teisipäev, 18. juuni 2019

Inimkatsete meistriklass ehk kümme kuud viielapselist elu

Kuigi mu neljas laps ei kuulanud 5 aastat tagasi sõna ja otsustas ikkagi jaanilaupäeval sündida, siis otsustasime sel aastal ta sünnipäeva korraldada nädal aega varem. Tavaliselt on lihtsalt jaanipäevaks kõigil teised plaanid.

Sünnipäevad on head. Siis on põhjust kogu õue ära niita ja trimmerdada... või vähemalt see osa, mida kahekesi tehes poole päevaga jõuab.

Lilled saavad samuti üle loetud:
Asi pole selles, nagu peaks kellegi teise pärast kodu eest hoolitsema, lihtsalt kui on palju igasuguseid tegemisi, siis tuleb prioriteedid paika seada. See tähendab, et alati kõike ei jõua. Kui on kodus mingi üritus tulemas, siis ongi prioriteediks ka igasugune korrastamine, mida muul ajal ehk saab edasi lükata.

Teine oluline koduste tähtpäevade võlu minu jaoks on see, et nendega hoitakse inimsuhteid. Ei ole tähtis, kas on lapse või täiskasvanu sünnipäev, kooli või lasteaia lõpetamine või muu üritus- oluline, et see annab põhjuse kohtumiseks. Mulle pole kunagi meeldinud suguvõsad, kus kohtutakse ainult matustel. Minu arust on mõistetamatu, miks üldse siis matustelegi minna, kui sul pole aastas mõni kord aega, et mõned tunnid perekondlikul üritusel veeta. Aga see on minu isiklik tunnetus ja seda annan edasi ainult enda lastele... eeskuju teel. Nii ongi meie peres kõik tähtpäevad olulised. Nii nagu minu kodus alati on olnud.

Samase nädalavahetusse langes ka viienda lapse kümnekuuseks saamine. See on siis meie peres juba 54.minisünnipäev (ehk alla aastase lapse igakuine sünnipäev). Seekord olime mugavad ja tähistasime seda päev varem. Sellega täitus minu jaoks kümme kuud viie lapse emana. Taaskord pean tõdema, et viienda lapse kasvatamine on olnud kõige lihtsam. Tema ümber on nii palju hoolimist ja armastust, sest vennad ja õde pigem kaklevad sellepärast, kes saab pisikest õde hoida, mitte sellepärast, kes peab teda hoidma.

Lastekasvatusega on aga üks kehv lugu- seda, kas sa said hakkama või mitte, näed alles aastate pärast... ja siis on hilja muudatusi teha... ja õpitud tarkust pole ka kellelegi edasi anda, sest mitte keegi ei taha kuulata keskealiste halamist, kes enda arvates on enda lastekasvatuses tehtud vigadest õppinud ja tahaks seda tarkust nüüd kuulutada.

Nii et kümme kuud on viielapselisena siin inimkatseid tehtud. Jätkame samas vaimus! Eks näis, mis sellest kõigest välja tuleb. Siiani nagu ise ei oska kurta.

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, peaaegu 5a ja 10-kuune). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar