Kas pahad poisid sünnivad või neid kasvatatakse selliseks?
Ma tean, et ühelt poolt me õpime ja õpetame, et pahasid poisse (ja üldisemalt pahasid inimesi) ei ole olemas ja halvad on teod, mitte inimesed ... ja samal ajal sildistame ikkagi inimesi pahadeks. Ehk siis tegelikkuses on ikkagi tavapärane olukord, kus mõnelt inimeselt eeldataksegi halbu tegusid, sest ... ta on ju paha.
Kust need "pahad" siis tulevad? Kas üks inimene on sünnist alates "paha" olnud? Või kujundavad pahatahtlikku käitumist kodu, kool, sõbrad, senised elukogemused ja ümbritsev keskkond?
Miks head lapsed pahade tegudega kaasa lähevad?
Kui meil nendest pahadest teisel pool on nüüd head, siis millised on põhjused, miks hea laps peaks pahade tegudega kaasa minema?
Ja kui ta läheb, siis kas temast saab samuti paha laps? Või ... on tema kõigest hea laps, kes on midagi paha teinud?
Sellised küsimused tunduvad norimise ja tähenärimisena, aga just need on küsimused, millest minu jaoks 7 aastat tagasi raamatu "Kust tulevad pahad poisid?" kirjutamine alguse sai.
Minu raamatusse sai lugu, kus kümneaastane Riivo armastab küll klaverimängu, kuid teda noritakse ja kiusatakse sellepärast. Kiusamise eestvedaja on Magnus. Ühe juhtumi järel muutub Magnus aga sõbralikuks ning Riivole tundub, et nüüd lõpuks muutub kõik. Aga ... no edasi hakkavad asjad juhtuma.
Mida täiskasvanud ei märka?
Minu raamatus ja ka elus on lastevahelise kiusamise puhul oluline roll täiskasvanutel. Sellel, mida täiskasvanud märkavad, aga isegi rohkem sellel, mida nad ei märka.
Jah, lapsevanematena on vahel raske oma lastest halba uskuda, aga ... samas on vahel veelgi keerulisem kaitsta oma last, kelle puhul sa tead, et ta päriselt polegi halba teinud. Lisaks mõjutab seda fakt, et kui sa lapsevanemana oma lapse jaoks midagi head teed, siis sa ei saa tegeleda tagajärgedega, mis toimuvad sinu mõjualast väljapool, näiteks koolis ja klassiruumis.
Koolis on seega suur roll õpetajate oskusel märgata ning teadmistel, kuidas sekkuda. Sellest, et õpetajalt oodatakse klassiruumis korraga 10 ameti pidamist, oleme vist kõik juba ammu aru saanud. Ehk siis on suur tõenäosus, et tegelikult ei ole õpetajal jõudu või oskust kiusamist märgata või sellesse oskuslikult sekkuda.
Minu eesmärk ei ole ei siin, ega raamatus õpetajaid süüdistada, vaid pigem on küsimus terviklikus süsteemis. Nii on küsimus - millist tuge vajaksid täiskasvanud (ja ka lapsed ise), et kiusamist paremini märgata ning teadlikult reageerida.
Kas kiusaja karistamisest piisab?
Halbade tegude puhul räägime ikka ka karistusest. See peaks ju olema see võluvits, mis halvasti käitunule selgeks teeb, et see, mida ta tegi oli halb ning õpetab, kuidas enam mitte teha. Vähemalt teoreetiliselt.
Minu arvates jõuame siin aga tagasi esimese küsimuseni, et kust need pahad poisid tulevad. Kui paljud neist lastest (ja tegelikult ka täiskasvanutest), kes halvasti käituvad, vajavad tegelikult hoopis abi.
Ja olgem ausad - abi vajavad tegelikult ka ju ohvrid. Võib öelda, et kiusamise ohvriks võib langeda igaüks, kuid samas on sealgi ju nö eeldused, et millised inimesed võivad rohkem kiusamise ohvriks langeda.
Ma ei saa raamatu "Kust tulevad pahad poisid?" sündmusi siin ette rääkida, aga võin nii palju öelda, et ilmselt on mõnigi "paha poiss" selliseks muutunud just tänu sellele, et enne oli ta teisel poolel (või ei tahtnud sinna langeda) ehk kiusatav.
Miks ma selle raamatu kirjutasin?
Kõik need küsimused olidki need, millest minu jaoks raamatu "Kust tulevad pahad poisid?" kirjutamine algas.
Lastekasvatuses olen nii tihti tundnud seda jõuetuse tunnet, kus sa saad aru, et püüad oma lapsi ja loodetavasti ka teisi ümbritsevaid lapsi aidata, aga ... sa ei saa seda teha üksinda. Ja isegi, kui laste ümber on mitmeid inimesi, kes neid aidata püüavad, aga igaüks vankrit eri suunas veab, siis ... selle kõige keskel kukub vankri pealt maha ju laps.
Need tunded ja kogemused ja emotsioonid olidki alus, millest selle umbes 9-13-aastastele lastele mõeldud raamatu kirjutamine liikuma hakkas.
Tean, et raamatu pealkiri ise on juba väljakutsuv ning tekitab emotsioone. Loodan väga, et lugu ise paneb samuti mõtlema ning tekitab vestlusi, mille abil ehk mõnegi "paha poisi" vankrilt maha kukkumist suudame vältida.
Miks võiks seda raamatut koos lapsega lugeda?
Ilukirjanduse üks mõte on see, et lugemise kaudu on võimalik ümbritsevat maailma paremini mõista. Lapsega koos seda raamatut lugedes saad ilmselt kiiremini aimu, mis koolis tegelikult toimub ja millises seisus su enda laps koolis on. Koos loetu üle arutledes võid hulga kiiremini kuulda, millised on sinu lapse kogemused ning mida ta enda koolis tegelikult näinud on.
Riivol tuleb selles raamatus kiusamise, sõpruse, hirmu, julguse, õigete valikute ja muude taoliste teemadega tegeleda.
Kirjutamise käigus sain aru, et üks põhjus, miks seda raamatut kirjutasin oligi, et täiskasvanud saaksid lastega rääkida teemadest, millest ei ole alati lihtne rääkida.
"Kust tulevad pahad poisid?" ilmub juba mõne nädala pärast. Praegu on veel käimas ettetellimise periood, mille käigus saad raamatu tellida soodushinnaga.
Soodushinnaga raamatu saad juba praegu tellida siit: "Kust tulevad pahad poisid?"
Mul on ühelt poolt kahju, et mul on olnud kogemusi ja minuni on jõudnud infot, mis on selle raamatu sünni võimalikuks teinud (ei, see ei tähenda, et kõik raamatus toimunud on päriselt juhtunud, vaid et raamatu idee sündis päris elust tulenevalt). Samas aga loodan väga, et mõnegi lapse jaoks lähevad asjad paremaks sellepärast, et ta kas ise või teda ümbritsevad täiskasvanud seda raamatut loevad.
Aga noh ... eks see kõik selgub alles siis, kui raamat on ilmunud ja te kõik seda päriselt lugeda saate.
Varsti!
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar