Reede, 8. juuni 2018

Lastekasvatusega täitsa rabas

Jõudsimegi nii kaugele, et käisin oma lastekasvatusega rabas ära. Täitsa rabas.

Korjasin eile väiksemad lasteaiast peale, suuremad olid nagunii juba kodus ja suundusime Läti poole. Ikka seetõttu, et sealpool asubki Tolkuse raba, kuhu lastega jõuda tahtsin.Viimane poolaasta on kuidagi nii tegus ja hektiline olnud, et sellised vahvad loodusretked on päris tahaplaanile jäänud. Samas on just looduses käimine see, mis aitab energiat taastada ning igapäevases sagimises pea uuesti selgeks saada. Rääkimata sellest, et see on mõnus aeg koos kõige kallimatega.

Tegelikult algas nädala rabast veelgi kaugemal. Nimelt käisin kahe väiksemaga lõppude-lõppude-lõpuks ära Taevaskojas, kuhu olen juba väga ammu tahtnud minna. Aga no ei olnud sellist paaripäevast pausi, et oleks saanud ära käia. Teisipäeval aga tegin mõned väikesed broneeringute ümberkorraldused ja nii saimegi Lõuna-Eesti poole teele asuda. Ööbisime mu sõbranna juures Tartus, kust kolmapäeva hommikul Taevaskoja poole startisime. 

See on tõesti üks väekas koht. Mu nublud marssisid kogu raja vapralt läbi. Ei mingit väsimuse vingumist. Pigem üks pidev suur vaimustus ägedatest puudest, vetikatest ja kividest vees, allika voolavast veest jne.

Nii mina kui lapsed jäime suht segaduses vaatama korduvat pilti koolilaste ekskursioonidest. Kuigi paksus metsas rada kaugele ette ei näinud, siis koolilapsed olid kaugelt kuulda. Muusika karjus telefonist nii kõvasti, et kõik-kõik-kõik seda ikka kuulsid. Ja kui siis mõne aja pärast ilmusid välja noored, kes metsarajal telefoni ekraanilt pilku tõstmata edasi marssisid... Tõsiselt kurb vaatepilt. 

Ja siis ruttas mu Maria ühele grupist veidi tahapoole jäänud õpetajale vaimustunult näitama merikarbi tükke, mis ta veest leidis ja Christian näitas ägedat oksa, mille tee äärest kaasa võttis...

Kas looduse kuulamise oskus kaob ajaga? Või saame seda ikka vältida? Kas meie lapsed käivad liiga vähe metsas ning on sidet loodusega kaotamas? Lapsed... aga täiskasvanud?

Minu jaoks oli igatahes sel päeval selge, et pean oma lastega veelgi tihemini loodusesse jõudma. Jah, me elame teoreetiliselt maal, aga tegelikult meie igapäevane elu niisama looduses käimist ei võimalda, nii et see tuleb eraldi teadlikult ette võtta.

Seega saigi eilseks sihtkohaks Tolkuse raba. Pärnus elades oli see minu jaoks koht, kuhu põgenesin, kui oli vaja linnast eemale saada.

Laste jaoks oli see paradiis. Liivastest mägedest sai üles joosta, hirrrmus kõrgest tornist vaadata, kui suur on Eestimaa (jah, lapsed arvasid, et näevad sealt kogu Eestimaad, sest vaade oli lihtsalt nii avar!), laudteel kõndides vaadata põnevat raba pinda ja erinevaid taimi ning samblaid jne.

Sellistel päevadel saan aru, kui vahva on, et mu lapsed on suht ühes vanuses. Näiteks sellisel matkal saame ilusti koos käia, sest suuremad poisid suudavad ka väiksemad järgi oodata. Samas on väiksed juba nii tublid, et marsivad suht heas tempos sellise tee läbi. No ja mina rasedana kõlban ka praegu ilusti punti, sest suudan lastega samas tempos püsida... aga ega neist väga rohkem, ega kiiremini ka kihutada ei taha.

Kuna Joosepil on nüüd lasteaia lõpetamise ja kooli alustamise eel vaheaeg, Mathiasel lõpeb kooliaasta "juba" esmaspäeval ning väikestel on lasteaed terve juulikuu kinni, siis ilmselt saame suvel veel palju selliseid retki ette võtta.

Enne beebi sündi on mul küll suuuur plaan mitu-mitu raamatut valmis kirjutada, et neid siis 5 lapse kõrvalt kirjastama ning turustama hakata, kuid eks näha ole, kuidas see nelja puhkava lapse kõrvalt õnnestub.

Praegu tunnen küll, et muusikakooli ning trennide lõppemine on mulle päris palju aega juurde andnud. Juba see teadmine, et kogu aeg ei pea kuhugi jõudma, on lõõgastav. Ülimega tunne on teada, et taas üks kooliaasta on tehtud ja lapsed on saanud seda, mida igaühel vaja oli.

Muusikakooli lõpuaktusel küsis üks lapsevanem, et kas püüan perebändi kokku saada. Ütlen ausalt- mul pole mitte midagi millegi vastu, millega lapsed tulevikus tegelema hakkavad. Kui see on perebänd, siis olgu nii. Kui mitte, siis olgu teisiti. Mina saan neile võimaldada VÕIMALUSI oma oskusi ja andeid arendada ning õppida neid kasutama. Laste asi on nendega midagi peale hakata.

Ja see ongi ainus KASVATAMINE, mida oma lastega teha saame- õpetada lapsed iseenda ja siinse maailmaga hakkama saama! Suure osa oma selleteemalistest mõtetest panin kogumikku: Minu ilus elu lapsevanemana!

Nende kahe retke tulemusena tunnen tõesti, kuidas sisemine hingerahu on suht taastunud ning keha energiat täis. Väga mõnus on olla! Rääkimata sellest, et lastele on iga selline retk kustumatu mälestus, mida hiljem pikalt meenutatakse.



Kooskasvamine jätkub!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com