Hea mõte, kuidas säilitada oma fotomälestusi ja miks ma seda kõigi oma laste puhul võrdselt teha ei saa

Tänasel päeval on tehnika arenenud nii kaugele, et üritustel saab... igaüks endale OMA pildi teha. Ehk et kui miskit toimub, siis on pildistavate telefonide rivi nii pikk, et üritust keegi oma silmaga ei jälgigi. Kui aga üks inimene jälgib, siis temal pole pärast pilti.

Lihtne põhjus: tehtud pildid jäävad tihti kusagile arvutisse, telefoni või mõnele muule salvestusvahendile hoiule. Mul on viimaste aastate pildid kõik ilusti aasta ja kuu järgi salvestatud... minu arvutis. Kus keegi peale minu ei käi. Ehk et ülejäänud pere neid pilte enam üldse ei näegi.

Mingil perioodil püüdsin teha paberalbumeid. Mõte on jätkuvalt miskit teha, aga eks kõigil on kodus neid tohutuid fotoalbumeid, millel pole kuupäevi ja pealkirju ka juures ja mis enam kuhugi ei mahu.

Minu viimaste aastate lemmik on hoopis FOTORAAMAT. Mina olen enda omad tellinud omaraamat.ee lehelt, kuid tean, et on ka teisi pakkujaid. Näiteks Zoombook, Picture Happy, My Print, Prindistuudio, Fotoraamat jne. Igal pakkujal on oma programm, milles saad albumi valmis teha. See ongi ilmselt ka põhjus, miks ma ise olen ainult Omaraamat.ee teenuseid kasutanud, sest nende programm on mul olemas ja selge, nii et ma pole viitsinud isegi teiste omadega tutvuda.

Kõige esimese fotoraamatu tegin päris mitu aastat tagasi kingituseks. Järgmiseks tuli juba pulmade fotoalbum, kuhu said kokku meie pulmapildid.

Kui meie teine laps hakkas lasteaeda lõpetama, siis tuli mõte teha talle fotoalbum "Nii ma kasvasin koolilapseks!". Hakkasingi seda hooga tegema, kuid ausalt öeldes sai ta raamatu kätte sel suvel ehk pärast 1.klassi lõpetamist. Ja kuna kolmas laps läheb sel aastal kooli, siis nüüd on tema kord... ja esimesele lapsele tuleks ka teha. AGa iga raamatu peale läheb ikka päris palju aega, nii et hetkel ma nendega veel ei tegele.

Aga see lihtsalt oli seda väärt! Joosepi raamatus on mitu-mitu-sada pilti erinevatest tegemistest ja aegadest enne kooliaega.

See, kuidas Joosep oma raamatut vaatas ja meenutas, kus ta ühel või teisel pildil on, oli tegemist väärt. Saingi kinnitust, et laps pole tegelikult endast pilte väga näinudki. Tema jaoks on nii mõnus avastus. Olulisem aga, et see on väärtuslik mälestus.

Mu uue koolilapse Mariaga on lugu veidi kurvem, sest tema lasteaia rühma lapsevanemate enamus otsustas, et saame lõpupeost ainult paberpildid. Nii ongi fotoraamatu jaoks lasteaia lõpetamisest vaid enda telefoniga tehtud pildid. Aga no õnneks tuleb meil veel mõni lasteaia lõpetamine ja siis saame taas teha pilte, mida saab ka rohkem kasutada. Aga see oli minu jaoks lihtsalt kurb avastus, et tänasel päeval on ikka võimalik, et sa käidki albumit vaatamas (fotograafi poolt on kõik pildid välja prinditud!!!) ja paberile oma tellimusi märkimas ja pärast lähed järgi... ja siis vaatad, et need pildikesed kusagile ära ei kao. Ja ei mingit võimalust hiljem pilte kasutada nii, nagu su perel vaja oleks. Aga no see kurvastamine on juba ära kurvastatud... ootame uusi pidusid... see läks, nagu läks. Nagu öeldud- telefoniga ikka saime ka mõned pildid. Perepilti küll kahjuks mitte. Nii et fotoalbumisse perepilti ka ei saa...

Jah, ühe raamatu tegemine võtab kaua aega. Just sellepärast see mul ju seisma jäigi. Umbes nädal aega otsisin pilte kokku. Ehk siis surfasin läbi kõik need tuhanded pildid eelmistest aastatest. Selles mõttes on mitut raamatut korraga lihtsam teha, sest läbi pead ju vaatama ikka samad pildid, mille seast valid.

Sellele järgnes reaalne fotoraamatu kujundamine. Omaraamatu puhul tuleb selleks oma arvutisse tõmmata programm, kus seda kõike teha saad. Kui alguse sisse saad, siis on programmi väga lihtne kasutada. Seal saad pildid õigesse kohta asetada, kirjutada pealkirja või teksti kas pildi juurde või peale, fotosid liigutada, suurendada, vähendada jne. See, kui palju pilte ühte albumisse mahub, oleneb sellest, kui suurena neid tahad. Mõned fotod on muidugi ka sellise kvaliteediga, et liiga suurelt neid ei saagi panna. Tegemise ajal saad aga jooksvalt lehti juurde lisada, kui ruumi puudu jääb.

Lehekülgede lisamisega on see, et siis suureneb ka hind. Kogu tegemise ajal näed, kui palju su fotoalbum maksab.

Tellimine on väga mugav- otse sellest samast programmist, millega fotoraamatut valmistad, saad selle hiljem ka tellida.

Eelmisel aastal tegin ühe fotoraamatu ikka valmis ka. Selleks oli "Meie aasta 2018". See oli mõeldud ka jõulukingiks vanematele. Enda jaoks aga andsin lubaduse, et nüüd hakkan enda pere jaoks igal aastal selliseid aastaraamatuid tegema. Kõigil on pärast hea vaadata. Lapsed küll lappavad siiani seniseid raamatuid hoolega.

Aastaraamatuga oli lihtne, sest sellesse panin fotod ajalises järjekorras. Teiste puhul olen grupeerinud ja mõelnud välja süsteemi, mille järgi neid lisan. Nii on erinevatest aastatest sobilike piltide leidmine keerukam. Aastaraamatu puhul aga oli vaja vaid tohutu kogus pilte kõrvale heita ja teha pisike valik, mis raamatusse mahub.

Selline on siis minu viis meie pere mälestusi talletada. Kuidas sina seda teed? Kes on fotoraamatuid teinud, siis millise tegija juures? Kelle teenustega kõige rohkem rahul oled? Kas on veel mingeid häid võimalusi, kuidas pildimaterjali korrastada ja säilitada?

Mälestuste juures on aga kõige olulisem... mälestusi luua! Ehk iga päev imelist elu elada! 

Imelist päeva jätku sulle!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 11-kuune).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com