teisipäev, 4. august 2015

Unejututa laste kurb elu

Herlend mängis mulle täna arvutist: "Mina ei taha veel magama jääda, autod ei maga ka veel..."

Kes meist seda lugu ei mäletaks? Aga mida te mäletate? Mulle tuleb selle looga alati meelde mu esimene lapsepõlvekodu, kus elasin kuni 5-aastaseks saamiseni. Ehk korter Pärnu-Jaagupis. Tean, et kuulasime õhtuti õdedega (või ikka vist ainult keskmise õega, sest viimane oli siis alles liiga pisike) raadiost unejuttu. See algas kl 21. Üks juttudest, mida me kuulsime, oli karupoeg Baddingtonist. Aga mis lugusid me veel aastate jooksul kuulsime... ei mäletagi.

Meenutasin Herlendile õhtujuttude kuulamise mälestusi edasi. Järgmisena on mul silme ees pildid lapsepõlvekodust, kus olen enamuse oma elust elanud. Isa luges meile alati õhtuti (kusjuures seda mälestust mul jah ei ole, et ema oleks lugenud... aga ma pole veel üle ka küsinud). Nendel õhtutel kuuldud lugudest tulid kohe meelde "Pipi Pikksukk" ja "Londiste nimega Vant". Jällegi- ma usun, et aastate jooksul oli neid raamatuid kindlasti palju-palju, aga ma ei suutnud rohkem ühtegi meenutada. Herlend küll arvas, et äkki isa lugeski meile siis neid kahte raamatut vaheldumisi ette ja sellepärast mul rohkem mälestusi polegi.

Mälestustega on mul jah see lugu, et minul pole kõik ajaliselt ja detailselt meeles. Aga mul on meeles tunded, mida tundsin... Samuti on minu mälestustel see viga, et ma mõtlen lugusid edasi. Ja nii ma ei teagi enam, mis oli päriselt ja mis on minu poolt juurde mõeldud. Näiteks kui mulle hiljuti ühel ööl helistati, siis hommikuks olin ma jõudnud seda lugu enda peas mitu korda edasi kedrata, unes näinud, teksti juurde mõelnud...ja hommikuks ma ei teadnudki enam, mis siis täpselt oli päriselt ja mis oli juhtunud minu loos.

Nii et üksikasjalikke lapsepõlveaja kirjapanekuid minult kindlasti ei tule, sest ma lihtsalt ei mäleta muud, kui suurt õnne (kuigi vaevalt, et ma/me kogu aeg õnnelikud olime).

Millest ma aga kirjutada tahtsin oli avastus, et kõigile lastele ei loetagi õhtuti unejuttu ette!!!!!

See arusaam tabas mind kuidagi ootamatult...kuigi kui alles lugesin artiklit, kuidas kõigile lastele ei anta päevas mitu korda süüagi, siis mis unejutust me siin räägime. Aga minu jaoks on unejutt lapse kasvamisel üks loomulikumaid osi.

Meil ei ole enam vanaemasid, kes istuvad lapsega kolde ees ning kudumise kõrvalt lapsele lugusid räägivad. Nii tulebki ka see meil endil ära teha. Ettelugemine on vaid üks etapp lapse kujutlusvõime ja maailma mõistmise arendamiseks. Ma ei ole selle kohta mingeid teaduslikke seletusi uurinud, aga minu loogika ütleb, et ettelugemine on asendamatu: lapse maailmatajumise arendamine on üks osa, oluline on aga ka vanematega õhtul hetkeks rahulikult koos aja mahavõtmine ja koosolemine.

Ma ei taha siinkohal süüdistada kedagi, kes ei loe lastele õhtuti ette, aga...ma lihtsalt ei taju praegu, et millega seda asendatakse? Mis on veel sama hea viis last õhtuti maandada ja samas tugevadada sidet lapse ja maailma ning lapse ja vanemate vahel? Mida teevad õhtuti lastega lapsevanemad, kes neile ette ei loe?