juhtuma. Sellised, mille põhjal ma ennustan, et ... varsti lähevad hoopis mõned eelmised teemad taas kohtusse (nt haridus ja elukoht jms), aga ... no tegelikult on mul ikkagi sees rahu. Olen lastega nüüd päris mitu aastat Tallinnas elanud. Olen ennast endistest hirmudest ja ohtudest nii palju välja kerinud, et ... ma jään ellu! 

Ja ... mu ümber on taas tekkimas inimesed, keda ei saa mõjutada, ega minult mingite valede ja rünnakutega ära võtta ... see suurendab ellujäämise võimalusi veelgi! 

Praegu olen oma eluga kohas, et kui isegi midagi peaks muutuma, siis ei kuku kõik muud asjad korraga kokku. Mõned aastad tagasi oli nii, et kui üks väike asi kukkus, siis kukkus (või oleks kukkunud!) ka kogu ülejäänud kaardimajake. Nüüd on mul kaardimaja vundament kinni kleebitud ja ... on hästi. Või noh ... paremini. 

Miks naised ei lahuta?

Kogu selle teema peale aga võin taas kinnitada, et ma saan aru, miks (eriti just) naised ei lahuta. See ongi keeruline. Eriti kui sa juba varasemast teadsid, kui keeruline saab lahkuminek olema. See ongi keeruline, et valida kas õudne lõpp või lõputu õudus ... eriti kui sa tegelikult ei tea, et kas see valitud õudne lõpp on lõpp või ... lihtsalt omamoodi järgmine lõputu õudus ...

Praeguseks pole mul õrna aimugi, et kas lapsed hakkavad seda minimaalset elatist saama. Tean, et mina jätkan enda sissetulekute suurendamist, et saaksin ka ilma igasuguse teise poole panuseta hakkama. Minu kirjutatud ja kirjastatud raamatud on see, millest peavad vajalikud kulud kaetud saama.  

... aga ... minu jaoks oli õigluse mõttes ülimalt oluline, et kohtunik ütleks, et mu lastel on õigus ja et nad on seda summat väärt. 

Mul oli seda kohtuotsust vaja selleks, et ma saaks teistele minu poole pöörduvatele naistele (või ka meestele, neid on ka!) öelda, et: "See on võimalik! Kohtud on õiglased!"  

Nii et ... jätkame matka! Üks samm jälle edasi astutud! 

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 40 raamatut. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid. 

4,5 aastat pärast lahkuminekut ja ... ikka alustan päeva pisarates ...

Tänasel imeilusal talvepäeval peaksin ma õues jalutama või ... kohtule elatise kohtuvaidluses vastust kirjutama. Ei suudagi valida, kumba siis teha ... aga ... tegelikul ei vali ma kumbagi ...

... sest ma tean, et olen nii kaugele tulnud ja jõudnud ning mul tuleb kohtule vastus valmis kirjutada, aga ... see tähendab jälle sukeldumist kõigesse, milleks ma pole valmis ... juba vaid mõte kõigist neist lahutamisega seotud teemadest tõmbab sisemuses midagi vastikult kokku ... tekitab vastikud värinad ... pisarad jooksevad ... ja mitmed muud kehalised reaktsioonid ...

... ja see on 4,5 aastat pärast lahkuminekut ... sest ... see ei ole läbi .... see aeg pole mitte mingit rahu toonud ... rahu on siis, kui ma ei pea teise poolega midagi arutama ... võtan kõik täiendavad kohutused endale ja ... lihtsalt jõuan ja teen ... aga ... 10 päeva pärast tuleb kohtus taas sukelduda aruteludesse  ... tõestamisse ... 

Jah, ma ei tea praegu, millele mul üldse kohtuvaidluses tuleb vastata, sest ... vaatasin ära vastamise tähtaja, aga dokumentide avamise lükkasin edasi ... sest see on vastik ... see on füüsiliselt ebameeldiv ... Seekord tuleb mul siis lugeda, et mida teine pool vastas minu esitatud hagile ning pean omalt poolt tema väiteid kommenteerima. Pean taas selgitama, et minu lapsed on väärt minimaalses määras toitu, elamist, riideid, arstiabi ning ... äkki isegi mõnda üritust koos sõpradega. 

... ja tuletan meelde, et ma küsin lihtsalt seda, et kui ma suurema osa ajast üksinda lapsi kasvatan, siis teine pool tasuks riiklikult minimaalses määras oma osaluse lastekasvatuses ... 

... kohtule vastuse kirjutamise "soojenduseks" lugesin Kärt Anvelti artiklit "Vägivaldsest suhtest lahkumise hind: emad kaotavad lapsed ja kodu, kodulaen ning liising jäävad". Ostsin selle artikli pärast ajalehe juba eelmisel nädalal, kuid ei suutnud ennast sed alugema sundida. Praegu vaadates, mis mu sees toimub tean, miks. 

Ma kuulen nii tihti, kui tubli ma olen, et lastele nii paljut suudan võimaldada ja hakkama saan ja ... Aga, tegelikult on igapäevaselt väga tuttavad tunded, et: 

- see ei lõppegi mitte kunagi

- ma ei saa kunagi sellest ringist välja, eriti, kuna mu noorim laps saab 18-aastaseks 11 aasta pärast ... ja kas see on punkt, kus saan täielikult teise poolega suhtlemise lõpetada?

- ma ei jõua tõestada, et ma lastest hoolin 

- ma ei jõua hakkama saada sellega, millega vahel isegi kaks vanemat koos hakkama ei saaks ... 

Selle artikli lugemine oli ühelt poolt toetav, sest näitas, et paljudel naistel peale minu on veel nii. Aga ... ma teadsin ju seda tegelikult varemgi. Te kirjutate mulle. Te jagate minuga otse oma lugusid. Ma olen kirjutanud raamatud "See ei ole sina!" ja ... "Uus algus" ... ja need pole tühja koha pealt sündinud.

Lugesin artiklist kirjeldusi, mida mõeldakse vägivalla ... mida vaimse vägivalla ... mida materiaalse vägivalla all ... kogu keha mäletas ühte või teist või kahesaja kuuekümnendat kogemust ... 

Ja ... seda rohkem kiskus see artikkel samuti lõhki, sest ... kui paljudel naistel peale minu on nii, siis ... polegi ju lootust ... ma päriselt oleksin 10 päeva pärast kohtus õnnelik siis, kui kuuleksin, et kasvõi edaspidi hakkavad lapsed saama riiklikult minimaalset elatist, sest nad on seda väärt ... jah, ma tean, et eelmise õppeaasta jooksul, mil nad olid KOGU aja minu juures, saidki nad kokku 550€ elatist kuu jooksul ning kohus ei aruta, kas tagant järgi peaksid nad rohkem saama, sest ... sel ajal, kui ma pidin kohtule selles osas vastuse kirjutama, olin ma autoõnnetuse järel hoopis nädalaid pikali voodis ... 

... jah, ma tean, et minu valik ja eralõbu on see, kui lapse hambaravi maksab 800€ ja ... siit edasi umbes 100€ kuus .... et valin lastele võtta matemaatika eraõpetaja, sest nad pole koolis ainet selgeks saanud, aga vähemalt ühel tuleb mõne kuu pärast eksam ära teha ... minu valik on, et nad käivad muusikakoolis ja mitmed trennis ... ehk need kulud võiks kõik ju tegemata jätta, eks ... aga jah, mina olin see, et kolme erineva kohtuasja raames taotles endale õigust laste hariduse üle ainuisikuliselt otsustada ... 

... mul pole jaanuaris ühtegi lastevaba päeva olnud ... oleks pidanud olema 2 nädalavahetust, aga ... minu valik oli, et ühel neist nädalavahetustel oli ühel lapsel proovieksam ... nüüd on kolmel esinemine ... seega ... eks ole ju minu valik, et kogu aeg on kellelegi vaja süüa osta ja tegeleda ... (kas ma pean igaks juhuks lisama, et ma väga armastan oma lapsi ning nendega on tore koos olla, aga 100% üksinda 5 lapse vanem olla on vahepeal ... veidi väsitav ... eriti kuna need vabad päevad ma kasutan lisatööde tegemiseks, nii et saaks rahaliselt paremini järjele ...? ) 

... miks see kohtuvaidluse ootamine nii seest lõhki kisub on teadmine, mis mind ees ootab ... sest ma olen proovinud näiteks arutada, et kui lapsed peaksid nädalavahetusel haiged olema ja ei saa siis teise poole juurde minna, kas saaks selle nädalavahetuse ümber vahetada ... või kui neil on esinemine ja lapsed seega nädalavahetusel töötavad, kas saaks selle ümber vahetada ... ausalt, vastused pole isegi sellised, mida tasuks lugeda ... tihti vaatangi esimese ja viimase lause ära ning panen kinni, sest midagi uut seal ei ole ... ja mitte ühtegi lastekasvatust toetavat lauset seal ka ei ole ... ja isegi kui ma ei vasta, siis neid kirjut tuleb ... ja tuleb ... ja see on 4,5 aastat pärast lahkuminekut ... 

... mida ei tule, on lause, et: "jah, saan aru, et lastel on ka oma elu ja tegemised ning ikka võime nädalavahetuse ümber vahetada, et kõik lapsed saaksid korraga tulla ning vähemalt kord kuus isa näha!" 

... jah, ja ärgem unustagem, et mina teen seda kõike selleks, et elatise kohtuvaidluse järel ülimalt rikkaks saada ... ja lapsed on suurema osa ajast minuga selleks, et ... no mina saaksin teist vanemat kiusata ja lapsed temast eraldada ... loomulikult (kas pean kirjutama, et viimane lõik oli irooniline ja et ma olen lihtsalt sellest kõigest nii väsinud ....)

... ja siis ma mõtlengi, et ma võiks öelda, et ju jääb ... ma ei jõua rohkem, aga ... siis tuleb jälle meelde või saan infot selle kohta, et sellises olukorras naisi ja lapsi on nii palju ... 

... ja siis pean istuma koolis ja arutlema teemal, et: "miks lapsel on hinded sellised?" või "miks lapsel on midagi tegemata?" või "miks laps igas tunnis ei käi?" ... või kuulma mõnelt teiselt vanemalt, et "minu lapsed suudavad küll ise ..." 

... teate - ma olen nad kõik elus hoidnud ja ise  ka elus ja ... see on suure IGAPÄEVASE töö tulemus ... 

... ning kõik, kes te sarnases olukorras olete - ei, see pole minu jaoks kuidagi lihtsam. Keerulistest aegadest ja oludest rääkimine lihtsalt tõmbab ennast veel alla, nii et jah, enamasti räägin neid asju seal ja nendega, kellega on vaja ning kellega vesteldes saan nendest olukordadest edasiliikumiseks kuidagi tuge. Aga see ei tähenda, et minu elus neid raskeid kohti ei oleks. 

Kogu seda postkastis toimuvat jama ma enamasti ei jaga, sest see levitaks sitta veelgi rohkem. Seda pole vaja. Aga see on olemas. Ikka veel. 

Ja ma saan väga hästi aru, miks inimesed vägivaldsetes suhetes püsivad, sest ... lahkumine nõuab niiiii palju jõudu, energiat, enesekindlust, vastipidamist, raha ... jne. 

... ilmselt on minu jaoks kõige keerulisem praegu see, et ükskõik, kui avalikult ma siin asju jagan, siis kõigis oma avaldustes olen alati lapsi kaitsnud ... olen alati kõike jaganud selle teadmisega, et ma võiksin rääkida veel rohkem, kuid laste kaitsmiseks seda ei tee ... nüüd aga tahavad suuremad lapsed ise kohtuistungile kaasa tulla ja ... see on täpselt see, mille eest ma neid ju kaitsnud olen ... nemad ei tea, mida päriselt räägitakse ... põhjendusteks tuuakse ... ja kõik need aastad olen ma kõiges selles laste eest paljusid asju varjanud just selleks, et nemad hoitud oleksid ... ja see omakorda on ise väsitav, aga ... kui sa kedagi armastad ja tema eest vastutad, siis see on SEE, mida sa oma laste heaks teed ... 

... aga, see mida me teeme on ... et oleme korraks väsinud ... ja see on ok ... ja siis ... liigume edasi ... 

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 14a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 40 raamatut. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid. 

Miks ma kirjutasin raamatu "Uus algus"?

Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis juba sel nädalal saan ma 39 avaldatud raamatu autoriks, sest ilmub minu teos "Uus algus". Praegu ootan veel trükikojast, et see minu ja raamatupoodide poole liikuma hakkaks. 

Isegi enne ilmumist tean aga, et see on üks oluline teos. Tundsin seda kirjutades ning kuulsin proovilugejatelt ja teistelt, kes teksti tervikuna või osaliselt on näinud. Selles raamatus on minu siiralt jagatud kogemused, aga ka abistavad ja õpetlikud sammud, mis on tegelikult läbi aegade paljude poolt läbi proovitud. 

Miks ma kirjutasin raamatu "Uus algus"? 

Kõige olulisem põhjus oli ilmselt, et nägin enda ümber nii paljusid inimesi, kellel oleks (minu hinnangul) kasu olnud samadest sammudest, mida mina enda elu korrastamiseks tegin. 

Olen oma lahutamise lugu päris palju ka siin blogis jaganud ning seega on minuni jõudnud paljud inimesed, kes sama teed käivad. Minult on palju nõu või oma kogemuste jagamist küsitud. Nii tunduski lihtsam seda teha raamatu teel, kui igaühele üksinda rääkida. 

Selles raamatus jagatud soovitused ei toimi aga kindlasti ainult mitte lahutamise puhul, vaid ka sellistes olukordades, kus muudel põhjustel on keerulisse eluetappi jõutud. 

Millest räägib "Uus algus"?

Raamatu "Uus algus" puhul on tegemist nii eneseabi kui kogemuslooga. Jagan samme, mida oleksin tahtnud, et keegi oleks mulle 4 aastat tagasi öelnud. Samas - äkki ma poleks siis olnud võimeline neid vastu võtma ... Igatahes on need sammud, mille pidin läbi käima, kuid mina pidin need enda jaoks pika aja jooksul avastama. 

Nendes pole midagi erilist. Näiteks soovitan endale aega võtta ja vägisi leida võimalus, et näiteks jalutamas käia. Samuti räägin, kuidas kõike ei peagi jõudma ning eriti keerulisel ajal on vägagi normaalne, kui mõned "pallid" oma elus lasedki maha kukkuda. Ehk siis mõtted ja soovitused, mida saad kasutada, et ennast rahulikumaks ning oma elu korrastatumaks luua. 

Mitmedki mõtted olen tegelikult siinses blogis ka varem ära rääkinud. 

Kui kaugel on raamat?

Hetkel on "Uus algus" trükikojas. Ootan iga päev, et tuleks teade, et raamatud on teele pandud. Suure tõenäosusega jõuavad need sel nädalal poodidesse. Just praegu on aga Heli Kirjastuse kodulehelt võimalik raamatut soodushinnaga ette tellida. Oma raamatu saad tellida siit: "Uus algus". Kodulehelt tellides saad sisse ka autogrammi. 

Minu suurim soov on, et raamat "Uus algus" jõuaks kõigini, kes seda vajavad. Keeruliste oludega meie eludes on nii, et vahel me ei teagi, mida inimesed meie ümber läbi elavad. "Uus algus" on kindlasti raamat, mis aitab mõndagi sellist inimest, kes äkki isegi veel aru ei saa, kui keeruline tal on. Jah, see on võimalik!  

Turvalist ning rahulikku teekonna jätku meile kõigile!

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 11a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Rahulikku naistepäeva!

Meie pere naised. Jah, kook ja lilled on olemas, aga just sellisel päeval tean, et sellest olulisem on eriti tütardele näidata seda, mis ei ole ok.

Praegusel ajal on jätkuvalt eriti naisena oluline mõista ja tunnistada, kuidas ma ei peaks elama, mida ei peaks taluma.

Üksinda lapsi kasvatades on tihti mu suureks küsimuseks, et kuidas ma õpetan lastele seda, mida armastavatest vanematest paar peaks õpetama. Pole ju vaja järgmist katkist põlvkonda, kes oma valuga hakkama saamata seda edasi annab.

Viimasel korral psühholoogi juures sain sel teemal 2 olulist vastust. Ta ütles mulle:

"Heli, sa suutsid lahkuda suhtest, mis lõhkus sind ennas ja lapsi. See ongi juba oluline samm mustri muutmisel ja et lapsed saaks teistsugust kogeda."

"See, kui sa näitad, kuidas sinuga EI TOHI käituda, on ka lastele õppetund sellest, milline päris on."

Ja nende mõtete pealt liigumegi siin ikka edasi - ennast ja seejärel maailma armastama, sest inimesed, kes endast hästi arvavad, ei lähe ka teisi lõhkuma.

... ebavõrdsusest ja ebaõiglusest naiste ja meeste teemal saab rääkida siis, kui selleks veidi rohkem jõudu on ... täna räägivad seda teised ...

mina jätkan aga oma teekonda, et ise ennast naisena tunda ja (taas)leida, et mu tütred ennast naisena mõistaks ja austaks ning et mu pojad oleks nii kõvad mehed, et ükski naine ei peaks nende kõrval kunagi ennast pisendama, et mees mehelikum välja paistaks ja endaga hakkama saaks.

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 10a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Üks foto päevas - kleit ja kelk

Ühes hiljutises vestluses rääkisime taas sellest, et milline on vahe lapsevanemate vahel, kellest üks osaleb lastekasvatuses vaid nii, kuidas mugav on (ehk isegi mitte nii palju kui on sätestatud kohtuotsuses) ja teine, kes korraldab kogu elu. 

Üks asi on rahaline kulu. Ehk et konkreetne lastele kuluv summa.

Teine teema on teenimata jäänud summad. Ehk et küsimus pole lihtsalt selles, kes mitu päeva koos lastega veedab, vaid lisaks sellele on ju need tuhanded väikesed küsimused, et kas esinemiseks on kleit olemas ja kas esinemine on ikka üldse kalendris kirjas ja kas kelgu jaoks on nöör olemas ja kas oli meeles ikka kelk üldse kaasa võtta ja ... no kõik need tuhanded väikesed asjad, mida ei saa üheski hooldusõiguse- ega elatise kohtuvaidluses ette lugeda, sest ... aega ja huvi pole. Aga elus lapsevanemana on kõik need olulised ning nendeta ei saa. 

See tähendab, et nende tuhandete pisiasjade arvelt jäävad aga aegajalt suured tegemata. Teema, mida on kõrvalseisjale tihti keeruline selgitada. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 10a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Millised lapsed on õhupalle väärt???

Viimastel päevadel on üks vägivaldse lahutuse teema avalikult väga palju tähelepanu saanud. Paljud on sõna võtnud. Mõnda asja olen lugenud. Mõnegagi nõus. Mõnegagi mitte. Nii mõtlesin ise pikalt, et kas rääkida või mitte ...

Samas olen aga ise ju ka varem korrutanud: vägivald paljuneb vaikuses. 

Olen meie keerulise lahutamise lugu korduvalt siin kommenteerinud ja mõnigi on mulle öelnud, et ei peaks seda tegema, sest see kahjustab lapsi. Samas on väga paljud jagamiste eest tänanud, sest see on mitmelgi inimesel aidanud enda elus asju paremaks saada või neid avaramalt näha. 

Nii küsingi täna: millised on lased on õhupalle väärt? 

Me räägime täna sellest, et üks laps on lahutuse keskelt turvakodusse sattunud. Ma ei kommenteeri seda, kas see on õige või vale, vaid küsin hoopis - kas sa tead, kui paljud lapsed on veel sellise kakluste vahel? Aga ... kus on nende õhupallid? 

Kui enda lahutamise teemat jagama hakkasin, siis hakkasid inimesed üha rohkem mulle ka enda lugusid jagama. Ma näen praegu väga lähedalt kõrvalt mitut lugu, mis konkureerivad avalikkuse ette kistud looga. Jah, neis on ehk vähem raha mängus, aga ... lapsed saavad haiget samamoodi. 

Mida saab teha? 

Ühelt poolt tahaksin kõigile soovitada, et asju tasub ajada juriidiliselt korrektselt. Tasub kohtust läbi käia ja suhtluskorrad, elatis jms kohtus paika panna. Teiselt poolt tean, et sul on kohtus vaid teatud aeg, et oma seisukohad selgeks teha ning tulemused on ettearvamatud. Eriti kui oled see pool, kellel pole suurt raha taga, et oma laste eest võidelda. 

Mul on näiteks mitu kohtuotsust laste suhtluskorra osas ning elatis käis samuti kolme aasta jooksul läbi mitu kohtuastet. Peale selle tegeles hunnik inimesi sellega, et kumb meist peaks kord kuus 30€ rohkem maksma, et lapsed ikka isa juures käia saaksid. 

Tulemuseks on aga, et ... viimased 1,5 kuud kasvatan taas lapsi täiesti üksinda, sest kui isal tuli ära maksta tagant järgi määratud elatis, siis ta keeldus lapsi seejärel enda juurde võtmast. Jõuluvaheajal pidid nädalaks saama. Seda tagant järgi tasutavat elatist vähendati teises kohtuastmes niigi tuhandete eurode võrra, kuna isa pole väidetavalt võimeline rohkem maksma (ja mitte keegi ei arutanud seda, kas mina olen võimeline maksma isa minimaalsest osast need puuduvad tuhanded ning enda minimaalse osa ning ... minimaalsest rohkem minevad kulud ka). 

Sel nädalal ilmus mu pangakontole mingi kummaline 84€. See pidavat olema septembrikuus ära jäänud kahe nädalavahetuse eest, mil ta lapsi enda juurde ei võtnud, sest tal pole enam raha, kuna maksis tagant järgi elatise ära. Juristiga koostöös oli laste isa summa välja arvutanud.

Ehk siis laste ülalpidamine oleks mõlemal nädalavahetusel maksnud 42€ ja ... isal pole seda raha. 

Kes on süüdi, et lapsed isaga ei kohtu? 

Jah, ma saan aru, et praegu avalikkuse ees rulluv lugu on hoopis selline, kus lapsed isa juurde minna ei taha, aga ... minu puhul lapsed tahaksid, kuid ... isa ei võta neid sinna. See tähendab, et mina ja lapsed arutame psühholoogi juures, et mida praegune olukord meiega teeb. Oleks, et lapsi lihtsalt ei võeta, aga jätkuvalt käib ju kampaania: "Mina tahaksin küll, aga näed sa, mida teie ema teeb ..." 

See viis olukorrani, kus käisin paaripäevasel reisil ning vähemalt kahe lapse jaoks oli pinge sellest nii suur, et tuli tõsisemate olukordadega tegeleda. Ebakindlus, mida ühe lapsevanema suvaline avaldumine on tekitanud, on lihtsalt nii suur. 

Sellises olukorras ei ole aga vahet, et on olemas kõik kohtuotsused ... korduvad kohtuotsused, mille järgi isa peaks lastega kohtuma. Jah, ma tean, et mitmed kohtunikud on öelnud, et kui üks lapsevanem pole nõus, siis ei saa teda lapsega kohtuma sundida. 

Seda enam on minu jaoks kummaline kuulata praegust juhtumit, mille puhul lapsele öeldakse, et tema peab lapsevanemaga kohtuma, kui tegelikult lapsevanemale kohtuotsus kohustuslik ei ole. Kuidas on selline asi võimalik? 

Kellele peaks õhupalle viima? 

Nii olemegi olukorras, kus ühe süsteemi sees saavad lapsed erinevalt haiget. 

Saan aru, et õhupallidega soovitakse ühele lapsele näidata, et ema armastab teda, aga ... kas te saate aru, et see laps usub seda ju nagunii. Meil on lihtsalt veel üks laps, kes ei saa olla vanemaga, kellega tahaks koos olla. Minu jaoks on need õhupallid vales kohas. 

Minna armastust näitama inimesele, kes seda usub ja midagi teha ei saa, on minu jaoks veelgi suurem vägivald. Aga ilmselt ei julge keegi välja astuda seal, kus seda vaja oleks - inimese juures, kes lapse sellisesse olukorda on liigutanud.   

Vana tõdemus on see, et psühholoogi juurde ei lähe inimesed, kes seda kõige rohkem vajavad, kuid sinna jõuavad need, keda ta on haavanud, kuna ise pole psühholoogi juurde läinud. Nii on ka praegune avalik aktsioon minu jaoks täiesti vales kohas, sest haavab veelgi rohkem inimesi, kes midagi teha ei saa. 

Mida päriselt teha saaks? 

Ma ei räägi nüüd ainult praegustest juhtumitest, vaid üldisemalt. Nimelt on kõik sellised juhtumid minu jaoks otseselt vaimse tervise ja põlvkondi läbivate mustrite teema. Kuni me igaüks ei tegele enda taagaga, seni jäävad need asjad korduma. 

Sina ja mina saame täna teha sammu, et psühholoogi juures käimine oleks normaalne. 

Riiklikult saame püüda vaimse tervise parandamiseks mõeldud võimalusi kättesaadavamaks teha. 

Jah, mina ja lapsed oleme meie peres need, kes regulaarselt psühholoogide käest tuge saavad. Ja jäämegi saama, kuni selleks vajadust on. 

Samal ajal on näiteks lapsed kolmandat aastat siin koolis ja neil on koolis ... neljas psühholoog. No millisest regulaarsusest ja turvatundest ja usaldusest me saame rääkida? Ma küll sain kohe esimesel koolipäeval uuel koolipsühholoogil hõlmast kinni, 2.septembril juba käisin meie lugu tutvustamas ning seejärel kohtus ta lastega, aga ... olen korduvalt pidanud neid uuesti teele aitama, et nii lapsed kui psühholoog teaks, millest rääkida tuleb, mitte ei nendiks, et kõik on korras. 

Samal ajal aga kuulen ikka veel, et mõnigi inimene ei taha psühholoogi juurde minna, sest "sellest pole kasu", "ma pole ju hull" jne. 

Ausalt - ma usun, et me ei ajaks praegu kambakesi õhupallideks raha kokku, kui mõni inimene oleks õigel ajal psühholoogi juurde jõudnud. Ja see ei tähenda ainult vägivallatsejaid ja ründajaid, vaid ka ohvreid. See on üks oluline asi, mida enda teraapia käigus olen õppinud - ohvrid on seda seepärast, et me LASEME endaga nii teha. Sellel on samuti põhjus. 

