Kuidas ma käsu peale noortekat kirjutasin?

Ongi tehtud - esimene käsu peale noorteka kirjutamine! Sellist kogemust mul enne ei olnud. Arvasin, et ma ei oska, ega saa, aga tuli vist välja küll. 

Mis siis päriselt toimub? 

Olen natuke juba saladuskatet kergitanud, et kirjutasin viimastel kuudel koos ühe teise autoriga uut noorteraamatut. Täna ütlen välja, et salapärane kaasautor on Lille Roomets, kes on ise samuti mitme raamatu autor. Tema aitas ka mu eelmise noorteka "Mälestusteta suvi" 1.osa nii heaks teha, sest oli selle PÕHJALIK proovilugeja (vastan ette küsimusele- 2.osa kirjutan!!! Nüüd jälle! Päriselt! Lähikuudel tahan valmis saada).

Nimelt Eesti Noortekirjanduse Ühingu neti-koosolekul tuli meil mõte, et võiks mingi lühemate raamatutega noortekate sarja valmis teha. Sellise, kus erinevad autorid kirjutavad. No ja nii me Lillega otsast mõtlema ja kirjutama hakkasimegi.

Nii sündis Emely, kes suht vastu enda tahtmist alustas 11.klassi väikeses mereäärses Viivuranna gümnaasimis. Tema saabumine lõi kohaliku elu muidugi kohe sassi. Kohalik drama queen  Lola sai esimesel kohtumisel maitsta, et lihtne see uus õppeaasta ei tule. 

Lugu jutustame läbi nelja peategelase pilkude: Emely, Lola, Rinaldo ning Mario. Seda, kes kellest kirjutas, seda saate hiljem ise arvata. 

Kuidas käsu peale? 

Mega äge kogemus oli minu jaoks see, et koos kirjutades oli ka teisel su tekst kogu aeg ees ning pidevalt saime tagasisidet anda või arutada, et mis toimiks ja mis mitte. Üksinda kirjutades võid vaid loota ja oodata, et inimesed mõne kuu... aasta ... vms pärast ütlevad, mida su teosest arvavad. 

Veel ägedam oli, et Lille tegi kohe algul peatükkide kaupa teeraja, et mis kusagil toimub. Ühel hetkel tundsin, et appi, ma ei oska nii kirjutada. Siis aga sain hoo sisse ja mõistsin, kui mõnus-mugav see oli: käsk on ees ja lihtsalt kirjuta. 

Mõned asjad küll kirjutamise käigus viisid hoopis teist teed, aga siis tegime plaani kiirelt ümber ja liikusime edasi. Lille koostatud teejuhis oli aga nii mõnus ja toetav, et kirjutamine läks hulga kiiremini kui muidu. Nagu ütlesin, see üksinda mõtlemise osa jäi ära, sest kogu aeg oli teada, et isegi kui peaks ühe peatükiga täitsa puusse sõitma, siis teine kohe näeb ja toob rajale tagasi. 

Selline oligi tänane kiire mõte, mida jagada tahtsin, et UUS KÄSIKIRI SAI VALMIS! Ausalt, mul aegajalt ununeb selle üle rõõmustada, sest asun siis ju kohe uue kallale. Täna aga tahtsib võtta selle hetke ja hurriidieraaderaatada! 

Noorte tegemistest Viivurannas saad ilmselt lugeda juba üsna pea, sest proovilugejad hakkasid tööle, toimetaja ning kujundaja alustavad ilmselt järgmisel nädalal. Edaspidi jagame infot ilmselt Eesti Noortekirjanduse Ühingu ja Heli Kirjastuse lehel.

Lihtsalt niisama lõpetuseks mõte, et me oleme Lillega mõlemad ilmselt kunagi fännanud sarja "Beverly Hills 90210". 

Lihtsalt ... 

.. ütlen! 

 

 

 

 ***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com