Miks ma tahtsin, et mul koroona oleks?

Tervisest ei räägita. See on isiklik. Eks ole? 

Aga mitte tänasel päeval. Mitte praegustes oludes. Praegu tekitab kahtlustusi pigem see, kui sa ei taha oma tervisest rääkida. Nii et ma siis räägin, miks ma tahtsin, et mul koroona oleks. 

Esimestel koolipäevadel pidi üks mu lastest tegema mõttekaardi selle kohta, mida ta koolivaheajal tegi. Ta siis seisis nõutult mu kõrval ja ütles, et me ei teinud ju midagi, sest mina olin haige. Natuke mõtlemist ja saime küll mõttekaardi täidetud, sest tegelikult olin ma haige vaid koolivaheaja viimase nädala. 

5.jaanuaril ühelt kohtumiselt koju jõudes tegin ära oma lõunauinaku. Ärgates istusin teleka ette. No imelik tunne oli. Mõne aja pärast oli palavik 38. Järgmisel päeval sama lugu ja siis sain juba saatekirja koroonatesti tegema. Kuigi tundus ju niigi nii ilmselge, sest mitu päeva järjest kõrge palavik. Testi päeval oli see juba 39 ning sellest järgmisel 40. Aegajalt veidi langes, aga kui jälle tõusis, siis ikka nii, et ma silmnähtavalt värisesin. Tegelikult oli see täitsa jube kogemus. Kuigi sellist kiiret palavikutõusu olen ühe korra varem ka kogenud- see oli pärast seda, kui Johanna sünnitamise järel haiglast välja saime ja kuigi meid oli siis juba 2 nädalat ravitud, siis ma ikka kohe uuesti haigeks jäin. 

Üllatuste üllatus oli, kui koroonatesti tulemus oli negatiivne. 

Jah, ma teadsin, et mul oli neil päevil eriti hästi arenenud lõhnataju, mis pidavat koroonaga just kaduma. Mul tähendas see seda, et süda oli kogu aeg paha kõigist lõhnadest, mida tundsin. 

Tänapäeval tähendab negatiivne koroonatesti tulemus seda, et siis jõuad lõpuks perearsti juurde ja läheb uurimiseks, et mis toimub. Vereproovid tegid selle kohe selgeks, et haige ma olen (mitte, et neljas päeva ülikõrget palavikku sama poleks näidanud). 

Perearsti ühe õega oligi jutuks, et enamik inimesi põeb koroona läbi kergemalt kui see, mis minuga sel ajal toimus. Juba siis saingi aru, et ilmselt oleksin kergemalt pääsenud, kui mul oleks koroona olnud (kuigi, ega seda ei tea). 

Antibiootikumidega jalutasin sealt minema, aga... pühapäeval lõpetasin ikkagi EMOs. 

See oli üks igavesti meeldiv EMO kogemus. Mul oli nii tore õde ja arst oli ka asjalik. Uuringud tehti kõik kiiresti. Esimest korda sain näiteks kompuuteruuringu kogemuse. Tulemuste ootamise vahepeal sain muudkui tilguti all magada ja täitsa hea oli olla. Rahvast väga polnud, nii et enamik aega oli rahu ja vaikus ka. 

Arst ütles üsna kiiresti, et näha on jah, et koroona see ei ole. Uuringud tegid siis selgeks mulle ebameeldiva tõe, et tegu on ühe varasema tervisehädaga, mis tõi kaasa põletikku ühes siseorganis. Probleem ise oli lahenenud, nii et tegelikult tulingi sealt koju samamoodi haige edasi olema. 

Kõrge palavik 38-40 oli lõpuks kokku 9-10 päeva. Ausalt, see oli täitsa müstiline kogemus, sest kuigi ma oma arust olin kogu aeg täie mõistuse juures, siis tegelikult on mul täielik auk nende päevade kohal. Nägin tohutult palju unenägusid. Suuri ja laiu unenägusid. Selliseid, kus paljud inimesed minuga rääkisid asju, mis meil on pooleli. 

Kõige keerulisem oli, kui see kiire värisemisega palavik oli mitu korda öösiti. Siis tuli kuidagi palavikurohuni jõua, nii et enne ümber ei kuku. Aga tagant järgi mõeldes oli see täitsa naljakas. Siis ei olnud naljakas.  

Jah, ma ei lubanud eelmisel ja ka sel nädalal laste sõpru külla koroona pärast. Aga mitte sellepärast, et minul see oleks, vaid et seda ei toodaks. 

Ei, mu lapsed ei pea teistest rohkem maski kandma koroona jagamise pärast. Ja kui keegi tahab neile selliseid märkusi teha, siis võib minu käest otse küsida ja ma ütlen, et see polnud koroona. Laste jaoks on sellised märkused väga häirivad, kui neid hakatakse koroona levitamises kahtlustama, kuigi pole alust. 

Negatiivse koroonatesti tulemuse sain juba koolivaheaja lõpus ja seejärel teavitasin ka mõningaid laste õpetajaid. Mõne päeva pärast veel mõnda. Mõtlesin küll, et kas ma peaks kohe kõigile teavitama, et pole koroonas ja lihtsalt vastikult haige ... aga samas tundus see veider. Tänasel päeval on kõigil nii palju uudiseid sellest, et kes on haigega kohtunud või arvab, et hakkab haigeks jääma ... keegi ei jõua kogu seda infot hallata. Ja kuna hullema aja olime nagunii vaid perega kodus, siis nagu ei hakanud laiemalt inimesi informeerima. Tänaseks päevaks aga saan aru, et muud varianti ei ole, sest lapsed on päris mitme kummalise kommentaariga koolist koju tulnud. 

Teisalt saan aru, et praegused ajad ongi sellised. Ma ise eelistan ka pigem ettevaatlik olla, mitte pärast tagajärgi lahendada. Aga tõesti - kui on hirm ja kahtlus, siis palun küsige otse. Ma oma arust räägin üsna avatult kõigest ja kõigiga, kellega vaja. 

Kas mul on koroona? Eelmise reede seisuga ei olnud. Seda, kas täna on, ma ju ei tea. Praegusel ajal võime kõik igal ajal selle saada. Mul käivad suuremad lapsed koolis. Ise olen paar korda poes käinud. Väiksemad käivad lasteaias. Käisin täna perearsti juures. Raamatukogust tõin uued raamatud ja lugesin neid ka juba. Isegi maski kandes mõistan, et kõikjalt sealt võime koroona saada .... aga praegu see ei olnud see. 

Mu enda lootus on, et kui ma ka peaks nüüd uuesti haigeks jääma, siis võiks olla nii kaua aega, et mul jälle kusagilt verd võtta saaks. Poleks ju palju palutud. Seekord saadi EMOs kusjuures juba kolmandast kohast veri kätte ja polnudki ülipalju vaja surkida. Ja ma sain seekord südamekujulise verevalumi. Seda pole ka enne juhtunud. Tavaliselt on need lihtsalt koledad lärakad. 

Kusjuures hästi läks see, et tänu minu haigusele pääsesid lapsed otsesest kontaktist inimesega, kes oli haige ja kellel oli otsene koroonakontakt. Nii et see läks ka hästi. 

Loodetavasti rahustab see selgitus inimesi, kes mu lastega kohtuvad ja vähemalt lastele enam kommentaare, ega küsimusi ei esitata. 

Rohkelt tervist ikka kõigile!

 

 ***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com