Jah, üks põhjus on see, et me teame, et lahkumine on vahel keerulisem ja karmim kui paigale jääda ning tuttavat õudust kannatada, aga ... see tähendabki, et vanu mustreid lõhkudes õpime uusi käitumisviise ka ise. 

Tänasel päeval tahangi öelda, et teiste tülisse on alati riskantne sekkuda, kuid samal ajal tuleb kindlasti vägivallast rääkida, et seda lõpetada. Ma kardan lihtsalt petlikku olukorda, kus ühe lapse olukorra muutmisel tundub, et oleme midagi suurt ära teinud ajal, kui salakavalamal ja hullemal viisil on hädas nii palju rohkemad. 

Kutsun üles märkama ja silmi avama! Kuulama, mida sulle päriselt öeldakse. Mitte hukka mõistma lapsi ja nende vanemaid, kes äkki saavad hakkama palju rohkemaga, kui avalikkusele välja paistab. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 6 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kas sa oma tütrega laseks nii teha ja soovitaks talle sama?

Täna on siis taas sügavate emotsioonide päev. Nimelt käisin eile õhtul vaatamas filmi "It ends with us" ("Ei iial enam"). See põhineb Colleen Hooveri samanimelisel raamatul. Mul on see ammu loetud ja arvamust saad lugeda siit: Heli lugemisblogi. 

Selle kokkuvõtte kirjutamise ajal olen üsna ettevaatlik olnud, aga ... no mõte on leitav. Lugemisblogist saad ka ülevaate, et millest see lugu rääkis. 

Seega teadsin suures plaanis, et mida ma vaatama lähen. Teadsin ette ka, et kui valus see olema saab. Kohe, kui see film välja tuli teadsin aga, et ma pean seda kindlasti nägema. 

Kas sa enda tütrega laseks nii teha? 

Filmi lõpp meeldis mulle nii ülimegaväga. Ilus. Armas. Ma ei mäleta, kas raamatus oli samamoodi, aga ilmselt midagi sarnast küll. 

Kogu filmi jooksul ma nutsin loomulikult ikka väga mitu korda. Kõige rohkem jäi hinge kõlama lause, et "kas sa enda tütrega laseks nii teha?" või et mida sa teeksid, kui sinu tütar oleks samas olukorras? See on asi, mida olen mõnelt inimeselt aastaid küsida tahtnud. Siis, kui mina küsisin abi ja rääkisin, mis toimub ja mulle öeldi, et ... "See on sinu pere siseasi. Saa ise hakkama!" Ja tookord ma uskusingi seda. 

Samas on mul praeguseks hea meel, et tookord mulle nii öeldi, sest see on üks asi, miks olen tänaseks jõudnud just siia, kus ma olen ja saan rääkida neid asju, mida räägin. See tähendab, et tänu sellele osavõtmatule ja külmale ja mõtlematule suhtumisele olen mina juba praeguseks oma väljaütlemistega saanud abiks olla mitmetele naistele, kes pole julgenud ennast ja oma lapsi päästa. 

Jah, see küsimus on nii ülimegaväga hea mõõdik: kas sa oma tütrega laseks nii teha? Kas soovitaksid talle samas olukorras, et "saa hakkama!"

Ei! Minu vastus on EI ja sellepärast ma olengi tänaseks viimased aastad käinud seda teed, mida olen käinud. See on aidanud mõista, et siis ei peaks ma laskma ka endaga nii käituda, kui oma tütrega ei laseks. Eriti, kuna kõik, mida enda elus aktsepteerin, seda võtavad ka mu lapsed normaalsusena ja harjuvad sellega.

Kaassõltuvusest vabaks

Sel nädalal olen peale suvist pausi taas oma terapeudiga suhelnud ja veidi rääkinud, et mis vahepeal on toimunud.

Kaassõltuvus! See on märksõna, mille ta mulle taas õhku tõstatas. Kui hakkasin teraapias käima, siis tuli see lause tegelikult juba esimestel kohtumistel välja ja veidi olen sellega tegelenud. Siis aga lendasid muud asjad rohkem peale ja sügavamale ma ei jõudnud. Nüüd aga on näha, et mustrid hakkavad korduma, aga eluliselt kiired ja keerulised küsimused on lahendatud, nii et nüüd saan taas endasse süüvida. 

Kaassõltuvus on lihtne vastus küsimusele, et "kuidas te nii kaua koos saite olla?" Samuti tuli see välja filmist "It ends with us". Autor on Lily ema näol väga ilusti välja toonud, kuidas kaassõltlased käituvad. Samuti, et kui nemad rivist (mustrist) välja ei asju, siis see lähebki edasi. 

Keegi peab välja astuma. Aga - nagu Lily ema ütles: "Lahkuda oleks olnud keerulisem, kui oli jääda!"

Kes mu tegemisi on jälginud, siis kas pean tooma näiteid selle kohta, mida tähendab, et "lahkuda oleks keerulisem"? Ilmselt mitte. 

Keegi peab mustrit muutma

Tean, et meie rivis olen mina see, kes on otsustanud välja astuda. Mitmetest mustritest. Mitmete suguvõsade mustritest. Kunagi pole küsimus ainult, et "miks ta nii tegi?", vaid alati on ka küsimus, et "miks ta lasi endale nii teha?" See võttis mul ka hirmus kaua aega, et mõista, et see on eraldi küsimus ja sellega pean tõesti endale peeglis otsa vaatama. 

Tean, et minu laste jaoks ei ole hilja, aga ... nendega tegeleme ka juba nende sees mustri murdmisega. Ajalugu kipub korduma, sest mina ei suutnud õigel hetkel öelda, et ma pole nõus nii jätkama. Ma kartsin, et ei saa hakkama, et ei suuda lahkuda. Ja see oli õigustatud hirm, sest üksinda 5 lapsega ongi keeruline, aga ... ma olen elus! Mu lapsed ja mina oleme suht mõistuse juures ja ... me liigume edasi! 

Seega lühidalt - mine ja vaadake filmi "It ends with us", sest see aitab lähisuhtevägivalla mustri mõistmisele kaasa. Igaüks, kes seda mõistab, suudab aga mustreid paremini mõista ning saab aidata neid lõpetada.

Mina aga tean, et ma ei soovitaks oma tütrele kunagi sama, mida soovitas meie suhtes inimene, kes oleks meist kõigist hoolima pidanud ...  (aga ilmselt ei tule meil mitte kunagi seda vestlust, kus selle välja saaksin öelda, seega  ... olgu see siis siingi kirjas ...).     

See lõppeb meiega! 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Päriselt? Kas ma sellist uut elu siis tahtsingi?

Sel nädalal on olnud suurte taipamiste aeg. 

Täna aga vaatasin kalendrisse, läksin seejärel jalutama ning küsisin endalt: 

"Päriselt? Kas ma sellist uut elu siis tahtsingi?" 

Asi nimelt selles, et kalendrist vaatas vastu: 

- korteri müügieelne tühjendamine

- notar

- Terminaatori kontsert

- Investeerimisfestival

- Kopenhaageni reis 

- raamatu käsikirja lõplik ülevaatus ja toimetajale saatmine

Need kõik ühekaupa oleksid üligigamega vahvad, aga ... mul seisavad nad praegu nelja päeva peal. 

Alles see oli, kui rõõmustasin, kuna sain maksimummääras laenutushüvitist, kuid siia otsa kohe kõik need asjad ...

JA ma planeerin koos lastega ühist perereisi. 

JA mul on endale veel vähemalt üks reis juba korraldatud. Selline, mida olen ammu teha tahtnud. 

Jätkame samas vaimus! 

Ning ei, pole näha, et see oleks ühekordne selline nädal. Mul on kalendris suve jooksul veel sarnaseid nädalaid kirjas. Ja see on äge. Ja see on uus. Aga ... ma kavatsen küll sellega ära harjuda. 

Eks minu jaoks ongi suurim küsimus, et kuidas nendes uutes oludes püsida ja siit edasi liikuda. Väga kaua on asjad ühtmoodi olnud ning uus olukord nõuab täiesti uut mõtteviisi ning käitumisi. 

Pärast korterimüüki korraldan ka oma investeerimisportfelli ümber. Ühelt poolt tahaksin teiega oma mõtteid ja liigutusi jagada ... teisalt elan aga jätkuvalt ajastus, kus "kõike, mida te kirjutate, võidakse JA KASUTATAKSE teie vastu nii kohtus kui sotsiaalmeedias". See tõmbab neid jagamisi veidi tagasi. Aga no ma mõtlen veel ...

Igatahes ... ma püüan nüüd ilma kurtmata selle nädalaga hakkama saada ning nädala lõpuks täitsa uuele ja tundmatule kaldale jõuda. Ja seal on hea. Ma tean juba ette. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 10a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.