Mis Viljandis on ja meil õnneks ei ole? Minu õnneks.

Täna käisime lastega Mustlas küülikud toomas. Vaata siit, mida me avastasime, mis Viljandis on ja mida meil õnneks ei ole.... vähemalt minu õnneks, sest muidu ma peaksin tõesti esmaabi kursustele minema (kuigi ma olen seal korduvalt käinud...):

Tegelikult on äge näha, kuidas lapsed vajavad lihtsalt võimalust ning seejärel lihtsalt kasutavad seda. Kuna päris palju veetsime aega autos, siis on arusaadav, miks lastel nii palju energiat oli. Kuigi see parkuurimise koht oli nii lahe, et nad oleksid ilmselt ka puruväsinuna seal mitu tundi rabelenud.

Kuna meil olid aga beebi ja küülik autos, siis kahjuks väga pikalt Viljandis aega veeta ei saanud.

Aga järgmisel korral teame, kuhu minna!

Kodus pole me igasuguste ronimiskohtade ehitamisega ikka väga kaugemale jõudnud. Suvi lippab ikka nii kiiresti. Aga plaanis on, sest lastel on tõesti vaja kohta, kus oma energia mõistlikult maha rahmeldada.

Praeguseks niitsime põllule ringi... las jooksevad seal... või lihtsalt ümber maja. Hmm, ja kusjuures nad teevadki seda.

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 10-kuune). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com