Mis juhtub pereliikmetega siis, kui pere 5.laps lasteaeda läheb?

Täna jõudiski kätte see päev, kui meie pesamuna sai 1,5-aastaseks ning sai seega lasteaiakõlbulikuks. Paberite järgi.

Tunnistan ausalt- see laps on kodus kasvanud. Selles mõttes, et kogu meie kiire elutempo juures on kogu aeg kodus keegi, kes tal silma peal hoiab. Johanna ei ole pidanud mitu korda nädalas kusagil trenniruumi ukse taga või mänguväljakul ootama, et vanematel lastel trenn lõppeks või samal ajal koos minuga toidupoes rallitama. Ta pole eriti osalenud õe ja vendade sõprade sünnipäevadel, sest vanema lapsega nagunii minnakse jne.

Peale selle on ta korduvalt maha jäänud, kui teiste lastega koos ujuma või kuhugi jalutama läheme, sest... on ju lihtsam, kui vaid nelja lapsega tuleb tegeleda. Ja samas, eks sellised nelja lapsega tegemised on olnud ka suurematele see koht, kus vaid nendega oleme.

Nii et kõik need olukorrad, mille vanemate lastega läbi elasime, on Johannaga olemata olnud. Tema esimesed poolteist aastat on olnud täiesti teistsugused kui kõigi nelja eelmise lapse omad. 

Nii astusimegi Johannaga täna lasteaia uksest sisse teadmisega, et kuigi ta on kasvanud viielapselises peres, siis erilist eluharidust sellel piigal pole.

Polnud aga hullu- esimese mõnetunnise päeva sai Johanna päris hästi hakkama. Suhtlemise osas küll. Vaatas küll õpetajaid algul veidi umbusklikult, kuid osales mitmeski pakutud tegevuses. Suutis piisavalt hästi slaalomit kõndida, et rallitavatele autodele mitte ette jääda. Plastiliini suhu ei toppinud, kuigi pole oma elu sees seda enne näinud.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Johanna oli päevaga rahul.

Aga mis juhtus teiste pereliikmete ja meie tunnetega? 

5-aastane suur vend Christian näitas välja midagi, mida poleks oodanud. Nimelt seda, kuidas ta õde lasteaeda ootas. Christian on nüüd peaaegu aasta aega üksinda lasteaias käinud. Eelmistel aastatel oli lasteaias kokku 4-2 meie pere last (vähenes siis vastavalt kooliküpsete laste arvu suurenemisele).

Christian tegi kohe hommikul plaani teatavaks- tema hakkab lasteaias õde kaitsma. Siin on beebirühma lapsed teisel pool maja ning toas nad ka kohtuksid vaid saalis toimuvatel üritustel, aga see info Christiani plaani ei muutnud.

Kui suur vend rühmaga õue läks, siis ta oligi läinud maja nurga peale ootama, millal õde õue tuleb. Õpetajad ei saanud algul aru, et mis toimub, aga siis tuli välja, mis valve see on.

Niiii armas!!!! 

Ja ma ise?

Olen 4 korda lastega lasteaiateed alustanud. Ühelt poolt on kergendus teada, et saan tööaega juurde. Eelmisel nädalal seadsin enda jaoks eesmärgiks 25 tundi nädalas tööl käia, aga no selle täis saamine on ikka raskendatud... ainult, et 5 last tähendab seda, et süüa-juua-jms läheb täiskohaga töötamise arvestuse järgi. Nii et pole mõtet mulle rääkida, kuidas peaks lapsega koolieani kodus olema, sest eelistan seda, et need lapsed ikka süüa ka saavad (lisaks saavad mu lapsed nii koolist kui lasteaiast ilmselt jooksvalt rohkem puhkepäevi kui enamus lapsi).

Teiselt poolt... kuidagi selline ringi sulgumise tunne on. Johanna on kogu aeg meie kõigi beebi olnud ja kui tema ka nüüd suureks on saanud, siis... kuhu see beebi kadus? Ja kas me kõik teised olema ka nüüd vanemad?

Ehk et tänane päev on mõtisklema pannud... ja kuidagi nukker on. Võib olla ka see tunne, et alles see oli, kui samas rühmas või selle seina taga oma teisi lapsi harjutasin... ja nüüd lendavad nad juba nii iseseisvalt, et aegajalt on hirm, et kas tean ikka oma laste tegemistest piisavalt...

Kuidas teie selliste tunnetega hakkama olete saanud? 

Kas ainuke lohutus laste kasvamisele ongi see, et ühel päeval tulevad lapselapsed ja nendega on lihtsam, sest kui nutma hakkavad, siis nad viiakse ära?  

Me siin igatahes jätkame 5-lapselist pereelu ning kuna ees on ootamas ka mitmeid suuremaid muutusi, siis püüan edaspidi tihemini kirjutada.


***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com