Esmaspäev, 24. veebruar 2020

Kas vabariigi aastapäev on tähtpäev, milleks perel peaks oma traditsioonid olema?

Perekondlikud traditsioonid on erinevad. Alustades sellest, et mõnel perel pole traditsioone mitte millegi jaoks, samas kui teistel on need kõike jaoks. 
Meie peres on traditsioonide tasakaalustamine ja ühisosa leidmine käinud juba aastaid. Tänaseks oleme aastate jooksul jõudnud olukorda, kus on selge, mida teineteiselt oodata ning milline on meie traditsioonide ühisosa. Nii oleme mõlemad midagi teineteiselt üle võtnud ning samas kindlasti millestki ka loobunud. 

Kas vabariigi aastapäev on aga üks tähtpäevadest, mille jaoks peaks perel oma traditsioon olema? 

Esimene küsimus peaks tegelikult olema, et milleks meile üldse traditsioonid. Minu jaoks on traditsioonid sellised, millega kinnistatakse mingit olukorda või infot, jagatakse oma kogemust. Näiteks sünnipäeva, lasteaia või koolide lõpetamisi jms tähistades ei tähenda ju, et kui ühist koosistumist poleks, et siis jääks vananemata või kool/lasteaed lõpetamata. Aga see on sugulaste-sõprade-tuttavate jaoks võimalus kohtuda ning jagada ühe inimese vahvat päeva, samal ajal saades kinnitust, et ollakse teineteise jaoks olemas. 
See tähendab, et sellised kohtumised ei saa kohustuslikud olla. Pole vaja kellegi tähtsal päeval kohale tulla, sest keegi käskis. Siis on tõesti parem tulemata jääda. 

Eks inimeste vajadus teiste inimeste ja koosluste järgi on ka erinev. Mul on aastaid võtnud aega, et mõista, et kõik ei vajagi turvalist inimeste ja sündmuste ringi enda ümber. Ilmselt mõeldakse selliste kinnitavate traditsioonide loomisele rohkem ka siis, kui peres on lapsed. Täiskasvanu võib ju sünnipäeva, jõule, vabariigi aastapäeva jms pidada nii, et mingeid väliseid märke sellest polegi. Laste jaoks on rohkem kinnitust vaja. 

Meie peres on nüüdseks kindlalt välja kujunenud, et vabariigi aastapäev on üks neist päevades, mil on kindlasti teatud traditsioonid. Kodus kaetud laud on pidulikum, nüüd teeme ka üheskoos süüa. Olenevalt aastast, püüame ka mingi ürituse väljapool kodu ära näha. Telekast on hea parraadi vaadata, kuid meie lapsed on alles nii väikesed, et nad tahavad ikka ise ronida. 

Tänasel päeval läks meil väga hästi, sest Vana-Vigala rahvamaja juures oli Kaitseliidu perepäev. Laste poolest oleksime võinud sinna vist jäädagi. Neil oli tõesti lõbus. 

,,Detsembrikuumus" ja ,,Nimed marmortahvlil" olid meie menüüs ka tänu lastele, kes tahtsid filme vaadata. Uuesti. Sest varemgi on vaadatud. Nad pole keegi koolis ajalugu õppinud, nii et sõjatehnika ning filmide juures peame kogu aeg möödunud sündmusi meenutama. 

Kui minu põlvkonnale rääkis vanaema seda, kuidas sõjaajal elati ja mis tunne see oli, siis tänased lapsed saavadki kogu kogemuse läbi mitme vahendaja. Ehk et see tundub väga ebareaalne. Samuti on Eesti ju kogu aeg olemas ja pole neile midagi küsitavat. 

Mul on lastel väljapool kodu üha rohkem probleeme seepärast, et nad julgevad otse küsida, mida soovivad ning arvamust avaldada ja kaasa mõelda. Vaikivad massid on meil ju ikka rohkem hinnatud olnud. Tegelikult aga usun, et kui igaüks meist rohkem ja aktiivsemalt kaasa mõtleks ning ei laseks endaga oma tahte vastaselt käituda, siis oleks meie Eesti kõigi jaoks parem paik. 

See, mida tänase Eesti kohta vingudes öeldakse, ongi enamasti meie enda vaikimise tulemus. Ei julgeta arvamust avaldada, sest: ,,Ah, mis see minu arvamus loeb!" või ,,Üksi ei saa ju midagi ära teha!" ja siis kraaksutakse omaette õllelauas, et riik ei meeldi. 

Nii palju kui see minust sõltub, jätkan lastele ja lastega traditsioonide loomist. Ikka sellepärast, et oluline meelest ei läheks. Samuti jätkan oma arvamuse avaldamise oskuse arendamist ja julgustamist. Ikka nii, et endal hea oleks, aga ka teisele liiga ei teeks. Kõige olulisem aga- kui mõistad, et midagi tuleb parandada ja sul on selleks oskused ja võimalused, siis ilmselt oledki just sina sinna kohta pandud selleks, et see vajalik muudatus ära teha.

Vabariigi aastapäeva tähistatakse meie majas edaspidi ka alati. Ei ole täitsa kindel, millised osad peavad tähistamises täpselt olema, aga oluline on, et seda teeme.

Millist mõtteviisi ja olulisi tähtpäevi ning suhtumisi sina oma (perekonna) traditsioonidega kinnistad?

 
***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar