Plaanidest sai aga see, et kolmapäeval toimus Herlendi poissmeesteõhtu ja... neljapäevast tööpäeva ei olnud. Pärast lõunat sõitsin lastega küll linna kleiti proovima ja ära tooma. Õde Karin tuli nii kauaks väsinud lapsi auto juurde valvama, kuni mina kleiti proovisin. Kleiti tuli veidi veel kohendada, kuid Karin pidi ära minema (ja siis ma teadsin juba väga kindlalt, et sama päeva õhtul toimub tüdrukuteõhtu). See tähendas, et pärast teist õmbleja parandust ma enam kleiti ei proovinud, sest ei saanud nelja pisikest kauemaks üksi autosse jätta. Polnud ju plaanis neid üldse autost välja lasta.
Neljapäeva kadumine tähendas seda, et reedeks jäi kahe päeva jagu töid. Kuna reedel sadas vihma, siis läksid nässu paljud mu kaunistamise plaanid. Igasugused plakatid, lilled jms õues.
Reede hommikul tõid Herlend ja ta vend Rasmus hunniku kaski. Kristjan, Kevin ja Madis aitasid need koju, kirikusse ja peomajja paika panna... ja sellega oligi suurem osa reedest möödas ning käes aeg kirikusse kõndimisproovi minna. Isa ja õde Karin läksid samal ajal alkoholi ostma ning tellitud alkosilte ja vanemate kingitusi ära tooma. Kiriku kõndimisproovi võtsime vaid suuremad poisid kaasa. Pulmamarss hakkas mängima ja... Joosep ja Mathias marssisid vapral sõdurikõnnakul altari ette.
Eee.... jaaa.... vaimustusime ise ka oma plaanist koos lastega altari ette minna. See saab lõbus olema.... vist...
Minu vanemad ja õde Karin tulid appi kirikut kaunistama. Kooskõlastasin nendega oma mõtted, sättisime koos lilled ja lehvid paika. Siis oli minul aeg maniküüri joosta. Mathias (7a) karjatas pisarsilmi: "Kas sa lähed jälle kodust ära?" See oli hetk, kui sain lõplikult aru, kui väsinud mu lapsed sellest pulma- ja laagritrallist on. Jäi üle vaid loota, et nad selle ühe päeva veel vastu peavad ja siis saavad oma vanemad tagasi.
Kella 21 paiku tagasi jõudes hakkasin lubadusi kirjutama. No neid, mida pulmarahvale välja loosida. Herlend pani samal ajal lapsi magama.
Hunnikus igasugu koristamisi-korraldamisi oli veel. Kella 1 paiku saatsin Herlendi magama ja hakkasin ise laululehti ja pulmalehti välja printima.
Kell 3 vajusin õnnelikult voodisse- tehtud sai põhimõtteliselt kõik, mida tahtsin. Kõik need lohutused, et "maga ja pulmapäeval polegi midagi vaja!" mulle ei sobi. Jah, ilma tõttu jäi palju kaunistamist tegemata, aga muud asjad, mis minust sõltusid, tahtsin küll ära teha.
Pulmapäeva hommikul kell 7.30 oli äratus ja dušš. Eelmise õhtu plaan sai kiirelt ümber tehtud- mina läksin üksi linna, Herlend viis lapsed mu vanemate juurde hommikust sööma ja olema ning tuli linna järgi. Kl 9 olin mina Pärnus jumestaja Maria Indermitte juures. Herlend jõudis umbes kl 10 järgi. Tema sai vahepeal kiirelt näo pähe ja kihutas Uulu tammepuud tooma. Nimelt otsustasime pulmapeol istutada koduõue tammepuu Uulu metsadest, kus igal suvel lastelaagrit peame. Meie jaoks on tähenduslik, et puu just Uulu kiriku juurest metsast tuleks. Samal ajal tegi Herlendi ema meie köögis ja vannitoas kiirkoristust.
