Pühapäev, 23. veebruar 2020

Kas lapsed on vabariigile kingitus või nuhtlus? Ja ma ise?

Vabariigi sünnipäeva paiku räägitakse ikka kingitustest, mida igaüks meist oma riigile teeb. Olen aastaid kinnitanud, et ma olen praeguseks teinud 5 suurt kingitust ehk oma lapsed. Paljud meist väidavad, et teevad oma tegemisi laste nimel... ehitame riiki üles laste nimel... muudame kõike paremaks laste nimel...

Aga kas lapsed on riigile kingitus või hoopis nuhtlus? 

Mõnigi keskkonnakaitse aktivist on välja öelnud, et inimesed on keskkonnale kahjulikud. Seega lasterikkad pered on ühed väga keskkonnavaenulikud üksused. Kui aga võtta nii, et lasterikkas peres jaguneb sama kogus elektrit suurema hulga inimeste peale kui siis, kui samas majas elaks üks või kaks inimest, siis on ju tegu kokkuhoiuga. Ja näiteks autoga sõites on meil autos enamasti rohkem kui üks inimene, nii et taaskord keskkonna mõttes kokkuhoid jne.

Viimased pool aastat on meie kohalikus elus käinud vaidlus muusikakooli kolimise teemal. See on üks koht, kust on välja tulnud, et lastele kulub liiga palju raha. Kui volikogu liikmed ütlevad korduvalt, et haridusele läheb väga suur summa eelarvest... muusikaharidus saab väga palju ja sport vähe... ja muud sellised laused, siis tekkivad kuidagi süümekad, et äkki mu lapsed kulutavadki liiga palju riigi raha...

Ise olen alati seda meelt olnud, et igasuguste ehitamiste ja ,,betooni valamise" asemel tuleb panustada haridusse/haritusse. Mitte vaid kooliharidusse, vaid igakülgsesse pidevasse arengusse. Kindlasti on paljud meie pere soojamaareisid ja muud luksused ära jäänud sellepärast, et sõidan lastega iganädalaselt väga palju trennide-ringide vahet ning ei tööta seega peaaegu ükski nädal 40 tundi. Tean, et on mõningaid asju, mida ei saa hiljem õppima ja arendama hakata. Samuti jätkan pidevalt enda harimist. Jah, selle kõik võiks ära jätta, kogu aeg tööl käia ning töötamisest mõned nädalad aastas kusagil kaugemal puhata. Aga meie valik on teine olnud. Pikemaajaline strateegi. Raske õppustel...

Kui siis selle kõrval kuuled kaeblemist, et valla eelarvest läheb liiga suur summa laste haridusse, siis hakkab kurb küll. Kui laste muusikaharidus tahetakse suruda ebasobivatesse ruumidesse, sest keegi mõtles nii ning teised versioonid ei tule üldse kõne alla, siis ajab see kurjaks.

Naljakas on see, et kui igapäevaselt ei kuulata asjaga kokkupuutuvaid inimesi, et milliseid tingimusi on vaja muusikahariduseks, siis aastapäeva eel on ikka õhus küsimus, et: lapsed, mida olete selgeks õppinud, et vabariigi sünnipäeval kõiki rõõmustada? Õpetajad, mida olete selgeks õpetanud, et vabariigi sünnipäeval kõiki rõõmustada?

Hämmastavad ja kurvastavad laused, mida olen viimase poole aasta jooksul kohaliku hariduselu teemal kuulnud, ei kao. Aga aastapäeva kontsertil oli ülihea tunne vaadata oma kingitust vabariigile. Üks kingitus laulis kooriga, teine tantsis ning kolmas mängis orkestris trompetit. Kõik ühel kontsertil.

Ja need meist, kes ei esinenud, vaatasime. Maria (7a) hinnang üritusele oligi pärast, et kõige rõõmustavam oli, et vanemad ja väike õde ning väike vend esinemist vaatama tulid. 


Tean, et maailm on ülerahvastatud, kuid meie väike Eesti mitte. Seda enam on kurb kuulda, kui laste ning nende võimaluste ja tingimuste arvelt teevad vanasse aega kinni jäänud täiskasvanud oma otsuseid.

Mina olen kõik oma lapsed sünnitanud endale, kuid tean, et seda, mida õpetan neile mina ja kõik õpetajad ja teised mõjutavad inimesed,  jagavad nad kogu maailmale. Inimesed, kelle andeid on arendatud ja toetatud, ei jaga hiljem oma panust ainult sinna, kust on ise saanud. Kui inimese oskusi-teadmisi-andeid on õigel ajal märgatud, annavad nad tagasi kogu maailmale. Valimatult. 

Ma olen väga tänulik kõigile õpetajatele ja õpetavatele inimestele, kes minu ja teiste lastega tegelevad nii, et lapsed tahavad endast rohkem anda ja panustada. Kui me kõik anname seda, mis ümbritsevat paremaks muudab, siis olemegi kõik kingitused nii endale, teistele kui ka vabariigile ja maailmale üldisemalt. 



***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar