Ootamatud uudised

,,Lugu on nüüd selline, et teil on emakakaelavähi eelne seisund,” teatab günekoloog uudise, mis tegelikult ei ütle mulle veel täpselt midagi. Kuna lauses on sõna ,,vähk”, siis tunnen vastikut värinat üle kere.

,,Ja see tähendab?” küsin ettevaatlikult.

,,See tähendab, et hetkel ei tee me midagi, aga kui te oma elustiili ja ümbritsevat keskkonda ei muuda, siis järgmisel korral on ilmselt diagnoos teine,” selgitab günekoloog lahkelt.

,,Ja see teine diagnoos oleks siis ...” neelatan ebalevalt.

,,Emakakaelavähk,” lõpetab günekoloog lause sama tuimal ilmel, kui ta siiani ka kõike muud on teinud. Tunnen, et mul pole toimuvast õrna aimugi. Arst näitab paberitel analüüside tulemusi, tutvustab numbreid ja selgitab nende tähendust. Iga hetkega tunnen üha rohkem ennast mingi asjana. Objektina, millel ilmnes viga. Tahan kabinetist kiiresti lahkuda.

,,Kas teil on veel küsimusi?” annab arst võimaluse kõik oma kahtlused välja paisata, kuid tunnen, et tahan lihtsalt kiiresti sellest kabinetist väga kaugele saada. Kinnitan, et mulle on kõik selge. Surun värisevate kätega arsti antud paberid käekotti ja jätan viisakalt hüvasti.

,,Ma ei jõua täna kahjuks tööle tagasi,” helistan sekretärile, kui mu hääl enam väga ei värise. See on vist teine kord elus, kui tööle sellise kõne teen. Eelmisel korral läksin otse koosolekult last sünnitama. Oleks seekordne põhjus sama rõõmustav. Ohkan pinnapealselt.

Sügisene rand on tühi. Jalutan mööda mere äärt ööklubi juurest Mai piirkonna poole. Septembrikuine mere õhk on juba jahe. Kontoritööks ideaalne kostüüm pole kindlasti mitte mere ääres jalutamiseks mõeldud. Mu mõtted on aga nii teisel lainel, et ebasobiv riietus ei tulegi peaaegu meelde.

Kõige hirmsamad on alati olukorrad, mida me ei mõista! Tean seda. Olen korduvalt kogenud, et kõige hullem on aeg, kui sa ootad, et midagi hirmsat juhtuks. Näiteks aeg, kui ootasin oma vähki põdeva vanaema surma. Ja vähki põdeva ema surma. Kui see oli toimunud, siis tuli kurvastusega hakkama saada. Edasi elada. Siis ei olnudki enam nii hirmus. Ootamise aeg aga ajas hulluks. Nii ka kõigi eksamite ja keeruliste tööülesannetega. Eelnev ootamine tähendas magamata öid ja värisevaid käsi. Kui aga eksam või muu keeruline olukord käes oli, siis tuli lihtsalt keskenduda ja hakkama saada. Siis polnud kartmiseks enam ruumi.

Praegu on minu jaoks ootamise ja kartmise aeg. Mul pole õrna aimugi, mida see diagnoos tähendab. Tean vaid, et selles on sees sõna ,,vähk”. Jah, maailmas on palju inimesi, kes vähist on paranenud. Samas on palju noori ja aktiivseid inimesi, kelle see haigus on ootamatult röövinud.

Minu puhul tähendaks see, et mu kuus last jääksid ilma keskusest, kes kõike käimas hoiab. Ilmapuust, mille ümber kõik keerleb. See ma ju nende jaoks olen.

Ilmselt olen ise sama kogenud. Praegu mõistan, et minu kuus last on minu jaoks ilmselt vajalikud just seetõttu, et minu vanaema ja ema surid paariaastase vahega vähki enne kui ma ülikooligi läksin. Ilmselt just seetõttu lepin Kristeri hoolimatusega, sest ta on mul vähemalt mingil tasandil olemas ja see pakub mingit kindlust minu aastakümneid tagasi ebakindlaks muutunud maailmas.

Krister ei tahtnud üle kolme lapse, sest kartis, et me ei saa rahaliselt hakkama. Mina kartsin saada vaid kolm last, sest kartsin, et ei saa emotsionaalselt siin maailmas hakkama ilma tugipunktideta ning lõin neid ise. Nii on minu ja Kristeri hirmud ja vajadused erinevad ja ebakõlad on ette sisse kirjutatud.

Alles praegu oma diagnoosile mõeldes suudan analüüsida seda, mis minuga juhtus paarkümmend aastat tagasi, kui vanaema ja ema järjest lahkusid. Isa sattus sellest depressiooni, nii et põhimõtteliselt jõi ennast surnuks. Sellest on mul tänaseks päevaks täielik vastumeelsus alkoholi suhtes. See jällegi toob kaasa vaidlusi Kristeriga, kes töölt saabudes teleka ees hea meelega õlut limpsiks. See pidavat lõõgastuda aitama. Mina tean, et see aitab lihtsalt veel rohem reaalsest elust eemalduda. Isa ärajoonud nägu on mul liiga selgelt silme ees.

Olen kõik selle endasse peitnud. Mööda mere äärt jalutades pahvatavad minus järjest üles hirmud ja kahtlused, mida aastate jooksul olen tundnud. Mul polnud nende olemasolust õrna aimugi.

Tean vaid, et ma ei saa surra. Arst ütles, et praegu pole ma veel reaalselt haige ja saan midagi oma elus muuta. Pean vaid välja uurima, mida see tähendab.

See on peatükk minu romantilisest lühiromaanist ,,Mina, supernaine, jään ellu!". Kui tahad pikemalt lugeda, siis saad raamatu endale soetada Heli Kirjastuse e-poest siit või lähimast raamatukogust. 

Mõnusat lugemist mahedatel suveõhtutel!  


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 11-kuune).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com