Kuidas ma õppisin detsembris rahulikult kiirustama?

 Raamatuesitlus Ülemistes. Aitäh Erikale pildi eest!

Kui mõelda, et jõulud on kohe-kohe käes, siis ei tundugi nädala aja sisse mahtuvad 8 jõulupidu väga suure ettevõtmisena. Sel aastal on detsember üldse kuidagi ülimalt rahulikult läinud. Vähemalt mulle tundub nii.

Kui kalendrisse vaatan, siis detsembrisse on mahtunud päris mitmed lugejatega kohtumised, Erika Salumäe raamatu esitlused Rakveres, Pärnus ja Tallinnas, Vabaerakonna juhatusse saamine ning sellega kaasnenud kohustused ja tegemised, eesotsas Riigikogu valimisteks valmistumisega... ning samal ajal ikka emaks olemine oma viiele ägedale lapsele. Beebi Johanna sai eile 4-kuuseks ning temaga on lihtne- ta on lihtsalt kõikjal kaasas.

Tänaseks päevaks on taas käes aeg, kus päris mitu ööd on uni liiga lühikeseks jäänud. See tähendab, et hommikuti panen igaks juhuks mitu telefoni helisema. Olen sel poolaastal juba õppinud, et kui öösiti korduvalt kella 2ni töötan, siis hakkavad tulema päevad, kus kogu pere sisse magab. Nii olengi õppinud hoiatama, et kui mul on töörohkem aeg, siis ei tasu Heli-äratusele hommikuti loota. Kõige hullem variant oli küll see, et lapsed jõudsid kooli 1.tunni lõpuks. Ehk et ikkagi samal päeval. Nii et järelikult kõige hullem polnudki.

Ja selle kõige keskel ütlengi, et see on kõige rahulikum detsember üle aastate.


Miks? Sest ma olen õppinud rahulikult kiirustama.

Kui keegi tahab teada, kas viienda lapse sünniga tuli aega juurde, siis ei, kindlasti mitte. Jah, Johanna on jätkuvalt nii ideaalne beebi kui veel saab olla... aga ikkagi on ta beebi. Nii et kodus või kodust väljas- beebiga koos töötades pole kunagi teada, milline täpselt päevaplaan on või kui palju jõuan.

Siin tulebki käiku suurim meelerahu tarkus- oluline pole see, mis sinust väljapool toimub, vaid see, kuidas sellesse suhtud. Kui ma olen ette valmis

Pildistas Urmas Kesa. Turvameheks 17.augustil sündinud lapse isa. Mitte minu.  

selleks, et ma ei tea, kas ja mida saan tehtud, siis olen pigem õnnelik iga tegemise üle, mis saab tehtud, mitte närvis väikeste asjade pärast, mis on tegemata. Kiidan ennast ja beebit ja kõiki, keda vaja nüüd hulga tihemini kui varem.

Ürituste puhul tean, millised on sellised, kus pean kindlasti olema. Siis korraldan lastehoidu või hakkan eriliselt varakult minema. See on kaasa toonud uue nähtuse minu puhul- tihtilugu olen üritustel nüüd kohal esimeste seas. Varem pole ma sellega väga hiilanud.

Kui on aga sellised üritused, kus kella pealt osalemine pole kriitiline, siis lähengi sujuvalt vabas tempos... kuid viimasel ajal olen neilgi õigel ajal kohal.

Ma olen nii tänulik kõigile minu ümber, kes mõistavad, milline on tee, mis mul on käia. Olen tänulik neile, kes kaasa aitavad. Tänulik neile, kes ei taha aidata, aga vähemalt segavad. Ja tänulik ka neile, kes mulle vastu töötavad, sest ka kõigist neist kogemustest õpin alati midagi. 

Sel nädalal olen tänulik, et mul on võimalus osaleda kaheksal mõnusal jõulupeol, sest järelikult on meie perel nii palju vahvaid tegemisi, milles osaleme ning mille kaudu oleme tutvunud inimestega, kellega koos jõule tähistada.

Soovin Sullegi meelerahu sellel armsal jõuluootuse ajal!

Päriselt!


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Pildistas Jaanus Ojangu

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com