Umbes aasta aega tagasi kirjutasin Pere ja Kodu blogis nii:
Meie lapsed maadlevad! Päriselt.
Leidsin lõpuks trenni, kuhu võetakse 5- ja 3-aastane poiss- maadlemine! Poisid käisid sel nädalal esimeses trennis, millest Joosep enamus aega mööda saali ringi tuuseldas ja oma tegemisi tegi. Sellegi poolest oli näha, et treener teab, mida teeb ja ta saab lastega ning ka minu poistega hakkama. Seda oli niiiii hea vaadata. Mõlemale poisile väga meeldis.
Vähem oluline pole ka see, et neil on meestreener. Ma tean, et see on üks asi, mida pole viisakas välja öelda, aga mina usun küll, et poiste jaoks on väga oluline õpetajate-kasvatajate-treenerite rodus võimalikult palju mehi näha. Mõndagi. Mõndagigi. Vahel hakkab täitsa kahju nendest tulevastest meestest, keda aastaid ainult naiste poolt õpetatakse-kasvatatakse...meheks olema...naiselike standardite järgi!
Minu jaoks ei ole eesmärk oma lapsi varakult arendama hakata, et neist kunagi tippsportlased tuleksid. Minu jaoks on oluline laste vastutustunde, sihikindluse ja eesmärgistatud tegutsemise treenimine. Seda aga sportimine kindlasti teeb.
Laste esimese trenniga sain ise lapsevanemana ka taaskord ühe õppetunni meeldetuletuse. Ma küll ei sundinud Joosepit osalema, kuid terve aeg tundsin ennast ikka halvasti, et ta ei saa trennis hakkama. Koju sõites ütles Joosep, et ta ju ei oska kukerpalli ja käte peal seista ja... Ehk et luges ette kõik, mida teised trennis tegid. Järelikult oli laps tegelikult kõike jälginud, kuid tõesti tundis ennast uues kohas ja olukorras ebakindlalt. Lapsevanemana surume tihti lapsed ootamatusse olukorda, lendame peale ja käsime neil hakkama saada. Ise aga tahaks küll aega sisseelamiseks ja harjumiseks. Veidi silmakirjalik?
Mittevõitmise õppetunnid
Jaansoni lastejooksul käisid Mathias, Joosep ja Maria ka. Poiste jaoks oli see väga mitmes kord. Võimalusel püüame neid sellistele rahvalikele spordiüritustele vedada just samal põhjusel, et nad saaksid võistlemise kogemuse. Samuti ka selle kogemuse, et alati ei saa võita.
Mittevõitmine on minu kogemusel mitmelapselise pere lastel paremini selge. Samas on see õppetund, mille puhul olen aegajalt tundnud, et olen lastele karuteene teinud. Eriti Mathias laseb tihti teistel võita just seepärast, et need vinguma ei hakkaks ja temaga edasi mängiksid. Kindlasti pole me Herlendiga lapsevanemad, kes käsiks lastega mängides alati lapsel võita lasta. Aegajalt on vaja lapsel ka võidukogemust, et ta viitsiks edasi üritada, kuid alati võitmine võtab lapselt vajaduse ise edasi areneda ning üritada.
Printsess riidevahetaja
Marial (2a) on praegu riietevahetamise periood- kümme korda päevas on vaja uusi riideid, iga väike märg või must plekk vajab riietevahetust ning lõpuks jookseb laps ikka alasti mööda tuba või õuet. Kui Joosep sama vanalt nii käitus, nimetasime seda printsessi-faasiks. Maria puhul on aga raske seda nii nimetada, kuna kui ta tuleb suurema venna Mathiase (5a) aluspüksid tagurpidi jalas ning kõige väiksema venna Christiani (2 kuud) särk pahupidi seljas, siis on printsessilikust välimusest asi kaugel.
“Minu ilus elu maal”
Sel nädalal sai lõpetatud ka meie pere tegemistest rääkiv raamat “Minu ilus elu maal” ning käsikiri toimetajale saadetud. Kuigi raamatu tegevus lõppeb 2013.aasta maikuus ja enamus sellest oli juba varem valmis kirjutatud ning seekord tuli vaid paar päeva tööd teha, tabas mind taaskord tohutult mõnus lõpetatuse tunne. Kergendus, sest järjekordne lugu on endast välja kirjutatud. Samas paanika, sest see on antud võõrastesse kätesse lugeda ja arvustada.
Suure töö lõpetamise eest otsustasime lastega ennast auhinnata ja mu sõbrannale mõneks tunniks külla minna. Tartusse. Veidi üle 200 kilomeetri. Mõneks tunniks kohvitama. Nelja lapsega tema kahe juurde... Väga mõnus kohtumine oli. Mõnusad on vestlused, kus sa räägid oma igapäevastest maadlemistest ja teine noogutab arusaavalt ning siis tema räägib omadest võitlustest ja sul on põhjust aina noogutada.
Teiseks auhindasin ennast järjekordse lõpetatud töö eest ehituse korraldamisega. Mitmed paberid said täis kirjutatud ehitustööde järjekordi, vajalike materjalide nimekirju, eelarveid. Nii mõnus oli edasi liigutada tegemisi, mis viimased 6 kuud olid lihtsalt seisnud, kuna meil polnud raha selle jaoks. Nüüd on see seisak möödas ja lõpuks saame ka maja edasi ehitada. Iga valmiv sein või lagi või põrand tekitab rahulikuma ja täiuslikkuma tunde.
Kohustus vs inimlikkus
Ühel päeval kodus töötades (lugedes ja kirjutades) kuulsin tükk aega üha suurenevat müra. Kuna maantee on siin lähedal, siis aegajalt kostab tee pealt autode hääl tuppa kõvemini, teinekord vaiksemalt, nii et ignoreerisin seda tükk aega. Kui ma lõpuks ennast uudishimust välja ajasin, oli ehmatus suur. Mulle vaatasid mõnesaja meetri kauguselt vastu suured kombainid ja...maja ees koplis hobuseid ei olnud. Ja aedagi polnud, sest see oli lihtsalt puruks joostud. Ja hobuseid ei olnud. Kuhu iganes vaatasin, hobuseid ei näinud. Tee pealt vaatas mulle vastu vaid ümbritsevaid põlde omava firma mingi asjamees. Näinud, et ma tulin välja, istus mees autosse ja sõitis minema.
Mina olin tige. Jah, ma saan aru, et mitte kellegi kohustus pole mulle öelda, et “kuule, sul on loomad ümber maja, aga me hakkame siin ümber ringi nüüd metsiku mürinaga vilja võtma!” Aga nad pidid nägema, et nende saabudes hobused elektrikarjusest läbi jooksid ja metsa poole jalga lasid. Kas oli raske tulla uksele koputada ja mu tähelepanu sellele pöörata? Et kui kohustust pole, siis ei hakka vaeva nägema? Aga noh, mida ma virisen- ise oleme nii vaesed, et pole suutnud kõiki ümbritsevaid maid endale ära osta, nii et saaks ümbritsevatel põldudel toimuva eest vastutada.
Üks loomapidaja soovitas mulle, et peaksin hobuseid suurte traktoritega harjutama. Kui meil igapäevaselt siin selliseid ei sõida, siis kas harjutamine käib nii, et tellin mõnest firmast traktorid põllule sõitma, et hobused nendega harjuda saaks? Või oleks ikka lihtsam teistelt inimestelt inimlikku suhtumist oodata ja loota, et kui järgmine kord kellegi nina all hobused jalga lasevad, siis mulle ka öeldakse?
Eks ma jätsin Christiani tuppa nutma ning püüdsin ehmunud loomakesed kinni. Hobused olid minu kui turvalise tegelase saabumise üle sügavalt tänulikud ja õnneks ei põgenenud.
Spetsialistide ajakokkuhoid
Spetsialistiks olemine aitab aega kokku hoida. Minu selle nädala järjekordne otsus oli, et igaüks tehku seda, milles on parim. Olen vannitoa laele sel nädalal juba mitu tundi kulutanud ja sellega on ikka veel tööd. Samal ajal aga on mitmed minu tööd tegemata. Kui mul on laste kõrvalt töötamiseks olenevalt päevas vaid üks kuni neli tundi, siis on suur vahe, et kas ma teen sel ajal midagi, mida ma ei oska ja ei taha teha või midagi, milles olen hea ja mida naudin.
Nii sai selgeks, et tuleb erinevaid teenuseid tellida. Ja ise teha oma erialast tööd, et need teenused kinni maksta. Nii tulebki järgmisel nädalal korstnapühkija, hobustele on mitu treeningtundi tehtud, täna käis auto remondis ning tulid talvised küttepuud. Lõhutud ja kuivatatud. Mina pean paari päeva jooksul üksinda 15 ruumi puid ainult ära laduma. Ei mingit saagimist ega lõhkumist seekord.
Minu mugav elu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar