pühapäev, 2. august 2015

Õnn lõi pähe

Täna tundsin tõsiselt, kuidas õnn lõi pähe. No terve pea on seda täis ja muud mõtted väga pähe ei mahu.

Nagu planeeritud, käisime täna perega umbes 70 km kaugusel Kalajoki linnas veepargis. Sellest kirjutan hiljem. Vahva oli aga see, et õhtul nentis Herlend, et kõik toimis! Jah, viimasel ajal tunneme pidevalt, et lapsed on suureks saanud ja nendega on üha rohkem ja üha erinevamaid asju võimalik teha. Sellegi poolest aga tuleb iga ürituse või käimise puhul kellegagi kindlasti mingil hetkel kurjustada, sest lapsel on muud plaanid kui meil...või meie tujud ja valmisolek laste omast erinev... millele järgnevad ikkagi huvide konfliktid (=peretülid).

Täna ei olnud. Me panime seda koju jõudes tähele. Väsitav päev, palju tegemisi, suur ala, ohutsoonid (vesi!)...ja ikka saime kõik teineteisega ilusti hakkama.

Mina pole ise ühelgi oma eluhetkel aru saanud, et mu elu oleks raske. Minu elu ja tegemiste üle oigajaid on jätkunud aga läbi aastate, kes kinnitavad, kuidas mul on väga keeruline elu. Raskused on selleks, et need ületada. Kui probleemi saab sõnastada, saab selle ka lahendada. Seda ma usun.

Aga viimasel ajal olen aru saanud, et mu elu on läinud lihtsaks. Lastega suheldes oleme jõudnud kuidagi hoopis mingi muu tasandini. Ma ei tea, kui palju on see seotud sellega, et oleme oma Soome reisi jooksul saanud palju aega omavahel olla? Kui palju aga sellega, et meie kolmas laps saab lähipäevil juba 3-aastaseks ja ühtegi alla aastast pole meil enam juba kuu aega?

Nii, nagu eelmiste lastega on olnud, siis hetkest, kui beebi võtab jalad alla, arvestatakse ta täieõiguslikult laste hulka. Christian venitas käimaõppimisega pikalt, kuid nüüd tatsab ta hoogsalt mööda tuba. See tähendab, et suuremate laste suhtumine temasse on muutunud ja üha rohkem võetakse ta täieõiguslikult mängu. See on nii vahva. See on üks asi, mis meie perekonda on liitnud, sest nüüd on tõesti üks- lapsed! Mitte enam lapsed ja beebi (no tegelikult, kui Herlend lapsed kalale tahtis viia, siis lubasin, et ta võib Christiani maha jätta... aga see oli üks erandlik eraldamise lubadus, mille andsin).

Ise olen juba üle 400 lehekülje Sigrid Undseti elulugu lugenud ja tunnen ennast ka tänu sellele üha rohkem elava ja normaalse inimesena (ei, Sigrid polnud selle raamatu järgi üldse mitte väga tore inimene...aga ta jõudis sinna, kuhu ta jõudis, sest ta tegi seda, mida oskas ja uskus seda, mida iseenda ja oma tuleviku kohta teadis). Ma olen alati oma elus püüdnud teha pigem seda, milleks mul loomulikku annet on ja mida tunnen oma ülesandena.

Iseenda ja oma arengu peale peab aga ka pidevalt mõtlema. Väikeste laste kõrvalt pole selleks tihti aega. Viimastel nädalatel aga tunnen taas, kuidas mul on aega ka endasse süveneda. See on nii värskendav. Mulle on põhjamaade kirjandus ja loodus alati meeldinud, kuid Põhja-Soomet ja Undseti korraga nautides on see manustamine veel kuidagi eriti intensiivne.

Siin tunnen eriti teravalt, kuidas aegaajalt on vaja ära käia. Ollagi teises keskkonnas ja nii oma elu ja tegemisi kõrvalt vaadata. Jah, ma olen ikka perioodiliselt põgenenud 50, 100 või 200 kilomeetri kaugusele, kui mul kodus lained üle pea löövad, et juua sõbrannaga tassike kohvi ja siis tagasi argiellu sukelduda... aga praegune 700 km on kasulikum. Ma tean, mille järgi oma kodus ja oma elus igatsen. Ja ma näen siit paremini, mida olen õigesti teinud. Valikuid on lihtsam teha, kui sa ei ela selle sees, mille üle pead otsustama.

Aga nii palju võin küll tulevikust öelda, et viimastel päevadel nutab Mathias juba korduvalt, et tema tahab endale lehma. Kinnitan, et lehma meile ei tule! Mathiasele vastan, et siis saad, kui ise lüpsma hakkad. Ta lubabki seda mitu korda päevas teha. Ma ei ütle talle veel, et ikka ei saa. Kuigi eile tuli ta juba ise ka sellele mõttele, et võtab hoopis pulli, sest pulli ei pea lüpsma.
"Pull on ikka kõige parem lehm," teatas ta vestluse lõpuks enesekindlalt.