Mina sain umbes 10.30 valmis. Siis tuli meelde, et tordi eest peab maksma! Uruhiir-Liis (ausalt, see on armas meelitus, eks ole!) oli nõus tordi pärastlõunal ära tooma, kuid talle ei saanud ju maksmist jätta.
Kuna Mathiasele ei leidnud me punast särki ei Pärnust, Tallinnast, ega Tartust, otsustasime, et ta tuleb ikka lasteaia lõpetamise valge särgiga ja ma ostan vaid punase kikilipsu juurde. Mida ma aga eelmisel õhtul ei leidnud, oli Mathiase valge särk. Pole hullu- jõudsin pärast jumestust käia läbi lasteriiete poest, kus seni veel polnud käinud. Teistele poistele sain just sama keti teisest poest õiged särgid. Pidin ostma uue valge särgi. Ja mis mulle vastu vaatas- täpselt õiges suuruses ja õiget värvi purpurpunane särk. Kuidas ma ei tulnud varem selle peale, et Pärnus sama keti teisest poest otsida??? Heh, vahet pole. Nüüd oli olemas.
Eelmisel päeval ei saanud pulmaauto juhti telefonis kätte. Hakkasin pärast jumestust uuesti proovima. Ikka ei midagi. Aga ei mingit paanikat- igaks juhuks leppisin varuauto juhiga kokku, et kui vaja, siis sõidab. Aga me ei tahtnud ikka veel Volgast loobuda. Varuautoga leppisime kokku, et kui kell 12 pole autojuhti kätte saanud, siis loobume. Ei mingit paanikat!
Paar tundi hiljem tuli välja, et pulmaauto oli pesus ja telefon autos. Huh, kõik toimis!
Ootamatult oli mul kuidagi palju vaba aega enne juuksurit. Rohisin kodus kiirelt ära paar lillepeenart, mida seni polnud jõudnud. Ei hakka ütlema, et ma ei tea, mis meeltesegaduses jäi lõpuks ikka rohimata madalate kuuskede kooslus otse ukse ees.... Seda avastasin alles pärast pidu. Aga tundub, et pidu seetõttu ära ei jäänud.
Lõpuks oli aeg juuksuriks. Herlendi vend Rasmus oli sel päeval meie pere logistikaülem. Ta püüdis midagi tee peal rääkida ka, aga ega ma enam väga aru ei saanud. Väike närv vist hakkas sisse tulema. Juuksur Anu juttu ma ka väga ei kuulnud. Tunnistasin talle ausalt.
Mõne aja pärast jõin uriseva kuivatusmasina (või-mis-iganes-selle-nimi-on) all oma lõunasöögi-kohvi ja... hakkasid tulema inimesed. Ja see oli see koht, kus hakkas hirmus! Pruutneitsi Veronika ja õde Karin olid mõlemad ise juba ilusad ja see oli väga hirmus- jõudis kohale, et järelikult tuleb meie peole veel inimesi peale meie ja teised on ka väga ilusad. Nagu hakkaks mingi suur üritus tulema.
Fotograaf Meelis hakkas klõpsima ja Anu töö tulemus oli selline:
Siis läks veel hirmsamaks. Hakkasime kleiti selga ajama. See oli ilmne märk, et pidu hakkab.... ja et kõik ongi päris. Väga hirmus tunne!
Ühel hetkel jõudis kohale peiupoiss Rasmus, kes tõi ukse taha ka peigmehe. Karjatades tervitades astus ta uksest sisse, mis aitas Liisil minu kinnikasvanud kõrvaaugust kõrvarõnga hooga läbi lükata. Ee... iga asi on millekski hea, eks ole?
Mul hakkas samal ajal veel hirmsam, sest... kõik olid nii ilusad... nii päris...
Ja ma olingi valmis!
Peigmees käsutati seljaga ukse poole, pulmaauto parkis ukse ette, hea-tahte-saadikud parkisid ennast üle tee olukorda vaatama... ja mina sain loa tagatoast väljuda:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar