Tehtud!

Tehtud! Jah- tehtud!

Raamat lõpetatud, ärasaadetud... no ja mitu muud asja ka juba praeguseks tehtud.

Minu ümber on mõningaid inimesi, kes sellise teate peale alati ütlevad: "Ma teadsin, et sa saad valmis! Sa saad alati!" Nii et õnnesoovi asemel jääb mulje, nagu mul ei tulekski tööd teha ja vaeva näha, et jõuda samade tulemusteni, nagu teistel inimestel. See, et suured tööd lõpuks välja tulevad, ei tähenda, et ma nendeks teiste iniemstega võrdselt vaeva ei peaks nägema. Ja siis ongi nii kurb, et kui sa ise oma paljude ööööööde ja päevade töötulemuse üle uhke oled, öeldakse: "Ma teadsin! Sa saad alati!" Õnnetermomeeter langeb 100st 0ni paari sekundiga!

Ega ma seegi kord oma raamatuga tegelikult rahule ei jäänud. Umbes 80 arvuti lehekülge teksti jäi väheseks. Nii ka aega. Paljud liinid ja teemad, mida oleks tahtnud käsitleda, jäid kasutamata. Maria haigus ja et lapsed 3 kuud pole lasteaias käinud, on minu ajavarudesse oma jälje jätnud. Nii töötan sellegi teosega kindlasti edasi, aga teen seda umbes novembrikuus. 15.detsembril on konkursi tulemuste teavitamine ja mul on juba väljateenitud kutse sellele üritusele. Mitte küll kirjanikutöö eest, vaid kodulehel ühele küsimusele vastamise eest. Nii et 15.detsembri plaanid on igatahes tehtud.

Nädala aja jooksul on toimunud mitmed koosolekud. See on selge märk, et sügishooaeg on avatud. Juba sel nädalal on mul lapsed mitu ööd hoiul, et ma saaks mööda üritusi kapata. Oeh, elus ja ilus tunne on peal! Kui koosolek algab sellega, et inimesed sind naeratades ja terve rivi kallistamisega vastu võtavad, siis on tõesti elus ja ilus tunne. Õiges kohas olemise tunne! Ja kui see ei kao ka kõigi järgmiste tundide jooksul, ka siis mitte, kui ise suu lahti teed, et kaasa rääkida, siis nii ongi hästi.

Minu jaoks on jätkuvalt naljakas näha võõramate inimeste reaktsiooni, kui tuleb välja, et olen oma hariduse saanud nii Sisekaitseakadeemiast kui ka EELK Usuteaduse Instituudist. Ja see on enne, kui ma üldse Järvamaa Kutsehariduskeskusest ja muusikakoolist jõuan rääkida.

Sügishooaja märgiks on ka laste trennid. Enamus neist algab küll alles oktoobrikuus, aga sel aastal saab see tõesti olema üks tõsine logistikaülesanne. Ja minu teine mure on, et ma pole välja mõelnud, kuidas ma saaks koos lastega Hiiumaal esinemas ära käia. Mõtlen veel.

Nii et sügishooaeg on avatud ja nüüd on märksõnadeks: laste trennid, lugejatega kohtumised, uute raamatute kirjutamine (alustuseks "Tähtajaline elu" 2.osa, siis üks triloogia... jaaaa....), poliitika kohalikul ja riiklikul tasandil, perekeskus, Uulu laager, lugemine-lugemine-lugemine....ja ise tahaks trenni ja massaaži ka jõuda. Kui veel suudaks nii teha, et töö ka sissetuleku tagaks, siis ei peaks peale selle kõige veel tööle ka minema.

Ilusat sügishooaja algust meile kõigile!