esmaspäev, 12. august 2019

Mis on esimene asi, mida isa koos lastega maale kolides peaks tegema?

KOOS ISAGA EHITATAKSE ONN JA MADIS TULEB KÜLLA

„Sellest tuleb üks vägev onn,“ ütles isa ja hakkas naeltega järjekordset lauda paika lööma. Sten hoidis kõvasti laua teisest otsast kinni ning hoidis samal ajal tasakaalu, et puu otsast alla ei kukuks. Ta oli nii uhke ja õnnelik. Uhke selle üle, et mitte ühelgi tema sõpradest ei olnud sellist onni. Õnnelik, sest isa veetis täna koos temaga nii palju aega. 

 Siiani elas Sten linnas. Paar päeva tagasi lõppes kool ning 
seejärel koliti kogu perega maale Pärna tallu. Päriseks. Mitu 
päeva sõideti linna ja maa vahet, et kõik vajalikud asjad ära 
tuua. 
Eile jäädi esimest korda ööseks majja. Täna algas aga kogu 
pere jaoks esimene päev nende maamajas. Kaheteistaastasel 
Stenil on veel kümneaastane vend Egert ning kolmeaastane õde 
Johanna. Ema ja isa loomulikult ka. 
Kui vanemad maale kolimisest rääkisid, siis olid nii Sten kui 
Egert algul väga mures. Ja kui kohale jõudes selgus, et siin pole 
üldse interneti levi, hakkasid poisid kogu ettevõtmises väga 
kahtlema. 
,,Teate poisid, nüüd teemegi nii, et panete telefonid hoopis ära 
ja hakkame maaelu võlusid nautima,” ütles isa Stenile ja 
Egertile interneti puudumise kurva uudise peale. Poisid arvasid, 
et isa on hulluks läinud. Siis aga rääkis isa mõttest, et võiks 
poistele õue onni ehitada. Sten ja Egert ei saanud veel päris 
hästi aru, mida isa sellega mõtles, aga see kõlas juba päris 
põnevalt. 
Hommik algaski sellega, et isa ja poisid otsisid üheskoos onni 
jaoks tükk aega sobivat kohta. Lõpuks näitas isa maja 
lõunapoolses otsas aia taga kasvava suure pärnapuu poole, mis 
oli üsna tüve algusest kolmeks lõhenenud. 

„Sinna me teie onni ehitamegi!“ ütles isa. „Ideaalne koht!“
Poisid vaatasid umbusklikult pärnapuud, sest puualune oli 
uppunud kõrgesse rohtu, mis ulatus poistele rinnuni. Sinna ei 
saanud ju midagi ehitada. Poiste murelikke nägusid nähes aga 
näitas isa käega kõrgemale:
„Sinna üles puu otsa ehitame teie onni! Kui midagi teha, siis 
ikka korralikult! Sellest tuleb parim onn siinkandis!“
Poisid ei suutnud oma õnne uskuda. Linnas ei olnud isal kunagi 
nende jaoks aega ja nüüd hakkas ta koos Steni ja Egertiga puu 
otsa onni ehitama. Selliseid onne olid poisid vaid 
arvutimängudes näinud, aga mitte kunagi päriselt. 

„Ärge muretsega, küll me koos hakkama saame,“ julgustas isa 
poisse. Poisid olid väga õhinas ning koos asuti kiirelt töö kallale. 
Selgus, et isa ei valetanud ilmnes, et tal on varjatud anded 
onnide ehitamise alal. Enne ehitamist aga selgus veelgi ägedam 
asi isa oskas niita vikatiga, mille kusagilt kuuri alt leidis. Nii 
sai puudealune puhtaks ja oli üldse võimalik ehitustööga alustada. 
Kui keegi Steni või Egerti käest küsis, mis tööd nende isa teeb, 
siis teadsid poisid vastust isa töötab pangas, tema töö on 
arvutis istuda ja koosolekutel käia! Sellisena nad isa tavaliselt 
nägid. Seepärast polnud kummalgi poisil õrna aimugi, et isa 
võiks nii suurepärane onniehitaja olla. 
Töö kulges vaikuses. Õigemini toksimise ja saagimise häälte 
saatel. Aeg-ajalt kostus isa hüüe „Haamrit!“ või jällegi „Sae 
sealt lühemaks!“ ning sellele järgnes jälle tükk aega töiseid hääli,
mil igaüks oma töölõigu kallal nokitses. Saagimise tunnid olid 
esimesed, millega onniehitus algas. Algul tundus võimatu 
käsisaega vastupunnivast lauajupist tükk kätte saada. Mõne aja 
pärast aga tuli see mõlemal poisil ilusti välja.  
Ema tuli juba kolmandat korda isa, Steni ja Egertit sööma 
kutsuma. Ta huikas mitu korda puu all, enne kui töömehed üldse 
kuulsid.

„Ei saa,“ kõlas järjekordselt peaaegu ühehäälselt.

,,Toit jahtub juba ära,” nurises ema. 

„No me lõpetame veel selle seina ära ja siis tuleme,“ lubas isa 
leplikult. Tegelikult oli ta juba varem lubanud, et lõpetame ära 
põranda... ja esimese seina... ja teise seina... aga iga kord mõeldi 
üheskoos, et tehakse veel üks asi... ja nii tuligi ema jälle tagasi. 

„Ma lihtsalt ei taha, et te näljanõrkuse tõttu sealt ülevalt alla 
kukuksite,“ vastas ema murelikult. 

„Ei kuku. Meil pole selle jaoks aega,“ teatas Egert elutargalt ja ulatas 
isale haamri. 


„Siis on hästi,“ noogutas ema muiates ja läks maja poole tagasi. 

***
Nii algab minu lasteraamat "Kolme pärna saladus". Juba 
mõne nädala pärast on see poodides saadaval.
Praegu on võimalik raamatut ette tellida hinnaga 10€. Oma 
soovist kirjuta mulle palun FBs või helikunnapas@gmail.com.
See on müstiline teos, milles perega maale kolinud laste 
tegemised ristuvad üle saja aasta tagasi toimunud sündmustega. 
Teoses on must-valged pildid, mille joonistas Kairi Laur. 
Raamatu "Kolme pärna saladus" toimetas Maris Põkka. 


 ***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja peaaegu 1 a).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar