kolmapäev, 12. august 2015

Kuidas ma julgen Eesti arste arvustada?

Täna kirjutasin Pere ja Kodu lehel loo "Meie laps Soome haiglas", kus kommenteerisin ka oma halbu kogemusi Eesti arstidega ning ütlesin, et olen rahul, et Maria just Soomes haigeks jäi. See on tekitanud väikese pahameele mitmetes inimestes, kuna neil on vaid head kogemused.

Mul on väga hea meel kõigi üle, kellel on Eesti arstide ja haiglatega häid kogemusi. See aga ei muuda fakti, et minul ja mu lastel on palju halbu kogemusi. Jah, teema kerkis praegu päevakorda seetõttu, et nägin ja kuulen igapäevaselt Soome süsteemist. Aga minu arvamus ei ole mõjutatud sellest, kui hästi praegu Maria eest hoolitsetakse.

Minu arvamus põhineb neil seitsmel aastal, mis ma laste tõttu arstide ja haiglatega olen rohkem kokku puutunud. Varasemast elust on mul väga vähe kogemusti arstidega. Ega meil lastegagi neid nii palju ei ole, kuid enamuse oma praegustest arsti/haigla kokkupuudetest olen ikka tänu lastele saanud.

Jah, mul on vaid 4 last ja seega vaid 4 sünnitust selja taga ning kõnealune perdiood (elu lastega) on kestnud vaid pea 7 aastat. Minu kogemused põhinevad vaid neil.

Mis siis nii hullu on juhtunud? küsiksid kindlasti mõned. Ma usun, et tagant järgi ei ole mõistlik hakata erinevaid juhtumeid lahti harutama, sest see ei ole ju asja mõte. Läbi aastate on haigla juhtkonnale olnud mul kaebus valmis kirjutatud vaid ühel korral... ja see jäi ka saatmata, sest ma otsustasin, et ei taha selle teemaga rohkem tegeleda ning selle inimesega rohkem kohtuda ega asju ajada. See oli ka ainus arst, kelle juurest olen enne vastuvõtu lõppu ukse paukudes minema jalutanud (ja ma olen tegelikult täitsa mõistlik inimene ja niisama kusagil uksi ei pauguta).

Erinevad kogemused on praegu meid viinud selleni, et kui ma lapsega arsti ukse taga ootan, siis mul käed värisevad, sest ma ei tea, kuidas läheb. Eriti kui see visiit peaks sisaldama mingeid uuringuid või proove.

Nagu Pere ja Kodu postituseski kirjutasin, siis usun, et mitmed mu kogemused on seotud sellega, et arstidel pole aega meiega tegeleda. Minu väikestele lastele on mitu korda öeldud lause, et "mul pole aega sinuga siin kauem tegeleda", kui laps ei lase piisavalt kiiresti endale haiget teha (ehk et lapse jaoks kõlab lause nii: "Lase endale ruttu haiget teha, sest mul ei ole aega sinuga siin kauem tegeleda.")

Nii usun, et tegelikult peaks just neist juhtumistest rohkem rääkima, et saaks olukorda kuidagi lahendada. Ma tean, et mind praegu lüüakse risti selle eest, et julgen öelda, et ma pole nii palju häid kogemusi saanud, kui teised, aga selle asemel võiks ka mõelda, et mida saaks teha olukorra parandamiseks.

See tähendab, et mina ja teised rahulolematud ütleme edaspidi õiges kohas välja selle, mis on konkreetne probleem ja siis saab seda lahendada.

Ma loodan tõesti, et mina ja kõik teised saavad nii vähe arstikogemusi, kui vähegi vaja, kuid kui juba...siis olgu need head (ükskõik, millises riigis).