Päris mitu aastat tagasi hakkasin kirjutama lühijuttude kogumikku, kus iga loo aluseks on mõni populaarne laul. Sarjas "Mõni õhtu romantikat" kirjutasin ka raamatu "Mu koju tood sa", mille üks teemadest sai samuti alguse samanimelisest laulust "Mu koju tood sa", aga ülejäänud lugu pole otseselt seotud.
Lühijuttude kogumikus aga on lood nii otseselt laulust lähtuvad, et võiks tekkida tunne, et sa oled laulu sees ja loed seda laulu. Vähemalt kirjutades oli mul just täpselt selline tunne. Praegu on päris mitu lugu valmis, kuid nimekiri nendest, millest veel kirjutada sooviks, on pikem. Ilmselt aga on see üks mu järgmistest teostest, mille tahaks ära lõpetada.
Kas sina tunned siit ära Karl-Erik Taukari "Segased lood"?
SEGASED LOOD
Kõnnin eemale. Kiiremini. Kaugemale. Kuulen, kuidas prügikast saab mehe käest käe või jalaga obaduse. Selja taha ma ei vaata, sest nii muutuksin ilmselt kivikujuks. Just nagu selles vanas muinasjutus. Liigun edasi.
Soolased pisarad langevad mööda mu põski. Sisemuses olen siiski endaga rahul. Ma suutsin lahkuda. Olen väsinud, et meie vahel on pidev sõda. Ma olen justkui ida ja tema lääs, ma tuli, ta jää. Teineteiseta me elada ei suuda, kuid kokku saaksime justkui vaid sõdimiseks. Minu tuli kõrvetab teda, tema jää paneb mind külmetama.
Tean, et mu kiire lahkumine jätab mulje, justkui ma poleks teda armastanud. Aga mis see pidev sõdimine rohkem armastuse moodi on? Äkki on just lahkumine see, mis näitab, kui palju ma teda armastan, sest säästan teda edasisest sõdimisest?
Ta ei tule mulle järgi. Ta ei saa. Nii võiks keegi neist kohtumistest teada saada. Pigem annab ta prügikastile järgmise hoobi, mis mehe keeles näitab, et selles lõputus kaoses on üks hing, mis jääb mind igavesti igatsema - tema oma!
Kõike seda tean ka tagasi vaatamata. Oleme sama teed nii mitmeid kordi läbi teinud, et miski pole uus. Vahel tundub veider, et saame teineteise mõtetest aru, seejärel oleks taas justkui tundmatule maale sattunud. Me vahel ja mõlemal pool on pidevalt segased lood.
Minu relvaks on sõnad, hästi valitud laused. Prügikastid ja seinad jäävad minust peksmata. Inimeste hinged aga saavad puudutatud.
,,Me ei saa kõiki reegleid rikkuda. See puudutab nii paljusid inimesi,” teatas mees täna kohtudes oma pead nukralt mu õlale toetades.
,,Parem variant on see, et liigume samades ruumides, oleme kõrvuti ning igatseme teineteist?” küsisin nõudlikult.
,,Valu on võimalik peita. Ma tean. Olen seda oma elu jooksul nii palju kordi teinud,” muigas mees nukralt.
,,Tean. Sellepärast sa oledki minu juures,” vangutasin kurvalt pead.
,,Mille pärast?” ei saanud mees aru.
,,Sest sa peidad ennast valu eest ja toidad sellega igatsust. Oled kõik eneses külmutanud. Sa ei saa kunagi rahu, enne kui oma valule otsa ei vaata.”
,,Sinuga rääkimine on valus. Iga kord. Alati ootan, millal järgmist korda oma sõnadega ründad. Aga ma teen seda ikka.”
,,See on valus, sest sa peidad ennast ka armastuse eest,” ei jätnud ma tõde enda teada.
,,Aga ma ei või sind armastada.” Mehe silmis oli seletamatu nukrus.
,,Miks mitte?” nõudsin.
,,Tead isegi. Sa ei ole mulle lubatud maa.”
,,Armastada võib paljusid. Armastus ei ole igavene. Armastades anname inimesele midagi, mida tal sel hetkel on elus vaja. Nii et kui on vaja, siis tuleb armastada,” selgitasin õhinal.
,,Palun ära kiusa mind,” anus mees.
,,Ei kiusagi. Nii see lihtsalt käib- kui on vaja, siis armastad inimest. Sest nii kaua, kuni sa oma tundeid peidad, toidadki igatsust ja peidad ennast valu eest. Järjekordne rahutu hing ilmas.”
,,Ma ei saa sinna midagi teha. Ja paljud teised elavad ka nii,” õigustas mees ennast.
,,Ja nii nad välja surevadki - õnnetult!”
,,Õnn ongi ülehinnatud. Õnne kõigile ei jätkugi.”
,,See oli küll nüüd kõige kurvem ja masendavam mõte maailmas, mida ma kuulnud olen.”
,,Vaata kasvõi meid - kõik, mida me teeme, teeb õnnetuks meid ennast ja ka inimesi meie ümber.”
,,Kõik?” küsisin muiates ning leidsin oma kätega tee mehe särgi alla, samal ajal teda huultele suudeldes. Mehe keha oleks seda justkui oodanud. Ta klammerdus minu külge ning hetkeks oli tunne, et tal oli plaan mind õhtupimeduses ära süüa. “Kõik?” kordasin oma küsimust, kui hetkeks mehest veidi eemale tõmbusin.
,,Jah, kõik!” vastas ta nukralt. ,,Iga kord sind suudeldes tean, et ilmselt on see viimane kord. Tean, et ma ei saa sind alati kui tahan. Tean, et ma ei saa kunagi sind päriselt endale.”
,,Mitte keegi ei saa kedagi kunagi päriselt endale,” lohutasin. ,,Mingit omamist ei ole.”
,,Ära kiusa! Sa tead, mida ma mõtlen,” vastas mees nukralt.
,,Tean ja selles asi ongi. Aga sina ei saa siiani aru, mida mina seletan - selleks, et rahu saada, pead valu endast läbi laskma. Korraks võitlemise lõpetama. Olukorrale alla andma. Ennast avama. Endaga aus olema. Ennast kõigist teistest ettepoole seadma.”
,,Seda ei saa ma mitte kunagi teha. Ma pean mõtlema kõigi teiste peale. On nii palju neid, keda mu käitumine võib õnnetuks teha,” pahvatas mees.
,,Nii et pigem oled ise õnnetu, kui teed teised õnnetuks? Kuigi see, et sina oled õnnetu, teeb hoopis teised õnnetuks?”
,,Miks peaks kedagi huvitama, kas mina olen õnnelik või õnnetu?”
,,Miks peaks siis sind huvitama, kas teised on õnnetud või õnnelikud?”
,,Sest mina hoolin neist,” kõlas mehe hääl alistunult.
,,Ja nemad sinust ei hooli?” küsisin provotseerivalt.
,,Mina saan hakkama. Mina olen harjunud õnnetu olema. Mina tean, et mulle pole õnne siin ilmas määratud.”
Vaikisin hetkeks selle hämmastavalt alistunud ja masohhistliku mõtte peale.
,,Ja sa ei saa aru, et sa ise oled see, kes enda õnnel tee peal ees seisab?”
,,Teadsin, et sa ei saa minust aru ...” vangutas mees pead.
,,Sest sa ei julge tunnistada, et ma hoolin sinust liiga palju, et lasta sul väljamõeldud põhjusel õnnetu olla,” lõpetasin mehe lause.
Vaatan, kuidas mees eemaldub. Ta ei vaata kordagi tagasi. Tean, et ta ei saagi, sest siis ei suudaks ta lahkuda. Muutuks kivikujuks, justkui selles vanas muinasjutus. Ta peab minema, sest armastab mind liiga palju. Ta ei saa mulle otsa vaadata, sest siis ei suudaks ta kunagi lahkuda. Ta valis igatsuse ja valu. Ta valis rahutu elu.
Mehe valik oli, et see segane lugu ei lõppeks. Äkki on tal vaja, et ma teda kogu ülejäänud elu saadaksin. Ta pole valmis oma valuga tegelema ning minust lahti laskma. Ta saab ise ka aru, et kui ta endale lubaks ja mind ära armastaks, siis pärast seda tuleks minust lahti lasta. Ta teab, et siis ei jääks minust midagi talle alles. Praegu mees lahkub ja lõputu kaos jätkub. Tema kadunud hing igatseb mind alati. Igavesti. Ta valis tee, millel jääb minuga alatiseks seotuks. Segased lood toovad ta alati minu juurde tagasi ... ja siis olen mina see, kes lahkub.
Mina lubasin endale armastamist. Tulena lõõmamist. Armastasin teda. Ja armastasin ta ära. Tundsin valu. Piinlesin selle käes. Igatsesin. Käisin läbi puhastustulest ... ja tulin sellest välja puhtama ja selgemana.
***
Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase.
Mina olen Heli Künnapas (36),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja
poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).
Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust,
mis avaldab mu enda ja nüüd ka teiste kirjanike raamatuid. Suviti
korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar