teisipäev, 4. august 2015

Lasteaed ei pea ja lapsevanemad ei oska last kasvatada

Täna lugesin uudist, et lasteaedades tahetakse korda muuta nii, et rühmas on tööl üks kasvataja ning kaks abikasvatajat: Lasteaednike miinimumnõue.

Lasteaed on minu jaoks läbi aastate segane teema olnud. Jah, mul on vaja, et lapsed lasteaias käiks, et ma saaks tööd teha. Jah, lastele meeldib aegajalt sõpradega kokku saada ja uusi põnevaid asju õppida. Ei, mu lapsed ei suuda 5 päeva nädalas täispikad päevad lasteaias käia, sest see muudab nad närviliseks ja väsitab. Rääkimata sellest, et Mathias on alates 2-aastasest alates lõunase magamise vastu tugevalt protestinud ja tal tegelikult pole vaja magada. Aga nõue on ja lasteaias ei saa ühele lapsele kuidagi erandit teha.

Nüüd aga uue planeeritava muudatuse teemal. Ma tean, et praegusel ajal ongi suur osa lasteaia õpetajaid keskeriharidusega, sest neil on staaži üle 30 aasta ning sel ajal ei nõutud kõrgharidust. Teisalt on lapsed aastatega palju muutunud. Seega on see tundlik ja paljusid valdkondi hõlmav teema, nii et me ei saa uskuda, et ainult aastakümnete taguse hariduse ning paarikümne aastase kogemusega tänastest lastest aru saadakse. Kui saadakse, on hästi, aga selgi juhul ei tule haridus kahjuks.

Minu jaoks on õpetaja puhul isiksus loomulikult väga tähtis. Samas on olulised teadmised psühholoogiast, eripedagoogikast, erinevatest kasvatusmeetoditest, meditsiinist jne. Ma ei tea, millised hakkavad olema nõuded abikasvatajatele, aga kui see tähendab, et paarikümne lapse eest võib vastutada põhimõtteliselt inimene tänavalt, siis mina ennast küll turvaliselt ei tunne.

Et kuidas siis meie kõik üles kasvasime ja kas kõik lapsevanemad siis ei võigi enam lapsi saada? Äkki tõesti mitte. Me kõik õpime lapsevanemaks olemist iga päev. Me ei tea, kuidas meil see õnnestub, enne kui lapsed on suured. Siis selgub, kas nad saavad hakkama. Lastekaitseseadus paneb paika uusi piire lapsevanematele, politsei aga uurib senikaua last parklasse ähvardanud jätnud isa käitumist... Jah, lastekasvatus on tänapäeval teema, mida me ei õpi põlvkonnalt põlvkonnale edasiantavate teadmiste kaudu, vaid igaüks ise koos oma lastega kasvades.

Eesti laste faktilised teadmised ja muud mõõdetavad tulemused võivad ju maailmas tasemel olla, aga kuidas on lugu meie last (ja täiskasvanute!) enesetunnetuse ja enesehinnanguga? Kuidas on sotsiaalsete oskustega? Enda mõistmisega ühiskonnas? Selle uudise puhul rõhutatakse, et üks kõrgharidusega õpetaja suudab kasvatustöö samal tasemel ära teha. Aga kasvatamine käib ju kogu aeg, kui lapsed on lasteaiale üle antud, kuni hetkeni, kui nad koju viiakse. Iga hetk ongi kasvatustöö. Ja lasteaias on õpetaja teadmised, oskused ja kogemused veel eriti tähtsad, sest koolis oskavad õpilased enda eest seista. Lasteaias peab õpetaja aegajalt lapse käeviipe, vaikimise või segase puterdamise järgi aru saama, mis lapsega toimub.

Lapsevanemateks võib tõesti meist igaüks saada. Aga lasteaias tehtav töö ongi seda olulisem, et lapsevanemaks võivad kõik saada. Kas nad seda tahavad või on planeerinud... ikka võivad saada. Makstakse veel peale ka. Ja lasteaias on koos väga erinevatest peredest, erineva ettevalmistusega lapsevanemate käe alt tulnud lapsed.

Erivajadustega laste surumine tavakooli on nagunii üks tore vaimusünnitis, mis ilma tugisüsteemita teeb elu keerulisemaks nii õpetaja, erivajadusega lapse enda ning kaasõpilaste jaoks. Ma ei mõtle, et ratastooliga ei peaks tavakooli pääsema, vaid ikka õpilasi, kes vajavad õppimiseks eriprogrammi. Nagunii on klassis andekaimast andetuima õpilaseni suur variatsioon erivajadusi ja kui sellele lisatakse veel täitsa erinev erivajadus, siis mida peab see õpetaja tegema? Üks asi on see, et me näeks enda ümber erinevaid inimesi... aga teine osa on inimlikkus kõigi vastu. Kui inimlik on see kaasõpilaste jaoks?

Nii et lapsevanemaks võib jah saada igaüks. See aga ei tähenda, et sellisele olulisele ametikohale, nagu lasteaia õpetaja, peaks ka saama igaüks. Kuidas nad saavad lapsevanemat tema harimatuses ja oskamatuses aidata ja toetada, kui on ise samal tasemel? Nagu näiteks väikelaste hammustamise küsimus- pole ju sugugi otseselt kasvatuslik teema, vaid eeldab just lapse pidevat jälgimist ja temaga õigesti käitumist. Ning lapsevanemate toetamist probleemi lahendamisel. Ei taha ju oma pisikest lasteaeda saata, kui ta tuleb iga päev hammustatult koju ja kõik kehitavad õlgu, et ei saa, ega oska hammustajaga midagi peale hakata.

Kui kogu see nõuete vähendamise teema tuleneb sellest, milline on praegu reaalne olukord, siis tuleb pigem mõelda, et miks praegu nii on? Miks meil ei jätku lasteaeda vastava hariduse ja kõrge motivatsiooniga töötajaid? Või kui räägitakse, et koolist tulevate õpetajate tase pole vajalik, siis tuleb pöörduda haridussüsteemi poole. Muidu aga tundub mulle, et tegemist on bensiiniga tulekahju kustutamisega.