Neljapäev, 13. veebruar 2020

Kadunud ja kaotatud romantika Pärnu rannaliival

Sügisel saime kõik kuulda, kuidas Pärnu rannaliival algas keelatud armulugu. See sai kirja romantilisse lühiromaani ,,Valss Pärnu rannaliival". Esimest peatükki saad lugeda siit: Anna andeks! 

Siin on raamatu teine peatükk. Loe postituse lõpust, miks just täna see lugu siin kirjas on:
  1. Kadunud ja kaotatud 
,,Birgit, ma ei leia oma tennisereketit,” karjub Ander teiselt korruselt. 

,,Mis ajal sõna “ema” moest ära läks?” porisen omaette oma kaheksateistaastase poja sõnakasutuse peale. Vaatan esikupeeglist oma värskelt korrastatud ripsmeid. Järjekordselt ülimalt kasulikult veedetud poolteist tundi. ,,Sa ei saagi seda sealt leida, sest panin selle õigesse kohta.” 

,,Ja kus see olla võiks?” lendab peajagu minust pikem poeg trepist mõne hetkega alla ning jääb minu ette seisma. Anderi täiuslikult pruun jume ning valged tenniseriided tekitavad mõnusa kontrasti. Helepruunide juuste ning hallikate silmadega on Ander täiesti keskmise eestlase välimusega. Aastaid hullumeelselt igasuguste spordialadega tegelemine on muutnud ta lihaseliseks ja enesekindlaks. Mehelikuks. Seda enam ajab mind naerma poisikeselik mure, mis aastast aastasse pole muutunud. Kergitan etteheitvalt kulme. 

,,Äkki püüad vähemalt arvata? Selle koht on seal olnud kõik need kümme aastat, mil sa tennist oled mänginud.” 

,,Ära kiusa mind!” manab Ander ette kõige armsamad anuvad kutsikasilmad, millega ta kõik need aastad on saanud kõike, mida soovib. Mitte, et oleks tahtnud või pidanud pojale midagi keelama. Mõnikord olengi lasknud tal ennast anuda lihtsalt sellepärast, et lihtsalt näha seda armsat nägu, mis usub, et mul on õigust ja jõudu midagi oma laste eludes määrata. Tegelikult tean ammu, et nii Ander kui Ronja ei allu väga minu suunamisele. Pole kunagi allunud. Ja ega ma pole ka üritanud. ,,Meil on viimane trenn enne laupäevast firmajuhtide sõpruskohtumist. Tead ise ka, kui palju sõprust selles kohtumises olema hakkab. Nii et mul pole aega siin sinuga peitust mängida.” 

,,Kahju,” naeratan kavalalt. Mõnikord on mul isegi kurb, et lapsed nii kiiresti suureks kasvasid. ,,Kas sa trepialusesse panipaika vaatasid?” aitan poja hädast välja. 

,,Aitäh,” kallistab Ander mind kiiresti ja juba kuulen välisukse kolksatust. 

Majas on jälle vaid vaikus… ja mina. Pärnu kesklinnas elamise eelis ongi see, et ükskõik millise suurema linnaga võrreldes elame ikkagi peaaegu maakohas. Aia tagant mööduv Pärnu kesklinna liiklus ei suuda isegi tipptundidel tekitada müra, mis paneks akna poole pead pöörama. Koristaja käis hommikul kogu maja üle, nii et puhastusvahendite värsket lõhna on alles kõik kohad täis. 

Mõnikord tunnen, et maja on meie jaoks liiga suur. Eriti kui olen jälle mitu nädalat üksi olnud. Ander rändab oma firmaga seoses nii palju ringi. Eriti pärast kaheksateistaastaseks saamist, kui enam mingeid piiranguid ei ole. Aeg-ajalt imestan, kuidas ta samal ajal kooliga hakkama saab, aga poisi veenmisvõimet ning imearmsat anuvat pilku arvestades ei tasu millegi üle üllatuda. Koolis pole ma probleemide pärast viimased kümme aastat pidanud käima. Teises klassis oli viimane kord, kui klassijuhataja mind välja kutsus. Tookord oli probleemiks, et Ander püüdis kiusavate poistega kõike sõnadega lahendada, kuid need ei jätnud teda rahule. 

,,Peate õpetama lapse enda eest seisma,” oli klassijuhataja tookord endas kindel. 

Kahtlevalt rääkisin tol õhtul koolis kuuldust Vellole. Kui mees lastega muidu väga ei tegelenud, siis tol õhtul õpetas Vello Anderile selgeks mõned löögid. 

,,Sa lööd ühe korra ja rohkem me sel teemal ei räägi,” õpetas Vello meie poega. ,,Nii käib ka äris kui sa tundud nõrk, siis hakatakse su kallal norima ja lõpuks oled kõigest ilma ja ise veel süüdi ka. Isegi kui sul midagi ei ole, pead välja paistma tugev.” Kuulasin elutoa uksel seda õppetundi. Mäletan, kuidas kahtlesin tookord sügavalt, kas on ikka õige 2. klassi poissi lööma õpetada. Olin Vello peale veidi pahane, kuna ta jättis kõik lastega seotu mulle teha ning vastutada ja kui 2. klassis tuli välja, et minu õpetus jättis meie poja hätta, siis lubas lapsel vägivalda kasutada. Õnneks või kahjuks see aga töötas. Kiusajad tulidki jälle norima ja püüdsid Anderit lüüa. Poiss lõi vastu. See oli viimane kord, kui koolikiusamisest kuulsime. Ma ei tea, kas ta ei rääkinud meile rohkem või lõppeski see seal. 

Sellest ajast võttis aga Vello Anderi kuidagi omaks. Ronja jäi alati tahaplaanile. See ei muutunud kuni lõpuni. Vello kaotas Ronja märkamatult oma elust. Kui Vello äripartnerid meil käisid, võis Ander elutoas diivaninurgas istuda ja läbirääkimisi pealt kuulata. Keegi polnud üllatunud, kui Ander viieteistaastaselt koos sõbraga õpilasfirma asutas ning et sellest mõne aastaga kiirelt päris suur ja tulus ettevõtmine kasvas. 

Vello ei näinudki kunagi oma poja edu ärimaailmas. 
 ***


Just täna jagan seda lugu teiega aga seepärast, et juba homme on Heli Kirjastuse kodulehel kõik raamatud 25% sõbralikuma hinnaga. Ikka selleks, et kõik raamatusõbrad endale soovitud raamatu saaks osta. Nii ka ,,Valss Pärnu rannaliival", mis on sarja ,,Mõni õhtu romantikat" 10.raamat. Juba lähikuudel on sarjale lisa oodata. 

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar