Kõik lapsed on elusalt ja tervelt kohal, registreeritud ja majutatud. Kasvatajad on ka kohal. Alustasime jumalateenistusega, mille viis läbi Pärnu-Jaagupi kirikuõpetaja Tõnu Taremaa. Mina mängisin laulude saateks süntekat:
Lipu heiskas vanemkasvataja Veronika, sest laagrikoha ettevalmistamisel sai seekord just tema põhilise mahvi. Tänu sellele, et siin korduvalt laamendamas ja lõhkumas käidi, tuli seekord eriti palju koristada ja remontida. Ülejäänud laagrirahvas laulis samal ajal hümni:
Eile pakkisin poole ööni meie pere riideid. See nägi välja nii:
Ehk siis igale inimesele oma hunnik. Herlend oli nii tubli ja pakkis oma riided ise.
Täna hommikul Uulu suundudes tundsin, et linna piirist Uulu poole sõites mingi koorem nagu langes. Teadsin, mis mind ees ootab- igal aastal uus ja ettearvamatu ning samas alati üks ja see sama laager. Päevad, mil kõik on võimalik, miski ei toimu planeeritult ja kõik on ilgelt fantastiliselt vahva.
Rõõm!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar