5 last ja Lõõtsavägilased- miks ka mitte?

Juba nädal on möödas sellest, kui täiesti paaniliselt mõtlesin, mida teha õhtuse Lõõtsavägilaste kontserdiga. Reedesed õhtud lõppevad meil tavaliselt koos kolme lapsega linnas, kui nad kõik tantsutrennid lõpetavad. Lisaks sellele oli mul eelmisel reedel ka kaks väiksemat. See tähendas, et viis last ja kontsert.

Ma püüan lastega käia nii paljudes kohtades, kus vähegi võimalik... ja loomulikult on kontserdile lihtsam minna ilma lasteta. Suvel vabas õhus on lihtsam, sest saab laste vajadustega rohkem arvestada. Aga no Lõõtsavägilasi olen ammu näha tahtnud ja kui nad peaaegu koduõues käes on, siis tuli võimalus ära kasutada.

Leppisin siis endaga kokku, et oleme pool tundi ja seejärel läheme ära. Selleks hetkeks olime siis lastega linnas olnud juba umbes neli tundi. Suuremad käisid jah trennis, aga väiksematega pidime selleks ajaks endale tegevust leidma.

Beebi Johanna jalanõude saaga on ka lahenduse leidnud ja tal on pehme säärega kummikud, millega täitsa hästi kõnnitud saab. PIkalt olid tal sellised "sussid", millega ise õues ei käinud... sest ta jäi tihti pigem kellegagi koju, kui kuhugi läksime ja suvel sai ju kõikjal paljajalu käia. Nüüd aga käib rohkem õues.


Nooruse Maja saal oli rahvast täitsa-täitsa täis. Kui bänd peale tuli, oli mul esimestest hetkedest hea meel, et sinna läksime.

Esiteks on Lõõtsavägilased tõesti head. Nad on minu jaoks segu sellistest ägedatest kooslustest, nagu Untsakad, VLÜ, Tuulelõptsutajad. Kihnu Poisid jne. Mõnus folk. Suvi ja Viljandi tulevad meelde.

Kuna beebi Johanna ühe koha peal istuda ei tahtnud (ja seda ma temast ei lootnudki), siis hoidsin teda süles või kõndisime saali tagumises osas. Selle üle olin küll õnnelik. Ma nimelt ei tea, kuidas kõik need inimesed suutsid lihtsalt kogu aja istuda. See oleks väga raske olnud. Beebiga oli hea ennast muudkui kaasa kõnksutada ja peaaegu tantsida. Ma pole kunagi varem sellist ansamblit nö istumiskontserdil kuulamas käinud, nii et see oli küll raske.

Lapsed pidasid aga ilusti vastu. Esialgsest pooltunnist sai tund. Seejärel juba hakkas lõpp lähenema. Umbes tunni aja järel lubasin lastel minna lava nurga juurde, kus ka teised lapsed lähemalt kuulasid. Juba sellepärast, et ma tean, mis tunne on jälgida, kuidas head muusikud mängivad. See on nii oluline ja võimas kogemus.

Pean endale aegajalt meelde tuletama, et selle jutu asemel, et ,,harjuta... treeni... õpi!" tuleb nii lastele kui endale näidata inimesi, kes on harjutanud, treeninud ja õppinud ning seeläbi tulemusteni jõudnud. See on hulga mõjusam, kui lihtsalt rääkida neile kõrgest ja lennukast tulevikust, mida harjutamine, treenimine ja õppimine kaasa toovad.

Lastele on raske öelda, et halb asi on hea. Ja kui asi on hea, siis on lastele raske öelda, et ärge vaimustuge! Minu lastele ja mulle endale Lõõtsavägilased igatahes meeldisid väga. Pärast kontserti küsisid lapsed, et saaks ikka pilti ka koos teha. Ikka sai!
 

 5 last ja kontsert tehtud! 

Järgmiste kogemuste ootuses taaskord julgem. Lõõtsavägilase vaatame-kuulame ka tulevikus hea meelega.

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemi