Meil oodati kooliaega. Meil oodatakse tööaega. Mina ootan oma tööpäeva algust, sest mulle väga meeldib see, mida ma teen! Samamoodi nautisime kogu suvevaheaega. Suvel lasin lastel olla kodus nii palju kui võimalik. Augusti keskelt hakkasid küll väiksemad mingitel päevadel lasteaias käima. Aga juulikuu oli meil täiesti kodune. Taaskord oli põhjust rõõmustada, et olen loonud endale töökoha ja elustiili, mille kõrvalt on võimalik niiviisi lapsi kasvatada. Või ongi mu elustiil sellepärast selline, et ma kasvatan lapsi? Kindel on see, et mu lastel oli päris suvevaheaeg.
Nad said kaks korda laagris käia (hmm, olgu- laager tuli nende koju!), rannas (ujumas! Päriselt! Korduvalt!), kinos, mänguväljakutel, looduses, loomaaias, sõbradel külas ja palju muudki. Kui ma oleks terve suve pidanud kellast kellani töötama, siis poleks see sellises mahus võimalik olnud. Kui juulikuu oleks aastas mu ainuke puhkuseaeg olnud, siis ma poleks oma aega ilmselt selliselt jaganud, vaid oleks rohkem püüdnud nö enda asju ära teha. Nüüd aga teadsin, et neid nö enda asju teengi nüüd, kui lapsed koolis-lasteaias, sest "oma asjad", mida mulle meedib teha, ongi mu töö.Lastega leppisime kokku, et vähemalt kord nädalas hakkame ka talveperioodil looduses käima. Lihtsalt sellepärast, et see laeb, annab energiat. Nii et kui tundub, et on eriti kiire ja vaja kõike muud teha, siis just sellepärast tulebki uksest välja astuda ja loodusesse minna, et see aitab ebavajalikud sabinad seest välja ajada. Seejärel on lihtsam ka olulisele keskenduda.
Ma olen tõesti täna õnnelik, sest alustan praegu tööpäeva ja saan segamatult töötada kuni 14.30ni. Seejärel tuleb koolilapsele järgi minna. See tähendab 5 tundi teha ainult seda, mis mulle meeldib. Ülimegaäge!
Tänane päevaplaan on kirjutada edasi romantika sarja järgmist raamatut "Mina, supernaine, jään ellu!" Arvake ise, millest see võiks rääkida. Tööplaan ütleb, et see peab mul valmis olema 6.septembril. Ning 13.septembriks peab olema lõpuni kirjutatud lasteraamat "Kolme pärna saladused", millele Kairi illustratsioone teeb. Need tulevad imelised! Päriselt!
Akna taga on mu armas koduõue, mida kirjutamispausi ajal või siis õhtul koos lastega niitma lähen. Sest see on nii mõnus!
Miks ma seda kõike siin kirjutan? Sest ka sina võid samade emotsioonidega oma tööpäeva alustada, kui teed seda, mis sind õnnelikuks teeb ja mis sul hästi välja tuleb.
5.november 2015 oli see päev, kui ma kirjutasin esimest korda avalikult, et Heli Kirjastus hakkab tööle. Ehk et siis sai selgeks, et kirjutamisest ja kirjastamisest saab minu põhiline töö, mitte ma ei hakka endale otsima "päris tööd", mille kõrvalt vahepeal kirjutamisega tegeleda. Selle aja jooksul olen nüüd kirjutanud ja avaldanud 7 enda raamatut ning kirjastanud 5 teiste autorite raamatut.
Sellest, millise tee ma olen praeguse töökohani jõudmiseks läbi käinud, kirjutan siin: Kuidas ma hakkan rikkaks saama?
Crystla Ra Laksmi juhendatud Külluse seikluskoolitusel jõudsime ka nüüd oma äri alustamise teemani. Sellel koolitusel enesese tundmaõppimisega tegeledes saan iga päev selgemaks, et olen valinud õige tee. Lihtsalt mõnda asja tegin oma (töö)elus nii, et seda sai parandada. Ja nüüd päev- päeva järel parandangi. Kui sa oled samuti sellest koolitusest huvitatud, siis piilu avalikku FB gruppi: Külluse seikluskoolituse avalik grupp. Koolituse käigus saame ühe korra kuus kokku online koolitusel (ehk siis kodus arvuti ees istudes), Crystal räägib lahti ühe uue teema, loeme sellega haakuvaid raamatuid, saame kodused ülesanded seoses teemaga ning jälgime ja muudame oma käitumisi, mis takistavad küllusliku elu elamist. Nii et kõik on lihtne ja loogiline, tuleb ise oma elus tegutseda.
Iga päevaga veendun üha enam, et kõik on võimalik, kui tahta! Suurim katsumus minu jaoks on see, kuidas negatiivsete inimeste hinnangutest ja "allatõmbamisest" eemale hoida. Ma ei ürita juba ammu inimesi muuta, sest seda saab ainult igaüks ise teha. Minu ülesanne on kontrollida, et inimesed, kes iseendaga tegeleda ei viitsi, vähemalt minu arengut tagasi ei kisuks. Eks alati on lihtsam enda parandamise asemel teiste kallal nokkida ja neid halvustada, et seejärel ise parem paista. Ainuke mure on, et see ei aita kuidagi kogu maailma meie kõigi jaoks paremaks muuta.
Sellepärast ma hakkangi nüüd kirjutama, sest minu lood ja raamatud loodetavasti annavad igale lugejale midagigi positiivset (ja senised tagasisided on just seda kinnitanud!).
Aitäh kõigile, kes te mu raamatuid loete ja sellega minu imelist tööelu toetate!
Aitäh kõigile, kes te enda eluga tegelete ja seda õnnelikumaks ja positiivsemaks muudate, sest iga õnnelikum inimene muudab ka minu elu õnnelikumaks, sest vähendab mu ümbert kurjust ja negatiivsust!
See ongi imelise tööpäeva valem: tee seda, mis sulle väga meeldib ja milles sa hea oled, muuda sellega maailma paremaks ning leia viisid, kuidas teised sulle selle eest ka maksaksid!
Imelist päeva!
***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.
Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar