Reede, 28. veebruar 2020

Kuidas me lastega Tallinnas maali sisse saime?

Koolivaheaeg läheb alati kiiremini kui kõik teised nädalad... mis ometigi ka kiiresti mööduvad.

Viimasel ajal olen aga püüdnud laste vaheaegadesse mahutada ühe retke Tallinnasse.

Päris mõnusa ekstreemse kogemuse said lapsed seekord trammisõiduga. Meie jäime küll hätta sellega, et ühe pangakaardiga sai osta vaid ühe pileti. Või noh, me ei suutnud aru saada, kuidas rohkem osta. Nii otsisimegi välja erinevad pangakaardid, et saaks mitu piletit. Tagasi tulles lugesime välja, et kuna ma olin kuni 3-aastase lapse saatja, siis mul polnudki piletit vaja.

Enne retke teatasin lastele, et me läheme näitusele. Teadsin, et seal on liikuvad maalid, aga... tegelikult polnud mul endal ka õrna aimugi, kuidas see asi välja näeb.

Monet2klimt on multimeedia kunstinäitus. Koolivaheajal on lastele sissepääs tasuta!!! Sooja joogi saab ka veel kaasa.

Asi nägi välja nii, et astusime ühte suurde ruumi, kus näitus käis kogu aeg. Nii võid sisse ja välja astuda siis, kui ise tahad. Näituse kestab 45 minutit. Siis hakkab kõik korduma. Toole nähes hakkasin kartma, et kas ikka jõuame kõik seal vastu pidada. Ma millegi pärast enne arvasin, et seal tuleb ringi liikuda. Aga istusime maha ja... kõik olid lummatud.

Jah, pisike Johanna ja ka Christian läksid varsti veidi jalutama. Näituse treilerist on näha, et pidevalt olid ka põrandal ägedad pildid, nii et lastele väga meeldis neid katsuda. Või mööda seinaääri käia, sest seintel jooksid ka kogu aeg pildid.

Muusika ja liikuvad maalid olid tõesti väga efektsed. Lastel läks silm särama, kui tulid tuttavamad klassikalise muusika lood. Ümberringi jooksvaid maale vahtisid kogu aeg päranisilmi.

Kui kordama hakkas, siis vaatasime algust veel uuesti. Kuigi Johannal oli teine uni täitsa magamata, siis pidas tema ka väga ilusti vastu.

Monet2klimt on väga hea viis lastele maalikunstist esimesed elamused anda. Isegi kui see eesmärk pole, siis väga hea meelelahutus on see igatahes. Ja seda kogu perele.

Nagu öeldud, koolivaheajal on see lastele ka tasuta, nii et soovitan soojalt! 



***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Esmaspäev, 24. veebruar 2020

Kas vabariigi aastapäev on tähtpäev, milleks perel peaks oma traditsioonid olema?

Perekondlikud traditsioonid on erinevad. Alustades sellest, et mõnel perel pole traditsioone mitte millegi jaoks, samas kui teistel on need kõike jaoks. 
Meie peres on traditsioonide tasakaalustamine ja ühisosa leidmine käinud juba aastaid. Tänaseks oleme aastate jooksul jõudnud olukorda, kus on selge, mida teineteiselt oodata ning milline on meie traditsioonide ühisosa. Nii oleme mõlemad midagi teineteiselt üle võtnud ning samas kindlasti millestki ka loobunud. 

Kas vabariigi aastapäev on aga üks tähtpäevadest, mille jaoks peaks perel oma traditsioon olema? 

Esimene küsimus peaks tegelikult olema, et milleks meile üldse traditsioonid. Minu jaoks on traditsioonid sellised, millega kinnistatakse mingit olukorda või infot, jagatakse oma kogemust. Näiteks sünnipäeva, lasteaia või koolide lõpetamisi jms tähistades ei tähenda ju, et kui ühist koosistumist poleks, et siis jääks vananemata või kool/lasteaed lõpetamata. Aga see on sugulaste-sõprade-tuttavate jaoks võimalus kohtuda ning jagada ühe inimese vahvat päeva, samal ajal saades kinnitust, et ollakse teineteise jaoks olemas. 
See tähendab, et sellised kohtumised ei saa kohustuslikud olla. Pole vaja kellegi tähtsal päeval kohale tulla, sest keegi käskis. Siis on tõesti parem tulemata jääda. 

Eks inimeste vajadus teiste inimeste ja koosluste järgi on ka erinev. Mul on aastaid võtnud aega, et mõista, et kõik ei vajagi turvalist inimeste ja sündmuste ringi enda ümber. Ilmselt mõeldakse selliste kinnitavate traditsioonide loomisele rohkem ka siis, kui peres on lapsed. Täiskasvanu võib ju sünnipäeva, jõule, vabariigi aastapäeva jms pidada nii, et mingeid väliseid märke sellest polegi. Laste jaoks on rohkem kinnitust vaja. 

Meie peres on nüüdseks kindlalt välja kujunenud, et vabariigi aastapäev on üks neist päevades, mil on kindlasti teatud traditsioonid. Kodus kaetud laud on pidulikum, nüüd teeme ka üheskoos süüa. Olenevalt aastast, püüame ka mingi ürituse väljapool kodu ära näha. Telekast on hea parraadi vaadata, kuid meie lapsed on alles nii väikesed, et nad tahavad ikka ise ronida. 

Tänasel päeval läks meil väga hästi, sest Vana-Vigala rahvamaja juures oli Kaitseliidu perepäev. Laste poolest oleksime võinud sinna vist jäädagi. Neil oli tõesti lõbus. 

,,Detsembrikuumus" ja ,,Nimed marmortahvlil" olid meie menüüs ka tänu lastele, kes tahtsid filme vaadata. Uuesti. Sest varemgi on vaadatud. Nad pole keegi koolis ajalugu õppinud, nii et sõjatehnika ning filmide juures peame kogu aeg möödunud sündmusi meenutama. 

Kui minu põlvkonnale rääkis vanaema seda, kuidas sõjaajal elati ja mis tunne see oli, siis tänased lapsed saavadki kogu kogemuse läbi mitme vahendaja. Ehk et see tundub väga ebareaalne. Samuti on Eesti ju kogu aeg olemas ja pole neile midagi küsitavat. 

Mul on lastel väljapool kodu üha rohkem probleeme seepärast, et nad julgevad otse küsida, mida soovivad ning arvamust avaldada ja kaasa mõelda. Vaikivad massid on meil ju ikka rohkem hinnatud olnud. Tegelikult aga usun, et kui igaüks meist rohkem ja aktiivsemalt kaasa mõtleks ning ei laseks endaga oma tahte vastaselt käituda, siis oleks meie Eesti kõigi jaoks parem paik. 

See, mida tänase Eesti kohta vingudes öeldakse, ongi enamasti meie enda vaikimise tulemus. Ei julgeta arvamust avaldada, sest: ,,Ah, mis see minu arvamus loeb!" või ,,Üksi ei saa ju midagi ära teha!" ja siis kraaksutakse omaette õllelauas, et riik ei meeldi. 

Nii palju kui see minust sõltub, jätkan lastele ja lastega traditsioonide loomist. Ikka sellepärast, et oluline meelest ei läheks. Samuti jätkan oma arvamuse avaldamise oskuse arendamist ja julgustamist. Ikka nii, et endal hea oleks, aga ka teisele liiga ei teeks. Kõige olulisem aga- kui mõistad, et midagi tuleb parandada ja sul on selleks oskused ja võimalused, siis ilmselt oledki just sina sinna kohta pandud selleks, et see vajalik muudatus ära teha.

Vabariigi aastapäeva tähistatakse meie majas edaspidi ka alati. Ei ole täitsa kindel, millised osad peavad tähistamises täpselt olema, aga oluline on, et seda teeme.

Millist mõtteviisi ja olulisi tähtpäevi ning suhtumisi sina oma (perekonna) traditsioonidega kinnistad?

 
***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com



Pühapäev, 23. veebruar 2020

Kas lapsed on vabariigile kingitus või nuhtlus? Ja ma ise?

Vabariigi sünnipäeva paiku räägitakse ikka kingitustest, mida igaüks meist oma riigile teeb. Olen aastaid kinnitanud, et ma olen praeguseks teinud 5 suurt kingitust ehk oma lapsed. Paljud meist väidavad, et teevad oma tegemisi laste nimel... ehitame riiki üles laste nimel... muudame kõike paremaks laste nimel...

Aga kas lapsed on riigile kingitus või hoopis nuhtlus? 

Mõnigi keskkonnakaitse aktivist on välja öelnud, et inimesed on keskkonnale kahjulikud. Seega lasterikkad pered on ühed väga keskkonnavaenulikud üksused. Kui aga võtta nii, et lasterikkas peres jaguneb sama kogus elektrit suurema hulga inimeste peale kui siis, kui samas majas elaks üks või kaks inimest, siis on ju tegu kokkuhoiuga. Ja näiteks autoga sõites on meil autos enamasti rohkem kui üks inimene, nii et taaskord keskkonna mõttes kokkuhoid jne.

Viimased pool aastat on meie kohalikus elus käinud vaidlus muusikakooli kolimise teemal. See on üks koht, kust on välja tulnud, et lastele kulub liiga palju raha. Kui volikogu liikmed ütlevad korduvalt, et haridusele läheb väga suur summa eelarvest... muusikaharidus saab väga palju ja sport vähe... ja muud sellised laused, siis tekkivad kuidagi süümekad, et äkki mu lapsed kulutavadki liiga palju riigi raha...

Ise olen alati seda meelt olnud, et igasuguste ehitamiste ja ,,betooni valamise" asemel tuleb panustada haridusse/haritusse. Mitte vaid kooliharidusse, vaid igakülgsesse pidevasse arengusse. Kindlasti on paljud meie pere soojamaareisid ja muud luksused ära jäänud sellepärast, et sõidan lastega iganädalaselt väga palju trennide-ringide vahet ning ei tööta seega peaaegu ükski nädal 40 tundi. Tean, et on mõningaid asju, mida ei saa hiljem õppima ja arendama hakata. Samuti jätkan pidevalt enda harimist. Jah, selle kõik võiks ära jätta, kogu aeg tööl käia ning töötamisest mõned nädalad aastas kusagil kaugemal puhata. Aga meie valik on teine olnud. Pikemaajaline strateegi. Raske õppustel...

Kui siis selle kõrval kuuled kaeblemist, et valla eelarvest läheb liiga suur summa laste haridusse, siis hakkab kurb küll. Kui laste muusikaharidus tahetakse suruda ebasobivatesse ruumidesse, sest keegi mõtles nii ning teised versioonid ei tule üldse kõne alla, siis ajab see kurjaks.

Naljakas on see, et kui igapäevaselt ei kuulata asjaga kokkupuutuvaid inimesi, et milliseid tingimusi on vaja muusikahariduseks, siis aastapäeva eel on ikka õhus küsimus, et: lapsed, mida olete selgeks õppinud, et vabariigi sünnipäeval kõiki rõõmustada? Õpetajad, mida olete selgeks õpetanud, et vabariigi sünnipäeval kõiki rõõmustada?

Hämmastavad ja kurvastavad laused, mida olen viimase poole aasta jooksul kohaliku hariduselu teemal kuulnud, ei kao. Aga aastapäeva kontsertil oli ülihea tunne vaadata oma kingitust vabariigile. Üks kingitus laulis kooriga, teine tantsis ning kolmas mängis orkestris trompetit. Kõik ühel kontsertil.

Ja need meist, kes ei esinenud, vaatasime. Maria (7a) hinnang üritusele oligi pärast, et kõige rõõmustavam oli, et vanemad ja väike õde ning väike vend esinemist vaatama tulid. 


Tean, et maailm on ülerahvastatud, kuid meie väike Eesti mitte. Seda enam on kurb kuulda, kui laste ning nende võimaluste ja tingimuste arvelt teevad vanasse aega kinni jäänud täiskasvanud oma otsuseid.

Mina olen kõik oma lapsed sünnitanud endale, kuid tean, et seda, mida õpetan neile mina ja kõik õpetajad ja teised mõjutavad inimesed,  jagavad nad kogu maailmale. Inimesed, kelle andeid on arendatud ja toetatud, ei jaga hiljem oma panust ainult sinna, kust on ise saanud. Kui inimese oskusi-teadmisi-andeid on õigel ajal märgatud, annavad nad tagasi kogu maailmale. Valimatult. 

Ma olen väga tänulik kõigile õpetajatele ja õpetavatele inimestele, kes minu ja teiste lastega tegelevad nii, et lapsed tahavad endast rohkem anda ja panustada. Kui me kõik anname seda, mis ümbritsevat paremaks muudab, siis olemegi kõik kingitused nii endale, teistele kui ka vabariigile ja maailmale üldisemalt. 



***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Kolmapäev, 19. veebruar 2020

Kas on normaalne pool õhtut ühe pereliikme üle naerda?

Perekonnad veedavad õhtuid erinevalt. Meil on uus meelelahutus. Või noh- eks me oleme seda ka varem teinud. Aga nüüd on iga päevaga see veelgi kättesaadavam.

Nimelt meie pere pesamuna Johanna on otsustanud, et teeb meile üha rohkem ja rohkem nalja. No ja me siis lahkelt istume ja naerame tema üle. Kõik koos.

Näiteks täna nägi meie õhtu välja selline:

Jah, meie 5-laps kasvab üles teadmisega, et tema ümber on hulk inimesi, kes tema üle naeravad... aga ilmselgelt ta ise naudib seda.

Tegelikult on mul Johannat vaadates ikka iga päev tunne, et nii äge on kasvada, kui sind ümbritseb nii palju inimesi, kes kõik sind armastada ja nunnutada tahavad.

Eks jagame mõnel järgmisel päeval ka teiega meie naljanumbreid.

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Esmaspäev, 17. veebruar 2020

Mis juhtub pereliikmetega siis, kui pere 5.laps lasteaeda läheb?

Täna jõudiski kätte see päev, kui meie pesamuna sai 1,5-aastaseks ning sai seega lasteaiakõlbulikuks. Paberite järgi.

Tunnistan ausalt- see laps on kodus kasvanud. Selles mõttes, et kogu meie kiire elutempo juures on kogu aeg kodus keegi, kes tal silma peal hoiab. Johanna ei ole pidanud mitu korda nädalas kusagil trenniruumi ukse taga või mänguväljakul ootama, et vanematel lastel trenn lõppeks või samal ajal koos minuga toidupoes rallitama. Ta pole eriti osalenud õe ja vendade sõprade sünnipäevadel, sest vanema lapsega nagunii minnakse jne.

Peale selle on ta korduvalt maha jäänud, kui teiste lastega koos ujuma või kuhugi jalutama läheme, sest... on ju lihtsam, kui vaid nelja lapsega tuleb tegeleda. Ja samas, eks sellised nelja lapsega tegemised on olnud ka suurematele see koht, kus vaid nendega oleme.

Nii et kõik need olukorrad, mille vanemate lastega läbi elasime, on Johannaga olemata olnud. Tema esimesed poolteist aastat on olnud täiesti teistsugused kui kõigi nelja eelmise lapse omad. 

Nii astusimegi Johannaga täna lasteaia uksest sisse teadmisega, et kuigi ta on kasvanud viielapselises peres, siis erilist eluharidust sellel piigal pole.

Polnud aga hullu- esimese mõnetunnise päeva sai Johanna päris hästi hakkama. Suhtlemise osas küll. Vaatas küll õpetajaid algul veidi umbusklikult, kuid osales mitmeski pakutud tegevuses. Suutis piisavalt hästi slaalomit kõndida, et rallitavatele autodele mitte ette jääda. Plastiliini suhu ei toppinud, kuigi pole oma elu sees seda enne näinud.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Johanna oli päevaga rahul.

Aga mis juhtus teiste pereliikmete ja meie tunnetega? 

5-aastane suur vend Christian näitas välja midagi, mida poleks oodanud. Nimelt seda, kuidas ta õde lasteaeda ootas. Christian on nüüd peaaegu aasta aega üksinda lasteaias käinud. Eelmistel aastatel oli lasteaias kokku 4-2 meie pere last (vähenes siis vastavalt kooliküpsete laste arvu suurenemisele).

Christian tegi kohe hommikul plaani teatavaks- tema hakkab lasteaias õde kaitsma. Siin on beebirühma lapsed teisel pool maja ning toas nad ka kohtuksid vaid saalis toimuvatel üritustel, aga see info Christiani plaani ei muutnud.

Kui suur vend rühmaga õue läks, siis ta oligi läinud maja nurga peale ootama, millal õde õue tuleb. Õpetajad ei saanud algul aru, et mis toimub, aga siis tuli välja, mis valve see on.

Niiii armas!!!! 

Ja ma ise?

Olen 4 korda lastega lasteaiateed alustanud. Ühelt poolt on kergendus teada, et saan tööaega juurde. Eelmisel nädalal seadsin enda jaoks eesmärgiks 25 tundi nädalas tööl käia, aga no selle täis saamine on ikka raskendatud... ainult, et 5 last tähendab seda, et süüa-juua-jms läheb täiskohaga töötamise arvestuse järgi. Nii et pole mõtet mulle rääkida, kuidas peaks lapsega koolieani kodus olema, sest eelistan seda, et need lapsed ikka süüa ka saavad (lisaks saavad mu lapsed nii koolist kui lasteaiast ilmselt jooksvalt rohkem puhkepäevi kui enamus lapsi).

Teiselt poolt... kuidagi selline ringi sulgumise tunne on. Johanna on kogu aeg meie kõigi beebi olnud ja kui tema ka nüüd suureks on saanud, siis... kuhu see beebi kadus? Ja kas me kõik teised olema ka nüüd vanemad?

Ehk et tänane päev on mõtisklema pannud... ja kuidagi nukker on. Võib olla ka see tunne, et alles see oli, kui samas rühmas või selle seina taga oma teisi lapsi harjutasin... ja nüüd lendavad nad juba nii iseseisvalt, et aegajalt on hirm, et kas tean ikka oma laste tegemistest piisavalt...

Kuidas teie selliste tunnetega hakkama olete saanud? 

Kas ainuke lohutus laste kasvamisele ongi see, et ühel päeval tulevad lapselapsed ja nendega on lihtsam, sest kui nutma hakkavad, siis nad viiakse ära?  

Me siin igatahes jätkame 5-lapselist pereelu ning kuna ees on ootamas ka mitmeid suuremaid muutusi, siis püüan edaspidi tihemini kirjutada.


***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Neljapäev, 13. veebruar 2020

Kadunud ja kaotatud romantika Pärnu rannaliival

Sügisel saime kõik kuulda, kuidas Pärnu rannaliival algas keelatud armulugu. See sai kirja romantilisse lühiromaani ,,Valss Pärnu rannaliival". Esimest peatükki saad lugeda siit: Anna andeks! 

Siin on raamatu teine peatükk. Loe postituse lõpust, miks just täna see lugu siin kirjas on:
  1. Kadunud ja kaotatud 
,,Birgit, ma ei leia oma tennisereketit,” karjub Ander teiselt korruselt. 

,,Mis ajal sõna “ema” moest ära läks?” porisen omaette oma kaheksateistaastase poja sõnakasutuse peale. Vaatan esikupeeglist oma värskelt korrastatud ripsmeid. Järjekordselt ülimalt kasulikult veedetud poolteist tundi. ,,Sa ei saagi seda sealt leida, sest panin selle õigesse kohta.” 

,,Ja kus see olla võiks?” lendab peajagu minust pikem poeg trepist mõne hetkega alla ning jääb minu ette seisma. Anderi täiuslikult pruun jume ning valged tenniseriided tekitavad mõnusa kontrasti. Helepruunide juuste ning hallikate silmadega on Ander täiesti keskmise eestlase välimusega. Aastaid hullumeelselt igasuguste spordialadega tegelemine on muutnud ta lihaseliseks ja enesekindlaks. Mehelikuks. Seda enam ajab mind naerma poisikeselik mure, mis aastast aastasse pole muutunud. Kergitan etteheitvalt kulme. 

,,Äkki püüad vähemalt arvata? Selle koht on seal olnud kõik need kümme aastat, mil sa tennist oled mänginud.” 

,,Ära kiusa mind!” manab Ander ette kõige armsamad anuvad kutsikasilmad, millega ta kõik need aastad on saanud kõike, mida soovib. Mitte, et oleks tahtnud või pidanud pojale midagi keelama. Mõnikord olengi lasknud tal ennast anuda lihtsalt sellepärast, et lihtsalt näha seda armsat nägu, mis usub, et mul on õigust ja jõudu midagi oma laste eludes määrata. Tegelikult tean ammu, et nii Ander kui Ronja ei allu väga minu suunamisele. Pole kunagi allunud. Ja ega ma pole ka üritanud. ,,Meil on viimane trenn enne laupäevast firmajuhtide sõpruskohtumist. Tead ise ka, kui palju sõprust selles kohtumises olema hakkab. Nii et mul pole aega siin sinuga peitust mängida.” 

,,Kahju,” naeratan kavalalt. Mõnikord on mul isegi kurb, et lapsed nii kiiresti suureks kasvasid. ,,Kas sa trepialusesse panipaika vaatasid?” aitan poja hädast välja. 

,,Aitäh,” kallistab Ander mind kiiresti ja juba kuulen välisukse kolksatust. 

Majas on jälle vaid vaikus… ja mina. Pärnu kesklinnas elamise eelis ongi see, et ükskõik millise suurema linnaga võrreldes elame ikkagi peaaegu maakohas. Aia tagant mööduv Pärnu kesklinna liiklus ei suuda isegi tipptundidel tekitada müra, mis paneks akna poole pead pöörama. Koristaja käis hommikul kogu maja üle, nii et puhastusvahendite värsket lõhna on alles kõik kohad täis. 

Mõnikord tunnen, et maja on meie jaoks liiga suur. Eriti kui olen jälle mitu nädalat üksi olnud. Ander rändab oma firmaga seoses nii palju ringi. Eriti pärast kaheksateistaastaseks saamist, kui enam mingeid piiranguid ei ole. Aeg-ajalt imestan, kuidas ta samal ajal kooliga hakkama saab, aga poisi veenmisvõimet ning imearmsat anuvat pilku arvestades ei tasu millegi üle üllatuda. Koolis pole ma probleemide pärast viimased kümme aastat pidanud käima. Teises klassis oli viimane kord, kui klassijuhataja mind välja kutsus. Tookord oli probleemiks, et Ander püüdis kiusavate poistega kõike sõnadega lahendada, kuid need ei jätnud teda rahule. 

,,Peate õpetama lapse enda eest seisma,” oli klassijuhataja tookord endas kindel. 

Kahtlevalt rääkisin tol õhtul koolis kuuldust Vellole. Kui mees lastega muidu väga ei tegelenud, siis tol õhtul õpetas Vello Anderile selgeks mõned löögid. 

,,Sa lööd ühe korra ja rohkem me sel teemal ei räägi,” õpetas Vello meie poega. ,,Nii käib ka äris kui sa tundud nõrk, siis hakatakse su kallal norima ja lõpuks oled kõigest ilma ja ise veel süüdi ka. Isegi kui sul midagi ei ole, pead välja paistma tugev.” Kuulasin elutoa uksel seda õppetundi. Mäletan, kuidas kahtlesin tookord sügavalt, kas on ikka õige 2. klassi poissi lööma õpetada. Olin Vello peale veidi pahane, kuna ta jättis kõik lastega seotu mulle teha ning vastutada ja kui 2. klassis tuli välja, et minu õpetus jättis meie poja hätta, siis lubas lapsel vägivalda kasutada. Õnneks või kahjuks see aga töötas. Kiusajad tulidki jälle norima ja püüdsid Anderit lüüa. Poiss lõi vastu. See oli viimane kord, kui koolikiusamisest kuulsime. Ma ei tea, kas ta ei rääkinud meile rohkem või lõppeski see seal. 

Sellest ajast võttis aga Vello Anderi kuidagi omaks. Ronja jäi alati tahaplaanile. See ei muutunud kuni lõpuni. Vello kaotas Ronja märkamatult oma elust. Kui Vello äripartnerid meil käisid, võis Ander elutoas diivaninurgas istuda ja läbirääkimisi pealt kuulata. Keegi polnud üllatunud, kui Ander viieteistaastaselt koos sõbraga õpilasfirma asutas ning et sellest mõne aastaga kiirelt päris suur ja tulus ettevõtmine kasvas. 

Vello ei näinudki kunagi oma poja edu ärimaailmas. 
 ***


Just täna jagan seda lugu teiega aga seepärast, et juba homme on Heli Kirjastuse kodulehel kõik raamatud 25% sõbralikuma hinnaga. Ikka selleks, et kõik raamatusõbrad endale soovitud raamatu saaks osta. Nii ka ,,Valss Pärnu rannaliival", mis on sarja ,,Mõni õhtu romantikat" 10.raamat. Juba lähikuudel on sarjale lisa oodata. 

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com