Sel nädalal on minu tööplaani üks olulisemaid küsimusi jällegi olnud, et kas ja kuidas mahuvad ATHkad ning teised neuroerinevad lapsed Eesti haridussüsteemi. Teema, millega olen nüüdseks tegelenud 11 aastat ... ja kui lasteaed ka haridussüsteemi osaks arvestada, siis veel mitu aastat rohkem. Ja seda kõike ikka omast kogemusest.
Kõigile, kes kohe otse mu laste kallale soovivad minna, ütlen igaks juhuks, et mitte ühelgi mu lapsel pole mingit diagnoosi ... mul endal ka mitte, aga ... mõnelgi oleks ilmselt vaja ning see teeks elu lihtsamaks.
Päris uskumatu, aga tänasel päeval elame jätkuvalt ühiskonnas, kus on levinud lihtsustatud arusaam, et kui laps reageerib mürale, ärevusele või stiimulite üleküllusele, siis "lapsevanem pole teda piisavalt hästi kasvatanud" ja "lapsevanem peaks lapsega kodus sellest lihtsalt rohkem rääkima" ja "lapse peaks lihtsalt PAREMINI KÄITUMA HAKKAMA".
Täna peab ikka rääkima, et ATH ja teised neuroerinevused ei ole koduse kasvatuse viga - see on närvisüsteemi eripära. Kui me taandame süsteemse kriisi hariduses vanemate "kasvatamatuseks", siis sulgeme silmad reaalsuse ees: nii on meie klassid täis "halbu lapsi", õpetajad põlevad klassi ees läbi ning koolijuhid ei saa süsteemsemalt probleemi lahendamisega tegeleda, sest tuleb hoida iga inimest, kes on klassi ette astumise nõusoleku andnud.
Kõik peavad ühte klassi mahtuma
Tänasel päeval on koolides olukord siis selline, et kõik lapsed peavad ühte klassiruumi mahtuma. Me ei räägi vaid sellest, et ühes klassis on lapsed, kelle mõtlemine, taju ja käitumine erinevad (neuroerinevad), vaid näiteks ka välismaalased, kes eesti keelestki aru ei saa. Ja õpetajate kohus on neid kõiki korraga õpetada. Ja hakkama saada.
Samal ajal on koolijuhtide küsimus, et kuidas õpetajate kohad täita. Isegi niisama. Lisaks aga siis klassi ees, kus on koos erinevate vajadustega lapsed, kelle eripärad siis omakorda veel teineteist trigerdavad. Ehk et kui üks laps klassis "laine" vallandab, siis avab see mitme lapse omapärase (ja enamasti siis häiriva!) käitumise voolu.
Ma saan sellest kõigest aru. Ma olen alati teadnud, mis on minu laste roll sellistes kooslustes. Ja ma saadan oma lapsi kooli julgustavalt ja toetavalt ... ja suure murega südames. Mõne puhul rohkem, mõne puhul vähem.
Igaks juhuks kinnitan, et haridusel on meie peres väga suur roll ning pean seda väga oluliseks. Tean, et mõnegi õpetaja arvates ma olen kooli vastane, aga ... tegelikult olen ma lihtsalt väga haritud inimeseks saamise ning isikliku kasvamise poolt.
Kas peaksin õpetajaks hakkama?
Tegelikult ei flirdi ma õpetajaks hakkamise mõttega niisama. Paarkümmend aastat tagasi olen aasta aega gümnaasiumis õpetanud. Samuti käin ju järjepidevalt koolides õpilastele esinemas. Seega ma tean, mis tunne on klassi ees seista.
Samas ei ole mul tegelikult pedagoogilist haridust. See on see, mille ise olen oma mõtetes oma teele seinaks ette pannud. Mulle tundub, et ma ei jaga kogu sellest paberimajandusest ja muudest nõudmistest, mis õpetajale väljapool klassiruumi on. Aga noh, ma pole nö "põllul" olnud, seega ... ma ei tea, kas need on päris takistused või vaid mingi uskumus, mille enda pähe olen kusagilt jupikeste kaupa korjanud.
Mul on väga targad lapsed. Neil pole õppimisega tegelikult probleemi. Samas olen aga aastate jooksul pidanud pidama hirrrrmus palju motiveerivaid kõnesid sellest, miks mõnda ülesannet tuleb teha. Lisaks kõik need enesehinnangu tõstmise kõned, kui neile tundub, et maailm ja nõudmised jms neid vastu maad suruvad.
Sest ... noor ongi raske olla, aga ... eriti ATHkate ja muude taoliste erisuste puhul on su väljakutsed tavalistes piirides hakkama saada veelgi suuremad.
Lisaks on minu jaoks läbi aastate peas kummitanud lause, mida õpetati meile umbes 20 aastat tagasi õpetajakoolituse raames: "Me kasvatame praeguseid lapsi tulevaseks eluks mineviku reeglite järgi elada oskavate inimeste kaudu!"
Ning lisaks mõte, et meie poisse (tulevasi isasid, abikaasasid jne) vormib keskealistest naistest koosnev süsteem.
Need on kõik mõtted, mida veeretan, kui mõtlen, et võiksin mõnda aega koolis õpetada ... aga samas on minu jaoks päriselt nii elevust tekitav see tunne, kui olen jälle ühe tunni noorte ees seisnud ja nad päriselt küsivad ja räägivad ja ... No see on lihtsalt kuidagi eriline tunne.
Miks minust õpetajana ei piisaks?
Ma usun, et õpetajana oleks minu tugevus see, et olen niiiii palju aastaid mitut väga erinevat teistmoodi mõtleva ja toimiva ajuga last kasvatanud, et suudaksin ehk rohkemaid lapsi toetada.
Samas aga ... ma oleksin ju selles samas süsteemis, milles praegu oma lastega keerlen.
Tänasel päeval on nii, et koolis ei saa õpetajad lastega tunnis hakkama. Lahenduseks on, et saadame Rajaleidjasse. Lapsevanem käib Rajaleidjas ära. Tehakse testid. Esitatakse koolile ettepanekud, kuidas lapsega toimida ning hinnang, et laps on võimeline tavaklassis õppima, aga ... õpetajal on klassis veel 23 last ning EI, tal ei ole aega, et ühe lapsega rohkem tegeleda. Selleks on tugispetsialistid. Kui lapsele individuaalsemat tähelepanu tahta, oleks vaja tugiisikut, aga ... selleks oleks vaja raha, mida koolil ei ole ning ... selleks oleks vaja eripärasemat käitumist, mitte sellist, mis lubaks tavaklassis õppida ...
Oeh ...
Seega põleksin koolis ilmselt kiiresti läbi, sest tegelikult on vead suuremas süsteemis, mitte vaid ühes klassiruumis.
Kas peaksin poliitikasse minema?
Äkki oleks hoopis poliitika see koht, kus saaks lapsi paremini aidata? Tegelikult proovisin seda, kui minu lapsed väikesed olid. Siis oligi minu suurim argument poliitikas osalemiseks, et ma tahan enda laste jaoks maailma paremaks teha ning seega samal ajal ka teiste jaoks. Ma ei jõudnud.
Tänasel päeval räägime, et koolijuhil on käed seotud, sest ... raha ei ole. See tähendab, et koolides ei ole piisavalt tugiteenuseid osutavaid spetsialiste. Pole ka õpetajaid. Ja need õpetajad, kes on, vajaksid püsimajäämiseks rohkem abi tugispetsialistidelt ... keda ei ole, sest pole raha.
Õpetajana klassi ees, ega isegi koolijuhina ei saaks muuta seda, kas koolil on Rajaleidja soovituste elluviimiseks raha.
Õpetajana ei saaks muuta seda, et kaasava hariduse sildi alla lükatakse lihtsalt koormus koolide kaela, kuid suurenenud kohustustega rahasid kaasa ei saadeta.
Klassi ees seistes ei saaks mõjutada seda, et kohalikel omavalitsustel oleks rohkem raha ning võimekust, et lõpule viia hanked ning sõlmida lepingud, et vajadusel oleks kättesaadav psühholoogi ning psühhiaatri teenus. Viimane on näiteks eelduseks ka ATH diagnoosi saamiseks, ainult et psühhiaatri juurde saamine ise on omaette lapsevanemluse olümpiaspordi ala.
Tänasel päeval poliitikasse astudes teaksin laste kasvatamisega seotud probleemidest kindlati varasemast rohkem.
Suletud ring, milles kaotavad lapsed
Jah, võimalused ise "põllule" minna on praegu minu laual olemas. Näen probleemi. Olen seda ... neid aastaid kogenud. Olen selles lootusetuse rattas oma lastega aastaid keerelnud, väsinud, kukkunud, uuesti püsti tõusnud ning tantsu jätkanud.
Aga see on ikka väsitav ...
Kõige hirmutavam on see, et iga päevaga kasvab mu ümber inimeste ring, kellel on samad mured ja probleemid, aga ... lahendusi ei nähta. Jah, meil on ajutised parendamised, aga suures plaanis on mured ju lahendamata.
Kui klassiruumi jõuab laps, kes on ärev ning tunneb, et peab ennast tõestama, siis see on juba mingi pikaaegse jada tulemus.
Kuni me jätkame lahendamist nii, et uurime suurtel koosolekutel, kes ikka mida esimesena ütles ja milline laps keda esimesena segas, siis ... see raiskab kõigi aega ning võtab veelgi ressurssi vähemaks suures plaanis kogu süsteemi parandamisele kuluda võivast energiast.
Kurvastavalt paljude lapsevanemate argipäev on täna ringmäng:
- märkused, sest laps segab tundi
- kooli soovitus minna Rajaleidjasse
- Rajaleidja soovitused õpetajatele lapsega tunnis tegutsemiseks - koolist vastus, et õpetajad teevad juba niigi kõik endast olenev ning tugiteenuste inimesed on maksimaalselt hõivatud
- Rajaleidja soovitused närvisüsteemi toimimise eripärade osas psühhiaatri juurde minna - saatekirja saamine eeldab aga perearsti poolt e-konsultatsiooni, kui põhjendused pole piisavad (Rajaleidja suunavast kokkuvõttest ja kooli soovitustest EI piisa), aega ei anta ning küsitakse veel mingeid eelnevaid täiendavaid tegevusi ja uuringuid ... ja ma ei teagi, mida veel.
- psühhiaatri juurde saamiseks soovitatakse Rajaleidjast suunamist küsida laste heaolu spetsialistilt - kui saad mõne kuu jooksul lõpuks vastuse, siis tuleb välja, et eelmise hanke alusel linnale teenuse osutamine on aegunud ning uue hanke järgi pole lepingud veel alla kirjutatud, aga ... linna poolt psühhiaatritele pakutavad summad on nii väikesed, nii et psühhiaatri juurde juba ammu enam laste heaolu spetsialist kaudu ei saa.
- psühhiaatri juurde saamisest oleme rääkinud ka hooldusõiguse kohtuasjas ning kohtunik ise ütles ka, et ainult enesetapust rääkimine samuti psühhiaatri juurde ei vii ning isegi enesetapukatsetega ei pruugi kiirelt aega saada, kuid see oleks juba realistlikum võimalus.
Nagu ... päriselt?????
Kellele meil neid lapsi vaja on ehk ... kuidas lapsi parimini aidata?
Ma olen väga tihti pidanud kinnitama, et ma pole oma lapsi mitte kellegi teise jaoks siia ilma sünnitanud.
Samas kordan veel, et minu lapsed (ja ka kõik nende klassikaaslased ja teised praegu meie haridussüsteemis ja muudes süsteemides keerlevad lapsed) on ühel päeval kellegi (äkki sinu lapse) abikaasad, mõne (äkki sinu lapse)lapse vanemad, tulevased töötajad. Nemad on inimesed, kellele jätame selle riigi ja maailma laiemalt, mida praegu hoiame ja ehitame.
Meie põlvkond on see, kes tegeleb vanade mustrite lõhkumisega, sest enne meid mineviku haavade tervendamisest väga ei räägitud.
Enne meid polnud ka ATHd olemas. Eks ole.
Mina olin umbes 40aastane, kui psühholoog esimest korda mulle mainis, et mul on ju ilmselt endal ka ATH. Ee ... see oli nii elumuutev hetk, sest äkitselt sain oma lastest aru. Ja samal hetkel sain aru, miks teised inimesed mu laste ümber nendega kohati käituda ei suutnud, kuigi minu arust olid nad ju nii juhitavad.
Psühholoog sildistas mind "toimivaks ATHkaks", mis tähendab, et ma olen enda jaoks alati toimivad süsteemid välja mõeldnud ning ka oma lastele järjest õpetanud ja ... nii ma ei saanudki pikalt aru, et mu lastel midagi viga oleks, sest ... kõik ju toimis. Lihtsalt tuli õigeid võtteid kasutada.
Seda kurvem on mul aga tänasel päeval ikka istuda koosolekutel, kus püüan arutada, kuidas me saaksime suuremas plaanis süsteemi muuta ja vastuseks on: "Aga kui ÜKS LAPS oleks NORMAALNE, siis oleksid kõik teised probleemid klassis ka lahendatud!"
Oeh ... ma tahaks selle peale pead vastu lauda taguda ...
Nii ongi minu nõutu küsimus, et aga kuidas ja kust otsast neil lapsi (ja sellega õpetajaid ja lapsevanemaid ja ... no süsteemi üldisemalt) aidata ning korrastada?
Ühelt poolt on probleemiks, et nende erinevate lastega ei saa hakkama noored õpetajad, kel kogemust veel vähe. Samas aga on minu jaoks veelgi hirmsamad nö vanema põlvkonna need esindajad, kelle jaoks ATHd pole olemas ja kes jätkavad liinil, et "laps peab olema normaalne ja kui ta vaid tahaks, saaks ta seda koheselt teha!". Lisame siia veel olukorra, kus kooli jõudvad tugiteenuste osutajad (psühholoog, sotsiaalpedagoog, HEVKO jt) on noored inimesed, keda vanemal õpetajal pole vaja kuulata, sest ... nemad on juba 700 aastat seda tööd teinud ja teavad ise paremini ...
Kas minust sõltub miski?
Ma ikka kuulen aegajalt "toetavaid" küsimusi ja etteheiteid, et: "Miks sul see laste koolitee toetamine nii palju aega võtab? Nad peaksid ise rohkem asju tegema? Sa ei peaks emana laste kooliasjades nii palju osalema?"
Ma olen väsinud selgitamast, et kõigi laste jaoks ei ole lihtsad asjad lihtsad. Samal ajal on minu laste jaoks ülimalt lihtsad nii paljud asjad, millega paljud lapsed, ega isegi täiskasvanud hakkama ei saa.
ATH osas käisin alles hiljuti seminaril, kus räägiti täiskavanud ATHkate jaoks töökoha kohandamisest. Kõige olulisem mõte minu jaoks oli sealt, et "kui sa tunnet ühte ATHkat, siis sa tunned ÜHTE ATHkat!" Ehk et kui ma tean, et meil on peres mitmeid ATH sümptomaatikaga inimesi, siis mitte ükski neid pole samasugune. Kõik on täitsa erinevate tugevuste ja nõrkustega.
Emana teeb see asja veelgi ... lõbusamaks ... eks?
See on aga suur põhjus, miks ma päriselt ei ole viimastel aastatel väga paljudes asjades osalenud. Eriti, kuna kolimise ja muude elukorralduse muutustega seoses on meie eludes olnud palju ebastabiilsust, mis aga omakorda süvendab igasugu sümptomeid veelgi.
Tänasel päeval olen jõudnud olukorda, kus tunnen, et mul on kogemusi, mida kasutada. Enda laste jaoks saan ma igapäevaselt jätkuvalt teha seda, mida saan, kuid suuremas osas süsteemi korrastamisest nemad ilmselt enam väga midagi ei võidaks.
Pahade laste vanemad vaikivad
Ma olen elu aeg "pahade laste" vanem olnud. Vähemalt mõne inimese arvates.
Ma olen väga palju vaikinud, sest kui julgen rääkida, vastatakse: "Aga vaata, mida sinu üks või teine laps tegi või ütles!"
Ja nii ma olen vaikinud.
Samal ajal on minu lapsed teinud nii palju ägedaid asju, olnud erinevates valdkondades edukad ning toetanud ja mõistnud paljusid inimesi, keda teised mõista ei suuda.
Nii pole minu vaikimisest kasu saanud ei süsteem üldisemalt ega mina ise ega minu lapsed. Samuti mitte teised pered, keda sellised teemad puudutavad. Ja neid on palju!
Inimesed (eriti lapsed!), kelle närvisüsteem erinevalt toimib, ei ole ise ka õnnelikud maailmas, mis on kujundatud hoopis teiste reeglite järgi kui neile sobiks.
Ma pole kunagi oma lastele öelnud, et maailm peaks sinu järgi kohanduma. Ma olen alati selgitanud, et tuleb õppida, kuidas selles maailmas hakkama saada ning neile erinevaid võtteid õpetanud.
Aga see EI tähenda, et võiksime tänasel päeval jätkuvalt "pahadeks lasteks" sildistada neid, keda meie praegune süsteem lihtsalt ringiratast keerutab ja keda me üheskoos aidata ei suuda.
Tänasel päeval ja tänaste teadmiste juures ei saa olla meie lahendus ühele lapsele korrutada: "Sa pead paremini käituma!"
Ma ei tea, kas see on see koht, kus on kohane öelda, et mul on maailma kõige ägedamad lapsed, kellel on kõigil erinevad tugevused ja erisused. Võimalik, et mõni lugeja ei saanud tekstis sellest aru ja seega igaks juhuks ütlen selle siin ära.
Minu mõtlemiskoht on aga täna küll: kas laste jaoks oleks kasu sellest, kui astuksin klassi ette või poliitikasse? Jah, minu jaoks on alati küll variandiks ka minu raamatud, mille abil saan paljudest teemadest rääkida. Millises kohas aga saaks sinu arust rohkem laste heaks ära teha - kas õpetajana või poliitikuna?
Jaga kommentaarides ka kogemusi, kuidas teie koolis erinevalt toimivate lastega seotud süsteem on lahendatud ja millised on probleemid.
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar