Teisipäev, 25. juuli 2017

Surma pole olemas!

Olin kindel, et ma seda teemat praegu blogis ei puuduta, aga kuna viimastel päevadel jõuavad minuni korduvad küsimused, siis räägin ikka ära. Äkki on kusagil veel inimesi, kes saavad valesti aru, kuid ei tule küsima.

Ehk siis eelmise nädala lõpus lahkunu on Herlendi isa, minu laste vanaisa. Ei ole vend, ega mõni muu sugulane, keda mulle on pakutud. Segadus on arusaadav ja ma olen tänulik inimestele, kes otse küsisid. Enamasti sellises olukorras ei julgeta ühendust võtta ja arutletakse omas nurgas üksinda võimalike variantide üle. Loetakse Pärnu Postimehe kuulutusi ja ollakse edasi segaduses.

Kuigi me ei enda, ega laagrilastele seda ei rääkinud, siis tõesti juhtus see laagri ajal. Ehk 20nda varahommikul. Nii et Herlendi poolt laagrilastele lubatud tegevused jäid just sel põhjusel ära. Meie Kaspuga aga oleme ilmselt neil teemadel rohkem karastunud, nii et vedasime laagri kaks päeva võiduka lõpuni nii, et ilmselt keegi ei saanudki aru, et midagi juhtunud oleks.


Eks tõsi ole, et iga lahkunud tuletab meile meelde kõiki meie endi lahkunuid, seega eks juhtunu puudutas meid mõlemat lähedalt... Nüüdseks on iga surm meie jaoks ju "järgmine"!

Mul on olnud läbi aastate palju-palju võimalust surma üle mõtiskleda. Kindlasti arvavad paljud, et ma olen sel teemal julm ja südametu ... aga teisalt- võtke ise ka sama palju aega ja mõelge neile teemadele ja siis saate minust aru. Ma tegin isegi magistritöö hinge surmajärgsest rännakust varakristlike teoste järgi.

Inimesed teevad alati suured silmad kui ütlen, et ma olen alati valmis, et minu lapsed võivad iga hetk surra. Tean, et nad on mu külalised... või olen mina nende oma ... igatahes oleme siin maailmas selleks, et teineteiselt õppida ja koos maailma paremaks teha. See, kellel on kõik selge, või kes enam ei suuda või ei taha õppida, see lahkub. Mõnikord lahkuvad aga ka need, kel endal oleks veel küll õppida, kuid kelle lahkumine peaks midagi teistele õpetama.

Nii olengi mina saanud korduvalt võimaluse oma kallite inimeste surmadest õppida. Nii on mul hästi meeles, kuidas inimesed, keda tolleaegsed lahkumised ei puudutanud, hoidsid minust eemale kui pidalitõbisest. Kui oma lastega pärast laagrit ja pärast juhtunust rääkimist lahkunu koju sõitsime, siis hakkas Herlend neile õpetama, kuidas kaastunnet avaldada. Mina lõpetasin selle ära ja ütlesin: "Lihtsalt kallistage!"

Mis mõtet on sümboolseid sõnu ritta seada? Mida need annavad?
Jah, mõnikord on kallistusest loobumine parem. Siis, kui kallistaja on negatiivne, parastav, halvustav inimene, kes oma halba energiat jagab. Aga kui tegemist on teineteisest hoolivate inimestega, siis ei pea tõesti mingeid mittemidagiütlevaid sõnu ritta seadma.

Minu lapsed lähevad laupäeval matuste asemel aga sõbra sünnipäevale. Neile las jääb mälestus ja teadmine elusast inimesest. Jah, ma olen seda meelt, et lastel peab olema õigus ja võimalus matustel osaleda, kui lahkub inimene, keda nad igapäevaselt näevad. Sel juhul on nagu noaga lõigatud, et inimene on, ja siis teda järsku pole. Siis on vaja matust kui ülemineku rituaali. Aga kui kohtumised on olnud harvad, siis ei muutu laste igapäevases elus otseselt midagi ning matused oleks neile iseenesest hoopis šokk.

Mu vanim laps on 8 ja noorim 3. See tähendab, et peale kõige muu tajuvad nemad maailma teisiti. Nemad teavad rohkem sellest, mis meid ümbritseb peale selle maailma, mida me näeme ja käega katsume. Lapsed teavad paremini, et surma ei ole olemas. On muundumine. Ükskõik, mis hingega pärast surma juhtub - kas ta läheb taevasse või sünnib uuesti- tegemist on energiate muundumisega.

Kuna meie noorim laps paaril õhtul järjest rääkis meile asju, mida vaid vanaisa oskas öelda, siis on mul lootust, et ehk hakatakse mind ka nüüd rohkem uskuma. Suuremad lapsed ärkasid eilsest ööst suht sarnaste unenägudega vanaisast. Viimasel ajal olen lõpuks õppinud, et ma ei pea oma arusaamisi ja kingitusi jagama sinna, kus neid pole vaja. Minu lapsed on kindlasti üks osa suurimast kingitusest, mis mul siin maa peal on. Minu enda jaoks ja ümbritsevate jaoks. Ma ei jaga neid sinna, kuhu pole vaja. Kui mind ei usuta, siis pole mul vaja oma uskumusi peale suruda.

Olen õppinud, et pean olema see, kes ma olen (ja kogu aeg pingutama, et sellest üha paremat pilti saada ja oma võimeid ja andeid parimalt ära kasutada). Samas pean laskma teistel olla nemad ise. Kui inimesed ei taha piirata või vähendada surma enda ümber, siis ei ole minu asi sekkuda. Igale inimesele saab öelda seda, milleks ta valmis on. Igaüks ju teab, kuidas vanemate inimeste targutamine noorena närvi ajab ... aga kui aeg on käes, siis mõistame, kui targad nende õpetused olid. Ehk et ükski tarkus ei kõla tarkusena, kui see liiga vara kätte saadakse.

Alles hiljuti avastasin, et mul on uus supervõime- ma aitan vaid siis, kui küsitakse (eluohtlikud olukorrad väljaarvatud!).  Ma ei pea appi tõttama kõikjal, kus suudaksin midagi ära teha. Teel pidevalt peatusi tehes on suurem tõenäosus, et ma ei jõua kunagi kohale sinna, kuhu pean ...

Viimaste päevade kogemuse najal kuulutasin hoopis välja uue lastelaagri, milles räägime sellest, kuidas ja millise pildi me endast FBs ja muudes sotsiaalmeedia kanalites jätame ning kuidas nutimaailmas ellu jääda. Just sellepärast, et kui ma nägin laagris nende laste nägusid... ja olen neid näinud ju üle kümne laagriaasta ... siis nemad tahavad teada, mis mul öelda on (ojaaa... mõningate eranditega!). Ja mu enda lastele sobis väga, kui meil nii palju vahvaid külalisi oli. Sellepärast teemegi juba augustis seda uuesti.

Nagu ütlesin, olen iga päev valmis selleks, et see on mu viimane võimalus olla koos oma lastega. Loomulikult võiksin valmis olla ka kõigi teiste kallite inimeste puhul, aga kahjuks kõigile korraga ei jõua tõesti keskenduda. Laste puhul aga ma tõesti mõtlen sellele. Aga see pole selline leinav kurvameelsus. Vastupidi- see tähendab, et ma võtan neist päevadest maksimumi! Ma teen täna neid asju, mida tahaksin teha. Mitte ei mõtle, et: "ükskord, kui on rohkem aega..." Kust see rohkem aega peaks tulema?

Näiteks oleme kaks päeva järjest rannas käinud. Kuna Herlend tegeleb matusteks ettevalmistumisega, siis mul polnud lapsi kuhugi mujale panna, tööd nagunii teha ei saanud, siis pigem tegime koos midagi sellist, mis meile meeldis:
 Jaaa... sirasärava päikese käes on raske näha, kes pildile jäävad. Aga no emotsioon ju jäi küll.

Kuna ükski mu autodest ei sõida ja uut autot veel pole, siis jäätist sõime mõnusalt poe parklas:
Täpselt nii sorakil ja päris me pärast mitmetunnist vees solberdamist olimegi. Kõik negatiivse uhtusime endast välja. Õhtul vajusid voodisse õnnelikult väsinud lapsed... ja mõne aja pärast kingin ka mina endale mõnusa öötäie und.

Seega meil on lastega sel nädalal järelikult puhkus. Pärast eelmise nädala laagerdamist oleme selle ilmselt välja teeninud. Laagri ajal korraldasin ära romantika sarja neljanda raamatu "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks" trükkimise, nii et sellega on ka nii, et pean lihtsalt ootama. Pidi valmima järgmiseks nädalavahetuseks.
Seejärel jääb meil vaid oodata ja loota, et kõik muudkui seda ja ka eelmisi raamatuid ostavad ... ja siis saame jälle lastega puhata ja mängida ning jäätist süüa ... ja ehk juba omas autos (talv ju tuleb ning parkla äärekivil on talvel üsna kehv jäätist süüa)!

Täna lugesin FBst ühte postitust, mis tegi selgeks, et sel aastal pean jõudma Viljandi folgile. Ostsin endale neljapäevaks pileti ära ja oligi tehtud. Nüüd veel pean lootma, et mõni auto mu sinna viib... Aga on lootust, et lapsed saavad esimese päris folgi kogemuse. Mathias on küll titena korra meiega sealt läbi jalutanud, aga see pole see... Iseasi, kui palju mina üksi koos nelja põnniga folkida saan. Aga ongi uus aeg, miski pole endist viisi, kõik on veel parem kui varem. Tuleb lihtsalt uues olukorras hakkama saama õppida.

Täna teretas mind Maksimarketis üks proua, kes ütles, et loeb mu blogi. Ma oskasin selle peale vaid naeratada ja midagi ebamäärast mühatada. Ausalt, mind siiani hämmastab, kui niiviisi rääkima tullakse. See on lihtsalt nii armas. Sest kui te siin ei loeks, siis poleks mul ju mõtet kirjutada. Aga mul on oskus oma mõtteid jagada, seega nii ma ka teen. Kasutan oma oskust, mis mulle on antud ja loodan, et muudan sellega mõnegi inimese jaoks maailma kuidagi selgemaks kohaks.

Pika postituse lõpuks tahan öelda, et mõtle sina ka, kellega täna tahaksid koos aega veeta ja tee seda! 
Mõtle, mida sa saad oma elus ära teha ja tee seda. 
Ole parem, kui olid eile! 
Kui sina ennast õnnelikumaks ja paremaks teed (päriselt ENNAST paremaks, mitte ei osta endale naabrist paremat autot, et naabrist parem olla!), siis ongi maailm ilusam paik! Loe mu uut raamatut ka ("Naine, kes ei nuta, saab rikkaks") ja saad aru, mida ma sellega mõtlen! 
Hoolitse enda eest ja siis suudad ka teistele armastust ja õnne jagada. 
Anna seda, mida tahaksid saada. 
Anna enne, mitte ära anna siis, kui oled ise enne saanud. 
Jaga seda, mis sul on ja saad vastu seda, mida sul pole. 
Kõigil ei pea kõike olema, oskus on jagamises ja hoolimises.

Nii ongi!

Ilusat olemist!

p.s. sa ei pea uskuma mitte midagi, mida ma siin kirjutan! Seega pole ka mõtet seda kritiseerida, ega halvustada. Kõik head mõttet on aga väga oodatud! 

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 

Pühapäev, 23. juuli 2017

Ma olen väärtuslik!


Esimesest Kuuse talu vabaaja laagrist lahkudes said lapsed kaasa lehekese selliste meeldetuletustega:
*Ma olen enda parim sõber ja meeldin endale. Kiidan ennast heade tegude ja asjade eest, ei ole endaga kiiga karm, kui midagi valesti läheb.
 
*Ma meeldin endale just sellisena, nagu ma olen. Kui mulle enda juures midagi ei meeldi, siis mõtlen, kuidas seda muuta ja muudan. Nende asjadega, mida ma muuta ei saa, lihtsalt lepin.  

*Ma ei ole parim kõiges, mida teen, aga ma teen parimalt kõike, mida teen. Annan endast iga kord parima ja püüan üha paremaks saada.

*Iga ebaõnnestumine on õppetund! Kui midagi ei õnnestu nii, nagu tahan, siis pean mõtlema, mida saan järgmisel korral paremini teha.

*Ma oskan rõõmu tunda kõigest, mis mul on. Maailmas on palju inimesi, kes tahaksid elada sellist elu, nagu minul ja oleksid selle üle väga õnnelikud.

*Ma austan ennast! Ma ei lase endaga käituda nii, nagu mulle ei meeldi. Ma ei saa muuta norijate, kiusajate ja teiste pahatahtlike inimeste mõtteviisi, aga ma saan neist eemale hoida ja nendega mitte tegeleda.




Nagu raamatuid kirjutades ei taha ma öelda, mida lugejad pärast mu teose lugemist peaks tundma, nii ei saa ma ka öelda, mida lapsed laagrist lahkudes tundsid. Need on aga esmased mõtted, mis mulle viimasel päeval pähe kargasid, kui laagripäevadele tagasi mõtlesin.

Tunnen, et oleksin tahtnud neil teemadel lastega veel rohkem rääkida, kui laagris jõudsime. Kuna meie seltskond oli aga kirju, siis läks päris palju aega lihtsalt kogu meeskonna liitmisele.

See tühjus, mis minus peale laagrilaste lahkumist maad võttis näitas, et meeskonna loomine õnnestus hästi.

Laagris toimunust aga kirjutan lähipäevil veel täpsemalt. 


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 

Neljapäev, 20. juuli 2017

Laagerdumise kõrgem tase läbitud

Ikka pole ma kuhugi kadunud. Laagerdun. Omas kodus. Koos 21 lapse (olgu, 4 neist on täitsa isiklikud ja 3 neist laagri mõttes alakad, nagu siin välja mõeldi!) ja Kaspuga. Aegajalt toob Herlend meile poest süüa juurde ning ema küpsetab kooki.

Mõtlesin seekord iga laagripäeva õhtuks mingi kokkuvõtte teha ...  nii ma siin neljandal päeval nüüd kirjutan paar rida.

Ütleme nii, et oleme Kaspuga endaga ülirahul.

Seekordne laager on täitsa uus asi. Meiega on vaid mõned lapsed, kes on varem meie Uulu laagrites käinud. Nii meil endal kui ka neil lastel tuli algul mitu korda suust välja kurtmine, et: "Aga Uulus ... " Aja jooksul saime aga aru, et meil pole nagu Uulus ja ei hakka kunagi olema.

Tegeleme siin sellega, et oma laagri piire, võimalusi ja traditsioone paika panna. Lapsed on väga erinevatest piirkondades ja sõpruskondadest. Kolmanda päeva lõkkeõhtul oli aga selge tunne, et ühekasvamine on läinud hästi. Nii hästi, kui see mõne päevaga minna saab.

Tänaseks oleme ära teinud meie laagriaja klassika: pulgakommimängu, lõkkeõhtud, politsei külaskäigu. Uue asjana toimus meil aadrejaht ning lõkkeõhtutel grillisime vorstikesi ja leiba. Palju mängimist toas ja õues.


Pidevalt murrame piike vihmaga, kes külastab meid nii ööl kui päeval, äiksega ja päiksega. Teisel õhtul olime Kaspuga üliõnnelikud, et juba enne kella ühte (öösel!) oli meil järgmisteks päevadeks kõik paigas ... ja siis tuli äike muudkui lähemale, nii et jalutasime kella 2ni öösel õues, kogusime telkidest tuppa kõik lapsed, kes ärkasid, turvasime ja päästsime kõiki, kelle telk vihma tõttu abi vajas. Paljud lapsed aga õues müristavat äikest  ei märganud ja ei saanud hommikul arugi, millest me neile rääkisime, kui küsisime, kas ta äiksega telgis magada ei kartnud.

Tänased mängud maastikul nägid välja nii, et rivistusime ... jooksime vihma tõttu söögituppa ... tegime söögitoa mängimiseks tühjaks ... rivistusime õue ... valmistusime mänguks ... jooksime vihma tõttu söögituppa ... Ehk et jooksmist oli palju.






Nii oleme toas saanud mängida ja aega veeta veidi rohkem, kui plaanis oli, kuid lõppkokkuvõttes on seegi vahva olnud.

Kui esimesel päeval olid paar last õnnelikud, et nad saavad magamiskohad toas, siis esimese päeva õhtuks ohkasid nad juba, et tahaks ka telki magama. Leidsime neile kohad. Laagrisse registreerudes olid paljud vanemad kurvad, kui kuulsid, et ööbimine on telkides. Reaalselt aga on isegi vihmaga lapsi telkidest raske tuppa saada, nii et tundub, et toimib.


Me aga ei kurda selle üle, mida me muuta ei saa. Õpime seda, kuidas ennas ja teisi väärtustada. Üks õhtu ja veidi homset veel jäänud. Laagerdume edasi! Anname teineteisele veel palju häid emotsioone, mida sellest suvest endaga kaasa võtta!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 
 


Esmaspäev, 10. juuli 2017

Täielik ülevaade: kuidas läks raamatumüük juunikuus? Heli Kirjastuse edetabel.

Nagu teate, käisin reedel Pärnu Tre Raadio hommikuprogrammis külaliseks. Pikemalt kirjutan sellest mõnes järgmises postituses. Kui sa mind raadiost ei kuulnud, siis võid siit järgi kuulata: Heli Künnapas Pärnu Tre Raadio hommikuprogrammis 7.07.2017.

Muuhulgas tuli teemaks ka igivana teema: kas raamatumüügist elab ära? Ehk siis see rahakoti teema. Mul ei ole mingi probleem sellest rääkida, sest mida rohkem infot inimestel on, seda teadlikumalt saavad nad oma otsuseid teha.

Nii oli ka raadios mu otsekohene vastus: kui inimesed raamatuid ostavad, siis elab ära. Nii et see äraelamine oleneb sellest, mida kirjutad ja kuidas see vastu võetakse. Kui paljud arvavad, et olen juba praeguseks päris tuntud kirjanik, siis on jällegi ülimalt palju inimesi, kes mu kirjutatust ei tea midagi. Minu jaoks tähendab mõiste tuntud kirjanik sellest inimest, kelle avaldatud teose esimesed 1000 eksemplari müüakse läbi esimeste kuudega. Seega- mul on sinna veel minna küll.

Nüüd aga numbrite juurde. Selgitan kohe, et alati on raamatute müüginumbrid suuremad esimestel kuudel, sest siis ostavad raamatukogud ja tõelised fännid. Seega ei näita ühe kuu müüginumbrid raamatu üldist edukust, sest hilisematel müügikuudel on normaalne, et raamat müüb vähem. No ja läbimüüdud raamatuid näiteks üldse siin nimekirjas enam pole. Näiteks minu raamatut "Minu ilus elu maal" saab veel vaid minu käest, poodidest enam mitte.

Kuna mina müün päris palju ka otse raamatukogudele, siis olen ka need numbrid eraldi välja toonud. Edetabelit alustan lõpust ehk vähem müünud raamatutest.  




Juunikuu Heli Kirjastuse raamatute müüginumbrid on siis sellised:
11. Kristiina K. "Toto tembutab jälle"
Õnnetu nulliring tuli seelkord lasteraamatul "Toto tembutab jälle". See on küll väljas käesoleva aasta algusest, nii et jahedam müük on arusaadav, kuid seda raamatut on mõned pakid ikka veel, nii et jätkuvalt on saadaval.
Toto on vahva koerapoiss, kelle lood on kirja pandud trükitähtedega. Nii saavad lasteaeda lõpetavad või kooli alustanud lapsed mõnusalt ise lugeda. Raamatus on palju toredaid fotosid Totost ja tema sõpradest.  Toto tegemiste kohta saab rohkem infot ka tema FB lehelt: Toto tembutab jälle.
Raamat on lastesõbralike kõvade kaante ning veidi paksemate lehtedega. 
Toto Heli lugemisblogis


9.-10. Karina-Louisa Puht "Võidetud tüdruk"- Apollos 1 raamat
Karina raamat oli esimene teise autori raamat, mille ma kirjastasin, seega see on samuti juba tükk aega väljas. Tegemist on huvitava teosega, mille tegelased on küll noored, kuid tegelikult sobib lugemiseks ka täiskasvanutele.
Minu pikemat arvustust saad lugeda siit: Võidetud tüdruk Heli lugemisblogis.
Samuti võiks veidi ikka veel müüa, sest hind on ka praeguseks juba päris alla lastud.

9.-10. Heli Künnapas "Tähtajaline elu" 1.osa- Rahva Raamatus 1 raamat
See oli teine minu enda kirjastatud raamat. Teose peategelane Rebecca läheb õnnetu armastuse ja eneseotsingute tõttu aastaks Ameerikasse lapsehoidjaks. "Tähtajaline elu" on noorteromaan, mida on ka täiskasvanud suure huviga lugenud. Julgen soovitada kõigile noortele, kes välismaale õppima või tööle lähevad. Kuna olen ise selle tee samuti läbi käinud, siis on lugejad öelnud, et "Tähtajaline elu" annab väga hea pildi selles, mis tunne on reaalselt aastaks oma elust välja astuda ja tundmatusse sammuda.
See raamat on üle aasta juba väljas olnud, kuid minu töötoas on neid veel. Nii et jätkub veel!

8. Heli Künnapas "Tähtajaline elu" 2.osa-  Apollo- 1, Rahva Raamat- 1 (kokku 2)
Ameerikasse lapsehoidjaks suundunud Rebecca seikluste teine osa.

7. Heli Künnapas "Jõuluks koju"- Apollo- 1, Rahva Raamat- 2 (kokku 3)
Minu sarja "Mõni õhtu romantikat" avaraamat, mis ilmus juba eelmise aasta detsembris. Kuna kogu lugu ilmus täismahus ka Delfi naisteka lehel, siis on hämmastab, et tegelikult suur osa raamatu tiraažist on praeguseks müüdud.
Samuti on hästi müünud "Jõuluks koju" e-raamat.


6. Heli Künnapas "Mu koju tood sa"- Apollo- 1, Rahva Raamat 3, otse raamatukogudele 2 (kokku 6)
Romantiliste lühiromaanide sarja "Mõni õhtu romantikat" teine raamat. Sellel on samuti nüüdseks valminud ka e-raamat, mis müüb ilusti.

5. Heli Künnapas "Ütlemata sõnad"- Apollo- 2, Rahva Raamat 8 (kokku 10)
Minu noorteromaan, millel samuti sai aprillis juba aasta ilmumisest täis. Koolides loetakse seda väga hoogsalt, sest lugejatega kohtudes olen selle kohta ülimalt palju positiivset tagasisidet saanud.


4. Kati S. V. Murutar "Mustrimuutjad" - Apollo 0 (pole seal müügis), Rahva Raamat 16
Värske teos, mis sisaldab näidendit "Mustrimuutjad", mida eelmisel suvel ka korduvalt mängiti. Tegemist on täiendatud kordustrükiga. Täiesti uus on raamatu teine osa, milles on hulk huvitavaid intervjuusid põnevate inimestega.


3. Heli Künnapas "Saatmata kirjad"- Apollo 2, Rahva Raamat- 5, otse raamatukogudele- 22 (kokku 29)
Romantiliste lühiromaanide kolmas raamat. Seekord on peategelasteks Miia ja Simon, kes gümnaasiumis olid parimad sõbrad, siis pea viisteist aastat ei kohtunud, kuid ootamatu sündmuse tõttu jälle kokku sattusid.
Kirjanik Margit Petersoni arvamust minu raamatust saad lugeda siit: Saatmata kirjad. 


2. Kati S. V. Murutar "Südamsesalu salavägi"Apollo 20, Rahva Raamat 10, otse raamatukogudele 3 (kokku 33)
Kati uus teos, milles on taaskord näidend ja teises osas intervjuud huvitavate inimestega. "Südamesalu salavägi" on Kati selle suve näidend, mille paar etendust on augustis veel tulemas. Tegelasteks muinasjuttude tegelased.
"Südamesalu salavägi" Heli lugemisblogis

1. Margit Peterson "Westoffhauseni häärberi saladus"- Apollo 57, Rahva Raamat- 72, otse raamatukogudele- 49 (kokku 178)
Selle kuu vaieldamatu võitja! Üks osa on selles, et Margiti raamat on kõige uuem. Suurem põhjus aga kindlasti see, et see on mõnus rahva raamat, selle sõna parimas tähenduses. Minu pikemat arvustust võid lugeda siit: Westoffhausen Heli lugemisblogis.
Palju õnne, Margit!

Nii et sellised olid juunikuu numbrid Heli Kirjastuses. Kui siit nüüd maha arvutada trükkimise, kujundamise, küljendamise, toimetamise ja transpordiga seotud kulud, siis saad täpselt teada, mitu eurot mulle pangakontole jäi!

Kindlasti ei tasu arvutusi teha aga poeletil olevate hindadega, sest nagu kõikjal mujal, siis iga edasimüüja lisab omalt poolt mõni ... mõnikümmend protsenti juurde. Aga arusaadab, sest kõik soovivad palka saada.

Suurtel raamatusõpradel aga soovitan jätkuvalt raamatuid tellida otse kirjanikult või kirjastusest, sest nii on soodsam. Kui mõni eeltoodud teos sulle nüüd silma jäi ja soovid seda endale ka, siis kirjuta oma soovist helikunnapas@gmail.com.

Järgmine edetabel aga juba kuu aja pärast!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 




Pühapäev, 9. juuli 2017

Homme viimane päev lastelaagrisse registreerumiseks!

Homme, 10.juulil on viimane päev registreeruda lastelaagrisse "Ma olen väärtuslik!".

Veel on vabu kohti!

Huvi korral kirjuta: helikunnapas@gmail.com.







***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 

Neljapäev, 6. juuli 2017

Heli homme Pärnu Tre Raadio hommikuprogrammis

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis oli nii, et sel nädalal, kui Mathias käis tantsutrenni linnalaagris, sõitsin nädal aega järjest iga hommik linna. See tähendab, et autos kuulsin raadiot, mida ma tavaliselt muidu ei kuule. Nii sain teada, et Pärnu Tre Raadios on vahvad hommikuprogrammid, kus on mõnusad külalised. Kuulsin mitmel päeval täitsa tuttavaid hääli ja väga huvitav oli.

No ja siis ma mõtlesin, et nii lahe oleks, kui mina ka sinna saaks ... aga ma ei suutnud välja mõelda, miks ma peaks sinna saama. Kõik need kuuldud külalised tegelesid oma elus mingi teemaga aktiivselt.

Eelmisel nädalal sain telefonikõne, et Tre Raadiol on sellised hommiku programmid ja ...
"Ma tean," hüüdsin juba poole lause pealt, sest ma olin ju kuulnud.
Nii et nõusolek tuli väga ruttu. Pealegi 7.07.17 on ju väga ilus kuupäev selliseks ettevõtmiseks!

Aga ma unustasin küsida, miks mind sinna kutsuti ... nii et ma ei tea, millest me rääkima hakkame.  Eks homme on kuulda. Minuga on ju see asi, et ma ei tegele ühegi asjaga ülimalt süviti, vaid mul on mitmed erinevad tegevusliinid. Ikka vastavalt mu teadmistele ja oskustele, et kõik võimalikult hästi ära kasutada. Nii ma kunagi ei teagi, mis just hetkel on silma jäänud.

"Palju õnne!" soovitakse mulle ikka aegajalt. Siis ma iga kord alustuseks tänan ja siis ... küsin, et mille puhul. Nii juhtub, kui tegutsed mitmes valdkonnas.

Homme siis aga ootan kõiki Pärnu Tre Raadio ette ... või noh- lihtsalt raadio ette hommikul kell 8! Netist saab otseülekannet ka kuulata. Järelkuulamises ma kindel pole.

Mina olen tänase päeva jooksul ära teinud suure hulga töid oma nimekirjast. Kuna suvel on kõik lapsed täiskohaga kodus, siis pole kontoritöö kõige lihtsam. Mitmed päevad olengi seetõttu lugemisele pühendanud. Näiteks avastasin hämmastava "Võõramaalase" sarja. Täna tuleb telekast ka, nii et mina, kes ma muidu näen telekast vaid laste multikaid ja muusikavideoid, istun kell 21.30 teleka ees ja vaatan "Võõramaalast".

Praegust olekut ja töörežiimi kirjeldab hästi selle postituse ajal juhtunud seik. Nimelt hakkasin mõtlema praeguse kuupäeva peale. Vaatasin siis arvutist järgi. Näitas 18.07. Mõtlesin, et oi, 18.juuni oli juba kuu aega tagasi ... ja siis mõtlesin, et Mihkli laat peaks ka siis möödas olema ja sain aru, et vaatasin hoopis kellaaega, mitte kuupäeva. Lühidalt öeldes: ega ma praegu väga ei tea, mis päev on. Tean, kas lapsed on üleval või magavad, kas nad tahavad süüa või juua, kas mängivad omaette või koos minuga ... Ehk et tõsiselt mõnus suveaeg on!

Blogipostituste nimekirjas on, et ma tahan siin kirjutada laulu-ja tantsupeost, oma juulikuu eesmärkidest ja veel mõnel teemal. Tegelen.

Täna algas ka minu suhtlus Maksu- ja Tolliametiga, sest Heli Kirjastus saab käibemaksukohuslaseks. Tänane kogemus oli küll väga meeldiv.

Kuulmiseni siis homme raadios! Seniks aga veel info, et minu romantika sarja seniseid raamatuid saab tellida kõigest 15€ eest:

Kui tahad aga meie maaelust veel osa saada, siis tea, et mõne nädala pärast ilmub minu esimene lasteraamat "Laste ilus elu maal". Praegu saad seda ette tellida hinnaga 9€ (hind kehtib, kui praegu tellida ja tasuda). Ettetellimise raha läheb otse trükikulude katmiseks, nii et kasutamata ei jää midagi.

Facebookis on raamatu ilmumise üritus siin: ilmub "Laste ilus elu maal".
Kuulmiseni homme Pärnu Tre Raadio sagedustel!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 






Pühapäev, 2. juuli 2017

Heli ostab uue auto- vol 1

Alles jagasin teiega oma plaani, kuidas 100 raamatu lugemisega külluseni jõuan. Nüüd on uus plaan. Tegelikult on mu uus plaan vanem, sest mure on vanem. Nimelt- auto! Uus plaan on siis osa teisest plaanist, sest külluslikus elus on mul auto olemas ja ma ei pea igapäevaselt transpordi pärast muretsema.

Kiunusin juba varem, et olen eriti viimasel ajal kohe väga hädas auto teemaga. Kaks kuud tagasi kirjutasin nii: jalutu maainimene ... ehk lõputud jamad autodega! Seis on sama- VW kütusepump on ikka ... kusagil ja Sharani mootor on keset õuet poolenisti lahti kisutud.Lapsed käivad sealt aegajalt juppe toomas ...

Reedel käisime lastega tantsupeo peaproovi vaatamas. Nii oli taas autot vaja. Ikka selleks, et mu lapsed üliolulisest kultuurisündmusest osa saaksid.

Kui siis jälle kuulede, et: "Heli, miks sa autot laenata tahad? Osta endale oma auto. Sul on kõigest 4 last, keda katad, toidad, kasvatad, huviringidesse-kooli-lasteaeda tassid ja selle kõige eest maksad... Kuidas sa ei suuda endale oma autot osta?" Sellise mõtteavalduse peale ma mõtlen, kui palju ma viimase poole aasta jooksul nende kahe auto remontimiseks olen maksnud ning laenatud auto üüratute kütusekulude katteks olen tasunud ... Seega ilmselt pole asi selles, et ma üksi nelja lapsega koos töötades ei suudaks piisavalt raha teenida ... Aga oluline on teada, et inimestega, kellega pole samad väärtushinnangud, ei tasu sellistel teemadel vaielda. Laste avar silmaring on minu jaoks kindlasti üks prioriteet.

Uue auto ostmine on hirmus mõte. Samas, kui ma panin kõik need numbrid kõrvuti, siis sai tantsupeolt koju sõites selgeks, et see on ainus lahendus! Uudistest luges samal ajal, et 4-lapselised pered hakkavad nüüd 300 aurot rohkem peretoetust saama. Nii saigi selgeks, et see maast leitud raha ongi see piir, milleni uue auto igakuised maksed võivad küündida. 

Auto on viimane niit, mille kaudu negatiivsed inimesed ja häirivad mõtted minu ellu otseselt saabuvad. Nii et hetkel tundub küll, et oma uus ja TÖÖTAV auto on minu tee õnnele (mitte, et ma muidu õnnetu oleks, aga ... no veidi nõutu aegajalt).

Uue auto ostmisega on suurim mure, et ma olen firma omanik. Ehk et kuna mul oli siiani kodus alla 3-aastane laps, siis pole olnud vajadust endale palka maksta. Iga laenu ja liisinguga on aga esmane, et vajad 6 kuu sissetulekut. Mul on aga vaid ühe kuu palk ette näidata. Eks hakkan esmaspäeval uurima, millised on erinevad võimalused.

Heli Kirjastusega on samuti nii, et olen nüüd kiirelt tegevuste mahtu kasvatanud ja seega suure osa senisest teenistusest muudkui tagasi investeerinud, et ikka uued raamatud ka teieni jõuaksid. Minu romantika sarja huvilistele on hea uudis, et täna jõudis toimetaja käest tagasi järgmise osa tekst (selle, mis pidi juunis ilmuma) ning eile nägin ka kaanekujundust. Üllatus-üllatus, aga uue osa pealkiri on: Naine, kes ei nuta, saab rikkaks. Huvitav, millest küll juttu tuleb?

Kellel aga eelmised osad lugemata, siis saab seda veel teha. Minu käest saab jätkuvalt osta:
 
Milleks selline reklaamihetk? Sest just need raamatud ongi need, mille eest mina ja lapsed homme sööme ja järgmisel nädalal ... uude autosse kütust ostame. Eksju? Unistan suurelt? Ma tean. Olen lihtsalt harjunud, et unistused, millesse usud ja mis on sinu elu jaoks õiged, lähevad ka täide. Mul on lastega maal elamiseks töötavat autot vaja, nii et see unistus läheb täide.

Vahepeal mõtlesin juba, et maksan oma seniste autode remontimise eest mõnele võõrale mehhaanikule. Siis aga hakkasin mõtlema, et kui ma need ülikallid summad ka veel kokku panen, siis mis kasu on vana auto pidamisest? Kasutatud auto ostsin endale taas siis, kui hakkasin koos elama mehega, kes autodest midagi teab. Enne seda oli mul samuti uus auto, mis käis kalli raha eest regulaarselt teeninduses. Kasutatud autot on mõtet pidada, kui selle remontimine kodus on tasuta. Kuna Herlend aga töötab nüüd pikalt kodust eemal, siis pole selleks enam aega ja mida veel. Nii et olukord on taas muutunud. Minu dilemma: kas sama raha eest putitada vana autot (mille elluärkamine pole ka siis kindel) või osta uus?

Eelmisel korral sain liisingu lõpetamisega selle negatiivse kogemuse, et kui ütlesin, et tahan auto tagasi anda, mitte uut autot liisingusse võtta, siis teeninduse suhtumine muutus jääkülmaks. Lõpuks leiti auto pealt 3 väikest täket, igaüks kirjutati eraldi õnnetusjuhtumiks, millest igaühes tuli mul tasuda omaosalus. Nii et suure osa auto jääkväärtusest maksin ikkagi kinni. Siis lubasin, et sellisesse olukorda ennast rohkem panna ei lase... aga no elud ja olud muutuvad.

Algava nädala eesmärk ongi erinevatest autode esindustest sobivaid pakkumisi otsima hakata. Nõuded autole on, et pean sinna 4 lapsega sisse mahtuma ning samuti on vajalik pagasnik koera jaoks. Kui kogu perega kusagile liigume, siis tuleb seda vajadusel kahe autoga teha. Peres on kaks autojuhti olemas, seega pole probleem.

Kas sul on soovitusi väga meeldiva teenindusega autoesindusega? Milline on sinu arvates minu nõuetele vastav mõnusa hinnaklassiga automark, mis ikka veidi vastu ka peaks? Kõik soovitused teretulnud. Nagu ütlesin- igakuised kulud võiks mahtuda 300 euro sisse. 

Samuti ootan soovitusi, kuidas ühekuuse teenistuse laekumisega liisingut või autolaenu saada? Tean, et võimalus on ka firmale auto osta, kuid seda väga ei tahaks, sest karistusriik-Eesti on sellise teema väga keeruliseks teinud. Kellele loeb, et oma firmas ju enda ja oma pere jaoks raha teeningi (jaa, see oli iroonia-aroonia!).

Tänan juba ette heade mõtete eest. Eks ma annan siin ka varsti aru, kuidas autootsingud edenevad.

Kui tahad aga meie maaelust veel osa saada, siis tea, et mõne nädala pärast ilmub minu esimene lasteraamat "Laste ilus elu maal". Praegu saad seda ette tellida hinnaga 9€ (hind kehtib, kui praegu tellida ja tasuda). Ettetellimise raha läheb otse trükikulude katmiseks, nii et kasutamata ei jää midagi.

Facebookis on raamatu ilmumise üritus siin: ilmub "Laste ilus elu maal".
Suur-suur tänu, et olemas oled ja siin meie tegemistest lugemas käid! 

Suur-suur tänu, et ostad ja loed minu raamatuid! See annab põhjust ja võimalust kirjutamisega jätkata! 


Imelist suve jätku sulle!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com