Esmaspäev, 29. mai 2017

Joonas ja kuri takjas

Täna tuleb taas üks lugemissoovitus. Praegu on lasteaedade lõpetamise aeg. Kristiina kirjutas väga vahva raamatu koerpoiss Toto ja tema sõprade seiklustest. See on trükitähtedega teos, mida on lasteaia viimases rühmas käivatel või lõpetavatel lastel tore ise lugeda.

Meie lapsed loevad Toto lugusid hea meelega ning naeravad neid nalju ja juhtumisi pärast tükk aega. 

Toto raamatut saad tellida siit:
Rahva Raamat
Apollo



Või kirjutades otse kirjastuse aadressil: helikunnapas@gmail.com (otse ostes on alati soodsam!)

Siin üks pisike sissevaade raamatusse:



Joonas ja kuri takjas

Tere! Mina olen Joonas ning ma räägin teile täna väga koleda loo. Õigupoolest on see lausa õuduslugu, nii et pange pea teki alla ja võtke oma koer julgustuseks kõrvale.

Jalutasime siis meie ilusti issiga mööda kevadist teed, taevas oli sinine, rohi roheline ning linnud röökisid nagu oleksid nad lauluvõistlusel.

Äkitselt tundsin, et midagi kahtlast on toimumas. Võtsin oma kõige kaunima bassihääle kaukast välja ning lasin sel kõlada. Issi kohe pahandas, et jäägu ma vait. No aru ma ei saa, miks laps peab kogu aeg vait olema? Mul on ju nii palju rääkida!

Igatahes sain aru, et selle ähvardava hädaohuga pean ma ise tegelema. Üldiselt on see kõikide asjadega nii: kui tahad, et midagi tehtud saaks, siis tuleb see ise ära teha. Peatselt sain ma aru, mis on toimumas.

Kuri takjas tahtis meid rünnata ning selle ilusa kevadpäeva ära rikkuda. Mõtle, me polekski kunagi enam koju jõudnud ning tuba on ju nii tühi ilma toredate lasteta...

Otsustasin, et oma kalli pere nimel ma ohverdan end ning viskusin takjaga käsivõitlusesse.
Oi, see oli kole! Kõigepealt kargas takjas mulle tagajala külge. Tantsisin hoolega steppi ning issi märkas seda. Ta hakkas mulle lähenema. Üritasin küll hõigata, et ärgu tulgu... saan ise hakkama, aga ta tuli ikka appi. Takjas jäi minu ette lebama ning otsustasin seda hammastega rünnata. Ega takjas veel omadega läbi olnud. Hoobilt kargas ta mulle lõua külge. Heitlesin tükk aega, enne kui issi mind jälle päästis ning takja kraavi heitis.

Näitasime pärast koos Totoga uppuvale takjale keelt ning kõndisime ärevate mõtetega koju.
Kuidas kaitsta maailma takjate eest? Ehk peaks viima koerte seas läbi koolituse juhuks, kui kuri takjas tuleb teidki ründama?

Mõtteid ja ideid on palju, olge ettevaatlikud!

Siiralt teie,
väike vapper sõdur Joonas.

Laupäev, 27. mai 2017

Saatmata kirjad: pool maja



Käesoleval aastal tegin endale väljakutse: anda välja üks lühiromaan üle kuu. Selle sarja pealkirjaks sai "Mõni õhtu romantikat", sest täpselt nii kauaks pakuvad lühiromaanid pakuvad. Mõnele inimesele jätkub neist küll vaid mõneks tunniks, mõnele jällegi mitmeks päevaks. Kuidas kellelegi.
"Saatmata kirjad" on kindlasti kõige romantilisem raamat, mille olen kirjutanud. Selle sarja teosed on kõik eraldiseisvalt loetavad, kuid kui loed kõiki järjest, siis omavahel on nad ikkagi ka seotud. 
Annan siin aga veidi aimu, millest "Saatmata kirjad" räägib. Teose 1.peatükki saad lugeda siit:



Edasi läheb aga nii: 
 
2. Pool maja
Hommik on minu aeg. Lauri on tööl, lapsed lasteaias. Tantsukooli trennid algavad alles pärastlõunal. Võtan köögikapilt vaidlusest põgenedes sinna jahtuma jäänud kohvi ning istun teleka ette eelmise päeva uudiste kordust vaatama.
Uksekell.
Huvitav. Ma ei oota kedagi.
„Kas proua Miia Tammik?” küsib kuller. Jaatan vastuseks. Noorem meesterahvas küsib isikut tõendavat dokumenti. Toon talle selle toast ja saan vastu ümbriku. Viimasel hetkel enne ukse sulgemist tuleb meelde kullerile head aega soovida, sest juba haarab mu tähelepanu märge ümbrikul, mis näitab, et saatjaks on notar.
Ukse juurest lahkumata rebin ümbriku ettevaatlikult lahti ja lasen silmad üle kirjaridade. Loen korra uuesti. Liigun nagu läbi une diivani poole, vajun istuma ning loen veel korra.
„ ... Marta Laikre pärandas Teile viiskümmend protsenti oma Pärnu-Jaagupis asuvast kinnistust ...” on lause, mida ma lõpuks üha uuesti ja uuesti loen, ülejäänud pikale kirjale tähelepanu pööramata.
Simoni vanaema on järelikult surnud ... Me pole aastaid suhelnud ... või isegi aastakümneid? Millal ma üldse viimati ta juures käisin? Simon ise lahkus mu elust üheksateist aastat tagasi. Seda tean ma küll. Mitte, et ma aega loeks, aga ... heh, ilmselt ma siiski ikka loen aega.
Miks ma ei peakski? Minu jaoks on need olnud üheksateist aastat vihkamist, segadust, järelemõtlemist ... ja ikkagi segadust. Ma ei suuda siiani mõista, kuidas üks inimene saab mind lõpuks niiviisi vihata, et lahkub hüvasti jätmata? Ükskõik mis meie vahel juhtus, siis me olime ju aastaid parimad sõbrad. Me jagasime kõike oma eludes. Ma olin Simoni jaoks olemas nii paljudel rasketel hetkedel tema elus. Ja siis, kui ma tahtsin temaga koos rõõmustada, oli ta läinud.
Aga ta lahkus ka oma vanaema elust. Vähemalt siis, kui mina Martaga veel suhtlesin. Pärast Simoni lahkumist käisin ju mina veel aasta gümnaasiumis. Aeg-ajalt viisin Martale lilli ja rääkisin veidi juttu. Tagant järele mõeldes oleks võinud ehk rohkemgi, aga gümnaasiumineiu jaoks polnud endise sõbra vanaema külastamine just kõige esmatähtsam asi päevaplaanis.
Mis tal ometigi pähe lõi, et pärandas mulle pool oma majast ja krundist? Äkki on selle taga mingi nali ja ma saan asjadest täiesti valesti aru? Simon tahab mingi trikiga mulle kätte maksta? Hmm, aga mille eest? Selle eest, et tema mu juurest niisama ära jalutas ja mind üksi jättis?
Laurile sellest rääkida ei saa, sest ta arvab niigi, et mul on kahe jalaga maa peal olemisega raskusi. Kui ma veel räägiks, et endise parima sõbra vanaema pärandas mulle poole oma kinnistust, siis lõpeks mu viimnegi usalduskrediit Lauri juures.
 Nii ongi – ma planeerin, millised osad mu elust mahuvad mehe mõttemaailma. See, millest Lauri aru ei saaks, seda ma temaga ei jaga. Nii ei saa ma tegelikult suuremat osa oma elust oma abikaasaga jagada, sest Lauri on finantsjuht. Tema maailma juhivad numbrid, korrapära, reeglid, stabiilsus.
Minuga on vastupidi. Mu töö on tantsimine. See nõuab ihu ja hinge koostööd. Ma ei saa niisama kahe telesaate vahel tantsimas ära käia. Loomulikult on võimalik  rutiinselt liigutusi harjutada, oma keha füüsiliselt treenida. Tantsu tõeline võlu tuleb välja aga siis, kui kõik sinus teeb koostööd, kui oled saavutanud tõelise harmoonia. Laval ei saa särada, kui samal ajal mõtled pesemata nõudele või maksmata arvetele.
Aktiivsest esinemisest tõmbasin pärast laste sündi tagasi, kuid paari aasta eest täitsin lõpuks kauase unistuse ja avasin tantsukooli. Korduvalt olen saanud siunata, et miks laste kõrvalt sellist asja teen. Tegelikult aga olidki just mu enda lapsed need, kellest sain selliseks teoks inspiratsiooni. Lastele võimaluse pakkumine on see, mis ajendab mind pingutama.
Tantsukool tasub ennast nüüdseks juba ära. Palka ma endale veel ei maksa, kuid teised treenerid saavad oma tasu ning ruumide rent on alati õigeaegselt makstud. Tallinnas polegi see nii väike asi. Lauri silmis pole see aga mingi kasum. Tema nurin on kohati ka õigustatud – iga-aastastel perereisidel käime tõesti tema teenitud raha eest. Lapsed on aga pärast lasteaiapäeva just minuga töö juures, nii et Lauri saab rahulikult teha pikki tööpäevi, kus lapsed ja mina teda ei sega.
Stefan ja Amanda naudivad nendevanustele mõeldud trenne. Samas istuvad nad saalinurgas, kui mina suuremaid treenin. Hämmastav on vaadata, kuidas nad aeg-ajalt püsti kargavad ning meie liigutusi järele teevad. Sellises vanuses lapsed õpivad ikka nii kiiresti.
Laurile on mul aga raske selgitada, et tantsukooli lisaväärtus on see, et meie ühised lapsed saavad väiksest saati elada selle melu sees. Maakohas kasvades ei olnud mul kunagi sellist võimalust. Pidin trennis käimiseks linna sõitma, arvestama bussiaegadega, igakuiselt mõtlema, kuidas vanemad mu trennitasu maksta suudavad. Meie lapsed ei pea seda tegema. Stefan ja Amanda naudivad tantsimist ning nad arenevad iga päevaga silmnähtavalt. Lauri jaoks ei ole see aga argument.
Rääkimata sellest, et esimese paari aastaga oleme mitmetelt tantsuvõistlustelt erinevates vanuseastmetes ja erinevates stiilides hunniku karikaid, diplomeid ja medaleid kaasa toonud.
Nüüdseks olen nii palju oma abikaasat tundma õppinud, et võistluspäeva õhtul püüan enne kojujõudmist kogu oma rõõmu välja paisata ja kõik õnnelik olemise ära olla. Kodus pole mõtet loota, et saan neid emotsioone jagada.
Meie kooselu algul Lauri nautis mu esinemisi. Talle meeldis, et olen tantsija. Samal ajal käisin poole kohaga tööl juhiabina. Töö juures me ka kohtusime. Aastatega hakkasin mina tantsimisele rohkem aega pühendama, tema aga näitas üha rohkem, et tegelikult ei arva ta sellisest elustiilist midagi. Kui lastega kodus olles mõneks ajaks tantsimisega pausi sisse tegin, hingas ta ilmselt kergendatult. Tantsukooli alustamisega oli algul ilmselt nõus kui naiseliku kapriisiga. Tundub, et Lauril polnud õrna aimugi, et sellest saabki nüüdseks minu elu. Aga seda see ongi – minu elu! Tants on mu elus olnud kauem kui Lauri.
Tegelikult on ka Simon olnud mu elus kauem kui Lauri ... ükskõik, millised tunded mind samal ajal seoses temaga on vallanud. Vihkamine on ju ka tunne!



Saatmata kirjad Rahva Raamatus
Saatmata kirjad Apollos




*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 





Reede, 26. mai 2017

Surnud kala kaasa ei võta!

Ma polegi kirjutanud, et Maria sai endale prillid, nagu Margit ühe postituse all märkis.


Eelmisel aastal käisime Mariaga silmaarsti juures, aga siis oli ta unine ja väike ka ning ei lasknud korralikult vaadata. Jäi jutt, et tuleme varsti uuesti. Nüüd siis käisime. Tuli välja, et tema nägemine on pluss 3,5 ja 4. Ma ei jaga neist numbritest väga midagi, aga pidavat suured olema.

Ehk siis laps on pikalt käinud ringi nii, et väga ei näe ja keegi ei saa mitte midagi aru!

Ausalt, kui Mathiase puhul ma aimasin, et ta ei näe hästi, siis Maria ei näidanud tõesti sellest märkigi.

Tagant järgi mõeldes tegi ta küll mõnikord asju, mis näitasid, et ta tunneb ennast ebakindlalt. Kui sa ise näed ümbritsevat uduselt, siis on endal ka veidi umbusaldav tunne sees.

Kuna Mathiasel ja Marial on mõlemal laisk silm, nagu mul endalgi, siis soovis silmaarst ka ülejäänud lapsi näha. Nii  me käisimegi esmaspäeval Joosepi ja Christianiga silmaarsti juures. Joosep oli ülimalt õnnelik, et tema saab ka endale lõpuks prillid. Tegelikult aga nii ei läinud ja arst tuvastas, et Christianil ja Joosepil vähemalt laiska silma ei ole. Silmanägemist tuleb aga jooksvalt edaspidigi kontrollida.

Kohustuslik osa tehtud, veetsime aga poistega ka mõnustal aega. No ikka seda kvaliteetaega. Näiteks jalutasime Pärnu jõe ääres. Otsustasin, et seisame poistega selle koha peal täpselt nii kaua, kuni nemad tahavad ära minna. Ei ole seda pidevat "ruttu-kiire-lähme-juba- tempot", vaid lapsed saavad omas tempos tegutseda.



Joosep leidis üsna kiiresti kalade vaatlemise paiga. Teda kurvastas üks surnud kala, kelle Joosep veest välja koukis, et ta teiste kalade vett mustaks ei teeks. Loomulikult arvas ta, et surnud kala tuleb koju kaasa võtta. Mina loomulikult nii ei arvanud. Tundus, et Joosep nõustus.

Kui lõpuks lahkuma hakkasime ja Joosepil ilusarmas nägu ees oli, siis teadsin, et pean ütlema:
"Joosep, võta kohe surnud kala taskust välja!"
Ojaa, mõni aasta emakogemust on selliseid asju õpetanud.

Vastuseks tuli paar hetke nägu "mina-pole-midagi-teinud"... kuni lõpuks ka kala taskust välja võeti. Joosep mattis kala vee ääres liiva sisse ning võisime lahkuda.

Patsutasin endale õlale, et ma oma lapsi nii hästi tunnen... ja Joosepile õlale, et ta nii hooliv on!













****

Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategooriasArvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! Aitäh!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).


Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


Neljapäev, 25. mai 2017

Sa pead õppima kaotama! Pean ikka või?

Täna kuulsin lasteaias, kuidas üks isa lohutas oma last:
"Sa pead õppima kaotama!"

Viimaste aasta jooksul olen ise korduvalt selliseid vestlusi pidanud. Võiks arvata, et mida rohkem laps võistleb, seda paremini oskab kaotada, siis... tegelikult on vastupidi. Ilmselgelt igal võistlusel ei võida. Mida rohkem võistled, seda rohkem saad hoopis kaotamise kogemusi.

Jah, isegi kõigi nende kaotuste korral on võistlustel osaleval lapsel rohkem võite, kui sellel, kes kusagil ei osale. Aga kaotuse kogemuste number on ju samuti suurem.



Võiks öelda, et pole hullu, harjub ära. Aga kui sina viimati loteriipileti ostsid, hoolega ringe ja riste tõmbasid ja lõpuks peavõitu ei saanud, kas olid pettunud? (see ongi põhjus, miks mina nüüd, kui hakkasin uuesti loteriid ostma, ostan seda arvutis ja lasen endale saata info, kui ma peaks võitma, mitte ei ringita ja ristita ise teleka ees)

Ükskõik, kui hästi sa kaotusesse suhtud, siis mingi kurb tunne käib ikka läbi.

Üks meetod, mida olen ise aastaid kasutanud on see, et ära ootagi paremat! Siis tuleb võit või õnnestumine nagu hea üllatus.

Selle meetodi viga on, et siis sa panustad ka nii, nagu võit polekski võimalik. Kui läheksid võitma, siis oleks enda sees energia ka hoopis teine. Nii et seda meetodit ma enam ei kasuta. Nüüd teen kõike nii, nagu see oleks kõige olulisem asi mu elus. Sest see, millele ma oma aega pühendan, ongi oluline. Muidu ma ju teeks midagi muud.

Praegu näen, kuidas Joosepi (6a) puhul on tõsine motivatsioon huviringideks suurema venna Mathiase (8a) medalid, diplomid jms. Minu jaoks on suur ülesanne praegu jälgida, et Joosep läheks oma rada ja ei valiks oma teed valel põhjusel. Samas pole see nii lihtne, sest kui eeldusi on erinevate teemadega tegelemiseks (nii sportlikud kui muusika ja kunstiga seonduvad tegevused), siis peab valima. Ja katsu siis aru saada, mis on see, mis paneb lapse sisemuse päriselt särisema või milline motivatsioon tuleb suure venna jäljendamisest.

See tähendab, et ka Joosepiga oleme juba korduvalt pidanud rääkima teemal: "Mina ei võida MITTE KUNAGI!". Ja seda enne, kui ta üldse mingi alaga tõsisemalt tegelema on hakanud.

Mina ei õpeta oma lastele enam, et sa pead oskama kaotada. Õpetan hoopis, et:
  • pole olemas kaotust! On õppetund- mida sa ise valesti tegid või tegemata jätsid, et ei võitnud? Mida pead tegema, et järgmisel korral ise parem olla?
  • ainuke kaotus on allaandmine, kui sa enam ei ürita!
  • naudi seda, mida sa teed! Võistlemine on vaid üks osa, kuid oskus on nautida iga hetke sellest, mida sa teed!
  • ole endast parem! Kui suudad teha paremini sellest, mida ise eelmisel korral suutsid, siis see ongi juba suur võit!
Kui inimene (jah, kõik inimesed, igas vanuses, mitte vaid lapsed!) sellest aru saab, siis pole vaja lisada, et "ära mine närvi, kui kaotad!", "ära süüdista teisi, kui kaotad!" jne, sest inimene, kes mõistab, et pole olemas kaotust, vaid õppetunnid, ei teegi neid asju.

Õppetund tähendab, et kõik sõltub sinust. Sinu võit või kaotus on sinu teha. Jah, sa ei saa kontrollida seda, kui palju teised treenivad, harjutavad või näiteks mida täpselt kohtunikud hindavad (kui on võistlemine loovatel aladel, nagu näiteks muusika, tants, kunst jne), aga sa saad ikkagi anda endast parima.

Nii et igasugused võistlemised ja mõõduvõtmised on küll küsitavad, aga samas mina neid ära ka ei jätaks. Ikkagi lisab mingit motivatsiooni. Seab mingid tähtajad, et pead oma võimed mingiks hetkeks maksimumini ajama. See nõuab pingutamist ja distsipliini.

Seega näiteks laulu-, tantsu-, spordi- vms võistlused õpetavad lõpuks lapsele ka ennast muudel teemadel kokku võtma ja pingutama. Kogu huvihariduse kaudu saadav on kasuks ka teistes eluvaldkondades, kuigi me igapäevaselt võib-olla ei oskagi neid seoseid näha.


Samas on täiskasvanute puhul väga selgelt näha, kellel lapsena on jäänud läbielamata kõik need enda kokkuvõtmised, pingutamised, võidud ja kaotused. Olgem ausad- kui inimene alles täiskasvanuna esimeste kaotustega peab toime tulema, siis on see hulga keerulisem kui lapsest saati harjutama hakata.

Kuidas sina enda ja lapse kaotusvaluga hakkama saad? Kuidas reageerid olukorras, kus laps teatab, et ta "ei võita MITTE KUNAGI!" (ja seda saadavad loomulikult hiiglaslikud krokodillipisarad)?


***

Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategooriasArvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! Aitäh!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).


Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com