esmaspäev, 10. juuni 2019

Kas ma olen rase ja millal tuleb järgmine beebi?

Mida muud ikka viie lapse emalt küsida, kui seda, et kas ma olen rase ja millal tuleb järgmine beebi?

Nädalavahetusel toimus mitu üritust. Nii tahtsingi kirjutada järgmise postituse hoopis sellest, kuidas Pärnu-Jaagupis toimunud Halinga puhkpillifestivali raames tegi mu pisipojast esmasündinu debüüdi orkestri ees trompetiga soolot mängides. Tahtsin kirjutada sellest, kuidas ma olen ülimega tänulik kõigile, kes ta selleni aitasid ja kuidas ma olen hirmus õnnelik selle kõige üle. Video sellest on näha siin:


Peale selle oleksin tahtnud kirjutada sellest, kuidas algatasin kampaania "Päästa (maa)raamatukogu seda külastades!". Selle kohta saad infot ürituse FB lehelt

Või sellest, et tänaseks päevaks on mu kolmel vanimal lapsel kolme peale kokku lõpetatud 4 aastat Pärnu-Jaagupi Põhikooli ja 7 aastat Pärnu-Jaagupi Muusikakooli. 

Aga sellest kõigest ma ei kirjuta. See pole minu juurde toonud inimesi, keda ammu pole näinud. Aga mu kõht küll. Nii mõistangi, et pean siin veidi kõhu ja beebi ja raseduse ja muu sellise kohta aru andma.

Minu jaoks on kõik tervisega seonduv väga isiklik, nii et see on põhjus, miks tervisega seotud postitusi siit blogist väga ei leia. Ega ka minuga vesteldes tavaliselt tervise teemalisi jutte ei kuule. No ja eks rasedus on ju ka osa tervisest, sest kindlasti see naise tervist mõjutab. Minu jaoks on alati olnud vastukarva inimesed, kes oma tervise kõigi ette laiali laotavad. See on tunne, nagu nad sunniksid teiselt nõusolekut küsimata teda oma mustas pesus tuhnima. Tavaliselt ma põgenen selliste inimeste ja vestluste juurest. Loomulikult tahad teada, mis su lähedasemate inimeste elus toimub, aga veidigi kaugemad... no on asju, mida minu arvates kõigile ei räägita.

Ehk siis kes on sama meelt, siis nüüd on aeg see postitus kinni panna!

Keda aga see raseduse ja kõhu teema ikka huvitab, siis...

Loomulikult, kuna mu viies laps saab nädala pärast 10-kuuseks, siis on ju väga loogiline, et mu kõht ja kaalutõus on seotud järgmise lapsega.

Pisikese Johanna sündides olin pärast sünnitust samas kaalus, mis raseduse algul. Ehk et sünnitustuppa jäi kõik, mis 9 kuu jooksul oli kogunenud. Minu jaoks oli kõige müstilisem, et kuidas reied ja kõik muud sellised kohad said ühe sünnituse jooksul kokku tõmmata. Pärast mulle siis selgitati, et see oli vesi! Ehk et vee lahkumine kehast. No kõigest muust, mis 4,8-kilose lapsega koos kehast lahkus pole vajagi rääkida. Õhtulehe artiklist on ju ka seda näha: Õnne! Vabaerakondlane Heli Künnapas sai viienda lapse.  Või ka Kroonika artiklis: Palju õnne! Vabaerakonna revolutsionäär Heli Künnapas tõi ilmale oma viienda lapse.

Rõõmu jätkus umbes detsembrikuuni. Siis tihenesid Riigikogusse kandideerimisega seotud üritused, samuti on kirjastamises november ja detsember kõige kiiremad kuud. Rääkimata lastega seotud jõuluüritustest, esinemist, neile eelnenud proovidest jms. Uue aasta algul lõppes Johanna imetamine. Ja nüüd tuleb kõige suurem tervisevingumine: jaanuari lõpust alates on mind kimbutanud valud kätes, õlgades, kaelas... no selline reisiv valu. Ma ei oska täpsemalt seda kirjeldada, sest keegi mulle siiani diagnoosi pole pannud. See teema on nii kaugele jõudnud, et nüüd on olemas saatekiri ja juba juulikuuks sain ajad füsioterapeudi juurde ning septembriks taastusraviarstile. Ma siin küll mõtlen, et huvitav, kas see tähendab, et ma pean selle ajani ka haige olema...

Ehk siis see tähendas, et kui ka elutempo läks aeglasemaks, siis peale jalutamise muud sporti mu ellu ka ei jäänud. Kevade poole jõudsin lõpuks selleni, et sain taas puid laduda... ja ainult kaks päeva pärast seda valutasin käsi ja kaela. Isegi muru olen sel aastal päris mitu korda niitnud murutraktoriga... ja see on minu puhul juba tõsine pühaduse teotus. Ausalt- mulle niiii meeldib muru niita päris masinaga!

Mul on väga hea massöör, kelle juures regulaarselt käin. Usun, et just tema tegevus on mind aidanud nii palju, et tegelikult enamus inimesi ei teagi, millega olen pool aastat tegelenud. Kusjuures kõige hullemad olid need korrad, kui valu oli sellises piirkonnas, mis segas autos käigu vahetamist. Tagant järgi on küll naljakas mõelda, kuidas läbi pisarate sai käiku vahetatud... aga siis polnud naljakas. Eriti kuna autos veedan ikka väga suure osa oma töönädalast.

Olen alati olnud igasuguste valuvaigistite vastane. Üldse igasuguste ravimite. Sest mul pole neid lihtsalt vaja olnud. Aga no tänu sellele mis-iganes-haigusele jõudsin isegi päris kangete valuvaigistiteni... mis ei töötanud eriti. See aitas mul aga öösiti magada. Muidu istusin lihtsalt üleval ja püüdsin käele leida asendit, milles ta ei valutaks. Nii et viimase peaaegu 10 kuu jooksul olen beebi pärast olnud üleval vähem öid kui oma valutavate käte pärast.

Ma ei püüa siin välja vabandada seda, miks ma ei käi 3 korda nädalas jõusaalis ja veel paar korda jooksmas või ujumas... See selgitus oli lihtsalt kõigile huvilistele, kes tahavad mulle homsest soovitama hakata, et ma võiks käia 3 korda nädalas jõusaalis ja veel paar korda jooksmas või ujumas. Ausalt- mulle endale ka meeldiks see ja... plaanis on ka.

Ilmselt olen vastuse küsimusele ära rääkinud- uut beebit meie peresse tulemas ei ole! Minu jaoks on ülimalt oluline, et nii ma ise kui kõik mu lapsed kasutaksid oma oskusi, andeid ja võimeid ära täiel määral. See tähendab, et sellega tuleb teadlikult tegeleda, et sa ei raiskaks kõike seda, mis sulle siia ellu on kaasa antud. Ja kõigile meist on midagi antud, lihtsalt suurem osa inimesi raiskab oma võimeid neid isegi teadvustamata.

Tänasel päeval on mul kodus kahe koolilapse tunnistused, millest mõlemal on mitmes kohas kirjas, et suudad rohkemat, sul on võimeid rohkemaks, aga sa ei kasuta neid täiel määral. Lisaks ei läinud mu 6-aastane Grillfesti lavale tantsima, sest mind polnud ennast kohal, et teda julgustada ja seal oli tema jaoks nii hirmus ja palju inimesi. See tähendab minu jaoks, et mul on laste suunamisel ja toetamisel veel palju tööd teha. Samuti on mul endal kirjutamata väääga palju raamatuid, mida lugejad ammu ootavad. Näiteks on minu käest hiiglama kaua küsitud uut noorteromaani. Nüüd ma siis kirjutan seda. Ühel nädalal kirjutasin 70 arvuti lehekülge (raamatus on seda veel rohkem). Alles hiljuti tuli välja mu esimene päris laste juturaamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks", mis sai paberile väga kiiresti. Ehk siis lõpuks olen taas rajal ja annan endast välja seda, mis on minus olemas.

Esimesed reaalsemad sammud on astutud ka koolituste korraldamise teemal. Enesearengu teema on mind aastakümneid saatnud ja mingis vormis olen seda pidevalt ka õpetanud. Aga koolituste pakkumistele olen siiani ei öelnud. Samuti kirjutamisest rääkivate koolituste puhul. Aga nüüd on see kõik tulemas.

Kokkuvõtlikult: nüüd on aeg teha nii, et ma kasutaksin maksimaalselt enda oskusi ja võimeid ning suunaksin ja toetaksin kõiki viite last, et nad sama suudaksid teha. Kuna see on hetkel minu võimete piir, siis ei, ma pole rase ning järgmist beebit ei tule. Lihtsalt kõigi eelkirjeldatud põhjuste tõttu olen oma kehaga tegelemisega hetkel veidi hädas.

Ja kogu selle postituse mõte on tõesti see, et ma ei peaks kõigile ühekaupa selgitama, et kas ma olen rase! (kusjuures ma olen tänulik neile, kes otse küsisid, mitte ei sosista selja taga).

Oma kõhust ma rohkem ei kirjuta! Kõigist muudest teemadest aga juba lähipäevil pikemalt.

Imelist imelise suveõhtu jätku! 

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar